Elupala: Bussielu sulnis taak

Vahel on nii, et mõni asi jääb verre. Jääb salaja ja nii, et sul ei ole aimugi, et miskit end salamisi baasandmetesse immutab. Imbub vaikselt, süttivaid alarmtulukesi tänavakrati kombel pulvekaga mustaks värvides. Ja kui juhtubki mõni häire läbi lipsama, tõmbab näpuga andurile mett peale ning veateade asendub vaid viivuks mesimagusa mälestusega ning kustub siis taas. 

Paar aastat tagasi jõudis kinodesse kulutusfilmi Trainspotting järjeosa T2. Ja ega enne selle vaatamist aru saanudki, kui sügavale baassüsteemi nooruspõlves nähtud film ning selle muusika end kirjutanud oli. Põnev, ent teisest küljest üllatavalt tugeva emotsiooniga kogemus.

Minu bussielu esimene kogemus sai alguse aastakese eest. Travellerringi Euroopale ringi peale tegev sõit startis eelmise aasta augusti lõpus ning on praeguse mõtiskluse kirjutamise hetkeks jõudnud Lõuna-Prantsusmaale. Facebook annab endast parima, et kõnealune sõit niisama lihtsalt meelest ei läheks. Jagab mälestusi ja loobib sekka ka nelja aasta taguseid Nordkapp-Tarifa ökorekordi-sõidu pilte, lisaks muid reisikaid, et elu kirevase päralt kohapeal passimisena ei tunduks.

Sõber Mati ostis omale bussi. Käisin vaatamas… ja nõks käis läbi. Tead, sedasorti nõks, mis sunnib hetkeks peatuma ja mõtlema. Vaatad endasse ja küsid… kas tõesti jäi bussielu niimoodi sisse?

Tundub, et jäi. Vaksalijahi tarbeks küsisin Silberist V-klassi. Palusin tagumised istmeread välja tõsta, et madrats sisse mahuks. Tõstsin mini-karavanist madratsi koos kõigi magamisasjadega bussi ja asusin teele. Alguse sai taas üks sedasorti sõit, mille käigus kohale jõuda ei taha. Teed keeravad kõrvale – sina ka. Siit paremale, sellelt ristmikult aga vasakule. Vaatad, kuhu viib väike kruusatee. Vaatad, mis selle tee lõpus on ja kuhu rada välja viib. Aeg valgub mööda kella, sulnid seljataha jäävad kilomeetrid vahetuvad ning sellega koos ka elu, mis saavutab mingi salapärase teise tasandi.

Võib-olla sõidad ära asjade eest. Enda eest. Elu eest… Olles samal ajal sada korda rohkem elus, kui kohal seistes. Elusam kui elus. Mõtted töötavad teisiti. Kõik on justkui miski muu. Miski parem ja lihtsam…

Tegelikult tahtsin ma ju X-iga minna. Seal on kõik olemas ning ümber pole vaja midagi tõsta, aga… mul oli seda bussikogemust taas vaja.

Blogiväljavõte: 17.09.18

Kaheksateistkümnendal päeval saabus murdepunkt. Ei, katus ei sõitnud ära ega ka väsimus, tüdimusest rääkimata, võtnud üle. Sõitsin hommikusel ilusal ajal mööda Lääne-Iirimaa Wild Atlantic Way nimelist maaliliste vaadetega maanteed ning tundsin ühel hetkel, et elu pole enam endine. Midagi oleks justkui muutunud. Sees valitses veider rahu ja äratundmisrõõm. See bussireis, vanlifer-i elu koos videoblogi ja piltide tegemisega on nii kuradi minu teema ning nii omas elemendis olemine, et hirm tuleb peale. Selle teadmise tajumine, tunnistamine ja omaks võtmine ning miks mitte ka kogemus ise, on kui mesimagus mahlaste vaarikate ja vilt-kirssidega üle puistatud kreemjas vesiliiv, mis mind oma mõnusas vaikusekärases salapäras üha sügavamale ja sügavamale enda keerdkäikude rägastikku imeb.

Hetkel vedelen ühe väikese Iiri külakese pubi tagahoovi pargitud bussi mõnusal voodil ning vaatan läbi katuseakna tuhandete tähtedega ehitud taevalaotust. Ilus ja hea on olla. Hirmutavalt hea…

Telefonimärkmikust: 03.10.18

Seda praegust hetke on väga raske sõnadesse panna. Lõuna-Itaalia avatud kämpade defitsiidi tõttu ööbin taas mere ääres. Sõitsin lihtsalt mingisse tillukesse sadamasse ning lõin laagri lahti – loe. tõmbasin kässari peale.

