Matkaseljakoti pakkimine pole niisama asjade kotti toppimine vaid kõik tuleb hoolega läbi mõelda ning õigetesse kohtadesse sättida. Valesti balansseeritud ja tasakaalust väljas seljakott annab endast üsna kiiresti märku. Ja milleks oma matkakogemust ise halvemaks teha?
Mis siin salata, ega neid tõdesid teadnud minagi. Osati ehk sellel põhjusel, kui otsest päevi kestvat seljakotimatka pole ma oma elus veel teinud. Tõsi, kunagi käisin seljakotiga kolmenädalasel Peruu filmi-matkal, ent seal kandis seljakott (Abisko 65) pigem riidekola ühest kohast teise vedamise funktsiooni. Sama lugu Sri Lankaga ning mõnede teiste pikkade, ent mitte ilmtingimata jalaliste reisidega.
Nüüd lõi aga tule pähe ning pean siin salamisi peenikest plaani kõnealune kogemus omal nahal läbi elada. Ega me esimese hooga nädalateks lähekski – pigem selline paari ööga sutsakas.
Ühesõnaga, tarkus kulub alati marjaks ära ning kui seda infot juba ammutada, siis võib seda teha ka nii, et teistelegi kasulik oleks.
Ühel ilusal augustikuisel varahommikul viis Viking Line meid parvlaevaga üle lahe Soomemaale. Sealt uhasime Rootsi kaudu Norrasse ning otsejoones Lofootidele. Plaane oli erinevaid, sõitmisi, avastamisi ja matkamisi samuti ning nende jäädvustusi hakkangi siin pildi ja kirjakeelsete kogumitena järgemööda jagama.
Esimesena sai albumisse Djevelporteni matkarada. Esmapilgul tundus 1,5km (üks ots) pikkune matkarada suhtelise sutsakana, ent selle juurde kuuluv teavitus, mis manitses eelmainitud distantsi läbimise ajaks kaks tundi, kruvis ootused üles.
Kõige paremini võtab sealse kivitreppide, rabalõikude, imelise vaadete, kivironimise ja järskude tõusudega toreda raja kokku välismaakeelne lause: „In only two hours, you’ll conquer more than a 600-meter altitude increase.“
Sõitsime eelmise pühapäeva hommikul Tallinna poole selge nägemusega kontorisse jõuda ning ülejäänud päev reisisarja monteerides mööda saata. Aga võta näpust… Seni, kuni kallis diiselkütus teeäärses tanklas kütusepaaki voolas, võttis peas kuju uus plaan.
Simisalu-Matsimäe loodusraja läbimine oli juba ammu hingel kipitanud. Nüüd aga oli see kipitus end taas täpselt meie teele sättinud ning tõmbas ilusa ja päikeselise päeva toel eriti tugevalt…
Kuna autos on kõik eluks ja erinevateks oludeks vajalik nii kui nii alati olemas, tegime Anna poes kiire võikude ja joogipeatuse ning otsisime seejärel uuenevalt Tartu maanteelt üles õige Matsimäele keeramise koha.
Simisalu-Matsimäe 7,5-km (üks ots) loodusrada kulgeb üle Seli raba ja endiste talukohtade. Kuna tegemist pole ring-rajaga, saab loodusrajale läheneda kas Matsimäe lõkkekoha või siis Simisalu loodusmaja poolt. Neil, kes kruusateedest lugu ei pea, soovitan rajale läheneda Simisalu kaudu. Nii saate puhta autoga otse starti. Matsimäe poole viib aga tore 6km kruusatee, mille äärde jäävad mõned toredad laagerdamiskohtadega järved ning eelmainitud Matsimäe lõkkekoht.
Samuti pean tunnistama, et Matsimäe poolne matkarada on
huvitavam ja ilusam. Olgugi, et raja 7-st kilomeetrist koguni 5 kulgeb mööda
laudteed, asub raba koos oma ilusate laugaste, järve ja vaatetorniga justnimelt
raja Matsimäe-poolses osas. Simisalu poolne ja esmalt Kollassaare taluni viiv
rada on pigem tihe mets. Ja olgugi, et valdav osa ka sellest kriips-sirgest rajast
kulgeb mööda laudteed, võib see hakata mingil hetkel lõputuna tunduma.
Aga see on puhtalt minu arvamus ja kuna inimesed on õnneks
erinevad, võib sealne metsaosa teistele hoopis vapustavana tunduda.
Minu tagasihoidlik soovitus neile, kes korraga umbkaugu 15km(edasi-tagasi) matkarada kõndida ei taha, oleks selline, et alustage Matsimäe poolt ning liikuge kuni Kollassaare taluni. Seal on hetkel vaatamiseks uhke näitus. Talu juures saate aja maha võtta, jalga puhata, kaunite kunstidega tutvuda ning seejärel visuaalselt kaunimat rada mööda naasta.
Raja kohta saab öelda vaid kiidusõnu. Kaunist Seli raba on õnnistatud rohkearvuliste laugastega ning nende vahelt lookleb läbi korralik ja stabiilne laudtee. Paari suurema lauka koondumispunkti on püstitatud omamoodi vaatetorn. Metallist torni viib peaaegu püstloodis tõusev redel ning selle lõppu on obstaaklina seatud väike pealtsuletav värav.
Sügis muudab paljud loodusmassivid kauniks ning rabad saavad sellest muutusest vast suurima jao. Nii oli ka kõnealune raba mattunud mahepruunidesse ja kollastesse toonidesse, mida päikesekiired veelgi võimendasid. Päikesesoe oli laudteedele meelitanud ka musttuhat tumedatoonilist päevakoera. Nende rohkus tegi laudteel liikumise küll veidi keerulisemaks, ent suuremat tüli nendest siiski polnud. Ka inimesi jagus, kuid ka nemad jagunesid pikale loodusrajale ilusasti ära.
Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et Simisalu-Matsimäe loodusrada pakkus rohkem, kui esialgselt arvasime. Ainus asi, mis ootusi ei ületanud oli järve-ring. Järv ja selle ääres kulgev rada oli küll olemas, aga… raja ja järve vaheline ala oli enamasti võsa täis kasvanud ning seetõttu oli ka vaade veidi niru. Seevastu jagus laukaid ja imetabast loodust. Raja mõlemas otsas on lauad ja pingid, millel aeg maha võtta ja poole raja läbimist kerge eine või joogiga tähistada. Distants võib küll esmapilgul suur tunduda, aga mööda laudteed on lihtne kulgeda. Koormuserikkamad pinnasraja-lõigud on samuti toredad ning mõjuvad vaheldusrikkalt.
