Leid: Multifunktsionaalne kokkuklapitav grill

Olin juba ammu ühte multifunktsionaalset puugrilli otsinud. Ühest küljest oli vaja, et saaks suure lõkkekoha ääres soojas istudes ka lihad valmis sussutada ning teiseks pidi soovitud instrument võimaldama lõkke ääres istuda ka seal, kus lõkkekohta pole või lõket maapinnale lihtsalt teha ei saa/-tohi.

Põhimõtteliselt sedasi, et kui vihma tibutab ja sooviks pigem auto kõrval markiisi all istuda, saaks ka tule endale lähemale tõsta. Ja noh, siis tahtsin veel, et selle saaks mugavalt ja kompaktselt kokku panna, et tulealus autosse ilusasti ära mahuks… Polnud ju palju tahetud 🙂 Vot… nüüd laupäeval leidsime sellise asja kogemata Märjamaa Coopi ehitusmaterjalide poest. Käib käärina lahti, saab sütel grillida ning ka peenikest lõkketuld teha. Hiljem klõpsad kokku ja pistad autosse. Hea lihtne.

Ühe pika õhtu pidas valusale lõkketulele nii vastu, et märkigi peale ei jäänud. Eks aeg näitab. Nime ega marki ei tea, sest viskasin eht-mehelikult paki koos manualiga kohe minema. Hind oli 35 euri.
Mõõdud: 45 x 35 x 30 cm. Mõõdud kokkupanduna u 45 x 45,5 x 2,5 cm.

Katusetelgi-hooaeg avatud!

Sellel aastal venis katusetelgi pealepanemine kuidagi eriti kaua. Tavaliselt on aprilliseks Matkamessiks „kodu“ katusel ning sellele järgnev öö formuleerub juba hooaja esimeseks telgikaks. Seekord tegi aga kriis oma töö ning lõi peale messi ärajäämise sassi ka muud asjad ja ajakavad. Üle-eelmisel nädalavahetusel saime telgi siiski katusele ning see, ootamata ära tseremoniaalset avapauku, kukkus kohe koledal kombel ööbimise järele kipitama. Ja ega ta enam järele jätnudki… Möödusid veel mõned päevad ning kiusatus muutus väljakannatamatuks ja sundis tegutsema. Teadis ju vanarahvaski rääkida, et parim viis kiusatusest vabanemiseks on sellele järele anda.

Ja nii me möödunud neljapäeval kiusatusele järele andsimegi. Kaugele ei viitsinud sellel õhtul enam sõita. Käisime poest läbi, võtsime kaasa vajalikud söögid-joogid, paar pakki lõkkepuid, mille tarbeks mu auto kastiraamile spetsiaalne riiul on ehitatud ning sõitsime siiasamasse lähedale Meremõisa telkmisalale laagerdama.

Puhkaeestis.ee kirjutab Meremõisa ranna ja telkimisala kohta nii:

Tallinnast loodesse jääv Lohusalu lahe ääres asuv imeilus liivane Meremõisa rand on kui avastamata pärl, kus loodus pakub imekauneid vaateid merele ja rannamännik tuulte eest varju. Rannas seistes jääb paremale poole Türisalu pank ja vasakul võib kauguses näha Lohusalu poolsaart.

Piknikukorv tasub randa tulles kindlasti kaasa võtta, sest RMK on siia männimetsa alla rajanud telkimisala, kus on 3 kaetud ja 4 lahtist lõkkeaset, 5 kuivkäimlat ja maakividest parklapiirded, telgikohti on kogunisti 50 telgile ja parkimistaskuid 60 autole. Samuti tasub tähele panna, et Parkimine selleks mitte ette nähtud kohtades on rangelt keelatud! Talveperioodil telkimisala lõkkepuudega ei varustata!

Eeldasime taas, et neljapäeval rahvast metsas pole. Taas eeldasime valesti! Lõkkekohtades käis tüüne mitteööbiv chill, mille lõppu me oma laagri üleslöömiseks ära oodata ei mallanud. Õnneks leidsime ühe mereäärse vaba koha, kuhu end vast sulni, ent lõikava meretuule tõttu keegi sättinud polnud. Meile sobis seesugune koht hästi, sest Columbuse telgis saab tänu selle kõrgusele (150cm) mugavalt sees istuda ning õhtu-tegevusi ilma mittesobivusel katusetelgi kaitsvas varjus toimetada.

