Püsivarustus: matkariided

Kümmekond aastat tagasi, kui minu matkamine ja ringihulkumine uutesse kõrgustesse tõusis, teadsin ma matkavarustusest suhteliselt vähe. Mingid püksid olid – mõnusad ja kuivasid kiirelt ning jope, mis vihmale kuidagi vastu pidas. Saapad seisid samuti esikus ning kõikvõimalikke mütse on mu kodu juba aegade algusest täis olnud. Suvaline soe pesu ajas ka kuidagi asja ära. Magamiskotid olid enamasti veelgi suvalisemad ning pidid tagama, et mõnel tsikliüritusel või väljasõidul telgis ööbides hommikuni elus püsiks.

2011. aastal esimesele pikale automatkale minnes vasardasid peas paar kinnisideed. Noor matkafilmi-mees vajas ilmtingimata oma varustuse hulka suurt National Geographicu „saja“ taskuga seljakotti (noh, et lihtalt äge ja peab olema, onju…) ja Hennessy ripptelki.  Jagasin õhinal oma mõtteid Raidiga. Rait arvas, et ta ei tea seljakottide osas suurt palju kaasa rääkida, aga ripptelgi tarbeks peaksin Mongooliasse omad puud kaasa võtma…. Sinna see plaan jäigi. Kott käis selle 43-päevase matka ära ning konutab tänaseni kurvalt seina ääres, justkui midagi oodates… Ripptelk sai kodumaal mõned kasutuskorrad ja on nüüd vist kellelegi laenatud.

Ühesõnaga… järgnevate aastate ning kümnete suviste ja talviste reiside käigus sai läbi proovitud selline hulk erinevat matkavarustust, et sellest piisaks paarile eluajale. Ja mida rohkem ma proovisin, seda rohkem ma ühte serva vajusin.

Fjällräven hakkas vaikselt ja jõudsalt mu teist varustust kapist välja sööma ning seda kolmel peamisel põhjusel.

Esiteks tunnen ma tänini mingit salapärast sidet selle Skandinaavia brändiga. Lihtne on suhestuda, kui ise justkui „sama kandi mees“ ja mis siin salata, Fjälli-kandjad tunneb igal pool maailmas ilmeksimatult ära. Veider…

Teiseks: Mulle istuvad Fjälli riided selga kuratlikult mõnusalt ja nendes on hea ja mugav olla. Ebareaalselt mugav. Õnneks olen ma suutnud oma elu selliseks elada, et ei peagi enamasti tsiviil-riideid selga panema. Ja habet ajama. Või juukseid kammima… Mõnus!

Kolmandaks on aga see tugev teema, et Fjälli riideid on põhimõtteliselt võimatu ära tappa. Nende lõhkumiseks peab kõvasti vaeva nägema. Eriti veel nende, mida on õnnistatud G1000 materjaliga. Uute ostmist saab endale müüa pigem „moraalse vananemise“ ettekäändel, ent ka eelmised elavad oma elu igavesti edasi. Mingil hetkel hakkab lihtsalt tunduma, et polaarrebaste kari oleks kapis justkui mingi kogukonna asutanud.

2020. aasta kevadel toimus aga pöörang. Kaalust kadus peaaegu veerand ning sellega koos ka võimalus oma vanu täpselt istuvaid Fjälle selga panna. Ega muud teha polnudki, kui hakata kapi sisu riburada võõrandama ning tasapisi uusi vaatama.

Selga:

Hard Core talvereisideks on mul vana hea Fjälli Yupik Parka. Tõsi, see on tänaseks juba kohutavalt suur, aga südametunnistus ei luba seda üliväärtuslikku ja palju külmi äärealasid läbi käinud kaaslast maha müüa. Ja rets talvekas võib vast veidi suurem ka olla, et rohkem kihte alla mahuks. Siiani on see parka kuni 53-külmakraadini ilusasti hakkama saanud ning seeläbi end auga püsivarustuse hulka kirjutanud. Tõenäosus on muidugi suur, et ma uue külma reisi eel endale samast seeriast midagi parajamat vaatan…

Eelmine karm-talvekas oli Jack Wolfskini sulekas. Nime ei mäleta.

