Seiklusvõimekas: Subaru XV e-Boxer

Me oleme Subaru XV-ga juba vanad sõbrad. Nii võib vast öelda küll. Meie esmakohtumise daatumiks võib lugeda 2012. aasta märtsi, mil’ ma esimest korda sellenimelisse autosse istusin. Mäletan, et mulle meeldis see auto toona esimesest sõidukilomeetrist alates väga ning ainus asi, mille kohta veidi viriseda sai, oli asjaolu, et nimi tundus selle ägeda ja muretu igapäeva-igalepoole-sõitja jaoks veidi liiga lahja – oleks võinud midagi ägedamat olla.. näiteks Futu või Punk jne.

Ronis teine ilma igasuguse vaevata Saku-Männiku tankodroomil tankimäe otsa, sõitis paksus liivas ning sai ka järgnevatel päevadel muretult hakkama kõigega, mis meie teele sattus.

Vahepeal on hulganisti aastaid mööda läinud ning selle käigus on XV teinud läbi suurel hulgal muudatusi ja mudeliuuendusi. Ainus, mis muutunud pole, on see, mida ma tänapäevani sellest autost arvan.

Subaruga on mul juba ammu eriline side. Ma ei ole end kiirete autode sõbraks vast mitte kunagi pidanud ning seetõttu jätavad kõikvõimalikud STI-d ja WRX-id mind suhteliselt külmaks. Küll aga pean ma lugu autoga sõitmisest ning seda paljudes erinevates formaatides, mille hulka kuuluvad nii automatkad, pikema otsa tööalased väljasõidud kui ka kõik muud kodu- ja välismaised kondamised, mille käigus on vaja autoga vahel jõuda ka sellistesse kohtadesse või laagripaikadesse, kuhu tavasõidukiga esimesel visuaalse vaatluse põhjal murdma ei julgeks hakata. Ja nii on neid ühiseid kilomeetreid kogunenud kõvasti. Lisaks lugematutele muudele sõitudele, oleme kahel eelneval aastal „Johannese lähetamise“ tootmise käigus sõitnud Euroopas maha meeletu koguse kilomeetreid ning roninud selle raames tsiklihaagist vedades ka sellistesse kohtadesse, mis vahel ennastki suutlikuse üle imestades kukalt kratsima võtavad. Samamoodi on Subaru erinevad mudelid mõnusaks põhjaks paljudele overlanderitele, kes on vajalike lisade toel enda autodest korralikud matkakad ehitanud. Nii leiab laia maailma teedelt hulganisti sellises seades autosid. All-olevaga sattusin paari aasta eest kokku väikeses Texase tanklas, kus matkajad sulnist lõunapausi pidasid. Olid oma Baja-ga kogu Põhja-Ameerikat risti-rästi läbi sõitmas. Samuti olen Subaru erinevaid matkaseades mudeleid kohanud paljudes Euroopa ja Aasia kämpades ning teedel. Imestada pole siinjuures midagi – on ju tegemist väga suutliku, ruumika, universaalse ja mugava autoga, millega end pikkadeks päevadeks, nädalateks või aastateks erinevatele teedele kondama unustada.

Kellel selle jutu peale huvi tekkis, saab sedalaadi pilte Instast ja Googlest otsida – märksõnadeks „Subaru overland

Moodne aeg nõuab aga moodsaid uuendusi. Regulatsioonide ja nõuete karmistumiste järel asus ka Subaru paremale ja puhtamale tulevikule panustama. Seetõttu kadusid Euroopa tänavapildist uued diiselmootoritega Subaru mudelid juba mõni aasta tagasi. Ent areng pole piirdunud vaid sellega. Nüüd oli ka Subarul päramine aeg tulla turule hübriidautoga. Esimeseks pääsukeseks oli 2020. aasta kevadel Forester e-Boxer ning nüüd jõudis järg pesamuna, ehk XV kätte.

