Tag: xklass

Katusetelgi-hooaeg avatud!

laisaarlane

Sellel aastal venis katusetelgi pealepanemine kuidagi eriti kaua. Tavaliselt on aprilliseks Matkamessiks „kodu“ katusel ning sellele järgnev öö formuleerub juba hooaja esimeseks telgikaks. Seekord tegi aga kriis oma töö ning lõi peale messi ärajäämise sassi ka muud asjad ja ajakavad. Üle-eelmisel nädalavahetusel saime telgi siiski katusele ning see, ootamata ära tseremoniaalset avapauku, kukkus kohe koledal kombel ööbimise järele kipitama. Ja ega ta enam järele jätnudki… Möödusid veel mõned päevad ning kiusatus muutus väljakannatamatuks ja sundis tegutsema. Teadis ju vanarahvaski rääkida, et parim viis kiusatusest vabanemiseks on sellele järele anda.

Ja nii me möödunud neljapäeval kiusatusele järele andsimegi. Kaugele ei viitsinud sellel õhtul enam sõita. Käisime poest läbi, võtsime kaasa vajalikud söögid-joogid, paar pakki lõkkepuid, mille tarbeks mu auto kastiraamile spetsiaalne riiul on ehitatud ning sõitsime siiasamasse lähedale Meremõisa telkmisalale laagerdama.

Puhkaeestis.ee kirjutab Meremõisa ranna ja telkimisala kohta nii:

Tallinnast loodesse jääv Lohusalu lahe ääres asuv imeilus liivane Meremõisa rand on kui avastamata pärl, kus loodus pakub imekauneid vaateid merele ja rannamännik tuulte eest varju. Rannas seistes jääb paremale poole Türisalu pank ja vasakul võib kauguses näha Lohusalu poolsaart.

Piknikukorv tasub randa tulles kindlasti kaasa võtta, sest RMK on siia männimetsa alla rajanud telkimisala, kus on 3 kaetud ja 4 lahtist lõkkeaset, 5 kuivkäimlat ja maakividest parklapiirded, telgikohti on kogunisti 50 telgile ja parkimistaskuid 60 autole. Samuti tasub tähele panna, et Parkimine selleks mitte ette nähtud kohtades on rangelt keelatud! Talveperioodil telkimisala lõkkepuudega ei varustata!

Eeldasime taas, et neljapäeval rahvast metsas pole. Taas eeldasime valesti! Lõkkekohtades käis tüüne mitteööbiv chill, mille lõppu me oma laagri üleslöömiseks ära oodata ei mallanud. Õnneks leidsime ühe mereäärse vaba koha, kuhu end vast sulni, ent lõikava meretuule tõttu keegi sättinud polnud. Meile sobis seesugune koht hästi, sest Columbuse telgis saab tänu selle kõrgusele (150cm) mugavalt sees istuda ning õhtu-tegevusi ilma mittesobivusel katusetelgi kaitsvas varjus toimetada.

Nii läkski. Kohe kui kanatükid lõkkel valmis said ning vali tuul viimased lõkkehalud halastamatu kiirusega tuhaks põletas, kolisime oma juustude ja veinidega katusetelgi mugavasse rüppe tiksuma. Hiiglama mõnus. Väljas lõõtsutab autot kõigutav tuul, sees on aga telgiselt tuulevaikne, soe, mõnus ja hubane. Seesugusel Columbuse telgil on ka teisi mugavaid omadusi. Esiteks saad magala umbes 30-sekungiga töökorda ning tekid-padjad-värgid on kõik juba ootamas… Teiseks saab katusetelgi hommikul rahulikult toimetades umbes minuti-pooleteisega taas kokku. Ei mingit lebode rullimist, magamisasjade pakkimist ega telgikaartega mässamist.

Uue hooaja eel parendasime veidi ka elamistingimusi. Eelnevatel aastatel on katusetelgi-ööd möödunud suures osas magamiskotis. Sellel aastal keerasime „kodusust“ juurde – ostsime uued padjad, teki ja tekikoti. Talve jooksul veidi närtsima läinud lina sai samuti tuliuue vastu vahetatud.  Ja ega seal palju muud teha polnudki. Katusetelk on oma olemuselt igati ilmastikukindel ning niisama tühja-tähja pärast kopitama, hallitama ja nässu ei lähe. Klopid kevadel tolmu maha, vaatad seest üle, keerad magala kõvasti auto külge ning tuiskad uuele hooajale ja seiklustele vastu.