Talvejope on uue väiksema elu uustulnukas – Fjällräven Greenland Nr.1 Down jacket. Põhimõtteliselt armastus esimesest silmapilgust ja minu esimene Fjälli sulekas. Andsin kiusatusele järele ja kinkisin endale jõuludeks. Klassikaline jope, mida kannatab sama hästi kanda talvisel matkal, igapäevaselt kui ka teksadega nooblimas formaadis.

Eelmistena olid kasutuses Fjälli Greenland Winter Jacket ja Jack Wolfskini mingi hea mustja punasega jope – nime kahjuks enam ei mäleta.

MatkajopeFjällräven Bergtagen. Minu oma on surematust G1000 Lite Eco-st. Uuemas versioonis on jope aga veekindlast (30000mm) Eco-Shell materjalist. Raudselt hea, aga ma enda oma veel niipea uue vastu vahetada ei plaani. See on sedalaadi mõnus jope, millest kirjutan või videotan mõne aja pärast veidi pikemalt. Märksõnadeks õhutusavad, vastupidavus, igatpidi reguleeritav kapuuts ning veelgi vastupidavam ekstrakiht koti kandmisest tekkida võivate kulumiste ärahoidmiseks. Eelmisena oli kasutuses Fjälli DREV jahikas. Väga mõnus ja mugav “vaiksest” kangast jope. Bergtageni oleks sellegipoolest juurde ostnud.

Fjällräven Bergtagen Jacket, KEB püksid

VihmajopeJack Wolfskin Stormy Point. Asjaliku tuule- ja vihmakindlusega (10000mm) tore, kerge ja kompaktne pealisjope, mida on mugav kanda ning kaasas vedada. Miinuseks ehk vaid see, et mingil põhjusel pole sellel jopel õhutusavasid. Nendega koos oleks tegemist üdini suurepärase tootega.


Jack Wolfskin Stormy Point

Aluskihid on täiesti teine ja mahukas teema, ent ütlen siinkohal kiirelt ära, et kampsun on Fjälli klassikaline lambavillane Koster ja sooja pesuga on sedasi, et Aclima meriinovillasega on keeruline mööda panna. Sekka hulk fliise ja dressikaid.

Jalga:

Hard-core talvekateks osutusid peale mitmeid katsetusi Fjällräven Brenner Pro Winterid. Need on sedasorti püksid, mille alla polnud sooja pesu vaja ka -40-kraadises külmas. Hämmastavad püksid. Olen siinkohal veendunud, et need on koos Yupik Parkaga ühed parimad suure külma riided üldse. Tõsi, spetsiifilistest nõudmistest tulenevalt saab ka neid parendada, aga tavalises külmas reisimiseks ja looduses viibimiseks on minu hinnangul see komplekt parim!


Fjälli Yupik Parka ja Brenner Pro Winter

Nüüd jäid ennegi veidi suured olnud püksid aga koletult suureks ja leidsid eelmisel kevadel omale uue omaniku. Nende kohta kirjutasin kunagi nii: https://www.laisaar.com/fjalli-talve-jahikad-brenner-pro-winter/ Eelmistena olid pikalt kasutuses Fjälli Barents Pro Winterid.

Matka ja igapäevapükstena kasutasin aastaid Fjälli Barents Pro-sid, kuniks sattusin ühel korral (tõenäoliselt värvi tõttu) KEB pükste otsa ning need kirjutasid end hoobilt püsivarustusse ja on seal tänini. Põhjuseid jagub – veniv kangas laseb liigutada, neli õhutusava võimaldavad temperatuuri reguleerida ning pükste alumisel äärel on konks, mille abil saab püksid sääriste kombel saabaste külge kinnitada. Näiteks selleks, et lumi saapasse ei satuks jne.