Viimase generatsiooni XV-ga käisin ühel ilusal talvel mööda jääteed Piirisaares ning kirjutasin selle auto olemuse väikeseks arvamuslooks. Selle leiad siit: https://www.wroomer.ee/jargmise-leveli-subaru-xv/

Et mitte sama juttu taaskord kirja panna, räägin lahti vaid need nüansid, mida hübriidsus uuele XV-le kaasa on toonud.

Salong on endiselt äratuntavalt Subarulik ning kõik vajalikud nupud ja kangid on oma õigetel ja tuttavatel kohtadel. Nendega ei ole hübriidistumine suurt midagi teinud. Küll aga leiab uuendusi ning uusi kujundusjooni mujalt interjöörist: oranžide õmbluste ja kujunduslike detailidega armatuuri ja uksepaneelid, heledas toonis ääristusega istmed ja uste käepidemed ning minu suur lemmik – pronksikarva süsinikkiu-laadse kujundusega detailid armatuuril ning ustel.

Otseselt hübriidsusele viitavaid tunnuseid leiab vaid juhiesiselt „kellade“ vaatest ning keskkonsooli ülemiselt teadete-ekraani vastavalt energiajaotuse lehelt.

Samuti leiab vaid e-Boxerile omaseid muudatusi auto välisdisainist. Lisaks uuele kerevärvile (Lagoon Blue Pearl) on uue välimuse ja kujunduse saanud ka iluvõre, udutuled, katusereelingud, mis on antud lahenduse puhul madalamad ning tagaspoiler ja loomulikult e-Boxeri kirjad auto külgedel ning tagaluugil.

Mootorivalikul on Subaru XV-ga väga lihtne: vabalthingava 1.6-liitrise bensiinimootori kõrvale lisandus mootorivalikusse neljasilindriline 2-liitrise töömahuga e-Boxer hübriidajam. Sama jõuallika leiab muide ka uue Forester e-Boxer mootorisuumist. XV hübriidi akud on peidetud pagasiruumi põhja alla ja elektrimootor asub käigukasti küljes. Elektrimootori maksimaalseks võimsuseks lubatakse (hk(kW)) 16,7 (12,3) ning pöördemomendiks (Nm (kgfm)) 66 (6,7). 150 hobujõuline bensu-mootor kiirendab 2070 kg täismassiga auto nullist sajani 10,7 sekundiga, kulutades sealjuures keskmiselt 7,9 l/100km.

Koduleht kirjutab e-Boxeri olemuse kohta sedasi: e-Boxer on kombinatsioon 2-liitrisest otsepritsega boksermootorist, käigukasti integreeritud elektrimootorist ning Subaru sümmeetrilisest nelikveost.

Bensiinimootorile lisatud elektrimootor suurendab auto pöördemomenti 65 Nm võrra. See on saadaval juba väikestel kiirustel ning annab lisajõudu just siis, kui seda kõige rohkem vaja. Kuna kogu lisavõimsus tuleb elektrimootorist, siis saavutatakse see saastevabalt, lisaks on kütusekulu vähenenud ligi 11%. Subaru e-Boxer on iselaadiv hübriid, selle aku saab laetud sõidu ajal – ei mingit kaablite ega seinakontaktidega mässamist. Nii on lühemaid vahemaid võimalik sõita ka ainult elektri jõul. Sellest hoolimata pole e-Boxer ajamiga varustatud auto loodud olema pelgalt ökosõiduk. Eelkõige on see ikka täisväärtuslik Subaru, mis tähendab alati kõrgeimal tasemel turvalisust, pidevat nelikvedu ja tõhusat pukseerimisvõimet.

