Pildilugu: Paukjärve loodusrada ja Kulli lõkkekoht.

Selleks, et lasta loodusel endale keset suurt ja argist igapäeva-sahmimist väike hingepai ning eluks vajalik restart teha, pole üldse palju vaja. Vaja on vaid veidi pealehakkamist, sutsu aega ning autot või mõnda muud sõiduriista, millega end ja oma kallid inimesed metsa või rappa vedada. Tõsi, „mets ja raba“ kui sellised, kõlavad peaaegu igas kontekstis veidi liiga üldiselt. Ent kui piiritleda territoorium ning tahta Tallinnast mitte väga kaugele sõita, et suurem osa koos veedetavast kvaliteetajast siiski sihtpunkti, mitte sinna jõudmisele kuluks, leiab ümbruskonnast vähese autosõidu kaugusel igati toredaid ja ilusaid kohti. Ka seesuguseid, mille pakutavate loodusringidega saavad vabalt hakkama ka need, kes varem looduses kõndimas pole käinud. Või kui on, on antud kogemus jäänud muude toimetuste rägastikus kaugesse minevikku.

Üks seesugune tore ja kaunis viiekildine matkatee-ring lookleb Põhja-Kõrvemaal ning kannab nime Paukjärve loodusrada. Autoga saad mugavalt Kaksiksilla parklasse. Sinna mahub muretult kuni 20 autot. Kohe sealtsamast saabki loodusrada alguse. Kulgeb teine mööda Paukjärve äärseid oose ning ooside vahelisi orgusid. Vahelduvad erinevad metsatüübid – niiske ja hämar laanemets ning valguseküllane männi-palumets. Selleks, et pea laiali loodust uudistades ära ei eksiks, on rada tähistatud kollaste värvimärkidega. Ma küll ei tea, aga arvan, et punaseid järgides saad käia palju-palju rohkem ning jõuad tõenäoliselt lõpuks oma kalli parkla asemel välja Iklasse. Ühesõnaga, kui omadega kuidagi Aegviitu jõuad, siis tea, et oled kusagilt valesti keeranud.

Paukjärve matkarajalt leiad lisaks ilusale loodusele ka 9 huvipunkti, vaatetorni, veidi varemeid, 50 meetrit laudteed ning kaks-kolm lõkkekohta. Arvestama pead aga sellega, et autoga neile lõkkekohtadele ligi ei pääse. Mets on nagu mets ikka – kasvavad mustikad, pohlad ja kukeseened. Silmailu pakuvad eriilmelised metsajärved ja pinnavormid, erinevad metsatüübid, Noorte Meeste Kristliku Ühingu vana laagriplats II maailmasõja eelsest ajast ning loomulikult vaatetornist avanev lummav vaade. Kui tundub, et kõnealune 5 km pikkune ring kipub väheks jääma, saad Paukjärve juurest minna Kõnnu Suursoole rabamatkale mööda laudteed või ühendada Jussi ja Paukjärve loodusrajal matkamine.

Kui loodusring tehtud, aga süda ja keha veel metsast ära tulla ei taha, vaata ringi lähedalasuvatel lõkkekohtadel. Autoga ligipääsetavad on nii Oru, Kulli, Venemäe kui ka Pikkjärve ning Järvi Pärnjärve lõkkekohad. Meie lõime oma väikese metsalaagri lahti Kulli lõkkekohal. Lõkkepuud, pingid, laud ja lõkkease on seal ilusasti olemas. Vaja vaid puud põlema saada ning vorstid-lihad küpsetusrestile asetada.

Vorstivalikusse sattusid tavalised sardellid. Aegviidu raudteeäärses poes lihtsalt muud polnud. Sealt haarasime kaasa ka leiva, mis lõkkel krõbedaks küpsetatuna sulajuustuga maru hästi maitseb. Kõrvale veidi teed ja kohvi ning pakk kodumaist Tacticali, et asi korralikult vormistatud saaks. Matkatoolid ja kuivad lõkkepuud on mul endal alati kaasas – oma mingi kiiks. Matkatoolid võimaldavad soojust kiirgava lõkkega sobilikku kaugust valida ning oma kuivad puud süttivad alati. Samas saab ka ilma nende lisadeta hakkama. Varu kaasa mõned istumisalused, et lumine kommunaalpink liiga ei teeks ning süütevedelikku, et kohalikud puuhalud lihtsa vaevaga põlema saada. Ühesõnaga – kõik on iizi-briizi ning selle tegevuse ebamugavust ära nüüd küll endale müüma hakka, onju!