Nokitsesin veidi videoblogi kallal, sõin paki-lihapada ning tõstsin lõpuks tooli bussi kõrvale, vaatega merele ning keerasin Vanakal punni maha.

No vot, siin ma nüüd istun. 33 sõidupäeva ja 20 000 km hiljem. Ikka veel Lõuna-Itaalias… Vanakas teeb oma tööd ja ajab nostalgitsema. Emotsioonid valguvad. Lained löövad pahinal randa ning nagu juba kombeks on saanud, hakkab vaikselt vihma tibutama. Kaugel see sadugi enam… Aga mina istun ikka veel õues ja naudin hetke. Just sellistest hetkedest ma enne reisi unistasingi. Siinsamas üle vee on Horvaatia – minu lemmikriik Euroopas. Kahju ainult, et nii vara pimedaks läheb. Kell seitse tõmmatakse vool välja ja siis vaata ise, kuhu näed või astud.

Igatahes on need mõnusad hetked. Ja ka bussielu on mõnus, pakkudes vabadust ööbida just seal, kus hea ja ilus.

Näe, hakkaski sadama…

Kagu-Eesti kondamine

Juhtus taas nii, et enne järgmist pikemat reisisõitu tekkis paar vaba päeva. Ja kuda sa hää inime’ selle ikka muud moodi sisukalt ära kulutad, kui lähed kondama. Kodumaa kõige “tumedam” nurk, kuhu mingil põhjusel liigselt harva satun, on Kagu-Eesti. Ja ega seda muud moodi heledamates toonides kaardile saagi, kui kohale sõita ja asjad oma värske silmaga üle vaadata. Vahemärkusena tuleb öelda, et Luhamaa piiripunkt, Misso ja Võru, koos oma raudse keskväljakuga, on kondamiste käigus ikka teele jäänud. Eelmisel talvel sai jääteed mööda Piirisaareski käidud ning eelnevate aastate jooksul siia-sinna ikka sõidetud… aga tulemus tundus sellegi poolest veidi hõre ning vajas parandamist.

Niisiis… plaan oli olemas ning kondamine pidi alguse saama Taevaskojast. Ööblad sättisime aga nii ja sinna, kuhu nad just parasjagu juhtusid – flõu, ju nõu! Tegelikult ongi hea ilma suure plaanita minna. Sõidad ja vaatad, mis elu teele sätib ning toimetad vastavalt sellele.

Taevaskojas polnud ammu käinud. Sealset nooblit taristut ja laudteid vaadates tundus käimata aeg veelgi pikemana. Vanasti justkui polnud… Või kui miskit oli, on aeg selle sujuvalt hallidest käärudest ära kustutanud, et värskemale infole ruumi teha.

Tegime sealsetele vaatamisväärsustele tiiru peale ning hakkasime öömaja planeerima. HikingEst näitas, et sealsamas lähedal asub üks RMK metsamaja ning lõkkeplats. Linnulennult ehk vaid mõned kilomeetrid eemal, ent autoga sõites 16. Kohale jõudes oli selge, et Otteni metsamaja juurde ööseks jääda ei saanud. Küll aga leidsime mõnusa pesa sadakond meetrit eemalt Ahja jõe äärest. Lõime laagri lahti, tegime päeval teeäärest ostetud kartulitest ja sibulatest lõkkekartuleid, grillisime tulel vorstikesi ning tundsime end kauni looduse keskel suurepäraselt.

Järgmisel päeval võtsime suuna Laaksaare sadama poole. Sealt läheb paam Piirisaarde. Teed mööda põhja poole sõites jõudsime välja Meerapalusse ja sealt veel veidi maad edasi sai legaalne tee otsa. Lõpp-punkti tähistas tore murrak-keelne silt, mis pajatas sellest, et edasi võib ju minna, aga vaadata pole seal midagi. Nii jäigi.

Kolasime sealsetel kaldaäärsetel ja väikestes sadamates ringi ning võtsime seejärel suuna Mehikoormasse ning Räpinasse. Kui sinna kanti satud, käi kindlasti ka Lüübnitsas ära. Kaunis küla ning mereäärne vaatetorn on kindla peale külastamist väärt.

