Hea plaan Hiiumaa matkaradadega Vol. 4

Proloog

Sattus nii, et meil oli üle üks ports vabu päevi. Mõtteid oli igasuguseid, aga lõpuks jäi kaalukausile selline mõte, et sõidame hoopis Hiiumaale ning käime läbi kõik sealsed matka-, õppe- ja loodusrajad, mis RMK kodulehel (loodusegakoos.ee) kirjas. Kiire otsing kuvas tulemuseks kaksteist seesugust võimalust. Ööbimised lahendasime vanlifer’i võtmes.  Küsisin Citroënist omale ühe pika Spacetourer bussi, palusin istmed välja tõsta ning kolisime omadega sinna sisse.

IV päev

Sääretirbi pilkasesse ning jahedasse pimedusse mattunud öö möödus igati rahulikult. Mingil hetkel sõitis meie laagriplatsi juurest läbi üks auto – arvatavasti otsis samuti öömaja, ent siis jäi taas vaikseks ning rohkem polnud enam kedagi kuulda. Arvukad merelinnud olid end kusagile mujale sättinud. Muidu rannaniitudel majesteetlikult patseerivad Šoti mägiveised ning teised sõra- ja sarvilised koondusid sellel öösel samuti kuhugi mujale. Ehk kükitasid vaikides sealsamas kadakametsa varjus külma ja kottpimedat ööd, eluandva hommikuvalguse ootuses.

Nagu ikka, saime ka meie kaunil keskhommikul lõpuks bussist välja ning sättisime end peale väikest hommikusööki kolme viimast Hiiumaa rada võtma. Et seiklus võimalikult vara pihta hakkaks, otsustasime alustada tammteedega ühendatud ning kokku kasvanud Kassari saare servast Orjaku õpperajast.

Orjaku õpperada (0,7-2 km)

Orjaku on taas üks sedasorti rada, mida tasub Hiiumaale sattudes külastada. Roostiku vahel looklev laudtee-rada koosneb pikemast Orjaku rajast (2 km) ja lühemast Roostikuringist (0,7 km). Rajalt avaneb vaade nii Käina kui Jausa lahele, kust saab jälgida lindude tegevust ja nende rännet. Lühike roostikuring viib mööda laudteed läbi kõrge roostiku Silmakarele. Õpperajale jäävad lisaks ühele suurele otsa-ronitavale kivile ka kaks vaatetorni. Silmakaarel 6m kõrgune ning Kassari saarel kolmene. Viimase juurde viib mõnus pinnastee. Vaatetorn või õigemini platvorm on toreda vaatega avar koht, ent mingil põhjusel kasutab kohalik fauna seda hooajavälisel ajal vetsuna. Kes, mis või miks, jäigi arusaamatuks. Küll aga tuleb tõdeda, et ilma selle “lisata” oleks seal palju ilusam olla.

Vaatamisväärsuste kohta kirjutab koduleht sedasi: Käina laht on pigem rannikujärv kui merelaht. Selle keskmine sügavus on vaid 0,5 m ja laht on merega ühendatud 3 kanali kaudu. Lahes on kokku 23 saart, mis on madalad ja enamasti pillirooga ümbritsetud. Huvitav ja liigirikas Käina lahe linnustik. Sügisel peatub lahel 10-15 tuhat, maksimaalselt 20 tuhat vee- ja rannikulindu.

Need, kes aga lindude vaatlemisest lugu peavad, või niisama kõrgemaid kohti armastavad, soovitame käia ka lähedalasuvas Orjaku linnuvaatlustornis.

Orjaku rada tehtud, oli aeg ette võtta Hiiumaa pikim matkarada.

Leemeti matkarada (2+3 km)

Koduleht räägib nii: Suurepärast koormust pakkuv tõusude ja langustega  matkarada on läbitav 2 ja 3 km ringina. Suvel metsalooduse nautimist võimaldav rada sobib talvel suurepäraselt suusamõnude nautimiseks. Rada on  korralikult tähistatud ja sobib ka võistluste pidamiseks.

Tõsi, kui koormust otsida ning pigem sportlikule looduses liikumisele panustada, on sealsed kaksikringid tõepoolest suurepärased. Niisama looduses matkamise tarbeks on rada aga pigem tagasihoidlikute visuaalsete omadustega. Küll aga leiab rajalt muljetavaldavaid reljeefe, mis minul, kui tagasihoidlikul metsajooksjal, põlve juba esimese ringi keskpaigas lödiks tõmbaks ning kraavi hingeldama ajaks.  

