Category: Reisisöök

Mugava inimese motomatkavarustus

laisaarlane

Käisime nädalavahetusel Põhja-Lätis väikesel proovi-tsiklimatkal, et mugava inimese laagrivarustust testida. Suurim teema oli muidugi see, et mis ja kuhu mahub ning kui kaua laagri kokku ja lahti pakkimine aega võtab. Ja milline telk, sest ilmad pole vennad ja vahel on vaja koleda ilmaga laagerdamine pikemaks venitada.

Seega peab nii köök kui kogu kola endale lisaks telki mahtuma, unustamata asjaolu, et kogu varustus peab omakorda tsiklikohvritesse mahtuma. Tegelikult on lihtne – väiksema ja kompaktsema telgi korral peaks igaks juhuks mingi tarbi kaasa võtma, et vihmase ilma korral katusealune tekitada. Suurem telk võtab rohkem ruumi, aga on nö kõik ühes. Üksi minnes saaks ka ripptelgiga hakkama. Eeldades muidugi, et kämpas mõni puu kasvab.

Telgiks oli kaasas Heleni Fjällräven Abisko Shape 3. Kolme inimese 2,56 kg kaaluv telk oli sedavõrd komapktne (16 x 41cm), et mahtus koos kaartega mootorratta kohvrisse ilusasti ära. Kolmene telk on kahele matkajale suurepärane sellisel juhul, kui sellel puudub mõistliku suurusega eeskoda. Sellisel juhul mahub kogu vajalik kola vihma ja muude mittesoosivate olude eest telgi sisemusse. Suure eeskoja puhul (nagu meie telgil) piisanuks vabalt ka kahesest, olles sealjuures veelgi kergem ja kompaktsem. Lisaks saab vihmase ilma korral eeskojas mõnusalt süüa teha.

Abisko tunneltelgi püstitamine on suhteliselt kiire – aja vaid õiget värvi vaiad õigetesse kanalitesse, kinnita mõlemad telgi otsad vaiadega maa külge ning matkakodu ongi valmis. Selleks, et telk maksimaalselt tuulele ja vihmale vastu peaks, tasub käiku lasta ka kõik ülejäänud vaiad ning enne uinumist tasub päeval püstitatud telgi nurgad korra veel üle pingutada. Pingul telk on alati veekindlam ning hingab paremini. Üheks kõige suuremaks plussiks on aga asjaolu, et Fjälli (ja tõenäoliselt ka mõnede teiste tootjate telkide) sisetelgid annab kinnitada välimise kihi külge ha sinna jättagi. Sedasi pole ohtu, et vihmasel püstitamisel sisetelk märjaks saaks.


Toolid võtsime kõige kompaktsemad – Helinoxi Ground. Plussiks jalad, mis maasse ei vaju, aga vanainimesel on nõnna madalalt raske püsti saada… aga mis sa ikka rapsid, tõmbad laua lähemale ja asi korras. Laud sai samuti kõige kompaktsem ja peale asjaolu, et matkapliit tahaks lõikelaua või mõne muu alusega toetamist, töötas Helinoxi pehme plaadiga laud suurepäraselt. Siinjuures on suureks plussiks ka see, et need ei kaalu peaaegu mitte midagi.


Magamiskotid võtsime Colemani Bikerid. Põhimõtteliselt vee- ja mõneti õhukindlast pakkekotist saab riietega täites mõnusa padja vormida ning tagasi pakkides saab kotist õhu välja pressida. Jällegi suhteliselt kompaktne ja ilmastikukindel lahendus. Köögis lihtne MSRi põleti, gaas ja väike matka-keedupott, kuhu gaasipurk ja tulepulk sisse mahuvad. Lisaks Tacticalid, Sporgid ja Fold-a-Cupi kopsikud. Hommikusöögiks oleme ikka Veskimati väikeseid kiirpudru-pakke kasutanud. Ühest on enamasti vähe, nüüd selgus, et kaks on veidi palju. Tõenäoliselt tuleb tulevatel hommikutel üks pakk pooleks teha. Eeldades muidugi, et mõlemal on üks maitse.
Lebodeks üks isetäituv ja üks puhutav. Puhutav on oluliselt kergem ja kompaktsem, aga isetäituv töötab ka siis, kui mõni terav kivi mati katki teeb.