Ja üleüldse, räägi nüüd kodus plaan ära ja minge järgmisel laupäeval Paukjärve matkarajale. See on siinsamas lähedal, tavaautoga ligipääsetavast parklast alustad ja parklas lõpetad ning distants on visuaaliga igati kooskõlas. Ilus ja äge on, usu mind! Me käisime seal ka just esimest korda.

2019 aasta viimane kondamine

Enne veel, kui lõppev aasta oma viimaseid päevi kalendrist välja rebima hakkas, sõitsime hää sõbraga kõige uue ootuses vastu väikesele kodumaisele kondamisele. “Arst” oli selleks nädalavahetuseks välja kirjutanud kaks “ravimit”. Esiteks pidi sulnis nädalavahetus mööduma Mercedese lipulaeva GLS‘i roolis ning teiseks, ootas meid minu maiste asjade vaieldamatute lemmikute hulka kuuluv Saka mõis koos oma suurepärase restoraniga

Ja kuda sa hää inime’ sinna ikka ühe jutiga sõidad. Auto karjub ju seikluste ning kaunite kohtade järele, hing kibeleb avastama ja taaskohtuma ning põhjarannik on selleks kõigeks justnimelt suurepärane koht.

Jäin seda kirjutades hetkeks mõtlema, et mis asi see salapärane “kondamine” siis õigupoolest on? Ühest küljest tead ju, kuhu suunda liigud ning millisesse punkti võiks kunagi välja jõuda. Teisalt aga dikteerib iga teele jääv ristmik liikumise suuna-nüansid, mis ei pruugi alati olla kooskõlas valitud sihtmärgi suunas osutava kompassinoolega. Samuti kerkivad seesugusest teevaliku-viisidest esile pigem teadmatusest innustust saavad lummavad emotsioonid, mis mässivad kogu ettevõtmise sulnisse ja kergelt möödapääsmatusse seiklushõngu ja avastamiskirge. Sedasi võiks jäädagi erinevaid nüansse kangutama, ent kokkuvõtlikult võiks sedapuhku nentida, et kondamine on – sihtpäratu emotsionaal-valikutel baseeruv mõtestatud uit-suunaline liikumine sihtmärgi poole.

I can live with that! 🙂

Igatahes, Tallinnast on Sakasse täpselt 150 kilomeetrit, aga otsesõit ei tulnud antud väljasõidul kõne allagi. Peidavad ju väiksemad teed ja nurgatagused kõike seda, mida hing ihkab – kogeda, avastada ning miks mitte ka veidikeseks ära eksida.

Seega lükkasime käigu sisse, ning võtsime esimesena suuna “Eesti Nordkappi”, ehk Purekkari neemele. Neile, kes ei tea, olgu öeldud, et tegemist on mandri-Eesti kõige põhjapoolseima punktiga ning seega jäävad muuli otsast mandri poole vaadates kõik maaühendusega mandri-Eestlased ja suur-saarlased teist alla poole. Tore teadmine ja igati väärt koht. Samuti väärivad sõitmist kõik Pärispea poolsaare teed. Mine läänekallast mööda üles ja tule Viinistu kaudu tagasi. Leiad palju põnevat, mille hulka kuuluvad lisaks imelistele kaldaäärsetele teedele ka vanad militaar-rajatised. Purekari puhul pead vaid arvestama sellega, et nagu kõikidel muudel “tippudel”, puhub ka seal tuul ning seda peaaegu aasta läbi. Lihtsalt üks selline tore eripära. Tõsi, 29. detsembril oli seal aga erakordselt kõle ning suure veetaseme tõttu ei saanud kuiva jalaga isegi suure kivi juurde.

Käsmu lõpust leiad Kuradisaare, kuhu vahel ka enam-vähem kuivade riietega kohale saab kõndida. Lisaks imetabasele rannakülale, leiab Käsmu rannikult uhke õnnekangru, Vana-Jüri kivid ning palju muud huvitavat. Legendi kohaselt pani Vana-Jüri neemel asuvale kivihunnikule aluse laevahukust pääsenud Rootsi kuningas Gustav II Adolf. Hunniku hinnanguline maht on 30 kantmeetrit.

