Nagu oodata oli, kallas öösel koledasti vihma. Meie magasime aga soojas kämpas, eelmise päeva asjad ilusasti kuivamas. Varustuse korrasolu teeb meele kuidagi mõnusalt rahulikuks ja aitab uuele päevale raginaga vastu minna. Paraku sadas ka hommikul. Vedasime vihmakiled selga ja sõitsime Tütüri kaevandusse. Seal testib lisaks muule Kone liftifirma oma moodsaid lifte. Üks selline kosmiline viis meid liftinäidu järgi 112 meetri sügavusele. Kõikvõimas internet väidab aga, et muuseumi sügavus on kõigest 80 meetrit. Vahet ju tegelikult väga polegi, küll aga kiitlevad nad väitega, et selles kaevanduses leidub maailma kõige sügavamal asuv liivakast. Saun on neil seal samuti, aga sügavaim on siiski Rootsis Kirunas. Umbes 400 meetri sügavusel. Muusosas oli tegemist igati laheda kaevandusega. Lisaks tava-inventarile oli selles mõeldud ka lastele ning vaheldus tegi endalgi meele rõõmsaks.
Vihm jätkas sadamist ning tegi seda Salo linnani välja. Seal saime vihmariided lõpuks seljast, sõime pooliku-südame pitsat ja hulkusime veidi linnas. Viimane uitamine pidi aset leidma Turu linnas. Vajutasin märja kindaga googli mymapsis õigest punktist sutsu mööda ning navi ajas meid läbi koletu ummiku vana kindluse juurde. Sisse sinna ei saanud, sest Turusse jõudnud Tall Ships Races’i melu oli kogu piirkonna vallutanud. Vahtisime suuri ja väikeseid laevu ja aluseid ning plaanisime vanalinna järgmiseks hommikuks jätta. Lootuses, et äkki on liiklus veidi järele andnud.
Ööbimiseks sõitsime poolsaare otsa hiiglaslikku kämpasse ning selle väravas andis “noore pensionäri” (20 aastat vana BMW) sidur või sidurikorv saba. Seega siia me jääme. Õnneks lõppes kämpas, mitte kusagil vihmasel maanteel. Tehnikasport, nagu teadjamehed ütlevad. Ei saa küll öelda, et antud hetkel kuidagi lohutaks.

Nõnna, eile hilisõhtul jõudsime koju tagasi. Sõber Rix tuli käruga järgi ja tõi meid koos “noore penskariga” Eestisse. Samas tuleb saatusele tänulik olla, et ta meid Poola asemel ikkagi Soomemaale suunas. Sinna Saksa-Poola piirilähistele, kuhu me selleks ajaks oleks välja jõudnud, olnuks palju kaugem järele tulla 🙂 Eks nüüd siis näeb, mida defekteerimine näitab. Ühest küljest terendab ebamõistlik remondikulu, teisalt tasub aga õnnele loota. Loodetavasti saab selle rattaga veel sellel aastal teele. Tehnikasport, ju nõu!

Kolmas ja neljas päev. Startisime hommikul ühte vana vesiveskit vaatama. Vaadata saigi, sisse aga mitte. Ka näitusele mitte, kuhu oli üks kohalik kunstnik üle tuhande betoonist pisi-kuju vaatamiseks välja pannud. Mõnekümne kilomeetrise kruusakatse järel jäi meie teele vääriskivide muuseum. Kuraator haaras kohe võimalusest ja hakkas kiviotsimise tuuri müüma. 40 eurose pileti eest pidi umbes 150 euro jagu kive leidma. Äss dill, aga üldse ei huvitanud. Tegime näitusesaalis tiiru ja panime Imatra poole leekima. Sinna lubas google Karjalaste vabaõhu-külamuuseumit. Õhku oli, mingid kössis majad ka, aga kõik kahjuks kuidagi nii trööstitu, et ei hakanud isegi pilti tegema. Lappeenrantas oli seevastu aga hiiglaslik liivaloss/taies ning pisike Karjalaste muuseum. Põhirõhuks järelhüüd kunagisele pealinnale Viiburile. Kolasime veidi linnas ja võtsime suuna Savitaipale kämpasse. Kohale jõudes keris taeva musti pilvi täis ja kukkus vihma kallama. Jooksin telgi kiirelt püsti ja loopisin kogu kola sinna. Sadas süvaööni. Palju!
Hommikul pakkisime veidi märja telgi kokku ja panime järgmise punkti poole leekima. Verla mastaapses vesijõul tööd vehkinud tootmiskoondises said kaldale parvetatud kuuskedest tasapisi papp. Muuseumituur maksab 15 eurot inimese kohta ning need saavad alguse igal täistunnil. Tasub minna. Seejärel ei saanud me kuidagi Lahti mootorrattamuuseumist mööda sõita. Sobivasti olid sinna rändnäitusena jõudnud ports vanu BMW mootorrattad. Samas majas asub ka Ace Cafe Lahti, mida on külastanud hulk kuulsusi. Nende seas ka OCC süütenöörita lenksuvunts Paul Senior.
Nüüd oleme aga juba teisel pool Helsingit, et homme Tütüri kaevandusse minna. Peatume hetkel mökkis. Ilm on sajune, telk vajab kuivatamist ja mis Soome see ilma mökkita ikka on.

Kotkas on omajagu vaadata. Lisaks looduslikule ka skulptuuride alle ning igavesti äge mereteemaline muuseum. Paraku ei müüdud kleepekaid ka selles linnas, ega teisteski, mida täna väisasime. Mis on omakorda veider, sest alates polaarjoonest võid kasvõi end üle kleepida. Kotkaga on mul aga oma side – sama nime kandis teise mikrorajooni nö “kodupood” ning selle vahet said mu noored jalad esimese elupoole uhkelt joosta.
Järgmiseks Hamina, mis on juba seetõttu huvitav linn, et kogu linnasüdamik asub igavesti pirakas bastionis ning selle ääred ei seisa niisama jõude – ühe hoovi on enda alla võtnud hiiglasliku katusealusega ürituste-koht, teises mängivad kohalikud siinset versiooni pesapallist jne. Ühesõnaga – tegus!
Järgmisena ootas ees punkri-muuseum. Esmapilgul nii-ja-naa tundunud rajatis osutus lõpuks igati huvitavaks käimiseks. Kusjuures, sinna sõitmiseks valisime selle tripi ägedaima tee. Kohe Haminast väljudes suunavad sildid Museotiele ning see on kaunis väänamine. Nüüd oleme aga üsna piiri ääres ja jääme siia ööseks. Lihtne kämpa suure järve ääres.