Püsivarustus: Pealambid

Isikliku püsivarustuse lahkamine on jõudnud valgustandvasse punkti ning pajatab sellel korral pealampidest. Pealamp on mul alati kaasas. Ja kui nad juba kaasas on, läheb neid ka pidevalt vaja. Eriti läheb lampe vaja siis, kui ühtegi kaasas pole, onju! Aga selle triki on elu mulle juba selgeks õpetanud ning nüüd olen end mõnede püsivarustusse kuulevate pealampidega ümbritsenud.

Kui ma 2011. aastal esimest korda pikale automatkale (Mongooliasse) läksin, haarasin Matkaspordist kaasa kõige odavama Petzli pealambi. Ikka selleks, et näeks, mida õhtupimeduses laagrilaualt suhu pistad. See oleks tänaseks juba nii hirmus vana ja sisse töötanud, ent Kasahstani piirivalvurite arapi käigus läks toosama väärt valgusallikas igaveseks kaduma. Ju oli kellelgi rohkem vaja.

Igatahes… reisilt tagasi tulles otsin uue. Taas kõige odavama, sest vana töötas ilusasti ning täitis kõik lambile usaldatud ülesanded. Ka patareid peavad selles pealambis üllatavalt kaua vastu. Kõnealune lamp elab muretult tänaseni. Kuigi jah, peapael hakkab vaikselt oma elastsust kaotama.

Hoolimata sellest, et mu enda tavaelus käredamaid pealampe vaja ei lähe, olen aegade jooksul siiski mõned sellised soetanud. Nende peamine ülesanne on olnud täita ülikerge ja vastupidava kaameralambi funktsiooni. Väikesele ekspeditsioonikaamerale ju rasket akusid magustoiduks söövat valgust külge ei seo ning nendes karmides tingimustes, kus me 4x4Reisidega kondame, peavad pealambid nii kui nii paremini vastu. Tõsi, ühe vägeva „isenägeva“ silmaga lambi (Petzl NAO) suutis -40 kraadine külm siiski lolliks ajada. Muidu töötas lamp kaameral väga hästi ning pakkus paljudes kohtades elutähtsat valgust. Järgmiseks „kaameralambiks“ sai Led Lenser H6, mis oli veelgi kompaktsem ja kergem ning äärmiselt mugava manuaalse valgusvõimsuse regulaatoriga. Kõnealune lamp on tänini kaamera küljes ning teeb ustavalt oma tööd.

Seega polegi tavalisel pealambil muud teha, kui ninaesist valgustada. Suurel sport-kiirusel ma pimedas metsas ei jookse või rattaga ei sõida, orienteerumisega ei tegele jne.  Tõsi, vahel kannab pealamp välja ka sulni laagri-laualambi rolli. Tuleb vaid põlev lamp vastu veepudelit asetada ning valguskuma laiub malbelt üle laua.

Vaata lisaks siit:
https://www.canadiantire.ca/en/howto/project.html/project/sports-and-rec/how-to-make-a-camping-lantern/category/Sports-Rec.html

Teiseks lambiks on LedLenser MH6-e, mille valgusjõuks on 200 luumenit, näitab paberite järgi kuni 120m kaugusele ning põleb ühe täis laetud (800mAh) akuga (nõrgemal režiimil) kuni 20 tundi. Käredamaga virutab 5 tundi. Ma ei olnud enne selle isendiga kohtumist akuga pealampe kasutanud. Laetav toode tundus vahelduse mõttes aga väga huvitav. Eriti veel sellises võtmes, kui akudest lugu ei pea või voolumahuti tühjeneb, saab selle vahetada kolme AAA-tüüpi patarei vastu ning elu jätkub. Laetav lamp on end tänaseks igast küljest õigustanud. Laagriöölt kodu poole sõites ühendan lambi auto vooluvõrku ning järgmisel korral on täisjõus valgusti taas käepärast võtta.