Nüüd on aga see lugu, et tellisin jopele vastavad Bergtagen G-1000 Lite Eco püksid ka ning oht on, et kui uued kunagi kohale jõuavad, saavad nendest uued lemmikud.


Fjällräven Bergtagen Jacket, KEB püksid, Keen Targhee III Mid saapad

Suvepükstega mässasin kaua. Kunagised mõnusalt õhukesed zip-off’id jäid suureks ja uusi nagu ei leidnudki. Suve alguses sattusin poodi kammides Abisko Midsummerite peale. Jalga istusid väga hästi, aga saada oli vaid halle. Need ei sobinud teps. Seega tellisin Matkaspordi kaudu sobilikud tumesinised. Head õhukesed ja kiirelt kuivavad püksid, ent minu jaoks umbes sendi jagu liiga pikad. Kuna ma tõenäoliselt enam ei kasva, tuleb pükste pikkuse teema uue hooaja alguses ikkagi ette võtta.

Lühkaritest on pidevas kasutuses kaks paari matkakaid. Jack Wolfskini ACTIVE TRACK ja ideaalsed Fjälli Abisko Midsummerid. Mõlemad suurepärased püksid. Tõsi, Fjällid on justkui mulle tehtud ning saavad seetõttu ka oluliselt rohkem kasutust. Õhk käib läbi, kuivavad kiirelt, korralikud taskud ning sääretaskust leiab ka pisikese võrguka, mis rahakotti ilusasti kohal hoiab. Maru mõnusad taskud.

Pähe:

Mütse on mul kodus kümneid ja kümneid. Uusim vaimustus on aga multifunktsionaalne veidra nimega Singi Balaclava kootud müts, millest saab vajadusel ka näomaskiga peakatte formuleerida. Vot seda mütsi oleks viimasel talvereisil väga vaja olnud.

Fjällräven Singi Balaclava

Kuistlema raba ja Õmma metsaonn

Kondasin eelmisel nädalal taas ühes huvitavas rabas. Seda poolitav maakonnapiir annab rabale aga kaks nime – Läänemaa poolel tuntakse seda Kuistlema rabana, Raplamaal aga Õmmana. Et asi veel keerulisem oleks, kuuluvad sealsed alad sootuks Marimetsa-Õmma hoiauala kooslusesse ning Marimetsa, kui selline, laiub peaasjalikult üldse Haapsalu pool Risti-Virtsu maanteed. Nimeteema pole ainus segane asi. Mingil põhjusel mõjub sealne rabamassiiv kummaliselt ka kaasavõetud tehnikale. Aga see selleks – raba keskel asub üks lummav muust maailmast ära lõigatuna tunduv vägev metsaonn ning selle salapära utsitas minekule. Võtsin väikese kaamera kaasa, sidusin räätsad koti külge ning hakkasin astuma. #laisaarlane#kuistlema#raba

Pildilugu: Viru raba ja Kalmeoja lõkkekoht

Suures piiris teavad kõik eestlased nelja raba. Neile, kes ise rabades ei konda, on „raba“ üheks sünonüümiks kindla peale see mõnus märgmaa-massiiv (Marimetsa), mis Haapsalu poole sõites Risti asula juures maantee äärde välja ulatub. Seejärel teatakse kindlasti legendaarset Endla raba, Kakerdajat ning seejärel kerkib mälupilti vast ehk üks kuulsamaid – Viru raba. See on nii kuulus koht, et sinna veetakse inimesi lausa reisibussidega ning nädalavahetustel on sealsed parklad autosid sedavõrd täis, et hirm tuleb peale, kas ikka rappa mahub… Õnneks on seni ikka mahtunud.

Mina olin paaril korral sinna rappa ka varasemalt sattunud. Kallis kaasa aga mitte. Seega oli vabana kätte sattunud laupäevaks plaan olemas ning muud polnudki teha ja mõelda, kui end igaks petteks vara kodust välja ajada ning kohale sõita.  Ikka selleks, et enne rahvamassi kohale jõuda. Õnneks oli hommikul rahvast vähe ning raba suhteliselt vaikne. Ja rabadega juba on kord sedasi, et mida vaiksem ja inimtühjem, seda mõnusam.

