Matkaauto ja Nõva puhkeala

Ühe ilusa nädalavahetuse eel oli hing taas hulkumist täis ning soovis oma igapäevaelu mõne uue kogemusega rikastada. Ja hingega juba kord on nii, et kui see endale miskit „pähe“ võtab, jääb närima. Nii näris see matkaauto rentimise ja testimise plaan juba ammu peas ning utsitas tegudele. Tõsi, kui nüüd järgi mõelda, olen sedalaadi mõtet juba aastaid lastele rääkinud ning lubanud suure suuga, et suvel lähme kämperiga Klaipeda meremuuseumisse. Justnimelt selle pärast, et mina olen seal kunagi lapsena käinud ning seal kogetu jäi ereda mälestusena püsimällu. Detailid, peale mingite pingviinide, on sellest eredast mälestusest juba hajunud, ent emotsioon on meeles ning soov seda kõike ka oma pesakonnaga jagada utsitab takka.

Ühesõnaga, me ei ole Klaipedasse ikka veel jõudnud. Küll on reisid, küll on tööd ja tegemised, aga nüüd ehk sellel suvel siis… kui viirus lubab.

Aga selleks, et esmane kämperi kogemus kätte saada, polnudki vaja muud teha, kui vanale hääle tuttavale helistada ja uurida, kas motorhome.ee valikus on mõni väiksem matkaauto saadaval. Eeldusteks oli, et neli inimest muretult magama mahuks ning mis siin salata, uudishimulik hing ihkas mõnes kaasaegses kämperis tiksuda ja ööd veeta. Lisaks huvitasid paadunud auto-meest ka sellise masina sõiduomadused. Vanemate haagissuvilatega olen varasemalt korduvalt kokku puutunud ning nendes ka mõned ööd veetnud, ent uutes mitte. Aeg liigub ju omasoodu, tuues endaga kaasa uusi ja põnevaid lahendusi ning tehnikat, mis värske kämperi uuskasutaja jaoks ahvatlevaks muudab ja kuhjaga positiivseid emotsioone tekitab.

Olgu siinkohal öeldud, et autos elamises pole minu jaoks midagi uut. Olen 4x4Reiside segaste talvematkade käigus kuude viisi autos maganud, sekka veel see tore #travellerringi tripp, mille käigus Peugeot’ bussiga ümber Euroopa sõitsin. 48-st reisiööst ööbisin kämpades vaid 12. Ülejäänud päevavahetused möödusid sujuvalt bussi ehitatud kodus.

Nagu võluväel oligi üks uus matkaauto minu jaoks olemas. Tegemist on igati populaarse teenusega ning rendikad on pidevalt „lennus“. Kontrollitud keskkonnas on tore ja turvaline reisida. Eriti veel olukorras, kus suur osa kodustest mugavustest sellele sõidule kaasa tuleb. Mugavustest on mul küll isiklikult üsna ükskõik, aga mis siin salata, see on oma olemuselt vahel siiski päris mõnus. Küll aga olen hakanud hindama võimalust ilmast olenematult hommikukohvi nautida ning uskuge mind, kämperi, haagissuvila, maamaja või mini-karavani aknast on lõõtsuvat meretuult ja vihmatibutust palju mugavam ja lummavam jälgida, kui samades tingimustes lõkke kõrval kohvivee keemaminemist oodata.

Mitte, et ma viriseks – üldse mitte. Aga pühapäevane hommik aitas kaalukaussi taas mugavuse poole kallutada. Istud laua taga, matkakas on täitunud meela kohvilõhnaga ning hommikuvõikud lebavad muheledes taldrikul. Väljas lõõtsub külm ning lõikav tuul, ent kämperi aknast avaneb imetabane visuaal, millele lisab omapoolse sulni puudutuse pilve tagant piiluv päike. Sees on soe, kuiv ja mõnus. Õues ilus, aga külm ja tuuline. Tõsi, ka sellel on oma võlu…

