Püsivarustus: matkariided

Kümmekond aastat tagasi, kui minu matkamine ja ringihulkumine uutesse kõrgustesse tõusis, teadsin ma matkavarustusest suhteliselt vähe. Mingid püksid olid – mõnusad ja kuivasid kiirelt ning jope, mis vihmale kuidagi vastu pidas. Saapad seisid samuti esikus ning kõikvõimalikke mütse on mu kodu juba aegade algusest täis olnud. Suvaline soe pesu ajas ka kuidagi asja ära. Magamiskotid olid enamasti veelgi suvalisemad ning pidid tagama, et mõnel tsikliüritusel või väljasõidul telgis ööbides hommikuni elus püsiks.

2011. aastal esimesele pikale automatkale minnes vasardasid peas paar kinnisideed. Noor matkafilmi-mees vajas ilmtingimata oma varustuse hulka suurt National Geographicu „saja“ taskuga seljakotti (noh, et lihtalt äge ja peab olema, onju…) ja Hennessy ripptelki.  Jagasin õhinal oma mõtteid Raidiga. Rait arvas, et ta ei tea seljakottide osas suurt palju kaasa rääkida, aga ripptelgi tarbeks peaksin Mongooliasse omad puud kaasa võtma…. Sinna see plaan jäigi. Kott käis selle 43-päevase matka ära ning konutab tänaseni kurvalt seina ääres, justkui midagi oodates… Ripptelk sai kodumaal mõned kasutuskorrad ja on nüüd vist kellelegi laenatud.

Ühesõnaga… järgnevate aastate ning kümnete suviste ja talviste reiside käigus sai läbi proovitud selline hulk erinevat matkavarustust, et sellest piisaks paarile eluajale. Ja mida rohkem ma proovisin, seda rohkem ma ühte serva vajusin.

Fjällräven hakkas vaikselt ja jõudsalt mu teist varustust kapist välja sööma ning seda kolmel peamisel põhjusel.

Esiteks tunnen ma tänini mingit salapärast sidet selle Skandinaavia brändiga. Lihtne on suhestuda, kui ise justkui „sama kandi mees“ ja mis siin salata, Fjälli-kandjad tunneb igal pool maailmas ilmeksimatult ära. Veider…

Teiseks: Mulle istuvad Fjälli riided selga kuratlikult mõnusalt ja nendes on hea ja mugav olla. Ebareaalselt mugav. Õnneks olen ma suutnud oma elu selliseks elada, et ei peagi enamasti tsiviil-riideid selga panema. Ja habet ajama. Või juukseid kammima… Mõnus!

Kolmandaks on aga see tugev teema, et Fjälli riideid on põhimõtteliselt võimatu ära tappa. Nende lõhkumiseks peab kõvasti vaeva nägema. Eriti veel nende, mida on õnnistatud G1000 materjaliga. Uute ostmist saab endale müüa pigem „moraalse vananemise“ ettekäändel, ent ka eelmised elavad oma elu igavesti edasi. Mingil hetkel hakkab lihtsalt tunduma, et polaarrebaste kari oleks kapis justkui mingi kogukonna asutanud.

2020. aasta kevadel toimus aga pöörang. Kaalust kadus peaaegu veerand ning sellega koos ka võimalus oma vanu täpselt istuvaid Fjälle selga panna. Ega muud teha polnudki, kui hakata kapi sisu riburada võõrandama ning tasapisi uusi vaatama.

Selga:

Hard Core talvereisideks on mul vana hea Fjälli Yupik Parka. Tõsi, see on tänaseks juba kohutavalt suur, aga südametunnistus ei luba seda üliväärtuslikku ja palju külmi äärealasid läbi käinud kaaslast maha müüa. Ja rets talvekas võib vast veidi suurem ka olla, et rohkem kihte alla mahuks. Siiani on see parka kuni 53-külmakraadini ilusasti hakkama saanud ning seeläbi end auga püsivarustuse hulka kirjutanud. Tõenäosus on muidugi suur, et ma uue külma reisi eel endale samast seeriast midagi parajamat vaatan…

Eelmine karm-talvekas oli Jack Wolfskini sulekas. Nime ei mäleta.