Seejärel jätsime oma teele Vergi sadama ning suurepärase ja eheda söögikohana tuntud Altja kõrtsi. Aasta- ning hooaeg mõjutavad nende kohtade lahtiolekut märgatavalt. Seetõttu olid suletud nii Vergi sadama kohvik kui ka minu maiste lemmikute hulka kuuluv Altja kõrts. Nendesse satu kindlasti suvisemal hooajal (Altja – 20.aprill – 30.september iga päev 12:00 – 20:00).

Üks on sulnis sadamakohvik koos kõige sinna juurde kuuluvaga – võrratu koht, kus aeg maha võtta ning edasiseks peen-häälestuda. Altja kõrts on seevastu aga üdini ehe talu-kõrts, mis jääb kindla peale meelde nii oma maalähedase miljöö- kui ka maitsvate söökide poolest. Minu lemmikuks on seal praetud räimed või siis vanakooli heeringas hapukoore ja kartuliga. Mmmm…

Sealt saab mööda põnevat väikest metsateed lõigata Sagadi mõisa poole. Mõne kilomeetri pärast jääb teele Oandu küla, mis on ühtlasi ka Oandu-Ikla matkatee alguspunktiks. Lisaks paljudele lõkkekohtadele leiab sealt ka “Sõnametsa”.

“Sõnamets on mets, millesarnast pole kusagil mujal maailmas – mets, mis on austusavaldus maailma ajakirjanikele, sõnameistritele, sõnakatele ja julgetele inimestele.”

https://www.puhkaeestis.ee/et/sonamets

Mõisad

Ilusate mõisatega on seda piirkonda õnnistatud. Sagadist veidi maad vasakule, ehk lääne poole, jäävad Palmse mõis ja kõrts. Ka selles on imetabane söögikoht, kuhu tasub kindla peale eheda meelelise kogemuse saamiseks  sisse keerata. Muide, sealt tasub Palmse-Vatku (178) maanteed kaudu Vihasoole sõita ning sealt edasi juba Viinistusse. Teele jäävad ilusad külad, teed, loodus, võimas hiiepuu ja teeäärset käsitööpoodi pidav tore proua. Pea kinni, ütle tere ja toeta Eesti käsitöölisi!

Kaunist Sagadi mõisast leiab lisaks silmailule ka noobli rahvusromantilise hotelli ja restorani. Gruppidele pakutakse mitmeid põnevaid vaba aja programme ning pererahvas on igati tore ja rõõmus. Vaid wifi-kood on päheõppimiseks paras pähkel. Ka mälutreenitutele.

Sagadist veidi maad ida poole sõites, ootab uhke tervitus-tuulikuga tähistatud imekaunis Vihula mõis. Sulnis suvekontserdite koht ja romantiline “ööbla” koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Lisaks pisike automuuseum ning nunts tammiäärne Vesiveski kohvik-muuseum. Kes käinud, see teab. Kes pole – soovitan suvisemal ajal plaanidesse võtta.

Jalutasime mõnda aega talvistel Vihula mõisa aladel ringi ning sättisime end seejärel eelmainitud kohvikusse sooja, kohvile ja koogile. Must kass magas rahulikult raudse keerdtrepi astmel õnnist und ning aeg valgus tasapisi igavikku. Sedavõrd vaikselt ja salapäraselt, et kohvikust lahkudes astusime juba talvisesse pilkasesse pimedusse. Sellest polnud aga miskit – eelnev aeg oli olnud võrratu.

Seejärel polnudki enam suurt midagi teha, kui läbi pimeduse suund Saka mõisa poole võtta. Loomulikult mööda väiksemaid teid ja radu. Neid, mis meeli liigutavad ning midagi uut pakuvad. Järjekordsed mõisad, suurte korstnatega tööstushooned, kaunid ja küla-kogukondade poolt ülesvuntsitud asumid ning ilusad majad. Sekka metsi ja põldusid. Imeline.