Pigem pälvis matkaradadest olulisemalt suuremat tähelepanu Leemeti metsaonn, mis on looduses liikujale tasuta kasutamiseks igaüheõiguse alusel. Metsaonnis on tulekolle ning lavatsid istumiseks ja vajadusel ööbimiseks. Tarbevett saab naabrusest 160 meetri kauguselt Leemeti metsamaja tiigist.

Taaskord on tegemist suurepärase elektrivaba onniga, kuhu matkajärgselt või Hiiumaal kolades varjuda ning kolde soojuses käsi ja varbaid soojendada. Kelle jaoks metsaonnis magamine jääb matkaformaadist tulenevalt liiga “softiks”, teadku, et metsaonni juures on lubatud telkida kuni 5 telgiga.

Peale ringide ära-vantsimist oli aeg sealmaal, et võtsime suuna Hiiumaa viimase õpperaja poole.

Tihu õpperada (1,2 km)

Hiiumaa suurima järve juurde viiv ühesuunaline õpperada oli taas üks tore ja huvitav kõndimine. Luidetevahelises nõos paiknevale Tihu järvele avaneb vette ulatuvalt vaateplatvormilt kaunis vaade. Suvekuudel võib kuulata ja vaadelda mitmesuguseid veelinde ning imetleda vesiroose. Platvormile pääseb mööda laudteed, mis kulgeb koos pinnastee juppidega läbi vanade metsade, loopsude ja sookailulõhnaliste rabamännikute. Loodusraja keskmine osa oli ilmastikust ja aastaajast tulenevalt veidi märg, ent laudtee jättis väga esindusliku ja korraliku mulje.

Raja keskossa, paksu metsa sisse, jääb järjekordne lummav metsaonn. Tihu metsaonni pääseb vaid jala ning onn on looduses liikujatele kasutamiseks tasuta. Lõket tohib teha vaid onnis asuval grillrestiga varustatud tuleasemel ja kuna kõnealune onn asub Tihu looduskaitseala sihtkaitsevööndis, pole lubatud selle ümber ka telkida. Tarbevesi tuleb samuti endal kaasa võtta – lähedalasuv järv ei sobi vee võtmiseks, veekiht hõljuva muda peal on väga õhuke.

Ja nii need Hiiumaa 12 RMK loodus- matka- ja õpperada järsku läbi käidud saidki. Oli suurepärane kogemus, harjutus ja ettevõtmine. Ka Hiiumaa muutus selle käigus kuidagi armsamaks ja omasemaks. Olin sinna suveperioodidel ikka vahel sattunud ning lastega majakaid ja tuletorne vallutades haagissuvilatki kaasas vedanud, ent nüüd suutis meie teiseks suurim saar hinge hoopis teistsuguse jälje jätta. Ehk tulenes see hooajavälisest inimtühjusest, mis võimaldas laagripaikades, matkaradadel ja miks mitte ka pealinn Kärdla tänavatel privaatsemalt ja rohkem märgates jalutada. Ehk avas see kogemus matkaradade tarbimise sootuks teisest küljest. Meie kliimavöötmes on “hooajavälist” aega palju rohkem, kui hooajalist ning tegelikult pole ju vaja end tipp-hooajal rahvamassidega koos mööda laudteid ja radu edasi pressida. Või lõkkekohtadele amokki joosta. Tegelikult saab imelisi kogemusi omandada ka hooaaja välisel ajal, kui loodus hoopis teistsuguseid vaateid ja kogemusi pakub.

Mu sügavam mõte on pigem see, et huvitavate kohtade käimiseks pole vaja suve ja hooaega oodata. Sügisel pole õuesooja ja päikest, aga pole ka sääski ega tunglemist. Pigem kohtad oma radadel vaid paari inimest ning saad lõkkekohtades segamatult laiutada ja metsaonne kasutada. Hooajaväliste kondamiste arvelt saab suvedesse jätta hulga uusi, tundmatuid ja avastamata kohti. Kohti, kuhu “ajapuudusel” muidu võibolla üldse ei satukski.

Aitäh!

Murevaba kondamiskindel tahvel

Hea plaan Hiiumaa matkaradadega Vol. 2

Proloog

Sattus nii, et meil oli üle üks ports vabu päevi. Mõtteid oli igasuguseid, aga lõpuks jäi kaalukausile selline mõte, et sõidame hoopis Hiiumaale ning käime läbi kõik sealsed matka-, õppe- ja loodusrajad, mis RMK kodulehel (loodusegakoos.ee) kirjas. Kiire otsing kuvas tulemuseks kaksteist seesugust võimalust. Ööbimised lahendasime vanlifer’i võtmes.  Küsisin Citroënist omale ühe pika Spacetourer bussi, palusin istmed välja tõsta ning kolisime omadega sinna sisse.