Nii läkski. Kohe kui kanatükid lõkkel valmis said ning vali tuul viimased lõkkehalud halastamatu kiirusega tuhaks põletas, kolisime oma juustude ja veinidega katusetelgi mugavasse rüppe tiksuma. Hiiglama mõnus. Väljas lõõtsutab autot kõigutav tuul, sees on aga telgiselt tuulevaikne, soe, mõnus ja hubane. Seesugusel Columbuse telgil on ka teisi mugavaid omadusi. Esiteks saad magala umbes 30-sekungiga töökorda ning tekid-padjad-värgid on kõik juba ootamas… Teiseks saab katusetelgi hommikul rahulikult toimetades umbes minuti-pooleteisega taas kokku. Ei mingit lebode rullimist, magamisasjade pakkimist ega telgikaartega mässamist.

Uue hooaja eel parendasime veidi ka elamistingimusi. Eelnevatel aastatel on katusetelgi-ööd möödunud suures osas magamiskotis. Sellel aastal keerasime „kodusust“ juurde – ostsime uued padjad, teki ja tekikoti. Talve jooksul veidi närtsima läinud lina sai samuti tuliuue vastu vahetatud.  Ja ega seal palju muud teha polnudki. Katusetelk on oma olemuselt igati ilmastikukindel ning niisama tühja-tähja pärast kopitama, hallitama ja nässu ei lähe. Klopid kevadel tolmu maha, vaatad seest üle, keerad magala kõvasti auto külge ning tuiskad uuele hooajale ja seiklustele vastu.

Moodne aeg pakub moodsaid võimalusi. Seetõttu ei hakunud varahommikuseks koosolekuteks linna tagasi kiirustama. Tõstsin kodust lahkudes stepslisärtsu pakkuva „alajaama“ autosse ning see väärt masin võimaldas muretult kõik olulised ja vajalikud zoom’i-koosolekud metsas maha pidada. Ka ilm ulatas hommikul lepituseks malbe käe. Lõikav meretuul oli vahetunud totaalse ja harvaesineva tuulevaikuse vastu, päike sillerdas taevas ning ilm oli muutunud metsas laagerdamiseks suurepäraseks. Seni kuni kallis kaasa koosolekutega hõivatud oli, vormistasin mina, kellel polnud sellel hommikul taas mitte midagi teha, hommikuvõikud ja -kohvi. Süütasin lõkkeasemesse väikese tule, et õhus õiget hõngu leviks ning viskasin end seejärel pingile pikali elu, loodust, olukorda ja ilma nautima.

Paberkaardid ja teedeatlased

Olen gloobuste, paberkaartide ja teedeatlaste lummuses elanud nii kaua, kui ennast tunnen. Mäletan sügavast lapsepõlvest, kuidas isa peale pikka kodumaist motoriseeritud kondamist hiigelsuure Eesti kaardi elutoa põrandale laotas ning märkis katkendjoonega ära kõik teed ja rajad, mis seekordse sõidu käigus läbitud said. Kaart oli juba päris vana ning volditavale paberkaardile omaselt murdekohtadest lahti rebenenud, kümnete teibiribadega parandatud ning üleüldse veidi, ent teenekalt räbaldunud. Aga lummav kui kurat. Kõik oli täpselt teada – kus käisid, kus kohast läbi sõitsid, mis teele jäi jne. Ning see ongi paberkaartide ja atlaste kõige suurem väärtus. Naviseadmega jõuad küll hõlpsalt punkti B, ent kuidas sinna said, millistest kohtadest mööda sõitsid ja kus sa üleüldse olid, jäävad enamasti hägusteks. Minu kondamistel on mõlemad versioonid alati lahti. Eriti Euroopas sõites, sest navi kipub vahel mingeid veidraid ringe tegema. Näiteks on Garmini ühes Eesti kaardiversioonis viga, mis sunnib Kuressaarest Sõrve säärde sõitma 82km-se ringiga…

Seesuguseid katkendjooni vedasin ka mina kaartidele. Ajapikku läksid kaardid odavamateks, paberid halvemaks ning voldikkaardid kestsid ühtsena järjest lühemat aega. Vahel sai autos voldikaarti vaid kümmekond korda lahti voltida, kui esimesed murdejooned halastamatult lahti rebenesid.