Lamp on üllatavalt “tummine” ja mõjub käega katsudes kvaliteetse ja tugevana. Tõsi, kaugust pole testinud, sest pole vaja olnud. Töötas mul ühel autoreisil peamiselt õhtuse salongivalgustusena, sekka sutsu muud vaatamist. Meeldiv on antud lambi puhul ka see, et kui soovin täisvõimsusel lambi välja lülitada, saab seda teha ühe nupuvajutusega, mitte ei pea kõiki režiime läbi lappama.

Minu pealambid elavad autos. Hoiavad vilkalt peatugede ümbert kinni ning on vajadusel lihtsasti leitavad ja haaratavad. Neil on seal hea olla. Uksesahtlis koos Leathermani ja muude pussnugadega olelusvõitluses räheldes võib lääts hõõruda või kahjustada saada. Muudesse laegastesse peites ei pruugi lampe aga vajalikul hetkel üles leida.

Püsivarustus: Leatherman Signal, Skeletool ja Wave+

Tegin vanasti ikka nalja, et kui on vaja noaga konservi avada, astuvad Leathermani-mehed sammu tagasi, liigend- ja pussnoameestel on aga savi. Lööd noa otsapidi konservi ja lõikad kaane konservikarbi küljest lahti. Hiljem, kui nuga enam saiast või tomatist läbi ei lähe, tõmbad tera luisuga üle ning elad edasi.

Sellele hoiakule aitas kindlasti kaasa ka üks varasem kogemus, kui olime 00-ndate alguses ühel Radissoni hotellis peetud tootetutvustusel ning seal läks lavapealsetel ühel hetkel mingit tööriista vaja.

“Kas kellelgi on Leathermani laenata?”, hüüti lavalt saali.

“Mul on, aga ma ei luba teistel seda kasutada!”, kostus hääl rahva seast vastu…

Nüüd olen aga ise juba mõnda aega Leathermani-mees ning minu püsivarustuse hulka on sääraseid multitööriistu kogunenud tänaseks kolm – matkajatele mõeldud Signal, Skeletool ja Wave+.

Kõige uuem on Signal. Käisin mõni aeg tagasi Leathermani kontoris maad kuulamas ning uusi tooteid vaatamas. Seal see matkajatele mõeldud Signal mulle ette jäigi. 212-grammisel Signal multitööriistal on kokku 19 tööriista, noatera pikkuseks on 6,93 cm ning tööriista suletud pikkus on 11,43cm. 19 kasuliku tööriista seas on matkajatele eriti kasulikud haamer, millega telgivaiu maasse taguda või neid sealt välja sikutada, näpitsad, konservi- ja pudeliavaja, saag, teemant teritaja, karabiin, millega Signal enda külge kinni panna ning tulepulk. Tulepulk on üsna pehmest materjalist, andes küll kõvasti väärtuslikke sädemeid, ent kuludes samal ajal jõudsalt. Muretsemiseks puudub põhjus, sest neid saab 10 euri eest juurde soetada ning kui nüüd üdini aus olla, tasub igapäevast tuld teha teiste ja mugavamate tulepulkadega ning Ledeka oma hoida hädaolukordade tarbeks. Ja oi kurja, kui terav nuga Signalil on… Ühesõnaga, Signal on nüüdsest põhikohaga mu Fjällräven KEB pükste küljes ning on minuga igal kondamisel kaasas.

Kui Go Travel mulle 2016. aastal meeliülendava ja uhke „Aasta seikleja“ tiitli üle andis, käis sellega kaasas ka üks Matkaspordi kinkekaart. Vot selle kinkekaardiga ma oma elu esimesele Leatermanile Järve poodi järgi läksingi.

