Category: Matkarada

Pühapäevane Simisalu-Matsimäe loodusrada (7+7 km)

laisaarlane

Sõitsime eelmise pühapäeva hommikul Tallinna poole selge nägemusega kontorisse jõuda ning ülejäänud päev reisisarja monteerides mööda saata. Aga võta näpust…  Seni, kuni kallis diiselkütus teeäärses tanklas kütusepaaki voolas, võttis peas kuju uus plaan.

Simisalu-Matsimäe loodusraja läbimine oli juba ammu hingel kipitanud. Nüüd aga oli see kipitus end taas täpselt meie teele sättinud ning tõmbas ilusa ja päikeselise päeva toel eriti tugevalt…

Kuna autos on kõik eluks ja erinevateks oludeks vajalik nii kui nii alati olemas, tegime Anna poes kiire võikude ja joogipeatuse ning otsisime seejärel uuenevalt Tartu maanteelt üles õige Matsimäele keeramise koha.

Simisalu-Matsimäe 7,5-km (üks ots) loodusrada kulgeb üle Seli raba ja endiste talukohtade. Kuna tegemist pole ring-rajaga, saab loodusrajale läheneda kas Matsimäe lõkkekoha või siis Simisalu loodusmaja poolt. Neil, kes kruusateedest lugu ei pea, soovitan rajale läheneda Simisalu kaudu. Nii saate puhta autoga otse starti. Matsimäe poole viib aga tore 6km kruusatee, mille äärde jäävad mõned toredad laagerdamiskohtadega järved ning eelmainitud Matsimäe lõkkekoht.

Samuti pean tunnistama, et Matsimäe poolne matkarada on huvitavam ja ilusam. Olgugi, et raja 7-st kilomeetrist koguni 5 kulgeb mööda laudteed, asub raba koos oma ilusate laugaste, järve ja vaatetorniga justnimelt raja Matsimäe-poolses osas. Simisalu poolne ja esmalt Kollassaare taluni viiv rada on pigem tihe mets. Ja olgugi, et valdav osa ka sellest kriips-sirgest rajast kulgeb mööda laudteed, võib see hakata mingil hetkel lõputuna tunduma.

Aga see on puhtalt minu arvamus ja kuna inimesed on õnneks erinevad, võib sealne metsaosa teistele hoopis vapustavana tunduda.

Minu tagasihoidlik soovitus neile, kes korraga umbkaugu 15km(edasi-tagasi) matkarada kõndida ei taha, oleks selline, et alustage Matsimäe poolt ning liikuge kuni Kollassaare taluni. Seal on hetkel vaatamiseks uhke näitus.  Talu juures saate aja maha võtta, jalga puhata, kaunite kunstidega tutvuda ning seejärel visuaalselt kaunimat rada mööda naasta.   

Raja kohta saab öelda vaid kiidusõnu. Kaunist Seli raba on õnnistatud rohkearvuliste laugastega ning nende vahelt lookleb läbi korralik ja stabiilne laudtee. Paari suurema lauka koondumispunkti on püstitatud omamoodi vaatetorn. Metallist torni viib peaaegu püstloodis tõusev redel ning selle lõppu on obstaaklina seatud väike pealtsuletav värav.

Sügis muudab paljud loodusmassivid kauniks ning rabad saavad sellest muutusest vast suurima jao. Nii oli ka kõnealune raba mattunud mahepruunidesse ja kollastesse toonidesse, mida päikesekiired veelgi võimendasid. Päikesesoe oli laudteedele meelitanud ka musttuhat tumedatoonilist päevakoera. Nende rohkus tegi laudteel liikumise küll veidi keerulisemaks, ent suuremat tüli nendest siiski polnud. Ka inimesi jagus, kuid ka nemad jagunesid pikale loodusrajale ilusasti ära.