Värskast leiad peale sealsete legendaarsete sanatooriumite ka Värska Talumuuseumi. Kui sa seal käinud pole – käi kindlasti. Kui oled, siis mine uuesti. Vaatamiseks on väljas mitmed põnevad hooned koos tööriistade ja vana aja mööbli ning muude tarvikutega. Külamuuseumis toimuvad mitmed töötoad, mille kohta leiad infot siit: https://www.setomuuseum.ee/

Samas on avatud Seto tsäimaja, mis pakub piirkonnale omaseid traditsioonilisi toite. Alustades valge ja punase suuliimiga ning lõpetades ülimaitsvate pliinidega.

Järgmiseks võtsime suuna Piusa koobastele. Ma olen seal küll kunagi lapsepõlves käinud, ent hiljem mitte. Kui sa minuga sama saatust satud jagama, siis mine käi seal ka ära. Minu suureks üllatuseks oli koobastele vaba juurdepääs kinni pandud ning sealsele vaatamisalale pääseb vaid koos giidiga. Mis on iseenesest väga tore, sest rõõmsameelne giidi-tädi seletab kõik olulise mõnusas huumorivõtmes ära ning vaatealalt saab sealsete koobaste olemusest mõistliku ülevaate.

Tegelikult on selline piiramine igati mõistlik. Suured rahvamassid trambiksid väärtused puruks ning ka sealne kaitse all olevate nahkhiirte kogukond saab oma elu rahus edasi elada. Käisin just Prantsusmaal ühe uhke koopa ülikallis koopias u. 35 000 aasta vanuste koopajooniste koopiaid vaatamas ning see oli üllatavalt võimas kogemus. Tead küll, et tegemist on lähedalasuva hiidsuure koopa ühe olulise sektsiooni koopiaga, aga see-eest suurepärase koopiaga. Asi on lihtsalt selles, et originaal-koobas ning selles leiduvad koopajoonised on lihtsalt sedavõrd väärtuslikud, et selle säilimise huvides sinna tavapööblit ei lasta. Külastada võivad vaid teadlased.

Sellise teguviisiga olen ma 100% nõus. Seda enam on mul tagantjärgi mõeldes hea meel, et Piusa ajalooväärtuslike koobaste kaitsmisega on tegelema hakatud. Võtame teise näitena näiteks Taevaskoja. Kaunid liivaseinad on kõikvõimalikke nimesid ja loosungeid täis kraabitud. Miks? Annab see vaatamisväärsusele midagi juurde? Ei! Pigem võtab vähemaks. Palju vähemaks.

Kolmanda näite saaks tuua Hiinast. Hiina müüril on kõik kõigile katsuda ja torkida. Nii ka üks väike puust vahitorn, mis on tänaseks maast laeni nimesid ja muud mudru täis kirjutatud. Hoone lakke on keegi suure ja vilka töö tulemusena hiidsuure „хуй“ kritseldanud. Kas tõesti on „хуй“ ainus asi, mida kaugelt tulnud turist on antud hetkel mõelda ja kirjutada suutnud?!?

Suure osa laupäevasest päevast sadas lihtsalt vihma. Vahel tibutas, vahel vilksatas päike pilvede vahelt… aga vahel karjus taevast sellises mahus vett alla, et „kojamehed“ ei jõudnud seda esiklaasilt minema lükata. Suure ja kestva vihmaga koos kadus ka suurem entusiasm kusagil metsasalus ööbida. Mis sa vihmaga seal varikatuse alla ikka kükitad ja vaatad, kuidas lõke tulvava vee rõhuva niiskuse all järjest väiksemaks hääbub. Seega otsustasime ööbida kämpas. Kubija kämpa oli kinni. Avatud koha leidsime aga Võhandu jõe äärest Võhandu Puhkekeskuse ning see sobis õhtuhämaruses tihedasse uduvaipa mattunud jõeäärseks ööbimiseks suurepäraselt. Meiega koos oli selles kämpas hulk poolakaid, kes olid karjakesi Eestisse kanuumatkale sõitnud. Ilm polnud ka nende vastu leebe olnud.

Hommikuks oli suur vihmasadu raugenud. Päike sillerdas kastesel murul ning elu tundus igati ilus. Pakkisime end uimerdades autosse ja sõitsime kodu poole. Ülejärgmisel päeval algav euro-tripp oli end juba päev varem mõtetesse pressinud ning utsitas järgmiste asjadega tegelema. Ühed asjad ära, teised kaasa ning suure hooga järgmisele reisile…