Rubriigist “tulepulgaga Leatherman päästis päeva”

Sõber Ints helistas paar päeva tagasi ja ütles, et “Käi sealt ledermänist läbi ja too mulle midagi asjalikku, aga vaata, et saag oleks!” No, ja ma muidugi läksin, teades väga hästi, et ma ka ise sealt tühjade kätega tagasi ei tule. Ja nii see matkajatele mõeldud “Signal” mulle näppu jäigi.

Täna oli vaja metsa minna ja prantslastele välka-keelne instruktaaž teha, et kallid kunded UAZidega kurat-teab kuhu arutult ajama ei paneks, vaid ikka sõidu-mängu mõttest aru saaks. Seejärel selgus, et lisaks muule, on neil vaja metsas kõhud täis sööta. Noh, selline uhke Eestimaine loodus-kogemus. Metsad ja rabad ja lõke – täis värk!

Egas midagi. Kimasin Venemäele, et lõke püsti lüüa ning UAZi-seikluselt ja väikeselt räätsa-sutsakalt saabuvaid prantslasi hää metsasupi, sooja tee, koduleiva ja grillvorstiga kostitada. Kohale jõudes selgus, et laagrikotiga koos olid koju jäänud kõik asjad, mida tuletegemiseks vaja. Vaid puud olid olemas. Tikke, automatkaja-tšäksi ja tulepulka aga mitte. Ja noh, oksi ma seal ju ka aja peale kokku hõõruma ei hakka.
Õnneks meenus, et olin tulepulgaga “Signali” hommikul taskusse pistnud – kurat teab, äkki läheb vaja. Ja näed, läkski!
Mõne aja pärast oli lõke püsti, söögid-joogid laual ning kõik kallite kundede saabumiseks valmis. Päev sai päästetud ning elu õppetund hallollusesse talletatud. Tõsi, tulepulk, kui selline, kulus päris jõudsalt. Aga see ongi kuluosa. Uue jupi saab poest 10 euriga.

Seega, tulepulki ja Leathermane pole kunagi piisavalt. 😉 Ja kui juba koduväliselt asju ajad, olgu kõik alati kaasas.

Kuuba pildid Vol. 2

Kuuba on üks kummaline ja lummav riik. Veelgi kummalisem on see, et tal õnnestus alles teisel korral mulle hinge pugeda ning täna võib seda saareriiki liialdamata pidada üheks minu maailma lemmikriigiks. Eriline armastus kuulub sealjuures Havana vana-vanalinnale. Ja siis omakoda veelgi kummalisem on see, et mõlemad Kuuba-kogemused pärinevad eelmisest aastast. Siin on teise sutsaka pildid. Proovisin kuidagi nii, et palju eelmistega ei korduks. Keeruline, aga eks vaadake ise.
#laisaarlane#sensorialtravel#amazonasreisid

Kliki pildil:

2019 aasta viimane kondamine

Enne veel, kui lõppev aasta oma viimaseid päevi kalendrist välja rebima hakkas, sõitsime hää sõbraga kõige uue ootuses vastu väikesele kodumaisele kondamisele. “Arst” oli selleks nädalavahetuseks välja kirjutanud kaks “ravimit”. Esiteks pidi sulnis nädalavahetus mööduma Mercedese lipulaeva GLS‘i roolis ning teiseks, ootas meid minu maiste asjade vaieldamatute lemmikute hulka kuuluv Saka mõis koos oma suurepärase restoraniga

Ja kuda sa hää inime’ sinna ikka ühe jutiga sõidad. Auto karjub ju seikluste ning kaunite kohtade järele, hing kibeleb avastama ja taaskohtuma ning põhjarannik on selleks kõigeks justnimelt suurepärane koht.

