Kagu-Eesti kondamine

Juhtus taas nii, et enne järgmist pikemat reisisõitu tekkis paar vaba päeva. Ja kuda sa hää inime’ selle ikka muud moodi sisukalt ära kulutad, kui lähed kondama. Kodumaa kõige “tumedam” nurk, kuhu mingil põhjusel liigselt harva satun, on Kagu-Eesti. Ja ega seda muud moodi heledamates toonides kaardile saagi, kui kohale sõita ja asjad oma värske silmaga üle vaadata. Vahemärkusena tuleb öelda, et Luhamaa piiripunkt, Misso ja Võru, koos oma raudse keskväljakuga, on kondamiste käigus ikka teele jäänud. Eelmisel talvel sai jääteed mööda Piirisaareski käidud ning eelnevate aastate jooksul siia-sinna ikka sõidetud… aga tulemus tundus sellegi poolest veidi hõre ning vajas parandamist.

Niisiis… plaan oli olemas ning kondamine pidi alguse saama Taevaskojast. Ööblad sättisime aga nii ja sinna, kuhu nad just parasjagu juhtusid – flõu, ju nõu! Tegelikult ongi hea ilma suure plaanita minna. Sõidad ja vaatad, mis elu teele sätib ning toimetad vastavalt sellele.

Taevaskojas polnud ammu käinud. Sealset nooblit taristut ja laudteid vaadates tundus käimata aeg veelgi pikemana. Vanasti justkui polnud… Või kui miskit oli, on aeg selle sujuvalt hallidest käärudest ära kustutanud, et värskemale infole ruumi teha.

Tegime sealsetele vaatamisväärsustele tiiru peale ning hakkasime öömaja planeerima. HikingEst näitas, et sealsamas lähedal asub üks RMK metsamaja ning lõkkeplats. Linnulennult ehk vaid mõned kilomeetrid eemal, ent autoga sõites 16. Kohale jõudes oli selge, et Otteni metsamaja juurde ööseks jääda ei saanud. Küll aga leidsime mõnusa pesa sadakond meetrit eemalt Ahja jõe äärest. Lõime laagri lahti, tegime päeval teeäärest ostetud kartulitest ja sibulatest lõkkekartuleid, grillisime tulel vorstikesi ning tundsime end kauni looduse keskel suurepäraselt.

Järgmisel päeval võtsime suuna Laaksaare sadama poole. Sealt läheb paam Piirisaarde. Teed mööda põhja poole sõites jõudsime välja Meerapalusse ja sealt veel veidi maad edasi sai legaalne tee otsa. Lõpp-punkti tähistas tore murrak-keelne silt, mis pajatas sellest, et edasi võib ju minna, aga vaadata pole seal midagi. Nii jäigi.

Kolasime sealsetel kaldaäärsetel ja väikestes sadamates ringi ning võtsime seejärel suuna Mehikoormasse ning Räpinasse. Kui sinna kanti satud, käi kindlasti ka Lüübnitsas ära. Kaunis küla ning mereäärne vaatetorn on kindla peale külastamist väärt.

Värskast leiad peale sealsete legendaarsete sanatooriumite ka Värska Talumuuseumi. Kui sa seal käinud pole – käi kindlasti. Kui oled, siis mine uuesti. Vaatamiseks on väljas mitmed põnevad hooned koos tööriistade ja vana aja mööbli ning muude tarvikutega. Külamuuseumis toimuvad mitmed töötoad, mille kohta leiad infot siit: https://www.setomuuseum.ee/

Samas on avatud Seto tsäimaja, mis pakub piirkonnale omaseid traditsioonilisi toite. Alustades valge ja punase suuliimiga ning lõpetades ülimaitsvate pliinidega.

Järgmiseks võtsime suuna Piusa koobastele. Ma olen seal küll kunagi lapsepõlves käinud, ent hiljem mitte. Kui sa minuga sama saatust satud jagama, siis mine käi seal ka ära. Minu suureks üllatuseks oli koobastele vaba juurdepääs kinni pandud ning sealsele vaatamisalale pääseb vaid koos giidiga. Mis on iseenesest väga tore, sest rõõmsameelne giidi-tädi seletab kõik olulise mõnusas huumorivõtmes ära ning vaatealalt saab sealsete koobaste olemusest mõistliku ülevaate.

