Ühel ilusal augustikuisel varahommikul viis Viking Line meid parvlaevaga üle lahe Soomemaale. Sealt uhasime Rootsi kaudu Norrasse ning otsejoones Lofootidele. Plaane oli erinevaid, sõitmisi, avastamisi ja matkamisi samuti ning nende jäädvustusi hakkangi siin pildi ja kirjakeelsete kogumitena järgemööda jagama.
Esimesena sai albumisse Djevelporteni matkarada. Esmapilgul tundus 1,5km (üks ots) pikkune matkarada suhtelise sutsakana, ent selle juurde kuuluv teavitus, mis manitses eelmainitud distantsi läbimise ajaks kaks tundi, kruvis ootused üles.
Kõige paremini võtab sealse kivitreppide, rabalõikude, imelise vaadete, kivironimise ja järskude tõusudega toreda raja kokku välismaakeelne lause: „In only two hours, you’ll conquer more than a 600-meter altitude increase.“
Sõitsime eelmise pühapäeva hommikul Tallinna poole selge nägemusega kontorisse jõuda ning ülejäänud päev reisisarja monteerides mööda saata. Aga võta näpust… Seni, kuni kallis diiselkütus teeäärses tanklas kütusepaaki voolas, võttis peas kuju uus plaan.
Simisalu-Matsimäe loodusraja läbimine oli juba ammu hingel kipitanud. Nüüd aga oli see kipitus end taas täpselt meie teele sättinud ning tõmbas ilusa ja päikeselise päeva toel eriti tugevalt…
Kuna autos on kõik eluks ja erinevateks oludeks vajalik nii kui nii alati olemas, tegime Anna poes kiire võikude ja joogipeatuse ning otsisime seejärel uuenevalt Tartu maanteelt üles õige Matsimäele keeramise koha.
Simisalu-Matsimäe 7,5-km (üks ots) loodusrada kulgeb üle Seli raba ja endiste talukohtade. Kuna tegemist pole ring-rajaga, saab loodusrajale läheneda kas Matsimäe lõkkekoha või siis Simisalu loodusmaja poolt. Neil, kes kruusateedest lugu ei pea, soovitan rajale läheneda Simisalu kaudu. Nii saate puhta autoga otse starti. Matsimäe poole viib aga tore 6km kruusatee, mille äärde jäävad mõned toredad laagerdamiskohtadega järved ning eelmainitud Matsimäe lõkkekoht.
Samuti pean tunnistama, et Matsimäe poolne matkarada on
huvitavam ja ilusam. Olgugi, et raja 7-st kilomeetrist koguni 5 kulgeb mööda
laudteed, asub raba koos oma ilusate laugaste, järve ja vaatetorniga justnimelt
raja Matsimäe-poolses osas. Simisalu poolne ja esmalt Kollassaare taluni viiv
rada on pigem tihe mets. Ja olgugi, et valdav osa ka sellest kriips-sirgest rajast
kulgeb mööda laudteed, võib see hakata mingil hetkel lõputuna tunduma.
Aga see on puhtalt minu arvamus ja kuna inimesed on õnneks
erinevad, võib sealne metsaosa teistele hoopis vapustavana tunduda.
Minu tagasihoidlik soovitus neile, kes korraga umbkaugu 15km(edasi-tagasi) matkarada kõndida ei taha, oleks selline, et alustage Matsimäe poolt ning liikuge kuni Kollassaare taluni. Seal on hetkel vaatamiseks uhke näitus. Talu juures saate aja maha võtta, jalga puhata, kaunite kunstidega tutvuda ning seejärel visuaalselt kaunimat rada mööda naasta.
Raja kohta saab öelda vaid kiidusõnu. Kaunist Seli raba on õnnistatud rohkearvuliste laugastega ning nende vahelt lookleb läbi korralik ja stabiilne laudtee. Paari suurema lauka koondumispunkti on püstitatud omamoodi vaatetorn. Metallist torni viib peaaegu püstloodis tõusev redel ning selle lõppu on obstaaklina seatud väike pealtsuletav värav.
Sügis muudab paljud loodusmassivid kauniks ning rabad saavad sellest muutusest vast suurima jao. Nii oli ka kõnealune raba mattunud mahepruunidesse ja kollastesse toonidesse, mida päikesekiired veelgi võimendasid. Päikesesoe oli laudteedele meelitanud ka musttuhat tumedatoonilist päevakoera. Nende rohkus tegi laudteel liikumise küll veidi keerulisemaks, ent suuremat tüli nendest siiski polnud. Ka inimesi jagus, kuid ka nemad jagunesid pikale loodusrajale ilusasti ära.
Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et Simisalu-Matsimäe loodusrada pakkus rohkem, kui esialgselt arvasime. Ainus asi, mis ootusi ei ületanud oli järve-ring. Järv ja selle ääres kulgev rada oli küll olemas, aga… raja ja järve vaheline ala oli enamasti võsa täis kasvanud ning seetõttu oli ka vaade veidi niru. Seevastu jagus laukaid ja imetabast loodust. Raja mõlemas otsas on lauad ja pingid, millel aeg maha võtta ja poole raja läbimist kerge eine või joogiga tähistada. Distants võib küll esmapilgul suur tunduda, aga mööda laudteed on lihtne kulgeda. Koormuserikkamad pinnasraja-lõigud on samuti toredad ning mõjuvad vaheldusrikkalt.
Kõrvemaa on minu jaoks oluline koht – tunnen end seal kui
kodus ning proovin sealsetes metsades, rabades, matkardadel ja maastikul olla
nii palju kui võimalik. Südame- ja hingelähedane koht on see olnud juba
aastaid.