Subarule omaselt on põhivarustus väga rikkalik. Selle hulka kuuluvad nelikvedu, automaatkäigukast, EyeSight juhiabisüsteemid, Apple CarPlay/Android Auto ning 3 aastat tasuta hooldust. Hübriidsusest tulevate akude olemasolu ei ole mõjutanud auto eeskujulikku kliirensit, mis on tühimassi korral endiselt 220mm. Küll aga on mul veidi kahju asjaolust, et XV tagumiste istmete seljatugede allaklappimisel ei teki sirget magatavat tasapinda. Samas pole see seiklusauto formaadis eriline mure, sest katusetelgi saab sellele ikkagi katusele kinnitada ning kõik vajalikud kompsud mahuvad muretult pagasiruumi ära. Lisaks keeraks alla veidi karvasemad rehvid ning kõik maailma teed on uute seikluste ees valla.

https://www.theengineblock.com/scott-horner-subaru-crosstrek-build/

#Maanteeltmaha: Jäneda mõis ja V-klass

Ühel ilusal päeval, kui päike ähvardas taas kaunite toonide saatel puude taha loojuda, palusin Silberautol omale V-klassi võtmed ulatada ning läksin sõitma. Uus V-klass oli mind juba ammu paelunud ning kummalisel kombel polnud ma sellega veel sõita saanud. Ja kas tead, bussimeestega on juba kord nii, et sa võid küll mehe bussist ära võtta, aga bussi sa paadunud van’imehest enam kätte ei saa. Seega tuksub minu süda lisaks kastikatele ja maasturitele ka busside suunas.

Busside salapärane võlu

Bussidel on salapärane võlu, mida on tavaauto-inimesele raske seletada. Istud kõrgel ja hubases ruumis, nautides avarat vaadet ning õhku enda ümber. Lastetoolide kinnitamiseks ei pea kummargil kuhugi sisse roomama ega pakkide järele sukelduma. Tagumisi uksi saab avada ka kitsastes parklates, ilma et mängulustis lapsed parklanaabri auto uksega kõveraks koksaks. Lisaks eelnevale on tänapäeva bussid enamasti ökonoomsed ning neid on tänu suurtele peeglitele hämmastavalt lihtne parkida. Ja noh, lõpuks on „tarbesõidukite“ tegemisse kaasatud ka disainerid.

Kas teate, kes oli Maria Zakrevskaja-Benckendorff-Budberg?

Jäneda mõis on seevastu aga kaunis majamürakas Jäneda südames, millest valdav enamus inimesi lihtsalt pahinal mööda sõidavad. Kellel aega veidi rohkem, keerab ehk kuulsasse Musta Täku Talli sööma ning uhab seejärel edasi, ehk isegi teadmata, et sealsamas lähedal asub uhke punastest tellistest esinduslik mõis.

Esimest korda mainiti Jäneda mõisa 1510. aastal. Mõis on mitu korda omanikku vahetanud: see on olnud seotud Taubede, Fersenite, Maydellide, Baggehufwudtide, Löwensternide jt aadliperekondadega. Mõis on kuulunud paljudele baltisaksa suguvõsadele, kellest viimased olid von Benckendorffid. Nende ehitatud ongi praeguseni säilinud mõisa peahoone ning abi- ja kõrvalhooned.

Kultuurilukku on läinud Jäneda viimane mõisaproua Maria Zakrevskaja-Benckendorff-Budberg, kelle elu oli täis seiklusi ja lähedasi suhteid selliste kuulsate meestega nagu R. B. Lockhard, M. Gorki ja H. G. Wells jt, mis on heaks materjaliks olnud nii kirjanikele kui ka filmitegijatele. 1934. aasta suvel viibis Jänedal kirjanik H. G. Wells, kus lõpetas ta oma memuaaride kolmanda köite.

Ja Jäneda mõisa saab ka sisse vaadata

1921. aastal toodi Tallinnast Jänedale Eesti vanim põllumajanduslik keskeriõppeasutus – Põhja-Eesti Põllutöökeskkool. Kogu Jäneda areng 20. sajandil on seotud põllumeeste kooliga. Siin on õppinud ja õpetanud paljud tuntud inimesed, näiteks kirjanikud Sophia Vardi, Veera Saar, ühiskonnategelased Jaan Raamot, Tõnis Kint, Kaarel Liidak, August Miljan, Harald Männik, Arnold Rüütel jpt. Lossi tornis asub muusika-tähetorn, mis on helilooja Urmas Sisaski töö- ja kontserdiruum ning astronoomiliste vaatluste läbiviimise koht.

