Surematu seiklustahvel

Avastasin eelmise aasta teisel poolel end üha tihedamini kusagilt võsast, metsalagendikelt või teeääres peatununa klientide meilidele vastamast, pakkumisi saatmast või täpsustusi jagamast. Seda kõike telefoni imetillukest klaviatuuri tippides. Hoolimata sellest, et telefonid tänapäeval millegi pärast üha suuremakds muutuvad, pole need ikkagi pikkade kirjade kirjutamiseks ja pakkumiste koostamiseks loodud. Hädapärased asjad saab küll tehtud, ent kindlasti on maailmas olemas ka mugavamaid ja muretumaid töötegemise-võimalusi. Tõsi, läpakast on sellisel juhul väga suur abi ja olen oma Lenovot jõude kaasas vedanud. Ent mind teeb veidi ärevaks ja murelikuks, kui kompuuter õiget tööhetke oodates suurtes kuuma või külmakraadides lihtsalt autos vedeleb või seljakotis kaasa kõlgub.  

Seega hakkasin vaikselt tahvelarvutite ja seikluskindlate läpakate poole vaatama. Panasonic Toughbookiga olin varasemate reiside käigus põgusalt kokku puutunud ning teadsin, et see pole esimese hooga päris see, mis mu elu kergemaks teeks. Tõsi, selle pärast pole vaja muretseda, kuidas raal ilmaoludest lähtuvalt autos hakkama saab. Vahel on aga juba eos teada, et miskit tuleb kavandatava retke jooksul arvutis teha ning siis muutuvad kaal ja mõõtmed taas oluliseks.

Piilusin esmalt erinevaid androidi-tahvleid, ent ka need tundusid veidi „õrnad“, et neid hooletult autosse jätta või seljakotis kaasa vedada. Lõpuks hakkas tunduma, et mida rohkem ma sellele teemale mõtlesin, seda keerulisemaks kõik muutus. Maailm tehnikat täis, aga valida ei oska ja õiget ära ei tunne. Eks selles ole oma osa ka minu suutmatusel kõikvõimalikke kompuutritele omaseid näitajaid mõista ning nendest lähtuvalt arvamust kujundada.

Vajadusi kaardistades sain mõned asjad kirja: Excel peab töötama, Word samuti, Windowsiga on elu justkui lihtsam, Lightroom võiks olla ning igaks petteks ka mingi montaažiprogramm, et jooksvalt ja hädapärast pisikesi asju teha. Ilma, külma ja seljakotti ei tohiks karta ning hea oleks, kui saaks vahel ja vajadusel normaalset klaviatuuri ning hiirt kasutada.

Saatus mängis taas kaardid kätte. Sattusin ühe vana tuttava – Oliver Sultsiga ühise laua taha istuma ning maailma asjadest rääkides jõudsime ühel hetkel olukorda, kus ta tõstis lauale kolm Panasonic Tough-seeria arvutit. Kaks erinevas suuruses Toughbook-i ning Panasonic Toughpad-i. Väiksem kõva-läpakas oli muljetavaldav, ent ka see kahvatus tahvli olemuse ees. Need, kes mind tunnevad, teavad, et satun asjadest kiirelt vaimustusse. Nii ka sellel korral. Aga välja ei näidanud – olin juba eelnevalt teadlik, et ega see muretus ja vastupidavus antud toodete puhul üleliia soodsalt kätte ei kipu tulema.

Ühel hetkel tuli jutu käigus välja, et seesuguseid masinaid saab ka kasutatuna osta ning pruugitute hind oli juba oluliselt rohkem minu-klassi. Kohtumine lõppes sedasi, et jalutasin kahe proovi-seadmega minema. Suure Panasonic Toughbooki ning eelmainitud FZ-G1 seeria tahvliga.

Läpakaga oli lihtne – suur, tugev, vastupidav ning kirjutamise mõttes suurepärane… ent suuremõõtmeline, kaalukas ning seljakotis kaasavedamiseks mitte just ideaalne toode. Tõsi, raalil on sang, millest hääd masinat kaasas kanda, ent käe otsas tahaksin ma seda veelgi vähem metsas kaasas vedada. Olgugi, et ekraani sai arvuti küljest ära võtta ning ka seda eraldiseisva tahvlina kasutada, ei kõnetanud antud kooslus mind sedavõrd palju kui Toughpad.