II päev

Järgmisel hommikul saime taas hilja üles. Sellest hoolimata olime veendunud, et suudame kättejõudnud Hiiumaa teisel päeval läbida veidi rohkem radu, kui eelmisel. Kiire hommikusöögi järel võtsime suuna Kõpu poolsaarele ning seadsime end valmis uue päeva esimese õpperaja läbimiseks.

Palli õpperada (1,5 km)

RMK Palli telkimisalalt alguse saav õpperada kulgeb esimese hooga mööda rannikut ning keerab seejärel metsa. Mets on esmapilgul täis risti-rästi tormimurtud puid ning jätab sutsu õnnetu mulje. Vaatamisväärsustena on välja toodud vanad kuuse-ja männimetsad, vaheldust pakuvad aeg-ajalt üleujutatud lodumets. Rannikul saab tutvust teha rannikukooslustega. Õpperaja esimesel etapil tundus kõik veidi trööstitu. Kõverik rada mahalangenud puude vahel looklemas ning vaatamiseks justkui palju polnudki. Tõsi, maast tõusnud puujuured moodustasid metsa sedasorti põnevaid moodustisi, mis pimeda ilma korral kindlasti kujutlusvõime lendu lasevad ning matkarajale hoopis teistsuguse olustiku loovad. Kindlasti andis esmamuljele oma osa ka pilvine ja veidi vihmane sügisilm, ent mida kaugemale jalutasime, seda põnevamaks hakkas kiskuma.

Ühel hetkel ületas õpperada väikese tee ning seejärel muutus kõik sedavõrd drastiliselt, nagu oleks raamatus uue lehekülje keeranud. Metsarada muutus reljeefsemaks ning loodus põnevamaks. Silma hakkasid suured ning veelgi suuremad puuseened ning taimed, milledest paljudega polnudki varem kokku puutunud. Peale metsas ragistamist keerutas õpperada end taas mereranda ning sellega oli kogu harjutus läbi. Kokkuvõtteks – raja keskmine osa oli väga tore. Küll aga tuleb tõdeda, et Hiiumaa telkimisalad ja lõkkekohad on väga ilusad ning heas korras. Nii leiab selleltki mereäärsest laagripaigast kuivkäimla, vaatlustorni, 3 kaetud lõkkeaset, 4 katusega pink-lauda ja varikatusealuse väikese küttekoldega ning 4 pink-lauda suures varjualuses. Meie sealoldud aja jooksul ei sattunud sinna ühtegi teist inimest. Suvel võib sellel ilusal telkimisalal aga tihe sebimine käia.

Ragistasime veidi mööda põnevaid metsateid ning jõudsime seejärel välja suurele teele. Kohe suure maantee ääres ootas meid järgmine tõusuga algav õpperada.

Rebastemäe õpperada (1,5 km)

Koduleht ütleb selle koha kohta nii: Rada paikneb kogu Lääne-Eesti vanimas ja kõrgeimas osas, Kõpu poolsaarel. Kaplimäel, mis on Hiiumaa kõrguselt teine mägi (63,5 m) ja Rebastemäel avanevad vaatetornidest kaunid vaated üle metsa ja mere. Rada on tähistatud puidust nooleviitadega ja siniste rajalintidega.

Siin lähevad meie arvamused aga lahku. Tõsi, sellelt rajalt leiab tõepoolest kaks uhket vaatetorni, aga nendelt pole näha mitte midagi. Ei teagi nüüd, kas vaatetornid said enne valmis, kui ümbritsev mets suureks jõudis sirguda või käib vaatetorni ostuga kaasas copy-pastega kasutatav juhend, aga vaatetornilt saab suures osas vaadelda vaid lähimate puude latvu. Tõsi, kaugemat vaatetorni ümbritsevate puude vahel avaneb paarimeetrine avaus, kus pilgu korraks silmapiirile saab fokusseerida. Iseenesest pole selles midagi halba. Sammud saab tornidesse ronides kirja ning kõrgetes kohtades on alati tore olla. Rada ise on aga tore ning reljeefne, pakkudes trepisõpradele hulganisti võimalusi kõrgustesse sammuda. Osa rajatud käepidemetest ning trepiastmetest on küll halvas seisus, aga küll kord ka nendeni jõutakse. Veidi vaatetornide-äärset harvendamist kuluks samuti ära ning üks igati vägev õpperada olekski valmis. Kokkuvõtteks – sellele ringikujulisele õpperajale tasub igal juhul minna ning tornides sellegi poolest ära käia.