Rendikatega on nii, et sellega pole mõtet end igale poole pressida. Eriti halvad teed ja oksapesu võivad jätta renditavasse tehnikasse oma jälje ning nende klaarimine võib lõpuks eelarve lõhki lüüa. Mõistlik on talitada targu. Seega ei hakanud ka meie end kusagile sügavale metsa peitma, vaid võtsime suuna Nõva poole. Kallis kaasa teadis rääkida, et mereäärne parkla on mõnus ja avar ning mis peamine, seal on hulganisti kinniseid lõkkekohti. Mina polnud selles meräärses suures parklas kunagi käinud ning suhtusin eesootavasse esialgu väikese kõhklusega. Arvasin, et suured kohad on ääreni rahvast täis ning selline „massikas“  ei ühtinud esialgu minu nägemusega. Suure metsasõbrana tahtsin ikka kusagile vaiksesse metsa, et saaks omaette olla. Et saaks vaikselt isekeskis toimetada ning ei peaks muretsema selle pärast, kas su asjad on lõkkekoha juures ehk liiga laiali ning kas need kellelegi ette jäävad jne.

Eelarvamustel olen laskunud end ennegi segada. Ja eks ma õpin nendest varem või hiljem midagi… aga sellel korral oli suur parkla põhimõtteliselt inimtühi. Lõkkekohad samuti. Vasakus parklas tiksus vaid üks kämper ning mere ääres jalutas lastega pere. Sättisime end paremat kätt jääva parkla lõppu ning jäime laagrisse. Tuule tõttu ei hakanud markiisi lahti kerima ning laudu ja toole üles sättima.

Peraküla telkimisala

Peraküla rand on kuulus oma laulvate liivade ja puhta merega. Telkimisala on  loodud, kaitsmaks õrnu tekkivaid luiteid ja andmaks puhkajale võimaluse tulla rannaalale võimalikult lähedale. Meri on siin kaua karastavalt jahe ja soojeneb alles suve lõpuks, piki randa saab ette võtta mõnusaid jalutuskäike. Rannamõnudele vaheldust pakub siit alguse saav  4,4 km pikkune õpperada. Rannikumeri on sobilik surfajatele.

Sealsesse taristusse kuuluvad 16 kaetud lõkkeaset, 16 pink-lauda, 4 katusealust pink-lauda, 4 kuivkäimlat (neist 1 inva-võimalusega), 3 infotahvlit, puitpiirded ning laudteed, mis viivad mereni. Arvestama pead sellega, et telkimisala lõkkekohti ei varustata lõkkepuudega. Puid on võimalik osta 1,5 km kaugusel asuvast RMK Nõva külastuskeskusest ning üritusi seal korradada ei või.

Puhkaeestis.ee Peraküla rand

Tsivilisatsioonist suuresti puutumatu ümbrus ja hõre asustus on need, mis loodusgurmaani peibutavad. Nõva rannikuala paelub rannamõnude nautlejaid ja surfareid. Peraküla liivarannas leiad kümmekond km puhast laulva liivaga mereranda.

Hea teada: Rannas puudub rannavalve ja ujumine on omal vastutusel.

Peraküla rannas asub RMK Peraküla telkimisala koos lõkkekohtade ja kuivkäimlatega ja parkla kuni 200-le autole. Kindlasti mine ka lähedal asuvasse metsa, kust leiad mustikaid, pohli ja seeni.

Juhuks, kui see koht tundub liiga avalik ja suur, saad ülevaate Läänemaa lõkkekohtadest siit: https://loodusegakoos.ee/puuri-uuri/metsaannid/laanemaa

NB! Praegust olukorda arvesse võttes on mõistlik rahvarohketes kohtades mitte viibida ning pigem kodus püsida. Meie jäime sinna vaid sellel põhjusel, et seal polnud ühtegi inimest. Aga tea, et Nõval Peraküla rannas on selline tore laagerdamise koht olemas, kuhu saad ligi ka väga suure ja laia kämperiga. Tõsi, asfaltteed sinna ei vii, aga miskit hullu ka pole.