Talvejope on uue väiksema elu uustulnukas – Fjällräven Greenland Nr.1 Down jacket. Põhimõtteliselt armastus esimesest silmapilgust ja minu esimene Fjälli sulekas. Andsin kiusatusele järele ja kinkisin endale jõuludeks. Klassikaline jope, mida kannatab sama hästi kanda talvisel matkal, igapäevaselt kui ka teksadega nooblimas formaadis.

Eelmistena olid kasutuses Fjälli Greenland Winter Jacket ja Jack Wolfskini mingi hea mustja punasega jope – nime kahjuks enam ei mäleta.

MatkajopeFjällräven Bergtagen. Minu oma on surematust G1000 Lite Eco-st. Uuemas versioonis on jope aga veekindlast (30000mm) Eco-Shell materjalist. Raudselt hea, aga ma enda oma veel niipea uue vastu vahetada ei plaani. See on sedalaadi mõnus jope, millest kirjutan või videotan mõne aja pärast veidi pikemalt. Märksõnadeks õhutusavad, vastupidavus, igatpidi reguleeritav kapuuts ning veelgi vastupidavam ekstrakiht koti kandmisest tekkida võivate kulumiste ärahoidmiseks. Eelmisena oli kasutuses Fjälli DREV jahikas. Väga mõnus ja mugav “vaiksest” kangast jope. Bergtageni oleks sellegipoolest juurde ostnud.

Fjällräven Bergtagen Jacket, KEB püksid

VihmajopeJack Wolfskin Stormy Point. Asjaliku tuule- ja vihmakindlusega (10000mm) tore, kerge ja kompaktne pealisjope, mida on mugav kanda ning kaasas vedada. Miinuseks ehk vaid see, et mingil põhjusel pole sellel jopel õhutusavasid. Nendega koos oleks tegemist üdini suurepärase tootega.


Jack Wolfskin Stormy Point

Aluskihid on täiesti teine ja mahukas teema, ent ütlen siinkohal kiirelt ära, et kampsun on Fjälli klassikaline lambavillane Koster ja sooja pesuga on sedasi, et Aclima meriinovillasega on keeruline mööda panna. Sekka hulk fliise ja dressikaid.

Jalga:

Hard-core talvekateks osutusid peale mitmeid katsetusi Fjällräven Brenner Pro Winterid. Need on sedasorti püksid, mille alla polnud sooja pesu vaja ka -40-kraadises külmas. Hämmastavad püksid. Olen siinkohal veendunud, et need on koos Yupik Parkaga ühed parimad suure külma riided üldse. Tõsi, spetsiifilistest nõudmistest tulenevalt saab ka neid parendada, aga tavalises külmas reisimiseks ja looduses viibimiseks on minu hinnangul see komplekt parim!


Fjälli Yupik Parka ja Brenner Pro Winter

Nüüd jäid ennegi veidi suured olnud püksid aga koletult suureks ja leidsid eelmisel kevadel omale uue omaniku. Nende kohta kirjutasin kunagi nii: https://www.laisaar.com/fjalli-talve-jahikad-brenner-pro-winter/ Eelmistena olid pikalt kasutuses Fjälli Barents Pro Winterid.

Matka ja igapäevapükstena kasutasin aastaid Fjälli Barents Pro-sid, kuniks sattusin ühel korral (tõenäoliselt värvi tõttu) KEB pükste otsa ning need kirjutasid end hoobilt püsivarustusse ja on seal tänini. Põhjuseid jagub – veniv kangas laseb liigutada, neli õhutusava võimaldavad temperatuuri reguleerida ning pükste alumisel äärel on konks, mille abil saab püksid sääriste kombel saabaste külge kinnitada. Näiteks selleks, et lumi saapasse ei satuks jne.