Saka mõis

Ma ei tea täpselt, mis mind Saka mõisa tõmbab. Tean vaid, et olen seal aeg-ajalt juba aastaid käinud ning tunnen end sealses mõisaansamblis väga hästi. Lisaks toredale mõisa-majutusele leiab sealt ka suurepärase restorani ning spa, mis, tõsi küll, suurte ja uhkete spaadega ei võrdsustu, ent vesist ja saunast lõõgastust saab nautida ikka. Tegelikult polegi sealne spa oluline. Vähemalt minu jaoks mitte. Mind köidab sealne salapärane aura, mis mind Sakasse üha uuesti ja uuesti tagasi tõmbab. Ja siis loomulikult see lummav võlvidega restoran oma seintesse süvistatud kaunistuste, hea teeninduse, sulni rahu ning väga heade söökidega. Proovi kindlasti meega üleküpsetatud kitsejuustu peedihummuse ja piiniaseemnetega salatit, Boeuf a’la tartare’i ning majaveine.

Ja nii see kaunis aastalõpu kondamine läbi saigi. Suurepärane punkt lõppevale tegusale ja silmaringi avardavale aastale. Pole muud, kui vaid tänulik olla ja naeratada.

Järgmine sulnis mõisatuur saab aga alguse Kolga mõisast kohe, kui nad uue majutuse avavad. Seniks aga palju head!

Kagu-Eesti kondamine

Juhtus taas nii, et enne järgmist pikemat reisisõitu tekkis paar vaba päeva. Ja kuda sa hää inime’ selle ikka muud moodi sisukalt ära kulutad, kui lähed kondama. Kodumaa kõige “tumedam” nurk, kuhu mingil põhjusel liigselt harva satun, on Kagu-Eesti. Ja ega seda muud moodi heledamates toonides kaardile saagi, kui kohale sõita ja asjad oma värske silmaga üle vaadata. Vahemärkusena tuleb öelda, et Luhamaa piiripunkt, Misso ja Võru, koos oma raudse keskväljakuga, on kondamiste käigus ikka teele jäänud. Eelmisel talvel sai jääteed mööda Piirisaareski käidud ning eelnevate aastate jooksul siia-sinna ikka sõidetud… aga tulemus tundus sellegi poolest veidi hõre ning vajas parandamist.

Niisiis… plaan oli olemas ning kondamine pidi alguse saama Taevaskojast. Ööblad sättisime aga nii ja sinna, kuhu nad just parasjagu juhtusid – flõu, ju nõu! Tegelikult ongi hea ilma suure plaanita minna. Sõidad ja vaatad, mis elu teele sätib ning toimetad vastavalt sellele.

Taevaskojas polnud ammu käinud. Sealset nooblit taristut ja laudteid vaadates tundus käimata aeg veelgi pikemana. Vanasti justkui polnud… Või kui miskit oli, on aeg selle sujuvalt hallidest käärudest ära kustutanud, et värskemale infole ruumi teha.

Tegime sealsetele vaatamisväärsustele tiiru peale ning hakkasime öömaja planeerima. HikingEst näitas, et sealsamas lähedal asub üks RMK metsamaja ning lõkkeplats. Linnulennult ehk vaid mõned kilomeetrid eemal, ent autoga sõites 16. Kohale jõudes oli selge, et Otteni metsamaja juurde ööseks jääda ei saanud. Küll aga leidsime mõnusa pesa sadakond meetrit eemalt Ahja jõe äärest. Lõime laagri lahti, tegime päeval teeäärest ostetud kartulitest ja sibulatest lõkkekartuleid, grillisime tulel vorstikesi ning tundsime end kauni looduse keskel suurepäraselt.

Järgmisel päeval võtsime suuna Laaksaare sadama poole. Sealt läheb paam Piirisaarde. Teed mööda põhja poole sõites jõudsime välja Meerapalusse ja sealt veel veidi maad edasi sai legaalne tee otsa. Lõpp-punkti tähistas tore murrak-keelne silt, mis pajatas sellest, et edasi võib ju minna, aga vaadata pole seal midagi. Nii jäigi.

Kolasime sealsetel kaldaäärsetel ja väikestes sadamates ringi ning võtsime seejärel suuna Mehikoormasse ning Räpinasse. Kui sinna kanti satud, käi kindlasti ka Lüübnitsas ära. Kaunis küla ning mereäärne vaatetorn on kindla peale külastamist väärt.