Meie uue kogemuse omandamine ning matkaka-öö möödusid suurepäraselt. Selles on mingi oma sõnulseletamatu võlu, kui laagris olles nupust sooja juurde saad keerata. Kõik oli täpselt nii, nagu eeldada võis ja ehk veidi rohkemgi. Mõneti kahju oli vaid sellest, et väärt masina pidi järgmisel päeval tagasi viima. Hea meelega oleks kämperi mõnda järgmisesse laagrpaika ajanud ning kodukontori asju väli-kodust edasi toimetanud. Netti on meil ju peaaegu igal pool ja piisavalt, et kõik vajaliku tehtud saaks. Tõsi, mingil hetkel jääb autonoomsest elektrist ja veest vajaka, ent kindlasti leiab ka neid kohti, kus kõnealused vajadused kaetud saab.

Selgeks sai aga asjaolu, et sedasorti motoriseeritud laagerdamine on üks igavesti tore tegevus ning ma hakkan vaikselt aru saama, miks seesuguseid autosid maailma teedel niivõrd palju liigub. Tõele au andes tuleb tõdeda, et ainult ettevalmistatud ja kõigi mugavustega laagriplatsilt-laagriplatsile sõitmine või siis ühes kämpas pikka aega tiksumine pole minu teema, ent ega keegi keela kogu aeg ringi sõita ning paikseid ja korraldatud ööbimisi minimeerida. Mõnes riigis muud moodi ei tohigi, aga pigem jäävad need siiski vähemusse. Samuti sai selgeks, et kui peaksin hakkama kunagi endale sellist matkakat valima, jään tõenäoliselt suurde hätta. Pakkumises on sedavõrd palju erinevaid võimalusi ja versioone, et õige leidmine võib kujuneda tõeliseks väljakutseks. Valik on tõepoolest kirju ning ega esimese hooga teagi kus kohast alustada. Abikäe ulatab siinjuures ehk renditeenus, mis laseb ilma suuremate kulutusteta erinevaid versioone proovida ning seeläbi oma vajadused, huvid ja soovid kaardistada.

Kokkuvõtteks – igavesti tore oli ning sellises formaadis annab koos pesakonnaga suvises Baltikumis muretult ringi uhada küll. Tehtagu!

2019 aasta viimane kondamine

Enne veel, kui lõppev aasta oma viimaseid päevi kalendrist välja rebima hakkas, sõitsime hää sõbraga kõige uue ootuses vastu väikesele kodumaisele kondamisele. “Arst” oli selleks nädalavahetuseks välja kirjutanud kaks “ravimit”. Esiteks pidi sulnis nädalavahetus mööduma Mercedese lipulaeva GLS‘i roolis ning teiseks, ootas meid minu maiste asjade vaieldamatute lemmikute hulka kuuluv Saka mõis koos oma suurepärase restoraniga

Ja kuda sa hää inime’ sinna ikka ühe jutiga sõidad. Auto karjub ju seikluste ning kaunite kohtade järele, hing kibeleb avastama ja taaskohtuma ning põhjarannik on selleks kõigeks justnimelt suurepärane koht.

Jäin seda kirjutades hetkeks mõtlema, et mis asi see salapärane “kondamine” siis õigupoolest on? Ühest küljest tead ju, kuhu suunda liigud ning millisesse punkti võiks kunagi välja jõuda. Teisalt aga dikteerib iga teele jääv ristmik liikumise suuna-nüansid, mis ei pruugi alati olla kooskõlas valitud sihtmärgi suunas osutava kompassinoolega. Samuti kerkivad seesugusest teevaliku-viisidest esile pigem teadmatusest innustust saavad lummavad emotsioonid, mis mässivad kogu ettevõtmise sulnisse ja kergelt möödapääsmatusse seiklushõngu ja avastamiskirge. Sedasi võiks jäädagi erinevaid nüansse kangutama, ent kokkuvõtlikult võiks sedapuhku nentida, et kondamine on – sihtpäratu emotsionaal-valikutel baseeruv mõtestatud uit-suunaline liikumine sihtmärgi poole.

I can live with that! 🙂

Igatahes, Tallinnast on Sakasse täpselt 150 kilomeetrit, aga otsesõit ei tulnud antud väljasõidul kõne allagi. Peidavad ju väiksemad teed ja nurgatagused kõike seda, mida hing ihkab – kogeda, avastada ning miks mitte ka veidikeseks ära eksida.