Seda kaunist mõisa ei pea aga sugugi vaid väljast vaatama. Kui eelnevalt kokku leppida, saab mõisas ringi vaadata ning huvi korral ka eesti-, vene-, soome-, inglise ja saksakeelset ekskursiooni nautida. Ekskursiooni kestvus on ca 1 tund ning gruppi mahub kuni 40 inimest.

Sisu kohta kirjutavad nad nii: Jäneda küla südameks on aastaid olnud Jäneda mõis. Viimane mõisahoone on ehitatud Johan von Benckendorfi poolt aastatel 1913 – 1915. Ajalukku on mõisa aga kirjutanud just proua Maria Zakrevskaja Benckendorf ja seda oma seiklusrikka elu läbi. Seosed Leninile tehtud atentaadiga, elu koos maailmakuulsate kirjanike Maksim Gorki ja Herbert Wells’iga. Parima ülevaate Jäneda ajaloost saab Jäneda muuseumis. Eriti rikkalik on väljapanek Jäneda viimaste mõisaomanike suguvõsast. Oluline koht on ka Eesti esimese põllutöökeskkooli ajalool, sest Jänedal on õppinud suur hulk eesti poliitikuid ja põllumajandusteadlasi.

Elmari simmanid, Jänijõgi ja Kalijärv

Lisaks mõisale, leiab Jänedalt ka muud huvitavat. Arhitektuurihuvilistel on seal palju vaadata. Simmanihuvilised saavad end sättida sealsetele kuulsatele Elmari simmanitele ja tantsuõhtutele (http://www.janedaturism.ee/simmanid ) Loodusesõpru ootavad kaunis loodus, Jänijõgi koos mitmete kaunite järvedega ja mõisapark. Veidi maad eemal asub mõnusa ujumiskohaga Kalijärv, mille kohta leiab sellise legendi:

Rahvasuu teab rääkida, et Jäneda mõisa lähedal Kalijärves näinud härra kord kalda ligidal katelt, kus raha sees kõlises. Kui ta oli meestega katla juba peaaegu välja tõmmanud, lubas ta meestele vaevatasuks kõhutäie tanguputru. Siis tulnud järvest hall sikk, võtnud katla sarve otsa ja viinud järve keskele. Sellest ajast pole katelt enam nähtud.

/Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977/

Räägime nüüd autost ka, aga ilma legendideta

V-klassiga aga nii müstilisi legendi ei kaasne. Minu hinnangul on Mercedes-Benzi V-klassi kolmas generatsioon selgelt kõige nägusam. Tõsi, ka esimese generatsiooni kandilises välimuses leidsid paljud midagi paeluvat ning siinkirjutajal jääb üle vaid kaasa kiita.

Uues V-klassis on ruumi kuni kaheksale inimesele ning väikebussi on saadaval kolmes pikkuses – vahemikus 4895 kuni 5370 millimeetrit. Laadimise lihtsustamiseks on V-klassi tagaluugi klaas avatav ning praktilisust ja mugavust lisavad elektriliselt avanev tagaluuk ja elektrilised küljeuksed. Pagasiruumist leiab kinnitused kogu vajaliku ja tähtsa turvaliseks kinnitamiseks. V-klassi juhiabisüsteemide hulka kuuluvad teistelt Mercedes-Benzi sõiduautodelt tuntud sõiduabilised nagu tähelepanuassistent, külgtuuleassistent, sõidurajaassistent, pimenurga-assistent jne. Kokku leidub V-klassil 11 Intelligent Drive all tuntud juhiabisüsteemi.

V-klassi mootorivalikusse kuuluvad kolm diiselmootorit – 100 kilovatine V200, 120 kilovatine V220 ning kõige võimsam V250, mis arendab 140 kW.  Kõiki neid saab ka nelikveolistena. Kütusekulu keskmist lubatakse alates 6,1 l/100 km ning kombineeritud CO2-heidet 159 g/km. Vägev.

Kasutatud allikad: Wikipedia, janedaturism.ee