Panasonic Toughbook 33

Panasonic pad oli seevastu aga suurepärase kujuga tummine ja toekas tükk, mis mahtus kõikidesse olemasolvatesse seljakottidesse. Ilmastikukindel tahvelarvuti ei kartnud autos üksi vedeleda ning ei pirtsutanud miinuskraadides ka siis, kui langev uduvihm ekraanile kerge jääkihi külmetas. Toekama klaviatuuri puudumisel ulatas abikäe sisemine ekraanile tekkiv klaviatuur, mis võimaldas tähtsamad asjad ilusasti ära kirjutada. Igaks juhuks ostsin elektroonikapoest ühe sinihamba-klaveri juurde, et pikemaid tekste veelgi parem kirjutada oleks. Tagantjärgi mõeldes oleksin võinud osta hiire-funktsiooniga klaveri… oleks elu veelgi mugavam olnud. Aga kuna ka lisaklaviatuuri on reaalses elus vaja läinud vaid paaril korral, sain hädapärased hiireklikid näpuga ekraanil tehtud. Kui aga hiirt ikkagi hirmsasti vaja on, mida vahel ikka ette tuleb, saab vajaliku virtuaalse touchpad’i aktiveerida ka ekraanile. Või kui väga-väga vaja on, saab hiire lihtsalt juhtme või siis sinihambaga tahvli külge liita. Ainus millest selles koosluses puudust tunnen on mingi tugi, mis tahvlit laual püsti hoiaks. Õnneks on kruuse, lillevaase, raamatuid ja muud sobilikku toetavat inventari alati vabalt võtta olnud.

Suureks… ei, gigantseks plussiks on aga autolaadija, mis võimaldab minusugusel inimesel tahvliga tööd teha ka näiteks metsalaagris, kus muu elektritaristu puudub. Aku kestab küll eeskujulikult, ent see on siiski aku ja määratud mingil hetkel tühjaks saama. Eriti veel olukordades, kus tahvel toimetab pimedatel laagriõhtutel televiisori suurtes kingades, näidates Jupiteri vahendusel vajalikke filme, saateid ja dokke. Lapsed vaatavad sellest sõidu ajal YouTube’i ning mängivad mingeid neile teadaolevaid mänge. Ühesõnaga, kasutusala on lai ning kõike kroonib teadmine, et seadme äralõhkumiseks tuleb kõvasti vaeva näha. Seega võib heatahtlik peremees selle mure sootuks riiulisse panna ja ära unustada. Katsetamine päädis sellega, et suure Toughbooki tagastasin – kasutatud Panasonic tahveltahvel jäi aga mu elu lihtsamaks ja muretumaks tegema. Toughpad’i tehnilistest andmetest ei tea ma tänini midagi, aga kõik mis vaja – töötab.

Paberkaardid ja teedeatlased

Olen gloobuste, paberkaartide ja teedeatlaste lummuses elanud nii kaua, kui ennast tunnen. Mäletan sügavast lapsepõlvest, kuidas isa peale pikka kodumaist motoriseeritud kondamist hiigelsuure Eesti kaardi elutoa põrandale laotas ning märkis katkendjoonega ära kõik teed ja rajad, mis seekordse sõidu käigus läbitud said. Kaart oli juba päris vana ning volditavale paberkaardile omaselt murdekohtadest lahti rebenenud, kümnete teibiribadega parandatud ning üleüldse veidi, ent teenekalt räbaldunud. Aga lummav kui kurat. Kõik oli täpselt teada – kus käisid, kus kohast läbi sõitsid, mis teele jäi jne. Ning see ongi paberkaartide ja atlaste kõige suurem väärtus. Naviseadmega jõuad küll hõlpsalt punkti B, ent kuidas sinna said, millistest kohtadest mööda sõitsid ja kus sa üleüldse olid, jäävad enamasti hägusteks. Minu kondamistel on mõlemad versioonid alati lahti. Eriti Euroopas sõites, sest navi kipub vahel mingeid veidraid ringe tegema. Näiteks on Garmini ühes Eesti kaardiversioonis viga, mis sunnib Kuressaarest Sõrve säärde sõitma 82km-se ringiga…

Seesuguseid katkendjooni vedasin ka mina kaartidele. Ajapikku läksid kaardid odavamateks, paberid halvemaks ning voldikkaardid kestsid ühtsena järjest lühemat aega. Vahel sai autos voldikaarti vaid kümmekond korda lahti voltida, kui esimesed murdejooned halastamatult lahti rebenesid.

Ühel hektel oli päramine aeg jätkusuutlikumate ja voltimiskindlate kaartide peale liikuda. Abikäe ulatas spiraalköitega Regio teedeatlas. Selle eelis oli lihtne – spiraalkõide võimaldas kaardilehti lõpmatu arv kordi edasi-tagasi voltida. Formaat (1:150 000 kaardimõõt) on autos kasutamiseks suurepärane ning paber ise selline, et elab üle ka aastatepikkuse ekspluatatsiooni. Tõsi, mõislikku ja heaperemehelikku ekspluatatsiooni. Lõhkudes saab headest asjadest kiirelt lahti.