Neljateeristi (Mägipä) õpperada (3 km)

Järgmine matkarada ootas meid Mägipä telkimisala lähistel. Õigemini algab Neljaristi õpperada veidi enne Mägipä parklasse jõudmist, ent meile tundus igati mõistlik auto ikkagi sinna jätta ning jala algusesse kõmpsida. Mägipä telkimisala teeb eriliseks sealne Kalurikoja metsaonn, mis on igaüheõiguse alusel vabaks kasutamiseks kõigile. Kirjade järgi on metsaonn sobilik kalameestele ja matkajatele peatumiskohaks nii suvel kui talvel. Onnis on kamin, seina ääres istepingid, akna all väike laud. Onni kõrval on ette valmistatud telkimisala. 5 kaetud lõkkeaset. Puukuur oli samuti, aga jääb majakesest veidi eemale. Kõnni veits mööda rannikuteed Kärdla poole – näed kindlasti.

Rada kulgeb Kõpu poolsaare põhjarannikul, 8000 a vanuse rannaastangu ja nüüdisranna vahelistes metsades. Möirasoo on väike rannaastangualune lubjarikas allikasoo, mille kohta on mitmeid nimelegende. Õpperaja suurimateks vaatamisväärsusteks on välja toodud soojemast kliimaperioodist pärit kaitsealust jugapuud, Mägipe rändrahnu ja rannas Süllasoo Jaanikivi. Viimased on mälestusmärgid jääajast.

Peamiselt metsas, astangute ja allikaliste soolapikeste vahel kulgevalt hästi tähistatud rajalt leiab jupikese laudteed ning redeli, mis võimaldab eelmainitud Mägipe rändrahnu turjale ronida. Mets on põnev ning pakub lisaks rahulikule rännakule ka palju silmailu. Kolm kilomeetrit möödusid lennates.

Seejärel murdis lõuna peale ning kaasaostetud verivorstid hakkasid küpsemise järele kipitama. Lõime oma lõuasöögi-laagri Kalurikoja metsaonni kõrvale lahti, süütasime lõkke ning asusime hooajaväliselt verivorste grillima. Asjaolu, et neid enamasti vaid jõulude ajal tarbitakse, tundub kohutava raiskamisena. Verivorstid on grillituna imemaitsvad ning see võiks saada selliseks eht/ürg-eestlaslikuks metsasöögiks, millega välismaalaste seas taas furoori üles keerutada.

Verivorstidega oli mestis ka ports peekonit. Et need võre vahelt otse tulle ei libiseks, moodustasime fooliumist lõkketaldriku ning praadisime peekoni vorstide kõrvale mõnusaks krõmpsuks.

Ühel hetkel sai valgus otsa ning sellega koos kippus lõppema ka meie Hiiumaa matkaradade teise päeva valgusküllane kasulik aeg. Pakkisime oma kola kokku ning sõitsime lähedalasuvale Hirmuste telkimisalale, et sealt hommikul kohe sealsele 1,3km õpperajale startida.

Järgneb…

Suvine Turu saarestiku ja Ahvenamaa tripp

Hääd sõbrad! Käesoleva aasta augustis tegime viiepäevase tripi Ahvenamaale. Olgugi, et esialgne plaan nägi ette, et parvlaevatame end Turust Ahvenamaale ning hiljem sealt otse Tallinnasse, muutus plaan peale hääde tuttavate Kullari ja Astiga kohtumist. Rääkisin neile oma plaanist ning nad küsisid kui ühest suust, et kas lähme Turu saarestiku kaudu? Ma ei osanud sellise põneva ja ilusa võimalusega arvestadagi. Seega… peale väikest uurimustööd (suur tänu Tarmole) tegime plaani ringi ning asusime tippe ja poolsaari väisates mööda suuremat ringi Ahvenamaa poole hulkuma. Marsruudipunktideks: Tallinn – Helsingi – Hanko – Kasnäs – Nagu – Mossala – Kannvik – Kustavi – Torsholma – Hummelvik. Teele jäi hulga imeilusaid kohti, praame, võrratuid teid ning palju head ja huvitavat. Olgugi, et teel olles sai üht-teist jooksvalt jagatud, panen siia üles portsu fotokasse talletunud pilte. Suur tänu Tarmole, kes oma üli-põhjalikku konspekti jagas ning sellega palju kaasa aitas. Soovitusena võin öelda, et praamide osas tasub kodutööd teha ning pikemad sõidud kindlasti broneerida. Hooajal võib juhtuda, et niisama sadamasse sõites soovitud praamile ei mahugi. Samuti varieeruvad hinnad ühest äärmusest teise.

Praamipileteid saad osta/broneerida ning praamiaegu vaadata siit: https://www.alandstrafiken.ax/en