Värskast leiad peale sealsete legendaarsete sanatooriumite ka Värska Talumuuseumi. Kui sa seal käinud pole – käi kindlasti. Kui oled, siis mine uuesti. Vaatamiseks on väljas mitmed põnevad hooned koos tööriistade ja vana aja mööbli ning muude tarvikutega. Külamuuseumis toimuvad mitmed töötoad, mille kohta leiad infot siit: https://www.setomuuseum.ee/

Samas on avatud Seto tsäimaja, mis pakub piirkonnale omaseid traditsioonilisi toite. Alustades valge ja punase suuliimiga ning lõpetades ülimaitsvate pliinidega.

Järgmiseks võtsime suuna Piusa koobastele. Ma olen seal küll kunagi lapsepõlves käinud, ent hiljem mitte. Kui sa minuga sama saatust satud jagama, siis mine käi seal ka ära. Minu suureks üllatuseks oli koobastele vaba juurdepääs kinni pandud ning sealsele vaatamisalale pääseb vaid koos giidiga. Mis on iseenesest väga tore, sest rõõmsameelne giidi-tädi seletab kõik olulise mõnusas huumorivõtmes ära ning vaatealalt saab sealsete koobaste olemusest mõistliku ülevaate.

Tegelikult on selline piiramine igati mõistlik. Suured rahvamassid trambiksid väärtused puruks ning ka sealne kaitse all olevate nahkhiirte kogukond saab oma elu rahus edasi elada. Käisin just Prantsusmaal ühe uhke koopa ülikallis koopias u. 35 000 aasta vanuste koopajooniste koopiaid vaatamas ning see oli üllatavalt võimas kogemus. Tead küll, et tegemist on lähedalasuva hiidsuure koopa ühe olulise sektsiooni koopiaga, aga see-eest suurepärase koopiaga. Asi on lihtsalt selles, et originaal-koobas ning selles leiduvad koopajoonised on lihtsalt sedavõrd väärtuslikud, et selle säilimise huvides sinna tavapööblit ei lasta. Külastada võivad vaid teadlased.

Sellise teguviisiga olen ma 100% nõus. Seda enam on mul tagantjärgi mõeldes hea meel, et Piusa ajalooväärtuslike koobaste kaitsmisega on tegelema hakatud. Võtame teise näitena näiteks Taevaskoja. Kaunid liivaseinad on kõikvõimalikke nimesid ja loosungeid täis kraabitud. Miks? Annab see vaatamisväärsusele midagi juurde? Ei! Pigem võtab vähemaks. Palju vähemaks.

Kolmanda näite saaks tuua Hiinast. Hiina müüril on kõik kõigile katsuda ja torkida. Nii ka üks väike puust vahitorn, mis on tänaseks maast laeni nimesid ja muud mudru täis kirjutatud. Hoone lakke on keegi suure ja vilka töö tulemusena hiidsuure „хуй“ kritseldanud. Kas tõesti on „хуй“ ainus asi, mida kaugelt tulnud turist on antud hetkel mõelda ja kirjutada suutnud?!?

Suure osa laupäevasest päevast sadas lihtsalt vihma. Vahel tibutas, vahel vilksatas päike pilvede vahelt… aga vahel karjus taevast sellises mahus vett alla, et „kojamehed“ ei jõudnud seda esiklaasilt minema lükata. Suure ja kestva vihmaga koos kadus ka suurem entusiasm kusagil metsasalus ööbida. Mis sa vihmaga seal varikatuse alla ikka kükitad ja vaatad, kuidas lõke tulvava vee rõhuva niiskuse all järjest väiksemaks hääbub. Seega otsustasime ööbida kämpas. Kubija kämpa oli kinni. Avatud koha leidsime aga Võhandu jõe äärest Võhandu Puhkekeskuse ning see sobis õhtuhämaruses tihedasse uduvaipa mattunud jõeäärseks ööbimiseks suurepäraselt. Meiega koos oli selles kämpas hulk poolakaid, kes olid karjakesi Eestisse kanuumatkale sõitnud. Ilm polnud ka nende vastu leebe olnud.

Hommikuks oli suur vihmasadu raugenud. Päike sillerdas kastesel murul ning elu tundus igati ilus. Pakkisime end uimerdades autosse ja sõitsime kodu poole. Ülejärgmisel päeval algav euro-tripp oli end juba päev varem mõtetesse pressinud ning utsitas järgmiste asjadega tegelema. Ühed asjad ära, teised kaasa ning suure hooga järgmisele reisile…