Esimene laager oli paras kaos. Asjad polnud veel oma kohta leidnud ning alguses valitses rets segadus, et kuhu kohvrisse miski sai? Telk läks kiirelt üles, toolid ja laud samuti. Teiseks õhtuks oli asi juba palju selgem – tetris-tüüpi peensobitus-pakkimise asemel toppisin hommikul kogu magamiskola (lebod ja magamiskotid) ühte kotti. Kohvrist telk välja ja kraps üles ning seejärel tõstsin kõikide magamisasjadega koti ühe ropsuga telki. Edasi klõbinal lauad-toolid ja pliit kokku. Täpset aega ei tea, aga järgmisel korral saaks vast vihmase ilmaga vabalt kõige vajalikuga 3-5 minutiga kuiva keskkonda.

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et Läti väärib sõitmist ja avastamist. Vaatamist ja kolamist on meeletult –
linnustest ja mõisatest losside ja mõisa-bingoni välja. Põhja-Läti on äge, põhimõtteliselt Lõuna-Eesti pikendus, aga selle eelisega, et siin on peaaegu kõik teed sõitmata.

Hea plaan Hiiumaa matkaradadega Vol. 2

laisaarlane

Proloog

Sattus nii, et meil oli üle üks ports vabu päevi. Mõtteid oli igasuguseid, aga lõpuks jäi kaalukausile selline mõte, et sõidame hoopis Hiiumaale ning käime läbi kõik sealsed matka-, õppe- ja loodusrajad, mis RMK kodulehel (loodusegakoos.ee) kirjas. Kiire otsing kuvas tulemuseks kaksteist seesugust võimalust. Ööbimised lahendasime vanlifer’i võtmes.  Küsisin Citroënist omale ühe pika Spacetourer bussi, palusin istmed välja tõsta ning kolisime omadega sinna sisse.

II päev

Järgmisel hommikul saime taas hilja üles. Sellest hoolimata olime veendunud, et suudame kättejõudnud Hiiumaa teisel päeval läbida veidi rohkem radu, kui eelmisel. Kiire hommikusöögi järel võtsime suuna Kõpu poolsaarele ning seadsime end valmis uue päeva esimese õpperaja läbimiseks.

Palli õpperada (1,5 km)

RMK Palli telkimisalalt alguse saav õpperada kulgeb esimese hooga mööda rannikut ning keerab seejärel metsa. Mets on esmapilgul täis risti-rästi tormimurtud puid ning jätab sutsu õnnetu mulje. Vaatamisväärsustena on välja toodud vanad kuuse-ja männimetsad, vaheldust pakuvad aeg-ajalt üleujutatud lodumets. Rannikul saab tutvust teha rannikukooslustega. Õpperaja esimesel etapil tundus kõik veidi trööstitu. Kõverik rada mahalangenud puude vahel looklemas ning vaatamiseks justkui palju polnudki. Tõsi, maast tõusnud puujuured moodustasid metsa sedasorti põnevaid moodustisi, mis pimeda ilma korral kindlasti kujutlusvõime lendu lasevad ning matkarajale hoopis teistsuguse olustiku loovad. Kindlasti andis esmamuljele oma osa ka pilvine ja veidi vihmane sügisilm, ent mida kaugemale jalutasime, seda põnevamaks hakkas kiskuma.

Ühel hetkel ületas õpperada väikese tee ning seejärel muutus kõik sedavõrd drastiliselt, nagu oleks raamatus uue lehekülje keeranud. Metsarada muutus reljeefsemaks ning loodus põnevamaks. Silma hakkasid suured ning veelgi suuremad puuseened ning taimed, milledest paljudega polnudki varem kokku puutunud. Peale metsas ragistamist keerutas õpperada end taas mereranda ning sellega oli kogu harjutus läbi. Kokkuvõtteks – raja keskmine osa oli väga tore. Küll aga tuleb tõdeda, et Hiiumaa telkimisalad ja lõkkekohad on väga ilusad ning heas korras. Nii leiab selleltki mereäärsest laagripaigast kuivkäimla, vaatlustorni, 3 kaetud lõkkeaset, 4 katusega pink-lauda ja varikatusealuse väikese küttekoldega ning 4 pink-lauda suures varjualuses. Meie sealoldud aja jooksul ei sattunud sinna ühtegi teist inimest. Suvel võib sellel ilusal telkimisalal aga tihe sebimine käia.