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et Simisalu-Matsimäe loodusrada pakkus rohkem, kui esialgselt arvasime. Ainus asi, mis ootusi ei ületanud oli järve-ring. Järv ja selle ääres kulgev rada oli küll olemas, aga… raja ja järve vaheline ala oli enamasti võsa täis kasvanud ning seetõttu oli ka vaade veidi niru. Seevastu jagus laukaid ja imetabast loodust. Raja mõlemas otsas on lauad ja pingid, millel aeg maha võtta ja poole raja läbimist kerge eine või joogiga tähistada. Distants võib küll esmapilgul suur tunduda, aga mööda laudteed on lihtne kulgeda. Koormuserikkamad pinnasraja-lõigud on samuti toredad ning mõjuvad vaheldusrikkalt.

Ühesõnaga… igavesti tore ja ilus rännak.

Kõrvemaa Matkakeskuse 14km

laisaarlane

Kõrvemaa on minu jaoks oluline koht – tunnen end seal kui kodus ning proovin sealsetes metsades, rabades, matkardadel ja maastikul olla nii palju kui võimalik. Südame- ja hingelähedane koht on see olnud juba aastaid.

Lisaks põnevate metsaradade sõitmisele on kõnealune tõmme ärgitanud kõiki sealseid matkaradasid läbi käima. RMK eraldi matkarajad on tehtud. Käimata on vaid see hiidpikk Oandu-ikla ning mõned kohaliku tähtsusega teed. Kohalike tähtsusega rajakeste all pean silmas Kõrvemaa Matkakeskuse radu, mida on kodulehe andmetel igavene hulk. Valik on tõesti suur ning mitmekülgne – pikkused varieeruvad 1,5-24km.

Teine teema on aga see, et olen oma uue aktiivsema ja füüsiliselt liikuvama elu käigus maha kõndinud igavese hulga väiksemaid matkateid ja radu. Jalutanud paaril korral niisama Viimsist Tallinna kesklinna (13km) ning proovinud jalga ka Käsmu 15km matkarajaga. Aga seda, kui pikalt ma üldse jätkusuutlikult kõndida jaksan – ei tea.

Tegelikult oligi nii, et tahtsime esimese hooga minna seda 24km rada kõndima. Või siis ühevõrra väiksemat, et suure lumega jalgadele kohe koledasti haiget ei teeks… Paraku selgus, et mõlemad pikad rajad elasid oma talveelu suusaradadena ning nendele polnud viisakas jälgi peale teha. Seega võtsime esimeseks talve-pikaks suuruselt kolmanda – 14km raja. Selle algus kattus aga jaanuaris käidud Uuejärve (6km) matkarajaga, ning seetõttu otsustasime ringi teha teist pidi.

Sõitsime hommikul Kõrvemaa Matkakeskusesse. Panime asjad sealsesse väikesesse palkmajja, ladusime õhtused söögid ja joogid külmkappi, sättisime end matkariietesse ning asusime teele. Vastupäeva kõndimisel oli kaks efekti. Esiteks ei pidanud kohe juba käidud teed astuma ning teiseks, noh… see andis matkaringile veidi seikluslikumat maiku juurde. Nimelt on rada tähistatud selliselt, et suudad suunaviitade abil muretult õigel rajal püsida. Teiselt poolt lähenedes pole aga suunaviitasid näha ning see lisas niimõneski kohas kerget orienteerumis-vaibi. Kaart ühes, asukohatäpiga telefon teises käes. Ega seal väga kusagile eksida pole – mingil hetkel on igal pool teed ees. Pigem tekib sisse selline ülimõnus „eksimise“ surin, mis kogu keha ja vaimu korraks uuele elule ja teravusele turgutab.

Vastu-rada kõndides lookleb matkarada mööda Venemäe teed. Venejärvest mööda (sinna tasub kindlasti sisse keerata), siis vaatetorniga Venemäe lõkkekohast mööda ning suund Kulli lõkkekoha poole. Ühel hetkel keerad kruusateelt vasakule metsa ning jalutad rabaga paralleelselt märgala teise otsa ja sealt siis taas matkakeskuse poole tagasi. Põhimõtteliselt teed ringi ümber Püüsaare (Välendiku) ja Linajärve raba.