Seesugused teedeatlased on mu autos elanud juba aastaid. Hetkelgi on juhipoolse istme tagataskus Regio Euroopa teedeatlas ning parempoolses istmetaskus Eesti teedeatlas. Paraku on aga nii, et viimane (spiraalköitega), ehk 19. trükk pärineb aastatest 2014-2015. Iseenesest pole muretsemiseks põhjust, sest teid ei teki juurde ning ei kao ära just üleliia tihti. Küll aga kaovad kohutava kiirusega minu lemmikud – kruusateed. Vaatad kaardilt hea kruusalõigu valmis, ent kohale jõudes ootab ees kõvakattega ilmetu tee…

Ma armastan kruusateid. Mu auto armastab kruusateid ning tegelikult armastavad kodumaiseid nurgataguseid väikeseid ja lummavaid kruusateid ka kruusateedega kohad ise. Tõsi, need, kes tolmava kruusatee kõrval elavad ei pruugi seda emotsiooni jagada.

Ühesõnaga… ühel hetkel hakkas hing veidi värskema kaardi järgi igatsema. Regiol uuemat spiraalköitega kaarti aga riiulis pole. Küll on neil aga üks laiaformaadiline 1:100 000 mõõtkavas 2018-2019 Eesti teedeatlas. Paraku voltimatu tavaköitena, ent kaart ise on fantastiline.

Kõnealune teedeatlas on hea abimees nii matkaradade kui ka kaunite looduspaikade leidmisel. Selles on välja toodud 500 loodus-ja matkarada ning 1300 looduslikku vaatamisväärsust. Lisaks eelnevale leiab sealt ka 700 mõisat, 500 muuseumi, meistrikoda ja teemaparki ning 400 kirikut ja pühakoda. Ca 5000 huviväärsuse tutvustust eesti ja inglise keeles, Eesti iseseisvuse sünniga seotud olulised paigad, kokku ligi 300 kohta. Lisaks 100 objekti Muinsuskaitseameti seiklusmängust „Eesti 100 aaret“.

Fantastiliseks teevad selle kaardi 1:100 000 üliselge ja mõnusalt loetav kaardimõõt, kõik matkarajatähised, vaatetornid ja vaatamisväärsused ning arusaadavalt väljajoonistuvad pisemad teed ja rajad. Lisaks annab seesugune lai-formaat piirkonnast imetabase ülevaate. Miinuseks aga avatud töösuurus (30x60cm), mis on tänu spiraalköite puudumisele autos kasutamiseks veidi liiga lai. Ja kuna spiraali pole, ei saa seda heaperemehelikult pooleks voltida. Kõrvalistmele lebama pannes või süles hoides on kaart kusagilt ikka üle ääre ning kipub halvemal teel maha libisema.

Ma olen selle teedeatlasega väga rahul ning naljalt enam väiksemale kaardimõõdule tagasi minna ei sooviks. Nüüd jääb üle vaid oodata, et Regio sama kaardi põhjal ühe spiraalika teeks. Mina proovin leida võimaluse, kuidas oma atlas spiraaliga kokku köita. Tegelikult pole ju vaja teha muud, kui giljotiiniga köite otsa maha naksata, mõnes köitmiskohas augud sisse lüüa ning spiraal külge kerida. Teoorias, onju! Eks näis, aga ma olen väga lootusrikas.

Püsivarustus: Leatherman Signal, Skeletool ja Wave+

Tegin vanasti ikka nalja, et kui on vaja noaga konservi avada, astuvad Leathermani-mehed sammu tagasi, liigend- ja pussnoameestel on aga savi. Lööd noa otsapidi konservi ja lõikad kaane konservikarbi küljest lahti. Hiljem, kui nuga enam saiast või tomatist läbi ei lähe, tõmbad tera luisuga üle ning elad edasi.

Sellele hoiakule aitas kindlasti kaasa ka üks varasem kogemus, kui olime 00-ndate alguses ühel Radissoni hotellis peetud tootetutvustusel ning seal läks lavapealsetel ühel hetkel mingit tööriista vaja.

“Kas kellelgi on Leathermani laenata?”, hüüti lavalt saali.

“Mul on, aga ma ei luba teistel seda kasutada!”, kostus hääl rahva seast vastu…

Nüüd olen aga ise juba mõnda aega Leathermani-mees ning minu püsivarustuse hulka on sääraseid multitööriistu kogunenud tänaseks kolm – matkajatele mõeldud Signal, Skeletool ja Wave+.