Ragistasime veidi mööda põnevaid metsateid ning jõudsime seejärel välja suurele teele. Kohe suure maantee ääres ootas meid järgmine tõusuga algav õpperada.

Rebastemäe õpperada (1,5 km)

Koduleht ütleb selle koha kohta nii: Rada paikneb kogu Lääne-Eesti vanimas ja kõrgeimas osas, Kõpu poolsaarel. Kaplimäel, mis on Hiiumaa kõrguselt teine mägi (63,5 m) ja Rebastemäel avanevad vaatetornidest kaunid vaated üle metsa ja mere. Rada on tähistatud puidust nooleviitadega ja siniste rajalintidega.

Siin lähevad meie arvamused aga lahku. Tõsi, sellelt rajalt leiab tõepoolest kaks uhket vaatetorni, aga nendelt pole näha mitte midagi. Ei teagi nüüd, kas vaatetornid said enne valmis, kui ümbritsev mets suureks jõudis sirguda või käib vaatetorni ostuga kaasas copy-pastega kasutatav juhend, aga vaatetornilt saab suures osas vaadelda vaid lähimate puude latvu. Tõsi, kaugemat vaatetorni ümbritsevate puude vahel avaneb paarimeetrine avaus, kus pilgu korraks silmapiirile saab fokusseerida. Iseenesest pole selles midagi halba. Sammud saab tornidesse ronides kirja ning kõrgetes kohtades on alati tore olla. Rada ise on aga tore ning reljeefne, pakkudes trepisõpradele hulganisti võimalusi kõrgustesse sammuda. Osa rajatud käepidemetest ning trepiastmetest on küll halvas seisus, aga küll kord ka nendeni jõutakse. Veidi vaatetornide-äärset harvendamist kuluks samuti ära ning üks igati vägev õpperada olekski valmis. Kokkuvõtteks – sellele ringikujulisele õpperajale tasub igal juhul minna ning tornides sellegi poolest ära käia.

Neljateeristi (Mägipä) õpperada (3 km)

Järgmine matkarada ootas meid Mägipä telkimisala lähistel. Õigemini algab Neljaristi õpperada veidi enne Mägipä parklasse jõudmist, ent meile tundus igati mõistlik auto ikkagi sinna jätta ning jala algusesse kõmpsida. Mägipä telkimisala teeb eriliseks sealne Kalurikoja metsaonn, mis on igaüheõiguse alusel vabaks kasutamiseks kõigile. Kirjade järgi on metsaonn sobilik kalameestele ja matkajatele peatumiskohaks nii suvel kui talvel. Onnis on kamin, seina ääres istepingid, akna all väike laud. Onni kõrval on ette valmistatud telkimisala. 5 kaetud lõkkeaset. Puukuur oli samuti, aga jääb majakesest veidi eemale. Kõnni veits mööda rannikuteed Kärdla poole – näed kindlasti.

Rada kulgeb Kõpu poolsaare põhjarannikul, 8000 a vanuse rannaastangu ja nüüdisranna vahelistes metsades. Möirasoo on väike rannaastangualune lubjarikas allikasoo, mille kohta on mitmeid nimelegende. Õpperaja suurimateks vaatamisväärsusteks on välja toodud soojemast kliimaperioodist pärit kaitsealust jugapuud, Mägipe rändrahnu ja rannas Süllasoo Jaanikivi. Viimased on mälestusmärgid jääajast.

Peamiselt metsas, astangute ja allikaliste soolapikeste vahel kulgevalt hästi tähistatud rajalt leiab jupikese laudteed ning redeli, mis võimaldab eelmainitud Mägipe rändrahnu turjale ronida. Mets on põnev ning pakub lisaks rahulikule rännakule ka palju silmailu. Kolm kilomeetrit möödusid lennates.