Ühel hektel oli päramine aeg jätkusuutlikumate ja voltimiskindlate kaartide peale liikuda. Abikäe ulatas spiraalköitega Regio teedeatlas. Selle eelis oli lihtne – spiraalkõide võimaldas kaardilehti lõpmatu arv kordi edasi-tagasi voltida. Formaat (1:150 000 kaardimõõt) on autos kasutamiseks suurepärane ning paber ise selline, et elab üle ka aastatepikkuse ekspluatatsiooni. Tõsi, mõislikku ja heaperemehelikku ekspluatatsiooni. Lõhkudes saab headest asjadest kiirelt lahti.

Seesugused teedeatlased on mu autos elanud juba aastaid. Hetkelgi on juhipoolse istme tagataskus Regio Euroopa teedeatlas ning parempoolses istmetaskus Eesti teedeatlas. Paraku on aga nii, et viimane (spiraalköitega), ehk 19. trükk pärineb aastatest 2014-2015. Iseenesest pole muretsemiseks põhjust, sest teid ei teki juurde ning ei kao ära just üleliia tihti. Küll aga kaovad kohutava kiirusega minu lemmikud – kruusateed. Vaatad kaardilt hea kruusalõigu valmis, ent kohale jõudes ootab ees kõvakattega ilmetu tee…

Ma armastan kruusateid. Mu auto armastab kruusateid ning tegelikult armastavad kodumaiseid nurgataguseid väikeseid ja lummavaid kruusateid ka kruusateedega kohad ise. Tõsi, need, kes tolmava kruusatee kõrval elavad ei pruugi seda emotsiooni jagada.

Ühesõnaga… ühel hetkel hakkas hing veidi värskema kaardi järgi igatsema. Regiol uuemat spiraalköitega kaarti aga riiulis pole. Küll on neil aga üks laiaformaadiline 1:100 000 mõõtkavas 2018-2019 Eesti teedeatlas. Paraku voltimatu tavaköitena, ent kaart ise on fantastiline.

Kõnealune teedeatlas on hea abimees nii matkaradade kui ka kaunite looduspaikade leidmisel. Selles on välja toodud 500 loodus-ja matkarada ning 1300 looduslikku vaatamisväärsust. Lisaks eelnevale leiab sealt ka 700 mõisat, 500 muuseumi, meistrikoda ja teemaparki ning 400 kirikut ja pühakoda. Ca 5000 huviväärsuse tutvustust eesti ja inglise keeles, Eesti iseseisvuse sünniga seotud olulised paigad, kokku ligi 300 kohta. Lisaks 100 objekti Muinsuskaitseameti seiklusmängust „Eesti 100 aaret“.

Fantastiliseks teevad selle kaardi 1:100 000 üliselge ja mõnusalt loetav kaardimõõt, kõik matkarajatähised, vaatetornid ja vaatamisväärsused ning arusaadavalt väljajoonistuvad pisemad teed ja rajad. Lisaks annab seesugune lai-formaat piirkonnast imetabase ülevaate. Miinuseks aga avatud töösuurus (30x60cm), mis on tänu spiraalköite puudumisele autos kasutamiseks veidi liiga lai. Ja kuna spiraali pole, ei saa seda heaperemehelikult pooleks voltida. Kõrvalistmele lebama pannes või süles hoides on kaart kusagilt ikka üle ääre ning kipub halvemal teel maha libisema.

Ma olen selle teedeatlasega väga rahul ning naljalt enam väiksemale kaardimõõdule tagasi minna ei sooviks. Nüüd jääb üle vaid oodata, et Regio sama kaardi põhjal ühe spiraalika teeks. Mina proovin leida võimaluse, kuidas oma atlas spiraaliga kokku köita. Tegelikult pole ju vaja teha muud, kui giljotiiniga köite otsa maha naksata, mõnes köitmiskohas augud sisse lüüa ning spiraal külge kerida. Teoorias, onju! Eks näis, aga ma olen väga lootusrikas.