Respo off-road mini-caravan

Esimesed kolm mini-caravani ööd on nüüdseks seljataga ja aeg on oma esimsed mõtted ja emotsioonid kirja panna. Võrdlusmomenti on, sest eelmine, kõige väiksem Respo minikas, jõudis minu valduses toimetada aastakese, enne kui see olude sunnil ära tuli müüa. Õnneks läks tuttavale ning sellega on suur rõõm vahel taas kokku sattuda. Uue haagise juures sai tehtud aga mõned muudatused. Aknaid on oluliselt vähem, katuseraamid ja markiis on küljes ning seekord on tegemist veidi suurema off-road versiooniga. Ahi, mille Respo kohe haagisesse sisse ehitas, töötab suurepäraselt ning on oluliselt vaiksem, kui eelmises haagises. Eelmisele haagisele sai Webasto “tuppa” ehitatud, seekord peidab see end aga tiislikastis. 2×12-tunnise töötsükli tarbeks kulus vaid 2,6 liitrit kütust. (Kolmas kord on veel mõõtmata)

Hiiglama suur vahe on, kas ahi toimetab toas või tiislikastis.

Magamiseks on hetkel 190×140 madrats ning köögiks kasutame matkalauda ja -pliiti. Pliit jääb ka tulevikus samaks, sest see on hea, madal, stabiilne, soodne ja lihtsalt reguleeritava võimsusega. Sisse-ehitatav kööginurk tuleb aga paremasse esinurka L-kujulise 50cm kõrguse töötasapinna ja nelja riiuli/kapiga. Nii jääb tuppa astudes piisavalt ruumi, et jalanõudega mässata ja asju käest ära panna. 140×190×18 madratsi alla tekib 10cm kõrgune avatud otsadega alus, mis laseb soojal voodi alla pugeda. Lisaks saab sealset ruumi kasutada ka panipaigana. Voodi tagumine kolmandik tuleb tõstetavana, et tekiks mõnus lesila, millelt on hää tahvel-telekat vaadata. Paremal üleval ääres (vastu lage) hakkab kunagi olema ka lihtne avatud panipaikadega paarikümne cm kõrgune kolme-nelja lahtriga kapp. Sõber Riho (www.rika.ee) võttis mõõdud ja loodetavasti valmib väärt mööbel juba peatselt. Seniks võite aga oma mööbli-nägemusi jagada. Ehk on miskit eriti head ja ma jõuan veel muudatusi teha 🙂

Nüüd tekkis muidugi ka see mure, et haagis on veidi kõrgem kui auto. Eks ma mõtlen välja, kas nüüd on vaja autot tõsta, kõrgemaid rehve või kõrgema kaelaga kärukonksu…

Kõrvemaa Matkakeskuse 14km

Kõrvemaa on minu jaoks oluline koht – tunnen end seal kui kodus ning proovin sealsetes metsades, rabades, matkardadel ja maastikul olla nii palju kui võimalik. Südame- ja hingelähedane koht on see olnud juba aastaid.

Lisaks põnevate metsaradade sõitmisele on kõnealune tõmme ärgitanud kõiki sealseid matkaradasid läbi käima. RMK eraldi matkarajad on tehtud. Käimata on vaid see hiidpikk Oandu-ikla ning mõned kohaliku tähtsusega teed. Kohalike tähtsusega rajakeste all pean silmas Kõrvemaa Matkakeskuse radu, mida on kodulehe andmetel igavene hulk. Valik on tõesti suur ning mitmekülgne – pikkused varieeruvad 1,5-24km.

Teine teema on aga see, et olen oma uue aktiivsema ja füüsiliselt liikuvama elu käigus maha kõndinud igavese hulga väiksemaid matkateid ja radu. Jalutanud paaril korral niisama Viimsist Tallinna kesklinna (13km) ning proovinud jalga ka Käsmu 15km matkarajaga. Aga seda, kui pikalt ma üldse jätkusuutlikult kõndida jaksan – ei tea.

Tegelikult oligi nii, et tahtsime esimese hooga minna seda 24km rada kõndima. Või siis ühevõrra väiksemat, et suure lumega jalgadele kohe koledasti haiget ei teeks… Paraku selgus, et mõlemad pikad rajad elasid oma talveelu suusaradadena ning nendele polnud viisakas jälgi peale teha. Seega võtsime esimeseks talve-pikaks suuruselt kolmanda – 14km raja. Selle algus kattus aga jaanuaris käidud Uuejärve (6km) matkarajaga, ning seetõttu otsustasime ringi teha teist pidi.