Moodne aeg pakub moodsaid võimalusi. Seetõttu ei hakunud varahommikuseks koosolekuteks linna tagasi kiirustama. Tõstsin kodust lahkudes stepslisärtsu pakkuva „alajaama“ autosse ning see väärt masin võimaldas muretult kõik olulised ja vajalikud zoom’i-koosolekud metsas maha pidada. Ka ilm ulatas hommikul lepituseks malbe käe. Lõikav meretuul oli vahetunud totaalse ja harvaesineva tuulevaikuse vastu, päike sillerdas taevas ning ilm oli muutunud metsas laagerdamiseks suurepäraseks. Seni kuni kallis kaasa koosolekutega hõivatud oli, vormistasin mina, kellel polnud sellel hommikul taas mitte midagi teha, hommikuvõikud ja -kohvi. Süütasin lõkkeasemesse väikese tule, et õhus õiget hõngu leviks ning viskasin end seejärel pingile pikali elu, loodust, olukorda ja ilma nautima.

Pildilugu: Viru raba ja Kalmeoja lõkkekoht

laisaarlane

Suures piiris teavad kõik eestlased nelja raba. Neile, kes ise rabades ei konda, on „raba“ üheks sünonüümiks kindla peale see mõnus märgmaa-massiiv (Marimetsa), mis Haapsalu poole sõites Risti asula juures maantee äärde välja ulatub. Seejärel teatakse kindlasti legendaarset Endla raba, Kakerdajat ning seejärel kerkib mälupilti vast ehk üks kuulsamaid – Viru raba. See on nii kuulus koht, et sinna veetakse inimesi lausa reisibussidega ning nädalavahetustel on sealsed parklad autosid sedavõrd täis, et hirm tuleb peale, kas ikka rappa mahub… Õnneks on seni ikka mahtunud.

Mina olin paaril korral sinna rappa ka varasemalt sattunud. Kallis kaasa aga mitte. Seega oli vabana kätte sattunud laupäevaks plaan olemas ning muud polnudki teha ja mõelda, kui end igaks petteks vara kodust välja ajada ning kohale sõita.  Ikka selleks, et enne rahvamassi kohale jõuda. Õnneks oli hommikul rahvast vähe ning raba suhteliselt vaikne. Ja rabadega juba on kord sedasi, et mida vaiksem ja inimtühjem, seda mõnusam.

Seesugust jäätunud Viru raba ma varasemalt näinud polnud. Olgugi, et olin seal juba mõned korrad käinud, pakkus Viru sellel korral hoopis uue visuaalse ning elamusliku kogemuse. Värske külastuse tegi põnevamaks ka asjaolu, et eelmise korraga võrreldes oli laudteena kulgevat rada veidi muudetud. Ära oli kadunud see mõnus vaikne pingikesega pesa, kuhu paljud peale sillaületust keerata ei viitsinud. Nüüd oli uus rada kaarega sealt tasaselt äärelt läbi veetud. Tõsi, pink oli küll olemas, ent kohas, kus kõik rajal liikujad mööda jalutavad. Vana pink võib ehk ka veel omal kohal olla, aga sinna viiv pinnasrada oli sedavõrd märg, et ei hakanud pressima.

Teine suur ahvatlus, millega ma Viru raba vaatetorni juurde jõudes alati kokku puutun, on sealne võimalik ööbimine. Pakub ju torni palk-konstruktsioon hulgaliselt võimalusi end sinna ripptelgi või võrkkiigega uuele päevale vastu riputada. Paraku ööbida vist ikkagi ei tohi. Telkimist keelavad sildid manitsevad edasi liikuma, ent ehk annab selle rippuvama ööbimise kuidagi RMK-ga kooskõlastada… Ega enne teagi, kui ei küsi.

Viru raba õpperaja kohta kirjutab puhkaeestis.ee sedasi: Viru raba on üks parima ligipääsuga sooradasid Eestis, läbides Lahemaale omast metsa- ja rabamaastikku. Rada on 3,5 km pikk, ringi pikkus 6 km. Õpperada tutvustab rabataimestikku, endiseid liivaluiteid, vallseljakut ja nõmmemetsa. Läbi raba kulgeb laudtee, mille keskel on vaatetorn. Rada on tähistatud ja viidastatud ning kõigile täiesti tehtava pikkusega.