Seega lükkasime käigu sisse, ning võtsime esimesena suuna “Eesti Nordkappi”, ehk Purekkari neemele. Neile, kes ei tea, olgu öeldud, et tegemist on mandri-Eesti kõige põhjapoolseima punktiga ning seega jäävad muuli otsast mandri poole vaadates kõik maaühendusega mandri-Eestlased ja suur-saarlased teist alla poole. Tore teadmine ja igati väärt koht. Samuti väärivad sõitmist kõik Pärispea poolsaare teed. Mine läänekallast mööda üles ja tule Viinistu kaudu tagasi. Leiad palju põnevat, mille hulka kuuluvad lisaks imelistele kaldaäärsetele teedele ka vanad militaar-rajatised. Purekari puhul pead vaid arvestama sellega, et nagu kõikidel muudel “tippudel”, puhub ka seal tuul ning seda peaaegu aasta läbi. Lihtsalt üks selline tore eripära. Tõsi, 29. detsembril oli seal aga erakordselt kõle ning suure veetaseme tõttu ei saanud kuiva jalaga isegi suure kivi juurde.

Käsmu lõpust leiad Kuradisaare, kuhu vahel ka enam-vähem kuivade riietega kohale saab kõndida. Lisaks imetabasele rannakülale, leiab Käsmu rannikult uhke õnnekangru, Vana-Jüri kivid ning palju muud huvitavat. Legendi kohaselt pani Vana-Jüri neemel asuvale kivihunnikule aluse laevahukust pääsenud Rootsi kuningas Gustav II Adolf. Hunniku hinnanguline maht on 30 kantmeetrit.

Seejärel jätsime oma teele Vergi sadama ning suurepärase ja eheda söögikohana tuntud Altja kõrtsi. Aasta- ning hooaeg mõjutavad nende kohtade lahtiolekut märgatavalt. Seetõttu olid suletud nii Vergi sadama kohvik kui ka minu maiste lemmikute hulka kuuluv Altja kõrts. Nendesse satu kindlasti suvisemal hooajal (Altja – 20.aprill – 30.september iga päev 12:00 – 20:00).

Üks on sulnis sadamakohvik koos kõige sinna juurde kuuluvaga – võrratu koht, kus aeg maha võtta ning edasiseks peen-häälestuda. Altja kõrts on seevastu aga üdini ehe talu-kõrts, mis jääb kindla peale meelde nii oma maalähedase miljöö- kui ka maitsvate söökide poolest. Minu lemmikuks on seal praetud räimed või siis vanakooli heeringas hapukoore ja kartuliga. Mmmm…

Sealt saab mööda põnevat väikest metsateed lõigata Sagadi mõisa poole. Mõne kilomeetri pärast jääb teele Oandu küla, mis on ühtlasi ka Oandu-Ikla matkatee alguspunktiks. Lisaks paljudele lõkkekohtadele leiab sealt ka “Sõnametsa”.

“Sõnamets on mets, millesarnast pole kusagil mujal maailmas – mets, mis on austusavaldus maailma ajakirjanikele, sõnameistritele, sõnakatele ja julgetele inimestele.”

https://www.puhkaeestis.ee/et/sonamets

Mõisad

Ilusate mõisatega on seda piirkonda õnnistatud. Sagadist veidi maad vasakule, ehk lääne poole, jäävad Palmse mõis ja kõrts. Ka selles on imetabane söögikoht, kuhu tasub kindla peale eheda meelelise kogemuse saamiseks  sisse keerata. Muide, sealt tasub Palmse-Vatku (178) maanteed kaudu Vihasoole sõita ning sealt edasi juba Viinistusse. Teele jäävad ilusad külad, teed, loodus, võimas hiiepuu ja teeäärset käsitööpoodi pidav tore proua. Pea kinni, ütle tere ja toeta Eesti käsitöölisi!

Kaunist Sagadi mõisast leiab lisaks silmailule ka noobli rahvusromantilise hotelli ja restorani. Gruppidele pakutakse mitmeid põnevaid vaba aja programme ning pererahvas on igati tore ja rõõmus. Vaid wifi-kood on päheõppimiseks paras pähkel. Ka mälutreenitutele.