Nüüd on aga see lugu, et tellisin jopele vastavad Bergtagen G-1000 Lite Eco püksid ka ning oht on, et kui uued kunagi kohale jõuavad, saavad nendest uued lemmikud.


Fjällräven Bergtagen Jacket, KEB püksid, Keen Targhee III Mid saapad

Suvepükstega mässasin kaua. Kunagised mõnusalt õhukesed zip-off’id jäid suureks ja uusi nagu ei leidnudki. Suve alguses sattusin poodi kammides Abisko Midsummerite peale. Jalga istusid väga hästi, aga saada oli vaid halle. Need ei sobinud teps. Seega tellisin Matkaspordi kaudu sobilikud tumesinised. Head õhukesed ja kiirelt kuivavad püksid, ent minu jaoks umbes sendi jagu liiga pikad. Kuna ma tõenäoliselt enam ei kasva, tuleb pükste pikkuse teema uue hooaja alguses ikkagi ette võtta.

Lühkaritest on pidevas kasutuses kaks paari matkakaid. Jack Wolfskini ACTIVE TRACK ja ideaalsed Fjälli Abisko Midsummerid. Mõlemad suurepärased püksid. Tõsi, Fjällid on justkui mulle tehtud ning saavad seetõttu ka oluliselt rohkem kasutust. Õhk käib läbi, kuivavad kiirelt, korralikud taskud ning sääretaskust leiab ka pisikese võrguka, mis rahakotti ilusasti kohal hoiab. Maru mõnusad taskud.

Pähe:

Mütse on mul kodus kümneid ja kümneid. Uusim vaimustus on aga multifunktsionaalne veidra nimega Singi Balaclava kootud müts, millest saab vajadusel ka näomaskiga peakatte formuleerida. Vot seda mütsi oleks viimasel talvereisil väga vaja olnud.

Fjällräven Singi Balaclava

Test: Colemani laagrikäru

Hääd sõbrad! Colemani tootevalikus on üks seesugune laagrikäru, mille eesmärgiks on aidata neid, kes soovivad end mõnel eraldatumal ja sõidukiga ligipääsmatul laagriplatsil sisse seada. Või on ootamas suurema rahvaga tore lõkkeõhtu ning toole, laudu ja muud laagri-mudru on selline kuhi, et tõmbab esimese hooga emotsiooni alla. Selle asemel, et mitu korda auto ja laariplatsi vahel kõmpida, saab hulga asju ühe soojaga kohale kärutada. Kergesti ja kiirelt lahtikäivasse kärusse võib laduda kuni 85kg varustust ja tänu heale juhitavusele ning väga eeskujulikule külgkalde-suutlikusele tuleb käru lihtsalt järgi ka keerulisemal maastikul. Ja et varustus koos käruga kallakult allamäge uhama ei pääseks, on rattad varustatud piduritega. Lisainfot näed siit: https://matkasport.ee/valimoobel/10300-35632-laagrikaru.html#/varv-punane/varv_filtreerimiseks-punane

Hea plaan Hiiumaa matkaradadega Vol. 4

Proloog

Sattus nii, et meil oli üle üks ports vabu päevi. Mõtteid oli igasuguseid, aga lõpuks jäi kaalukausile selline mõte, et sõidame hoopis Hiiumaale ning käime läbi kõik sealsed matka-, õppe- ja loodusrajad, mis RMK kodulehel (loodusegakoos.ee) kirjas. Kiire otsing kuvas tulemuseks kaksteist seesugust võimalust. Ööbimised lahendasime vanlifer’i võtmes.  Küsisin Citroënist omale ühe pika Spacetourer bussi, palusin istmed välja tõsta ning kolisime omadega sinna sisse.