Seejärel murdis lõuna peale ning kaasaostetud verivorstid hakkasid küpsemise järele kipitama. Lõime oma lõuasöögi-laagri Kalurikoja metsaonni kõrvale lahti, süütasime lõkke ning asusime hooajaväliselt verivorste grillima. Asjaolu, et neid enamasti vaid jõulude ajal tarbitakse, tundub kohutava raiskamisena. Verivorstid on grillituna imemaitsvad ning see võiks saada selliseks eht/ürg-eestlaslikuks metsasöögiks, millega välismaalaste seas taas furoori üles keerutada.

Verivorstidega oli mestis ka ports peekonit. Et need võre vahelt otse tulle ei libiseks, moodustasime fooliumist lõkketaldriku ning praadisime peekoni vorstide kõrvale mõnusaks krõmpsuks.

Ühel hetkel sai valgus otsa ning sellega koos kippus lõppema ka meie Hiiumaa matkaradade teise päeva valgusküllane kasulik aeg. Pakkisime oma kola kokku ning sõitsime lähedalasuvale Hirmuste telkimisalale, et sealt hommikul kohe sealsele 1,3km õpperajale startida.

Järgneb…

Hea plaan Hiiumaa matkaradadega Vol. 1

laisaarlane1 Comment

Sattus nii, et meil oli üle üks ports vabu päevi. Mõtteid oli igasuguseid – alustades sellest, et minna paariks päevaks kusagile Võrumaa metsaonni ning olla lihtsalt peidus. Jalutada päeval mööda metsi ning kohtuda põhimõtteliselt mitte kellegagi. Siis käis peast läbi mõte tuisata suure matkaautoga pikki matkaradasid vallutama ning ööbida kusagil seal, kus öö parasjagu peale tuleb. Lõpuks jäi kaalukausile aga selline mõte, et sõidame hoopis Hiiumaale ning käime läbi kõik sealsed matka-, õppe- ja loodusrajad, mis RMK kodulehel (loodusegakoos.ee) kirjas. Kiire otsing kuvas tulemuseks kaksteist seesugust võimalust.

Kuna katusetelgis magamine hakkas juba talviselt jahedaks kiskuma, otsustasime veidi soojemalt ööbida. Ikka selleks, et järgmistel päevadel mugavalt, soojalt ja heatujuliselt ärgata ning erinevatele radadele tuisata. Mõeldud-tehtud. Küsisin Citroënist omale ühe pika Spacetourer bussi, palusin istmed välja tõsta ning kolisime omadega sinna sisse. Ega mõnepäevaseks kondamiseks palju vaja polegi – madrats maha, laagrikola kaasa, näpuotsaga toole, laud ja veidi lõkkepuid ning tuli rummu!

Soojaplaan oli lihtne ja juba eelnevalt testitud. Sõitsin samasuguse bussi Peugeot’ ekvivalendiga (Traveller) kaks aastat tagasi ümber Euroopa (#travellerring) ning õppisin selle käigus ära, kuidas külmemates oludes mugavalt ja soojas magada. Enne magama minekut tuleb buss mootori abil seest soojaks lasta. Kui öösel külmaks läheb, saab kahe töötsükli vahel korra käivituva Webastoga ruumi taas soojaks kütta ning hommikul, kui salong taas jahe, sutsad mootori uuesti elule ning jääd uut soojalainet ootama.

Kolmapäeva õhtul sõitsime seitsmese praamiga Hiiumaale ning keerasime Heltermaa lähistele Sarve telkimisalale laagrisse. Sealsete mändide alla jääb kümmekond telkimistaskut koos paari kaetud lõkkeasemega ning korraliku kommunaal-pelleriga. Lõkkepuud on olemas ning neile, kellele meeldib kohe vee ääres magada, lööb laine ilusasti telgi kõrval rannale. See on üks igavesti äge koht neile, kes end varasele praamile sätivad või ei viitsi meie kombel hiliselt praamilt tulles sisemaale sättida.