Sagadist veidi maad ida poole sõites, ootab uhke tervitus-tuulikuga tähistatud imekaunis Vihula mõis. Sulnis suvekontserdite koht ja romantiline “ööbla” koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Lisaks pisike automuuseum ning nunts tammiäärne Vesiveski kohvik-muuseum. Kes käinud, see teab. Kes pole – soovitan suvisemal ajal plaanidesse võtta.

Jalutasime mõnda aega talvistel Vihula mõisa aladel ringi ning sättisime end seejärel eelmainitud kohvikusse sooja, kohvile ja koogile. Must kass magas rahulikult raudse keerdtrepi astmel õnnist und ning aeg valgus tasapisi igavikku. Sedavõrd vaikselt ja salapäraselt, et kohvikust lahkudes astusime juba talvisesse pilkasesse pimedusse. Sellest polnud aga miskit – eelnev aeg oli olnud võrratu.

Seejärel polnudki enam suurt midagi teha, kui läbi pimeduse suund Saka mõisa poole võtta. Loomulikult mööda väiksemaid teid ja radu. Neid, mis meeli liigutavad ning midagi uut pakuvad. Järjekordsed mõisad, suurte korstnatega tööstushooned, kaunid ja küla-kogukondade poolt ülesvuntsitud asumid ning ilusad majad. Sekka metsi ja põldusid. Imeline.

Saka mõis

Ma ei tea täpselt, mis mind Saka mõisa tõmbab. Tean vaid, et olen seal aeg-ajalt juba aastaid käinud ning tunnen end sealses mõisaansamblis väga hästi. Lisaks toredale mõisa-majutusele leiab sealt ka suurepärase restorani ning spa, mis, tõsi küll, suurte ja uhkete spaadega ei võrdsustu, ent vesist ja saunast lõõgastust saab nautida ikka. Tegelikult polegi sealne spa oluline. Vähemalt minu jaoks mitte. Mind köidab sealne salapärane aura, mis mind Sakasse üha uuesti ja uuesti tagasi tõmbab. Ja siis loomulikult see lummav võlvidega restoran oma seintesse süvistatud kaunistuste, hea teeninduse, sulni rahu ning väga heade söökidega. Proovi kindlasti meega üleküpsetatud kitsejuustu peedihummuse ja piiniaseemnetega salatit, Boeuf a’la tartare’i ning majaveine.

Ja nii see kaunis aastalõpu kondamine läbi saigi. Suurepärane punkt lõppevale tegusale ja silmaringi avardavale aastale. Pole muud, kui vaid tänulik olla ja naeratada.

Järgmine sulnis mõisatuur saab aga alguse Kolga mõisast kohe, kui nad uue majutuse avavad. Seniks aga palju head!

Elupala: Bussielu sulnis taak

Vahel on nii, et mõni asi jääb verre. Jääb salaja ja nii, et sul ei ole aimugi, et miskit end salamisi baasandmetesse immutab. Imbub vaikselt, süttivaid alarmtulukesi tänavakrati kombel pulvekaga mustaks värvides. Ja kui juhtubki mõni häire läbi lipsama, tõmbab näpuga andurile mett peale ning veateade asendub vaid viivuks mesimagusa mälestusega ning kustub siis taas. 

Paar aastat tagasi jõudis kinodesse kulutusfilmi Trainspotting järjeosa T2. Ja ega enne selle vaatamist aru saanudki, kui sügavale baassüsteemi nooruspõlves nähtud film ning selle muusika end kirjutanud oli. Põnev, ent teisest küljest üllatavalt tugeva emotsiooniga kogemus.

Minu bussielu esimene kogemus sai alguse aastakese eest. Travellerringi Euroopale ringi peale tegev sõit startis eelmise aasta augusti lõpus ning on praeguse mõtiskluse kirjutamise hetkeks jõudnud Lõuna-Prantsusmaale. Facebook annab endast parima, et kõnealune sõit niisama lihtsalt meelest ei läheks. Jagab mälestusi ja loobib sekka ka nelja aasta taguseid Nordkapp-Tarifa ökorekordi-sõidu pilte, lisaks muid reisikaid, et elu kirevase päralt kohapeal passimisena ei tunduks.