IV päev

Sääretirbi pilkasesse ning jahedasse pimedusse mattunud öö möödus igati rahulikult. Mingil hetkel sõitis meie laagriplatsi juurest läbi üks auto – arvatavasti otsis samuti öömaja, ent siis jäi taas vaikseks ning rohkem polnud enam kedagi kuulda. Arvukad merelinnud olid end kusagile mujale sättinud. Muidu rannaniitudel majesteetlikult patseerivad Šoti mägiveised ning teised sõra- ja sarvilised koondusid sellel öösel samuti kuhugi mujale. Ehk kükitasid vaikides sealsamas kadakametsa varjus külma ja kottpimedat ööd, eluandva hommikuvalguse ootuses.

Nagu ikka, saime ka meie kaunil keskhommikul lõpuks bussist välja ning sättisime end peale väikest hommikusööki kolme viimast Hiiumaa rada võtma. Et seiklus võimalikult vara pihta hakkaks, otsustasime alustada tammteedega ühendatud ning kokku kasvanud Kassari saare servast Orjaku õpperajast.

Orjaku õpperada (0,7-2 km)

Orjaku on taas üks sedasorti rada, mida tasub Hiiumaale sattudes külastada. Roostiku vahel looklev laudtee-rada koosneb pikemast Orjaku rajast (2 km) ja lühemast Roostikuringist (0,7 km). Rajalt avaneb vaade nii Käina kui Jausa lahele, kust saab jälgida lindude tegevust ja nende rännet. Lühike roostikuring viib mööda laudteed läbi kõrge roostiku Silmakarele. Õpperajale jäävad lisaks ühele suurele otsa-ronitavale kivile ka kaks vaatetorni. Silmakaarel 6m kõrgune ning Kassari saarel kolmene. Viimase juurde viib mõnus pinnastee. Vaatetorn või õigemini platvorm on toreda vaatega avar koht, ent mingil põhjusel kasutab kohalik fauna seda hooajavälisel ajal vetsuna. Kes, mis või miks, jäigi arusaamatuks. Küll aga tuleb tõdeda, et ilma selle “lisata” oleks seal palju ilusam olla.

Vaatamisväärsuste kohta kirjutab koduleht sedasi: Käina laht on pigem rannikujärv kui merelaht. Selle keskmine sügavus on vaid 0,5 m ja laht on merega ühendatud 3 kanali kaudu. Lahes on kokku 23 saart, mis on madalad ja enamasti pillirooga ümbritsetud. Huvitav ja liigirikas Käina lahe linnustik. Sügisel peatub lahel 10-15 tuhat, maksimaalselt 20 tuhat vee- ja rannikulindu.

Need, kes aga lindude vaatlemisest lugu peavad, või niisama kõrgemaid kohti armastavad, soovitame käia ka lähedalasuvas Orjaku linnuvaatlustornis.

Orjaku rada tehtud, oli aeg ette võtta Hiiumaa pikim matkarada.

Leemeti matkarada (2+3 km)

Koduleht räägib nii: Suurepärast koormust pakkuv tõusude ja langustega  matkarada on läbitav 2 ja 3 km ringina. Suvel metsalooduse nautimist võimaldav rada sobib talvel suurepäraselt suusamõnude nautimiseks. Rada on  korralikult tähistatud ja sobib ka võistluste pidamiseks.

Tõsi, kui koormust otsida ning pigem sportlikule looduses liikumisele panustada, on sealsed kaksikringid tõepoolest suurepärased. Niisama looduses matkamise tarbeks on rada aga pigem tagasihoidlikute visuaalsete omadustega. Küll aga leiab rajalt muljetavaldavaid reljeefe, mis minul, kui tagasihoidlikul metsajooksjal, põlve juba esimese ringi keskpaigas lödiks tõmbaks ning kraavi hingeldama ajaks.  