Skeletool on mõistlik riist – saab näpistada, lõigata ja kruve keerata. Ja ega enamasti rohkem vaja polegi. Parim on Skele’ juures aga see, et selle saab klambriga püksitasku või karabiiniga püksirihma-aasa külge kinnitada. Ei kao ära ning ei vedele Victorinoxi või liigendnoa kombel elutult tasku põhjas. Tõsi, spets kotikesega saab ka teised vöö külge kinnitada, aga need mulle ei meeldi. Lihtsalt ei meeldi ja kõik. Leatherman Skeletool on kõigest 142 grammi kaaluv täissuuruses multitööriist ning sellel on 7 kõige vajalikumat multitööriista funktsiooni. Skeletool on kaasas kandmise mõttes üks kõige mugavamaid multitööriistu. Suletud pikkus on 100 mm, kaal 142 g ning tera pikkus: 66 mm. Tänaseks on Skelest’ saanud mu teksapükste ustav kaaslane. Nagu Leatermanidega ikka – you never know – millal vaja võib minna. Ja enamasti lähebki…          

Seejärel tekkis mu Leathermanide valikusse palju mitmekülgsemate võimalustega Wave+. Ja sellega koos kohe ka uued vajadused, mis end kui tellimise peale ilmutama hakkasid. Järsku oli vaja kääridega lõigata, tibatillukese kruvikaga auke teha, saagida ning viilida. Ka veidi suuremad näpitsad kulusid hoobilt marjaks ära. 241-grammisel taskukal on 17 erinevat tööriista ning selle suletud pikkus on sama kui Skeletoolil – 10 cm. Leatherman Wave+ multitööriist on populaarse Wave mudeli järeltulija ning sellel näpitsatel on nüüdseks vahetatavad lõiketerad.

Minu jaoks on Wave+ igati funktsionaalne ja pädev kääridega tagavaratööriist ning lebab hetkel jõude auto uksesahtlis ja ootab truult uusi tööülesandeid – neid, millega mu igapäeva Ledekad hakkama ei saa.

Muus osas on Leathermanide puhul tegemist väärt riistadega. Vaatad toodet ja saad aru, milline meeletu töö on ühe multitööriista väljatöötamisele panustatud. Kõik on peensusteni läbi mõeldud. Funktsioone on peidetud kõikjale. Ühe otsaga saab teha seda, teisega aga hoopis midagi muud. Näpitsad paistavad näpitsatena, aga peidavad endas hoopis nelja-viite funktsiooni.

Ühesõnaga, mul on neid hetkel kolm ja sellisena plaanin ma seda olukorda ka hoida. Letis oli igasugu põnevaid Leathermane veel, aga mulle piisab nendest töödest, mida need kolm šaakalit mu teele veeretada suudavad. Aga kunagi ei tea… Seega, tulepulki ja Leathermane pole kunagi piisavalt. Ja kui juba koduväliselt asju ajad, olgu kõik alati kaasas.

See, et mul neid kolm on, on minu enda mingi kiiks. Tegelikus elus saab vabalt ka ühega hakkama. Vaja on vaid vajadused kaardistada, mudelitega tutvuda ning õige välja valida. Aga kuratlikult mugav on, kui seda ei pea tsiviil- ja metsariiete vahetamisel kogu aeg ümber tõstma.

Siin on veel üks uue Leathemani ülevaatevideo. Sellel korral P4

Püsivarustus: Primus Multifuel

Primus Multi- ja Omnifuel on käredad ja universaalsed vedelkütusel töötavad matkapliidid ekstreemsetesse tingimustesse. Sobivad suurepäraselt erinevatesse temperatuuridesse, raskematele ning kõrgematele matkadele ning loomulikult ka overland-tüüpi automatkale. Tänu vastupidavusele, laiale põletatavale kütusevalikule ja töökindlusele on Multi- ja Omnifuel pliidid end läbi aastate tõestanud ning kogunud seeläbi ka mitmeid auhindu.