Lisaks põnevate metsaradade sõitmisele on kõnealune tõmme ärgitanud kõiki sealseid matkaradasid läbi käima. RMK eraldi matkarajad on tehtud. Käimata on vaid see hiidpikk Oandu-ikla ning mõned kohaliku tähtsusega teed. Kohalike tähtsusega rajakeste all pean silmas Kõrvemaa Matkakeskuse radu, mida on kodulehe andmetel igavene hulk. Valik on tõesti suur ning mitmekülgne – pikkused varieeruvad 1,5-24km.
Teine teema on aga see, et olen oma uue aktiivsema ja füüsiliselt liikuvama elu käigus maha kõndinud igavese hulga väiksemaid matkateid ja radu. Jalutanud paaril korral niisama Viimsist Tallinna kesklinna (13km) ning proovinud jalga ka Käsmu 15km matkarajaga. Aga seda, kui pikalt ma üldse jätkusuutlikult kõndida jaksan – ei tea.
Tegelikult oligi nii, et tahtsime esimese hooga minna seda 24km rada kõndima. Või siis ühevõrra väiksemat, et suure lumega jalgadele kohe koledasti haiget ei teeks… Paraku selgus, et mõlemad pikad rajad elasid oma talveelu suusaradadena ning nendele polnud viisakas jälgi peale teha. Seega võtsime esimeseks talve-pikaks suuruselt kolmanda – 14km raja. Selle algus kattus aga jaanuaris käidud Uuejärve (6km) matkarajaga, ning seetõttu otsustasime ringi teha teist pidi.
Sõitsime hommikul Kõrvemaa Matkakeskusesse. Panime asjad sealsesse väikesesse palkmajja, ladusime õhtused söögid ja joogid külmkappi, sättisime end matkariietesse ning asusime teele. Vastupäeva kõndimisel oli kaks efekti. Esiteks ei pidanud kohe juba käidud teed astuma ning teiseks, noh… see andis matkaringile veidi seikluslikumat maiku juurde. Nimelt on rada tähistatud selliselt, et suudad suunaviitade abil muretult õigel rajal püsida. Teiselt poolt lähenedes pole aga suunaviitasid näha ning see lisas niimõneski kohas kerget orienteerumis-vaibi. Kaart ühes, asukohatäpiga telefon teises käes. Ega seal väga kusagile eksida pole – mingil hetkel on igal pool teed ees. Pigem tekib sisse selline ülimõnus „eksimise“ surin, mis kogu keha ja vaimu korraks uuele elule ja teravusele turgutab.
Vastu-rada kõndides lookleb matkarada mööda Venemäe teed.
Venejärvest mööda (sinna tasub kindlasti sisse keerata), siis vaatetorniga
Venemäe lõkkekohast mööda ning suund Kulli lõkkekoha poole. Ühel hetkel keerad
kruusateelt vasakule metsa ning jalutad rabaga paralleelselt märgala teise otsa
ja sealt siis taas matkakeskuse poole tagasi. Põhimõtteliselt teed ringi ümber
Püüsaare (Välendiku) ja Linajärve raba.
Võis ju eeldada, et teed mööda on hea ja lihtne kõndida…
Aga ei – värske kohev lumi muutis edenemise aeglasemaks ning raskemaks,
pakkudes samas aga korduvalt sõidetud teede ääres üha uusi vaatamisväärsusi
ning põnevaid loodus-kooslusi. Leidsime kaevikuid, väikeseid soppe, kuhu
tulevikus laager püsti lüüa ning palju muud huvitavat. Uued oosipealsed vaated
rabale ning loomajäljed, mis tulid kusagilt ja siis kadusid taas. Metsavahele
jõudes jätkus lumeuputus ning seal tärkasid uutest ja seninägematutest
kohtadest tingitud aistingud. Ühesõnaga
-põnev, ilus ja tore oli. Aegajalt tuvastasime navitäppi ja kaarti kokku
viies oma asukohta, et järgmisel „ristmikul“ ikka õigele poole keerates
matkarajal püsida.
Kaunil lõunajärgsel ajal laotasime oma laagri keset uhket
tühjust laiali. Kuna pliiti ei viitsinud kaasa vedada, võtsime Tacticalide
jaoks termosega kuuma vee kaasa. Teistes termostes oli kohvi ning kuupäevast
tulenevalt vedasime metsa kaasa ka kaks värsket vastlakuklit. Küll maitsesid
hästi. Mingil põhjusel maitsevad metsas kõik asjad paremini. Näiteks see kuum
siirupivesi, mida metsatoitlustustel pakun, maitseb imetabaselt hoolimata
sellest, et kodustes tingimustes see üldse juua ei kõlba. Ju on metsaga mingi
mõnus värk… Sarnane teema on ka välismaise samakaga. Kohapeal proovid ja
kiidad, aga kui koju kaasa tood, ei kõlba enam kuhugi ja jääbki sahvrisse
seisma.
Peale lõunapausi seadsime end taas teele. Kalevipoja küntud
maastik muutus reljeefsemaks, matkarada ronis kord oosile, siis taas alla ning
uuesti üles. Paks lumi tegi olemise ilusaks, astumise raskeks ning hakkas
lõpuks ka veidi väsitama. Kõmpisime viimase osa lõpuni ja olimegi viie-tunnise
matka järel matkakeskuses tagasi.
Süütasin väikese palkmaja kaminasse tule, asetasin saapad väljateenitud puhkusele ning seadsime end koduseks. Vastlapäeva hernesupp tegi seest soojaks, võikud toekaks ning vein mõnusaks. Lösutasime Jupiterist filme vahtides diivanil ning kolisime seejärel teisele korrusele magama. Oli taas üks igavesti mõnus matkapäev.