Pigem pälvis matkaradadest olulisemalt suuremat tähelepanu Leemeti metsaonn, mis on looduses liikujale tasuta kasutamiseks igaüheõiguse alusel. Metsaonnis on tulekolle ning lavatsid istumiseks ja vajadusel ööbimiseks. Tarbevett saab naabrusest 160 meetri kauguselt Leemeti metsamaja tiigist.

Taaskord on tegemist suurepärase elektrivaba onniga, kuhu matkajärgselt või Hiiumaal kolades varjuda ning kolde soojuses käsi ja varbaid soojendada. Kelle jaoks metsaonnis magamine jääb matkaformaadist tulenevalt liiga “softiks”, teadku, et metsaonni juures on lubatud telkida kuni 5 telgiga.

Peale ringide ära-vantsimist oli aeg sealmaal, et võtsime suuna Hiiumaa viimase õpperaja poole.

Tihu õpperada (1,2 km)

Hiiumaa suurima järve juurde viiv ühesuunaline õpperada oli taas üks tore ja huvitav kõndimine. Luidetevahelises nõos paiknevale Tihu järvele avaneb vette ulatuvalt vaateplatvormilt kaunis vaade. Suvekuudel võib kuulata ja vaadelda mitmesuguseid veelinde ning imetleda vesiroose. Platvormile pääseb mööda laudteed, mis kulgeb koos pinnastee juppidega läbi vanade metsade, loopsude ja sookailulõhnaliste rabamännikute. Loodusraja keskmine osa oli ilmastikust ja aastaajast tulenevalt veidi märg, ent laudtee jättis väga esindusliku ja korraliku mulje.

Raja keskossa, paksu metsa sisse, jääb järjekordne lummav metsaonn. Tihu metsaonni pääseb vaid jala ning onn on looduses liikujatele kasutamiseks tasuta. Lõket tohib teha vaid onnis asuval grillrestiga varustatud tuleasemel ja kuna kõnealune onn asub Tihu looduskaitseala sihtkaitsevööndis, pole lubatud selle ümber ka telkida. Tarbevesi tuleb samuti endal kaasa võtta – lähedalasuv järv ei sobi vee võtmiseks, veekiht hõljuva muda peal on väga õhuke.

Ja nii need Hiiumaa 12 RMK loodus- matka- ja õpperada järsku läbi käidud saidki. Oli suurepärane kogemus, harjutus ja ettevõtmine. Ka Hiiumaa muutus selle käigus kuidagi armsamaks ja omasemaks. Olin sinna suveperioodidel ikka vahel sattunud ning lastega majakaid ja tuletorne vallutades haagissuvilatki kaasas vedanud, ent nüüd suutis meie teiseks suurim saar hinge hoopis teistsuguse jälje jätta. Ehk tulenes see hooajavälisest inimtühjusest, mis võimaldas laagripaikades, matkaradadel ja miks mitte ka pealinn Kärdla tänavatel privaatsemalt ja rohkem märgates jalutada. Ehk avas see kogemus matkaradade tarbimise sootuks teisest küljest. Meie kliimavöötmes on “hooajavälist” aega palju rohkem, kui hooajalist ning tegelikult pole ju vaja end tipp-hooajal rahvamassidega koos mööda laudteid ja radu edasi pressida. Või lõkkekohtadele amokki joosta. Tegelikult saab imelisi kogemusi omandada ka hooaaja välisel ajal, kui loodus hoopis teistsuguseid vaateid ja kogemusi pakub.

Mu sügavam mõte on pigem see, et huvitavate kohtade käimiseks pole vaja suve ja hooaega oodata. Sügisel pole õuesooja ja päikest, aga pole ka sääski ega tunglemist. Pigem kohtad oma radadel vaid paari inimest ning saad lõkkekohtades segamatult laiutada ja metsaonne kasutada. Hooajaväliste kondamiste arvelt saab suvedesse jätta hulga uusi, tundmatuid ja avastamata kohti. Kohti, kuhu “ajapuudusel” muidu võibolla üldse ei satukski.

Aitäh!

Murevaba kondamiskindel tahvel