Tegelikult on selline piiramine igati mõistlik. Suured rahvamassid trambiksid väärtused puruks ning ka sealne kaitse all olevate nahkhiirte kogukond saab oma elu rahus edasi elada. Käisin just Prantsusmaal ühe uhke koopa ülikallis koopias u. 35 000 aasta vanuste koopajooniste koopiaid vaatamas ning see oli üllatavalt võimas kogemus. Tead küll, et tegemist on lähedalasuva hiidsuure koopa ühe olulise sektsiooni koopiaga, aga see-eest suurepärase koopiaga. Asi on lihtsalt selles, et originaal-koobas ning selles leiduvad koopajoonised on lihtsalt sedavõrd väärtuslikud, et selle säilimise huvides sinna tavapööblit ei lasta. Külastada võivad vaid teadlased.

Sellise teguviisiga olen ma 100% nõus. Seda enam on mul tagantjärgi mõeldes hea meel, et Piusa ajalooväärtuslike koobaste kaitsmisega on tegelema hakatud. Võtame teise näitena näiteks Taevaskoja. Kaunid liivaseinad on kõikvõimalikke nimesid ja loosungeid täis kraabitud. Miks? Annab see vaatamisväärsusele midagi juurde? Ei! Pigem võtab vähemaks. Palju vähemaks.

Kolmanda näite saaks tuua Hiinast. Hiina müüril on kõik kõigile katsuda ja torkida. Nii ka üks väike puust vahitorn, mis on tänaseks maast laeni nimesid ja muud mudru täis kirjutatud. Hoone lakke on keegi suure ja vilka töö tulemusena hiidsuure „хуй“ kritseldanud. Kas tõesti on „хуй“ ainus asi, mida kaugelt tulnud turist on antud hetkel mõelda ja kirjutada suutnud?!?

Suure osa laupäevasest päevast sadas lihtsalt vihma. Vahel tibutas, vahel vilksatas päike pilvede vahelt… aga vahel karjus taevast sellises mahus vett alla, et „kojamehed“ ei jõudnud seda esiklaasilt minema lükata. Suure ja kestva vihmaga koos kadus ka suurem entusiasm kusagil metsasalus ööbida. Mis sa vihmaga seal varikatuse alla ikka kükitad ja vaatad, kuidas lõke tulvava vee rõhuva niiskuse all järjest väiksemaks hääbub. Seega otsustasime ööbida kämpas. Kubija kämpa oli kinni. Avatud koha leidsime aga Võhandu jõe äärest Võhandu Puhkekeskuse ning see sobis õhtuhämaruses tihedasse uduvaipa mattunud jõeäärseks ööbimiseks suurepäraselt. Meiega koos oli selles kämpas hulk poolakaid, kes olid karjakesi Eestisse kanuumatkale sõitnud. Ilm polnud ka nende vastu leebe olnud.

Hommikuks oli suur vihmasadu raugenud. Päike sillerdas kastesel murul ning elu tundus igati ilus. Pakkisime end uimerdades autosse ja sõitsime kodu poole. Ülejärgmisel päeval algav euro-tripp oli end juba päev varem mõtetesse pressinud ning utsitas järgmiste asjadega tegelema. Ühed asjad ära, teised kaasa ning suure hooga järgmisele reisile…


Peipsi-plaan ja Kauksi telkimisala

Noorem poeg teatas ühel ilusal päeval, et tema tahab Peipsi äärde minna. Mõeldud – tehtud!

Plaan nägi esimese hooga ette, et lähme mõne toreda kämperiga. Kämperid olid aga suurel puhkuseperioodil kõik välja renditud ning nii vajus see mugav plaan soiku. Teine alternatiiv oli karavan. See oli küll olemas, aga mu load ei lubanud “maja” oma kastika taha siduda – täismassid läksid lõhki. Alternatiivi-vedukina tekkis päevakorda E-klassi All-Terrain, aga ka see pidi end hõivumise tõttu nimekirjast taandama.

Niisiis – plaan oli, aga teostus kippus veidi vildakaks. Kuna väiksemat autot võtta polnud, tuli ka karavani plaanist loobuda ning tagasi juurte juurde minna.