Sõber Mati ostis omale bussi. Käisin vaatamas… ja nõks käis läbi. Tead, sedasorti nõks, mis sunnib hetkeks peatuma ja mõtlema. Vaatad endasse ja küsid… kas tõesti jäi bussielu niimoodi sisse?

Tundub, et jäi. Vaksalijahi tarbeks küsisin Silberist V-klassi. Palusin tagumised istmeread välja tõsta, et madrats sisse mahuks. Tõstsin mini-karavanist madratsi koos kõigi magamisasjadega bussi ja asusin teele. Alguse sai taas üks sedasorti sõit, mille käigus kohale jõuda ei taha. Teed keeravad kõrvale – sina ka. Siit paremale, sellelt ristmikult aga vasakule. Vaatad, kuhu viib väike kruusatee. Vaatad, mis selle tee lõpus on ja kuhu rada välja viib. Aeg valgub mööda kella, sulnid seljataha jäävad kilomeetrid vahetuvad ning sellega koos ka elu, mis saavutab mingi salapärase teise tasandi.

Võib-olla sõidad ära asjade eest. Enda eest. Elu eest… Olles samal ajal sada korda rohkem elus, kui kohal seistes. Elusam kui elus. Mõtted töötavad teisiti. Kõik on justkui miski muu. Miski parem ja lihtsam…

Tegelikult tahtsin ma ju X-iga minna. Seal on kõik olemas ning ümber pole vaja midagi tõsta, aga… mul oli seda bussikogemust taas vaja.

Blogiväljavõte: 17.09.18

Kaheksateistkümnendal päeval saabus murdepunkt. Ei, katus ei sõitnud ära ega ka väsimus, tüdimusest rääkimata, võtnud üle. Sõitsin hommikusel ilusal ajal mööda Lääne-Iirimaa Wild Atlantic Way nimelist maaliliste vaadetega maanteed ning tundsin ühel hetkel, et elu pole enam endine. Midagi oleks justkui muutunud. Sees valitses veider rahu ja äratundmisrõõm. See bussireis, vanlifer-i elu koos videoblogi ja piltide tegemisega on nii kuradi minu teema ning nii omas elemendis olemine, et hirm tuleb peale. Selle teadmise tajumine, tunnistamine ja omaks võtmine ning miks mitte ka kogemus ise, on kui mesimagus mahlaste vaarikate ja vilt-kirssidega üle puistatud kreemjas vesiliiv, mis mind oma mõnusas vaikusekärases salapäras üha sügavamale ja sügavamale enda keerdkäikude rägastikku imeb.

Hetkel vedelen ühe väikese Iiri külakese pubi tagahoovi pargitud bussi mõnusal voodil ning vaatan läbi katuseakna tuhandete tähtedega ehitud taevalaotust. Ilus ja hea on olla. Hirmutavalt hea…

Telefonimärkmikust: 03.10.18

Seda praegust hetke on väga raske sõnadesse panna. Lõuna-Itaalia avatud kämpade defitsiidi tõttu ööbin taas mere ääres. Sõitsin lihtsalt mingisse tillukesse sadamasse ning lõin laagri lahti – loe. tõmbasin kässari peale.

Nokitsesin veidi videoblogi kallal, sõin paki-lihapada ning tõstsin lõpuks tooli bussi kõrvale, vaatega merele ning keerasin Vanakal punni maha.

No vot, siin ma nüüd istun. 33 sõidupäeva ja 20 000 km hiljem. Ikka veel Lõuna-Itaalias… Vanakas teeb oma tööd ja ajab nostalgitsema. Emotsioonid valguvad. Lained löövad pahinal randa ning nagu juba kombeks on saanud, hakkab vaikselt vihma tibutama. Kaugel see sadugi enam… Aga mina istun ikka veel õues ja naudin hetke. Just sellistest hetkedest ma enne reisi unistasingi. Siinsamas üle vee on Horvaatia – minu lemmikriik Euroopas. Kahju ainult, et nii vara pimedaks läheb. Kell seitse tõmmatakse vool välja ja siis vaata ise, kuhu näed või astud.

Igatahes on need mõnusad hetked. Ja ka bussielu on mõnus, pakkudes vabadust ööbida just seal, kus hea ja ilus.

Näe, hakkaski sadama…