Tegelikult ongi Viru raba kõige mõistlikum väisata nii, et kõmpsid läbi raba teise otsa ning tuled kaarega metsa ja raba serva mööda parkla poole tagasi. Teele jääb enamasti paar märjemat kohta, ent nendest ülepääsemiseks on rajatud mõned isetekkelised/ajutised palksillad.

Hea teada:

Taimestiku ja pinnase hoidmiseks liigu vaid laudteel, ära sõida seal jalgrattaga. Rada on läbitav ratastooliga (ka lapsevankriga) vaatetornini kokku 1410 m ( 800 m killustiku kattega jalgtee ja 610 m laudteed). Ratastooliga on võimalik sõita vaatetorni esimesele platvormile.

Raba lõpust, üle oosi ning väikese maantee, viib metsarada Kalmeoja lõkkekohta. Seal on alati hea laagerdada. Kui mahub. Tegemist on samuti väga populaarse kohaga, ent vahel läheb hästi ja üks kolmest lõkkekohast on siiski vaba. Väikese järvelaadse moodustise kaldalt leiad laavu, kaks avatud lõkkeaset grillrestiga, ühe kaetud lõkkeaseme grillrestiga, ühe katusealusega laua, puukuuri, käimla, prügikasti ning prügikonteineri. Territooriumile on lubatud paigaldada kuni 6 (4-kohalist) telki. Sealne parkla mahutab kuni 10 autot. Palju rahvast käib seal mitmel põhjusel. Esiteks on eelmainitud Viru raba üks äärmiselt populaarne koht. Teiseks on kõik lähedalasuvad lõkkekohad (Tsitre ja Pikkjärve-Pärnjärve) peaaegu alati hõivatud ning kolmandaks läheb Kalmeojast mööda Oandu-Aegviidu-Ikla matkatee.

Lugusid katusetelkidest

Väino Laisaar

Autole või selle haagisele kinnituv katusetelk on üks lihtsamaid ja kiiremaid telkimisvõimalusi üldse. Sõidad kohale, avad lukustussüsteemi ning paari järgneva sekundiga on magamisvarustusest punnis ning kasutamiskorras magala olemas. Tõsi, kiiruse osas pakuvad konkurentsi kokku keeratavad telgid, mis end enne maapinnale jõudmist tööasendisse lahmatavad, ent sinna on lisaks püstitamisele vaja paigaldada lebod ja muud magamiseks vajalikud asjad.

Õiend! Kirjutasin sama loo eelmise aasta kevadel Matkaspordi blogisse. Aga kuna teema on hooaja algusega taas aktuaalne, avaldan veidi täiendatud temaatilise kirjutise uuesti. Matkaspordi blogist leiad muide palju muudki head ja huvitavat:
https://matkasport.ee/blogi/

Katusetelkide valik on üsna kirju. Ühed tõusevad katusega paralleelselt üles, teised kerkivad suureks kolmnurgaks, võimaldades sees mugavalt istuda ja riideid vahetada. Ja siis need kolmandad – volditavad – mis moodustavad transpordiasendis katusele suhteliselt kõrge ning tuult takistava kolaka, ent on lahti voltides magamise mõttes selgelt teistest alternatiividest mahukamad, mugavamad ja avaramad.

Katusetelgi soetamine eeldab vajalikke finantsvahendeid ning enne, kui telgile järele lähed, veendu, et autol oleks ka katuseraamid. Pikki-reelingutest enamasti ei piisa, sest telgid kinnituvad katuse ristitaladele. Samuti on abiks, kui katuseraamid oleks veidi kõrgemad. Väga madalate ja aerodünaamiliste talade korral võib ette tulla kaks takistust.

Esiteks ei mahu kinnitusklambrid ümber väga laia (5cm+) talade ning teiseks ei mahu käsi katuse ja telgi vahele kinnitusmutreid keerama. Autohome’i telkide puhul on kinnitusmutreid 8 – kaks iga kinnituse kohta.