Seesugust jäätunud Viru raba ma varasemalt näinud polnud. Olgugi, et olin seal juba mõned korrad käinud, pakkus Viru sellel korral hoopis uue visuaalse ning elamusliku kogemuse. Värske külastuse tegi põnevamaks ka asjaolu, et eelmise korraga võrreldes oli laudteena kulgevat rada veidi muudetud. Ära oli kadunud see mõnus vaikne pingikesega pesa, kuhu paljud peale sillaületust keerata ei viitsinud. Nüüd oli uus rada kaarega sealt tasaselt äärelt läbi veetud. Tõsi, pink oli küll olemas, ent kohas, kus kõik rajal liikujad mööda jalutavad. Vana pink võib ehk ka veel omal kohal olla, aga sinna viiv pinnasrada oli sedavõrd märg, et ei hakanud pressima.

Teine suur ahvatlus, millega ma Viru raba vaatetorni juurde jõudes alati kokku puutun, on sealne võimalik ööbimine. Pakub ju torni palk-konstruktsioon hulgaliselt võimalusi end sinna ripptelgi või võrkkiigega uuele päevale vastu riputada. Paraku ööbida vist ikkagi ei tohi. Telkimist keelavad sildid manitsevad edasi liikuma, ent ehk annab selle rippuvama ööbimise kuidagi RMK-ga kooskõlastada… Ega enne teagi, kui ei küsi.

Viru raba õpperaja kohta kirjutab puhkaeestis.ee sedasi: Viru raba on üks parima ligipääsuga sooradasid Eestis, läbides Lahemaale omast metsa- ja rabamaastikku. Rada on 3,5 km pikk, ringi pikkus 6 km. Õpperada tutvustab rabataimestikku, endiseid liivaluiteid, vallseljakut ja nõmmemetsa. Läbi raba kulgeb laudtee, mille keskel on vaatetorn. Rada on tähistatud ja viidastatud ning kõigile täiesti tehtava pikkusega.

Tegelikult ongi Viru raba kõige mõistlikum väisata nii, et kõmpsid läbi raba teise otsa ning tuled kaarega metsa ja raba serva mööda parkla poole tagasi. Teele jääb enamasti paar märjemat kohta, ent nendest ülepääsemiseks on rajatud mõned isetekkelised/ajutised palksillad.

Hea teada:

Taimestiku ja pinnase hoidmiseks liigu vaid laudteel, ära sõida seal jalgrattaga. Rada on läbitav ratastooliga (ka lapsevankriga) vaatetornini kokku 1410 m ( 800 m killustiku kattega jalgtee ja 610 m laudteed). Ratastooliga on võimalik sõita vaatetorni esimesele platvormile.

Raba lõpust, üle oosi ning väikese maantee, viib metsarada Kalmeoja lõkkekohta. Seal on alati hea laagerdada. Kui mahub. Tegemist on samuti väga populaarse kohaga, ent vahel läheb hästi ja üks kolmest lõkkekohast on siiski vaba. Väikese järvelaadse moodustise kaldalt leiad laavu, kaks avatud lõkkeaset grillrestiga, ühe kaetud lõkkeaseme grillrestiga, ühe katusealusega laua, puukuuri, käimla, prügikasti ning prügikonteineri. Territooriumile on lubatud paigaldada kuni 6 (4-kohalist) telki. Sealne parkla mahutab kuni 10 autot. Palju rahvast käib seal mitmel põhjusel. Esiteks on eelmainitud Viru raba üks äärmiselt populaarne koht. Teiseks on kõik lähedalasuvad lõkkekohad (Tsitre ja Pikkjärve-Pärnjärve) peaaegu alati hõivatud ning kolmandaks läheb Kalmeojast mööda Oandu-Aegviidu-Ikla matkatee.