Talvised matkaraja saapad

Juhtus nii, et detsembris soetatud Jack Wolfskini (EVERQUEST TEXAPORE) talvesaapad osutusid testimise käigus suurepärasteks talviste matkaradade ja õuetoimingute jalatsiteks.

“Matkarajad” selles mõttes, et poolkõrge saabas eeldab paksus lumes siiski mõningaid etteastutud jälgi ning “õue” selles mõttes, et autos ja siseruumides on nende -30 saabastega ikkagi veidi palav. Sõltub muidugi inimesest, aga olge teadlikud.

Tegelikult oligi nii, et otsisin talviseid igapäeva-saapaid, mida lups jalga ja jalast ära saaks ning see osa ongi Everquestidel väga hea. Poolkõrge pikkus ja kaks küljehaaki võimaldavad saapaid tavaoludes kanda ka lahtisemate paeltega. Ja kui ongi vaja saapad kõvemini jalga tõmmata, kakud “lipsu” lahti, sikutad paelad kiirelt pingule ning teed uue sõlme. Imelihtne – ei mingit mässamist.

Aga selleks, et soe saabas ka reaalselt sedavõrd soe on, polnud ma sugugi valmis. Esimene pikem autosõit pani juba mõnekümne kilomeetri möödudes mõtlema, et oleks võinud saapad sõidu ajaks millegi muu vastu vahetada. Susside näiteks…

See pole nüüd aga sugugi asi, millest kõik lähtuma peaks. Mul ongi sellised jalad, mis isegi plätudes higistavad. Loodetavasti olen seesuguse murega aga sügavas vähemuses ning enamus inimesed saavad ka kinniste jalatsitega kõikjal käia. On nad siis parasjagu hingavad või mitte.

Selleks, et tavajalg end saapas aga mõnusalt, soojalt ja turvaliselt tunneks, hoiab TEXAPORE CORE membraan jalatsi veekindla ja hingavana, TEXAWARM-i sünteetiline soe vooder jalad aga mõnusalt soojas kuni -30°C ning selleks, et kõik varbad ja kannad ka peale matka tervetena koju jõuaks, on saabastele lisatud PU-nahast varba ja kannakaitse. Pealsed on disainitud tugevast veekindlast sünteetilisest nahast ja tekstiilist.

Ühesõnaga – vahel on kohe suur rõõm, et ostetud saapad sedavõrd headeks ja mugavateks osutuvad. Praegu kõnnivad saapad läbi lume kodu ja kontori vahet. Matkale minnes saavad aga autos seni sooja teha, kuni ma need matkaraja alguses jalga seon. Kõik on rahul.

MATKaTV – Seljakoti pakkimise A&O

Matkaseljakoti pakkimine pole niisama asjade kotti toppimine vaid kõik tuleb hoolega läbi mõelda ning õigetesse kohtadesse sättida. Valesti balansseeritud ja tasakaalust väljas seljakott annab endast üsna kiiresti märku. Ja milleks oma matkakogemust ise halvemaks teha?

Mis siin salata, ega neid tõdesid teadnud minagi. Osati ehk sellel põhjusel, kui otsest päevi kestvat seljakotimatka pole ma oma elus veel teinud. Tõsi, kunagi käisin seljakotiga kolmenädalasel Peruu filmi-matkal, ent seal kandis seljakott (Abisko 65) pigem riidekola ühest kohast teise vedamise funktsiooni. Sama lugu Sri Lankaga ning mõnede teiste pikkade, ent mitte ilmtingimata jalaliste reisidega.

Nüüd lõi aga tule pähe ning pean siin salamisi peenikest plaani kõnealune kogemus omal nahal läbi elada. Ega me esimese hooga nädalateks lähekski – pigem selline paari ööga sutsakas.

Ühesõnaga, tarkus kulub alati marjaks ära ning kui seda infot juba ammutada, siis võib seda teha ka nii, et teistelegi kasulik oleks.

Djevelporteni matkarada Lofootidel

Hääd sõbrad!

Ühel ilusal augustikuisel varahommikul viis Viking Line meid parvlaevaga üle lahe Soomemaale. Sealt uhasime Rootsi kaudu Norrasse ning otsejoones Lofootidele. Plaane oli erinevaid, sõitmisi, avastamisi ja matkamisi samuti ning nende jäädvustusi hakkangi siin pildi ja kirjakeelsete kogumitena järgemööda jagama.

Esimesena sai albumisse Djevelporteni matkarada. Esmapilgul tundus 1,5km (üks ots) pikkune matkarada suhtelise sutsakana, ent selle juurde kuuluv teavitus, mis manitses eelmainitud distantsi läbimise ajaks kaks tundi, kruvis ootused üles.

Kõige paremini võtab sealse kivitreppide, rabalõikude, imelise vaadete, kivironimise ja järskude tõusudega toreda raja kokku välismaakeelne lause: „In only two hours, you’ll conquer more than a 600-meter altitude increase.“

Oli raske, aga igati väärt ronimine!

Albumi vaatamiseks kliki pildil 🙂

#laisaarlaneViking Line Eesti#vikingline#lofoten