Kõige uuem on Signal. Käisin mõni aeg tagasi Leathermani kontoris maad kuulamas ning uusi tooteid vaatamas. Seal see matkajatele mõeldud Signal mulle ette jäigi. 212-grammisel Signal multitööriistal on kokku 19 tööriista, noatera pikkuseks on 6,93 cm ning tööriista suletud pikkus on 11,43cm. 19 kasuliku tööriista seas on matkajatele eriti kasulikud haamer, millega telgivaiu maasse taguda või neid sealt välja sikutada, näpitsad, konservi- ja pudeliavaja, saag, teemant teritaja, karabiin, millega Signal enda külge kinni panna ning tulepulk. Tulepulk on üsna pehmest materjalist, andes küll kõvasti väärtuslikke sädemeid, ent kuludes samal ajal jõudsalt. Muretsemiseks puudub põhjus, sest neid saab 10 euri eest juurde soetada ning kui nüüd üdini aus olla, tasub igapäevast tuld teha teiste ja mugavamate tulepulkadega ning Ledeka oma hoida hädaolukordade tarbeks. Ja oi kurja, kui terav nuga Signalil on… Ühesõnaga, Signal on nüüdsest põhikohaga mu Fjällräven KEB pükste küljes ning on minuga igal kondamisel kaasas.

Kui Go Travel mulle 2016. aastal meeliülendava ja uhke „Aasta seikleja“ tiitli üle andis, käis sellega kaasas ka üks Matkaspordi kinkekaart. Vot selle kinkekaardiga ma oma elu esimesele Leatermanile Järve poodi järgi läksingi.

Skeletool on mõistlik riist – saab näpistada, lõigata ja kruve keerata. Ja ega enamasti rohkem vaja polegi. Parim on Skele’ juures aga see, et selle saab klambriga püksitasku või karabiiniga püksirihma-aasa külge kinnitada. Ei kao ära ning ei vedele Victorinoxi või liigendnoa kombel elutult tasku põhjas. Tõsi, spets kotikesega saab ka teised vöö külge kinnitada, aga need mulle ei meeldi. Lihtsalt ei meeldi ja kõik. Leatherman Skeletool on kõigest 142 grammi kaaluv täissuuruses multitööriist ning sellel on 7 kõige vajalikumat multitööriista funktsiooni. Skeletool on kaasas kandmise mõttes üks kõige mugavamaid multitööriistu. Suletud pikkus on 100 mm, kaal 142 g ning tera pikkus: 66 mm. Tänaseks on Skelest’ saanud mu teksapükste ustav kaaslane. Nagu Leatermanidega ikka – you never know – millal vaja võib minna. Ja enamasti lähebki…          

Seejärel tekkis mu Leathermanide valikusse palju mitmekülgsemate võimalustega Wave+. Ja sellega koos kohe ka uued vajadused, mis end kui tellimise peale ilmutama hakkasid. Järsku oli vaja kääridega lõigata, tibatillukese kruvikaga auke teha, saagida ning viilida. Ka veidi suuremad näpitsad kulusid hoobilt marjaks ära. 241-grammisel taskukal on 17 erinevat tööriista ning selle suletud pikkus on sama kui Skeletoolil – 10 cm. Leatherman Wave+ multitööriist on populaarse Wave mudeli järeltulija ning sellel näpitsatel on nüüdseks vahetatavad lõiketerad.

Minu jaoks on Wave+ igati funktsionaalne ja pädev kääridega tagavaratööriist ning lebab hetkel jõude auto uksesahtlis ja ootab truult uusi tööülesandeid – neid, millega mu igapäeva Ledekad hakkama ei saa.

Muus osas on Leathermanide puhul tegemist väärt riistadega. Vaatad toodet ja saad aru, milline meeletu töö on ühe multitööriista väljatöötamisele panustatud. Kõik on peensusteni läbi mõeldud. Funktsioone on peidetud kõikjale. Ühe otsaga saab teha seda, teisega aga hoopis midagi muud. Näpitsad paistavad näpitsatena, aga peidavad endas hoopis nelja-viite funktsiooni.

Ühesõnaga, mul on neid hetkel kolm ja sellisena plaanin ma seda olukorda ka hoida. Letis oli igasugu põnevaid Leathermane veel, aga mulle piisab nendest töödest, mida need kolm šaakalit mu teele veeretada suudavad. Aga kunagi ei tea… Seega, tulepulki ja Leathermane pole kunagi piisavalt. Ja kui juba koduväliselt asju ajad, olgu kõik alati kaasas.

See, et mul neid kolm on, on minu enda mingi kiiks. Tegelikus elus saab vabalt ka ühega hakkama. Vaja on vaid vajadused kaardistada, mudelitega tutvuda ning õige välja valida. Aga kuratlikult mugav on, kui seda ei pea tsiviil- ja metsariiete vahetamisel kogu aeg ümber tõstma.

Siin on veel üks uue Leathemani ülevaatevideo. Sellel korral P4