See on üks igavesti äge ja käre pliit, aga selle kasutamine nõuab veidi harjutamist ning omnika kasutamine on mõistlik enne reisi selgeks harjutada. Ok, võibolla eeldab veidi rohkemgi harjutamist, ent see on seda kõike väärt. Oluline on sealjuures teadmine, et seesuguse pilliga luurele ei lähe ning autos juba naljalt süüa ei tee.

Enne kui pliit end töökorda seab ning kütus selles ilusasti (suure pahina saatel) põlema hakkab, tuleb põleti üles soojendada. Protseduur on iseenesest lihtne – lased kütusepurgist veidi kütust pliidi korpusesse, keerad pealevoolu kinni, süütad põletisse kogunenud kütuse põlema ning ootad (ilmastikust lähtuvalt) umbes 45 sekundit, kuni masin susisema hakkab. Seejärel hakkad vaikselt kütusekraani keerates värsket tulemahla juurde doseerima. Autos ei või seda teha sellel põhjusel, et antud protsessi käigus põleb pliidil aimamatu kõrgusega kergelt kontrollimatu leek (välja arvatud gaasi kasutamise korral). Ja kui pliit käima läheb, toodab see enamasti niivõrd palju sooja, et lisaks söögi valmimisele kärssab auto lagi ära. Gaasi kasutamise korral on olukord lihtsam. Sellisel juhul töötab pliit nagu iga teine gaasikas ning ära jääb ka suur osa vedelkütuse põletamisel tekkivast valjust kahinast. Seesama kahin on ka põhjuseks, miks selle pliidiga luurele ei saa minna. Jutud tuleb enne süütamist ära rääkida.

Seega – see on kuratlikult hea ja veidi kallis, ent lummav pliit, mis laseb sul põletada mitmeid erinevaid kütuseid, aga seda EI TOHI autos kasutada (nii, nagu ei tohiks autos üldse lahtise tulega seadmeid kasutada). Universaalseks teeb selle pliidi just põletatavate kütuste rohkus – gaas, puhastusbensiin, whitespirt, petrool, diiselkütus. Pliidiga on kaasas erinevatele kütustele mõeldud düüsid, väike tööriist, millega neid vahetada ning puhastuskomplekt. Samuti saad komplektiga kaasa 0,6-liitrise kütusepudeli, tuuletõkke, ErgoPump kütusepumba ja nailonist kandekoti. Loomulikult ei piirdu selle pliidi kasutusala vaid eelkirjeldatuga. Multi-pliite saab edukalt kasutada kõikidel matkadel, ent see on vaieldamatult üks populaarsemaid (lisa)pliidivalikuid pikkadel overland-tüüpi automatkadel.

Ma ei teagi, miks ma sellesse pliiti nii kõvasti kinni olen jäänud ning miks just seda paljude teiste koduses pliidivalikus olevatest põletitest kaasas kannan. Ehk on selle lummus peidetud justnimelt eelmainitud mässamise-vajalikkusesse või siis sellesse, et “multikas” on mõnusalt soodne puhastusbensiini põletada. Ühest 600ml pudelitäiest kütusest jagub väga pikaks ajaks ning pliit ise on tänu oma pehmele kandekotile üsna mugavalt muude asjade kõrvale/vahele pakitav. Kindlasti on oma osa ka muretul tarbimisel. Vedelkütus süttib tavagaasidega võrreldes olulisemalt laiemas temperatuurivalikus ning metsa minnes pole vahet, kas oled plusskraadides või mõnusas miinuses.

Järgnevad andmed kuuluvad küll antud toote uuele versioonile (Primus Multifuel EX), ent mingi pildi annavad nad ikka. Ja usu mind – kui sa seda kasutama õpid, süttib sellest (toote)armastus kogu eluks.

Kõrgus:  95 mm, Laius:  66 mm, Piesosüütajat ei ole. Selle asemel kuulub minu komplekti püsivarustusse tulepulk. Võimsus:  2700 W, Sügavus:  132 mm, Läbimõõt:  66 mm, Kaal:  0.533 kg