Kindlasti tasuks telgi paigaldamisel arvestada antenni asukohaga ning asjaoluga, et katusetelgid kaaluvad enamasti 40-60 kg. Lisakaal ning kõrgemale tõusev raskuskese mõjutavad otseselt auto käitumist. Seega katseta enne, kui vanade sõiduvõtetega teele tuiskad. Suurem tuuletakistus mõjutab mõningal määral ka kütusekulu. Pean siinjuures tunnistama, et minu telgiga (Autohome Columbus S Variant) Peterburi teel tehtud katse mingit üüratut kuluerisust välja ei toonud. Hetke-kütusekulu kõikus nulli ja 0,8 lisakulu vahel. See oleneb loomulikult ka telgist, tuulesuunast ning muudestki teguritest. Reeglina mõjutab madalam ja voolujoonelisem kütusekulu vähem, kõrgem aga rohkem.

Voolujoonelisus, kütusekulu ja kasutusmugavus olid ka põhilisteks kriteeriumiteks, miks ma omale Columbus Varianti valisin. Mulle meeldib, kui asjad on lihtsad. Lihtsuses peitub mingi salapärane võlujõud… või oli see laiskus. Pole midagi paremat, kui mõnede sekunditega avanev laagrikodu, milles kõik vajalik juba sees ootamas. Roni vaid sisse ja keera magama. Voolujoonelisusest tulenev kütusekulu kokkuhoid on samuti teema, millele on raske vastu vaielda. Sõidan selle autoga igapäevaselt ning arvestatav kütusekulu tõus muudaks nii mõndagi. Tõsi, tuuletakistuse lisandumist on vastutuulega tunda ning auto käitub teedel teisiti, kui ilma telgita, ent Columbust on kindlasti ökom katusel vedada, kui Overzone’i. Mugavuseks saab nimetada ka seda, et saan katusetelgis rahulikult istuda ja riideid vahetada. Ka siin on Columbusel omad eelised. Aerodünaamilisest vaatepunktist on Maggiolina küll sama, ent kõrgem katus muudab telgis toimetamise kordades meeldivamaks.

Igasse katusetelgikomplekti kuulub kerge alumiiniumist tellitava pikkusega redel, mis mahub muretult telgikorpusesse. Volditavate telkide puhul on redel telgi korpuse küljes kinni ning töötab avatud telgi toetusjalana. Avatavate korpustega telkidel on sees kumminöörid, mis kokku pakkimisel telgiriide ilusasti kokku tõmbavad. Pane siinjuures tähele, et ära tõmba ukselukkusid viimase piirini kinni – õhk ei mahu välja. Enamus telkide laes on riiete ja muude asjade paigutamiseks võrk. Jalanõusid pole aga kuhugi panna. Ühe versiooni kohaselt saab jalanõud toppida ninapidi katusereelingute alla ning loota vihmavabale ilmale. Teise võimalusena saab jalanõud võtta telki ning pakkida need ööseks kilekotti, et kaitsta telgis olevaid asju määrdumise eest.

Toote säilimise ning mugavama kasutamise nimel oleks mõistlik madratsit, linu ja patju mõnede kasutamiskordade järel tuulutada ning pesta vastavalt vajadusele. Kindlasti ei maksa hooajaväliseks hoiustamiseks seisma sätitud telki magamisriideid jätta. Niiskus teeb oma töö.

Enamasti öeldakse, et katusereelingute kandevõime on 70-80 kg. See tähendab aga seda, et sellise koormaga auto on veel liikluses stabiilne ning sõitmise käigus tekkivad jõud ei mõjuta auto konstruktsiooni. Autod on ehitatud nii, et katus ülerullumise korral sisse ei vajuks. Mida raskem auto, seda kõvem katus jne. Seega ei vajuta katust sisse ka seisva auto katusel magamine. Telgi ning selles magavate inimeste raskus jaguneb neljale kandepunktile ning sealt edasi katusereelingute ja autovahelistele mitmetele punktidele. Vaata katusetelkidega varustatud laia autodevalikut siit: https://tinyurl.com/y9hdcg5r

Kellele telkimine pole just igapäevane teema ja koduhoovis ruumi on, tasuks mõelda kärukonksu ja väikese haagise peale. Katusetelk töötab väga hästi ka kerghaagisele paigaldatuna ning käru tühjas sisemuses saab muretult kogu muu laagerdamiseks vajaliku inventari kaasa vedada. Olgu selleks siis grill, toolid, lauad, kuivad küttepuud jne.