Võis ju eeldada, et teed mööda on hea ja lihtne kõndida… Aga ei – värske kohev lumi muutis edenemise aeglasemaks ning raskemaks, pakkudes samas aga korduvalt sõidetud teede ääres üha uusi vaatamisväärsusi ning põnevaid loodus-kooslusi. Leidsime kaevikuid, väikeseid soppe, kuhu tulevikus laager püsti lüüa ning palju muud huvitavat. Uued oosipealsed vaated rabale ning loomajäljed, mis tulid kusagilt ja siis kadusid taas. Metsavahele jõudes jätkus lumeuputus ning seal tärkasid uutest ja seninägematutest kohtadest tingitud aistingud. Ühesõnaga  -põnev, ilus ja tore oli. Aegajalt tuvastasime navitäppi ja kaarti kokku viies oma asukohta, et järgmisel „ristmikul“ ikka õigele poole keerates matkarajal püsida.

Kaunil lõunajärgsel ajal laotasime oma laagri keset uhket tühjust laiali. Kuna pliiti ei viitsinud kaasa vedada, võtsime Tacticalide jaoks termosega kuuma vee kaasa. Teistes termostes oli kohvi ning kuupäevast tulenevalt vedasime metsa kaasa ka kaks värsket vastlakuklit. Küll maitsesid hästi. Mingil põhjusel maitsevad metsas kõik asjad paremini. Näiteks see kuum siirupivesi, mida metsatoitlustustel pakun, maitseb imetabaselt hoolimata sellest, et kodustes tingimustes see üldse juua ei kõlba. Ju on metsaga mingi mõnus värk… Sarnane teema on ka välismaise samakaga. Kohapeal proovid ja kiidad, aga kui koju kaasa tood, ei kõlba enam kuhugi ja jääbki sahvrisse seisma.

Peale lõunapausi seadsime end taas teele. Kalevipoja küntud maastik muutus reljeefsemaks, matkarada ronis kord oosile, siis taas alla ning uuesti üles. Paks lumi tegi olemise ilusaks, astumise raskeks ning hakkas lõpuks ka veidi väsitama. Kõmpisime viimase osa lõpuni ja olimegi viie-tunnise matka järel matkakeskuses tagasi.

Süütasin väikese palkmaja kaminasse tule, asetasin saapad väljateenitud puhkusele ning seadsime end koduseks. Vastlapäeva hernesupp tegi seest soojaks, võikud toekaks ning vein mõnusaks. Lösutasime Jupiterist filme vahtides diivanil ning kolisime seejärel teisele korrusele magama. Oli taas üks igavesti mõnus matkapäev.

Lumine Uuejärve matkarada (6km)

laisaarlane

Ühel aasta-alguse hommikul aknast välja vaadates sai kibekiirelt selgeks, et toimumas oli midagi erakordset – maa oli värskest lumest valge. Eelnevate aastate kogemusele tuginedes võis ju eeldada, et järgmisel päeval enam lund pole ning tegutseda tuli kiirelt. Lonksasime kohvikruusid tühjaks, haarasime väikeseks loodus-kõnniks vajalikud asjad kaasa ning istusime autosse.

Mulle oli sellel ajal kätte sattunud iga-olu-sõiduks suurepäraselt sobiva Subaru XV uus e-Boxer hübriid-versioon, mida eelmisel päeval ilma ühegi lumekribalata Pakri poolsaarel pildistamas käisime. Nüüd oli aga paks lumi maas ning värske hübriid sai end ka nendes mõnusates oludes tõestama asuda. Tegelikult polnud autol enam midagi tõestada – olin XV-ga kokku puutunud juba sellest ajast, kui need meite-maale müüki jõudsid ning selle aja jooksul olen selle rõõmsalt ja muretult seiklustesse suhtuva autoga maha uhanud tuhandeid metsa-, kruusa- ja asfaldikilomeetreid.