Colemani pime telk oli juba mõnda aega kasutult kapis vedelenud. Sõbrad olid sellega küll aegajalt kusagil käinud, kuid mina mitte. Ise panustasin ööbimiste korral mugavale katusetelgile või mini-caravanile. Katusetelki me lastega koos mugavalt ei mahu. Minikasse küll, aga ka selle olin sõpradele Norra reisiks välja laenanud. Seega polnudki muud teha kui telk, lebod, magamiskotid ja muu vajalik laagri- ja ööbimismudru vahelduse mõttes hoopiski GLE Coupe üüratusse pagasiruumi visata ja kodumaistele seiklustele vastu kütta.

Tee Peipsi äärde oli aga igavesti kõver. Esimese päeva õhtuks jõudsime välja Kõosse poiste vanaema juurde. Järgmisel hommikul startides hõikasid tagapingi-tüürimehed kui ühest suust, et suund tuli Peipsi asemel võtta hoopis-tükis Ahhaa keskusesse. Seejärel keerasin rooli nii, et meie teele jäi Elistvere loomapark. Tuleb kerge piinlikusega tunnistada, et polnud sinna vast kümmekond aastat jõudnud. Vanadel tsikli-aegadel sai Jõgevatreffi käigus seda küll väisatud, aga hiljem mitte.

Kohale jõudes oli üllatus suur. Vana väikese ja veidi väsinud värava asemel tervitas meid suur maja, mis peidab endas peale pääsla ka põnevaid töötubasid ja õppeklasse. Ka loomapark ise oli uhkelt lille löödud. Piisonid patseerisid suures aedikus, karu vedeles vanniäärel päikese käes ning põhjapõder püüdis pingsalt ringi trampides välja mõelda, kellele see suur õhutemperatuur kasulik võiks olla. Põhimõtteliselt nägime kogu sealse loomavaliku ära. Leidmata jäid vaid rebane ja ilves. See suur “kass” vedeles vanasti laisalt puuoksal. Nüüd polnud teda aga kusagil näha. Ka kunagine staar-asukas – “maantemuhu” suurune metsiga oli taudikartuses eksponentide valikust välja arvatud.

Ühesõnaga… kokkuvõtteks tuleb nentida, et Elistvere loomapark oli suureks ja äärmiselt positiivseks üllatuseks ning selle külastamist soovitan kõigile. Ja mis põhiline – see on antud piirkonna vaat, et üks soodsamaid atraktsioone. Perepilet maksab 6,40. See on aga hind, mille peale Vudila ja Jääaja Keskuse piletid hämmeldunult pikali kukuvad.

Käänuline tee viis meid lõpuks välja Peipsi järve kaldale Mustveesse. Tegime sadamas kiire ja maitsva söögi ning võtsime suuna legendaarsesse kuurort-randa Kauksisse. Kauksis asub lisaks muule ka RMK telkimisala. Sissepääsu eest tuleb välja käia 4 eurot. Osta saab ka lõkkepuid. Ainus, mida toona sinna osta ei saanud, oli ruum. Metsaalune oli tihedalt täis telklinnakuid, karavane, kämpereid ja niisama seal vedelevat ja puhkavat rahvast. Üllatavalt ning ehk veidi ka ehmatavalt ülerahvastatud koht.

Väikese otsimise järel leidsime platsilt üles sõber Käbi. Nemad olid Ostrova fesivali järgselt päevakese varem sinna jõudnud.

Edasi oli kõik nii nagu õpikus – laager lahti, lebod õhku täis, grill sooja ja ujuma. Ujumisega on Kauksis sutsu keeruline. Vesi on madal ning sügavama koha leidmiseks tuleb ette võtta pikk rännak. See-eest sobib Peipsi hiidpikk liivane rand suurepäraselt lastele ja päevitajatele.

Õhtu möödus rahulikult. Lapsed sahmisid laagri ja järve vahet, meie tiksusime niisama mõnusad olla. Rahvast oli küll palju, aga see ei häirinud. Häiris metsapellerite vähesus, mis sealse suure telkimisala ja rahvamassiga kuidagimoodi kooskõlas polnud.  Positiivne oli aga see, et öö oli üllataval kombel suhteliselt vaikne.