Sõitsime hommikul Kõrvemaa Matkakeskusesse. Panime asjad sealsesse väikesesse palkmajja, ladusime õhtused söögid ja joogid külmkappi, sättisime end matkariietesse ning asusime teele. Vastupäeva kõndimisel oli kaks efekti. Esiteks ei pidanud kohe juba käidud teed astuma ning teiseks, noh… see andis matkaringile veidi seikluslikumat maiku juurde. Nimelt on rada tähistatud selliselt, et suudad suunaviitade abil muretult õigel rajal püsida. Teiselt poolt lähenedes pole aga suunaviitasid näha ning see lisas niimõneski kohas kerget orienteerumis-vaibi. Kaart ühes, asukohatäpiga telefon teises käes. Ega seal väga kusagile eksida pole – mingil hetkel on igal pool teed ees. Pigem tekib sisse selline ülimõnus „eksimise“ surin, mis kogu keha ja vaimu korraks uuele elule ja teravusele turgutab.

Vastu-rada kõndides lookleb matkarada mööda Venemäe teed. Venejärvest mööda (sinna tasub kindlasti sisse keerata), siis vaatetorniga Venemäe lõkkekohast mööda ning suund Kulli lõkkekoha poole. Ühel hetkel keerad kruusateelt vasakule metsa ning jalutad rabaga paralleelselt märgala teise otsa ja sealt siis taas matkakeskuse poole tagasi. Põhimõtteliselt teed ringi ümber Püüsaare (Välendiku) ja Linajärve raba.

Võis ju eeldada, et teed mööda on hea ja lihtne kõndida… Aga ei – värske kohev lumi muutis edenemise aeglasemaks ning raskemaks, pakkudes samas aga korduvalt sõidetud teede ääres üha uusi vaatamisväärsusi ning põnevaid loodus-kooslusi. Leidsime kaevikuid, väikeseid soppe, kuhu tulevikus laager püsti lüüa ning palju muud huvitavat. Uued oosipealsed vaated rabale ning loomajäljed, mis tulid kusagilt ja siis kadusid taas. Metsavahele jõudes jätkus lumeuputus ning seal tärkasid uutest ja seninägematutest kohtadest tingitud aistingud. Ühesõnaga  -põnev, ilus ja tore oli. Aegajalt tuvastasime navitäppi ja kaarti kokku viies oma asukohta, et järgmisel „ristmikul“ ikka õigele poole keerates matkarajal püsida.

Kaunil lõunajärgsel ajal laotasime oma laagri keset uhket tühjust laiali. Kuna pliiti ei viitsinud kaasa vedada, võtsime Tacticalide jaoks termosega kuuma vee kaasa. Teistes termostes oli kohvi ning kuupäevast tulenevalt vedasime metsa kaasa ka kaks värsket vastlakuklit. Küll maitsesid hästi. Mingil põhjusel maitsevad metsas kõik asjad paremini. Näiteks see kuum siirupivesi, mida metsatoitlustustel pakun, maitseb imetabaselt hoolimata sellest, et kodustes tingimustes see üldse juua ei kõlba. Ju on metsaga mingi mõnus värk… Sarnane teema on ka välismaise samakaga. Kohapeal proovid ja kiidad, aga kui koju kaasa tood, ei kõlba enam kuhugi ja jääbki sahvrisse seisma.

Peale lõunapausi seadsime end taas teele. Kalevipoja küntud maastik muutus reljeefsemaks, matkarada ronis kord oosile, siis taas alla ning uuesti üles. Paks lumi tegi olemise ilusaks, astumise raskeks ning hakkas lõpuks ka veidi väsitama. Kõmpisime viimase osa lõpuni ja olimegi viie-tunnise matka järel matkakeskuses tagasi.

Süütasin väikese palkmaja kaminasse tule, asetasin saapad väljateenitud puhkusele ning seadsime end koduseks. Vastlapäeva hernesupp tegi seest soojaks, võikud toekaks ning vein mõnusaks. Lösutasime Jupiterist filme vahtides diivanil ning kolisime seejärel teisele korrusele magama. Oli taas üks igavesti mõnus matkapäev.