Piibe maantee paksus lumes oli lausa lust sõita ning süda täitus suure ootusärevusega. Polnud ju paksu lumega kaetud matkarajal enam hiid-ammu kõndinud. Lisaks eelnevale mõjus põnevust tekitavalt ka teadmine, et Põhja-Kõrvemaal asuv Uuejärve matkarada oli kuidagi moodi sootuks käimata jäänud. Ei teagi, kuidas see tähelepanu alt välja oli jäänud. Omast arust olime kõik sealsed juba läbi käinud… Õnneks hulkusin ühel päeval RMK äpis ringi ning nii see Uuejärve mulle silma jäigi. Suudab ikka vahel üllatada!

Mets oli loomulikult ääreni rahvast täis. Suusatajad, kes vist juba eelmisel päeval tõukeasenditesse lukustunult rajal esimesi lumekribalaid ootasid, olid end liikuma saanud. Metsateede ääred olid paksult autosid täis pargitud ja nende juurest alguse saanud värsked jalajäljed hargnesid erinevatesse suundadesse.

Oma suureks üllatuseks polnud kõnealusel matkarajal erilist tunglemist. Kokku kohtasime oma teel vast kümmekond inimest. Aga rada oli tore. Algas rahulikult, järk-järgult põnevamaks muutudes ning raja keskosas ootasid ees juba toekamad katsumused korralike tõusude ja langustega. Suvisel ajal pole mõtet sinna plätudega minna – need ei vea vast suurematest tõusudest üles. Ja ka laskumistel on karvasemast ja toekamast tallast abi ning ka see võiks jala küljes kõvemini kinni olla. Pean tunnistama, et selliseid tõuse polnud me oma läbi-käidud RMK radadel veel kohanud ning taaskord sai rõõmustada selle üle, et jalga sattusid just sobiliku tallaga saapad.

Koduleht kirjutab Uuejärve matkaraja kohta nii: Põhja-Kõrvemaa eriilmelisel ja huvitaval maastikul looklev rada. Näha saab erinevaid metsatüüpe, pinnavorme ning Nõukogude armeest jäänud jälgi. Rada on tähiststud kollaste värvimärkidega.

Sellega võib nõustuda. Rada oli tõesti hästi tähistatud. Jäime vaid korral ühel ristmikul mõtlema, millist suunda edasiseks valida. Ja mis eriilmelisust puudutab, siis sellest puudust tundma ei pea. Vaatamist jagub.

Talvine Uuejärve rada oli aga igavesti ilus, pakkudes palju kaunist nii silmale kui ka meelele. Värske lume raskuse all kaardu vajunud oksad mõjusid kui väravavõlvid mingisse salapärasesse tundmatusse maailma. Paks lumi ja värskete jälgede tegemise võimalus lisasid vürtsi veelgi. Talvisele ajale omaselt oli rada veidi metsik – selle sõna kõige paremas mõttes. Paar teele vajunud puud, veidi rabedat siin ja seal ning mõni libe lõik – aga selleks ju loodusesse minnaksegi. Mööda sirget harjaga puhtaks nühitud teed saab ka linnaruumis käia ja selles pole enamasti midagi põnevat.

Rajalt leiab lisaks väikesele laudteele ka hulganisti pinke, millel jalgu puhata, vaadet nautida ning väike söögi- ja joogipeatus teha. Lisaks sellele on rajal olemas katusealune, kus saab end veelgi mugavamalt tunda. Lõkke tegemise ja telkimise võimalus asub aga veidi eemal Venemäe telkimisalal. Või siis Kullil või veelgi kaugemal Oru lõkkekohas.

Kokkuvõtteks tuleb öelda, et Uuejärve on kindlasti üks sedasorti rada, kuhu tasub ka muudel aastaaegadel sammud seada. 3/4 rajast on igavesti tore – veidi üksluisena mõjus vaid raja lõpuosas olev lõik, mis talve-lumisel ajal oma eksistentsi suusarajaga jagab. Muidu oli aga igavesti tore ja olime väga rõõmsad, et sellise lumise kogemuse võrra rikkamaks saime. Kes oleks siis osanud aimata, et see lumi enam ära ei lähegi…