Hommik venis. Saime kusagil 11-ajal bussist välja ning hommikusöögid tulele. Peas vasardas küll vajadus matkaradadele tuisata, ent esimene prioriteet oli siiski puhkus ning selle tegevuse aktiivne pool lonkis kusagil järgmistel järkudel ja ootas oma järge. Sõime rahulikult hommiku-omletti, jõime kohvi ning leppisime kokku, et hakkame Hiiumaa radasid käima vastupäeva. Seega jäi esimeseks kohe pealinn Kärdla juures asuv Kärdla matkarada.

Muretu kondamiskindel tahvel 🙂

Kärdla Matkarada (4km)

Koduleht teatab nii: Kärdla lähiümbruse metsadesse loodud matkarada sobib nii puhkepäevaseks jalutuskäiguks kui ka looduse nautimiseks. Värvimärgiste ja suunaviitadega tähistatud rada kulgeb läbi mitmesuguste metsakoosluste ja ümber väikeste soolapikeste. Matkamiseks sobib igal aastaajal, kuid tuleb arvestada, et rajal on märjemaid ja vesiseid kohti. Kuival ja põuasel kevadel ning suvel läbitav kuiva jalaga, märjemal aastaajal tuleks rajale minnes jalga panna vettpidavad jalanõud.

Hakkasime meiegi mööda kõnealust rada astuma. Sees suur rõõm, et esimeseks sattus kohe üks Hiiumaa pikimaid radasid. Tõsi, seal on üks pikem 2+3km ühend-rada veel, ent ülejäänud jäävad vaid ühe ja kahe km vahele. Lühim on sealjuures aga sootuks 100 meetrit pikk.

Hiiumaa matkaradade kohta tuleb öelda, et need on väga hästi tähistatud. Tihedatest matkaraja-täppidest ja uueväärsetest suunaviitadest hoolimata hakkas ühel hetkel tunduma, et rada ei vasta legendile. Rada oli küll igati vägev ja ilus, koos kõigi oma soolappide ja rabajupsidega, ent kippus kuidagi valele poole keerama. Pilk kaardile kinnitas kõhklused. Suunaviit utsitas vasakule liivasele metsateele keerama, ent käimata rajaosa jäi paremale mere poole. Merepoolsele rajale jõudes hakkas vaikselt selgeks saama, miks “uus” matkarada sellest eemale oli suunatud. Sealsed laudteed on suuresti deformeerunud ning libedad. Mõistlikum ja palju parem oli käia laudtee kõrval ning leida märjematel aladel sobilik kuivem ja kandvam jalaalune. Järgmise etapi lõpus või siis alguses (oleneb kummalt poolt vaadata) leidsime ka vastava raja halvale olukorrale viitava manitsus/teabe-viida.

Kokkuvõtteks tuleb öelda, et Kärdla matkarada meeldis meile väga. Mõnus metsane ja rabane jalutuskäik põneval maastikul ja metsasaludes ning omamoodi uue kogemuse pakkus ka hetkel hüljatud matkaraja lõigu läbimine. 

Peale matkaraja läbimist jalutasime mööda Kärdlat ringi, sõime kõhud imeodavas Viigri kohvikus täis, täiendasime kohalikus kaubamajas kahanevad joogi- ja söögivarud ning võtsime hämarduma kippuva päevavalguse kiuste suuna Hiiumaa kõige lühema õpperaja poole.

Kõrgessaare orhideede õpperada (100 m)

Ega me novembrikuiselt orhideede õpperajalt suurt midagi leida lootnudki. Pimedus vajus peale ning lilledega on sellisel aastaajal arusaadavatel põhjustel niigi kehvasti. Pealetikkuvast pimedusest hoolimata läbisime sealsed 100 meetrit ning lugesime teadetetahvlitel olevad tarkused läbi. Sealne õpperada on suurepärane võimalus tutvuda lühikese ajaga kodumaiste orhideedega ning on mõeldud liikide tundmaõppimiseks.

Ja ega siis muud üle jäänudki, kui vaikselt järgmise laagripaiga poole sõitma hakata ning loota, et järgmisel päeval suudame valge ajaga läbida veidi rohkem radu.

Järgneb…