Jäin seda kirjutades hetkeks mõtlema, et mis asi see salapärane “kondamine” siis õigupoolest on? Ühest küljest tead ju, kuhu suunda liigud ning millisesse punkti võiks kunagi välja jõuda. Teisalt aga dikteerib iga teele jääv ristmik liikumise suuna-nüansid, mis ei pruugi alati olla kooskõlas valitud sihtmärgi suunas osutava kompassinoolega. Samuti kerkivad seesugusest teevaliku-viisidest esile pigem teadmatusest innustust saavad lummavad emotsioonid, mis mässivad kogu ettevõtmise sulnisse ja kergelt möödapääsmatusse seiklushõngu ja avastamiskirge. Sedasi võiks jäädagi erinevaid nüansse kangutama, ent kokkuvõtlikult võiks sedapuhku nentida, et kondamine on – sihtpäratu emotsionaal-valikutel baseeruv mõtestatud uit-suunaline liikumine sihtmärgi poole.

I can live with that! 🙂

Igatahes, Tallinnast on Sakasse täpselt 150 kilomeetrit, aga otsesõit ei tulnud antud väljasõidul kõne allagi. Peidavad ju väiksemad teed ja nurgatagused kõike seda, mida hing ihkab – kogeda, avastada ning miks mitte ka veidikeseks ära eksida.

Seega lükkasime käigu sisse, ning võtsime esimesena suuna “Eesti Nordkappi”, ehk Purekkari neemele. Neile, kes ei tea, olgu öeldud, et tegemist on mandri-Eesti kõige põhjapoolseima punktiga ning seega jäävad muuli otsast mandri poole vaadates kõik maaühendusega mandri-Eestlased ja suur-saarlased teist alla poole. Tore teadmine ja igati väärt koht. Samuti väärivad sõitmist kõik Pärispea poolsaare teed. Mine läänekallast mööda üles ja tule Viinistu kaudu tagasi. Leiad palju põnevat, mille hulka kuuluvad lisaks imelistele kaldaäärsetele teedele ka vanad militaar-rajatised. Purekari puhul pead vaid arvestama sellega, et nagu kõikidel muudel “tippudel”, puhub ka seal tuul ning seda peaaegu aasta läbi. Lihtsalt üks selline tore eripära. Tõsi, 29. detsembril oli seal aga erakordselt kõle ning suure veetaseme tõttu ei saanud kuiva jalaga isegi suure kivi juurde.

Käsmu lõpust leiad Kuradisaare, kuhu vahel ka enam-vähem kuivade riietega kohale saab kõndida. Lisaks imetabasele rannakülale, leiab Käsmu rannikult uhke õnnekangru, Vana-Jüri kivid ning palju muud huvitavat. Legendi kohaselt pani Vana-Jüri neemel asuvale kivihunnikule aluse laevahukust pääsenud Rootsi kuningas Gustav II Adolf. Hunniku hinnanguline maht on 30 kantmeetrit.

Seejärel jätsime oma teele Vergi sadama ning suurepärase ja eheda söögikohana tuntud Altja kõrtsi. Aasta- ning hooaeg mõjutavad nende kohtade lahtiolekut märgatavalt. Seetõttu olid suletud nii Vergi sadama kohvik kui ka minu maiste lemmikute hulka kuuluv Altja kõrts. Nendesse satu kindlasti suvisemal hooajal (Altja – 20.aprill – 30.september iga päev 12:00 – 20:00).

Üks on sulnis sadamakohvik koos kõige sinna juurde kuuluvaga – võrratu koht, kus aeg maha võtta ning edasiseks peen-häälestuda. Altja kõrts on seevastu aga üdini ehe talu-kõrts, mis jääb kindla peale meelde nii oma maalähedase miljöö- kui ka maitsvate söökide poolest. Minu lemmikuks on seal praetud räimed või siis vanakooli heeringas hapukoore ja kartuliga. Mmmm…

Sealt saab mööda põnevat väikest metsateed lõigata Sagadi mõisa poole. Mõne kilomeetri pärast jääb teele Oandu küla, mis on ühtlasi ka Oandu-Ikla matkatee alguspunktiks. Lisaks paljudele lõkkekohtadele leiab sealt ka “Sõnametsa”.

“Sõnamets on mets, millesarnast pole kusagil mujal maailmas – mets, mis on austusavaldus maailma ajakirjanikele, sõnameistritele, sõnakatele ja julgetele inimestele.”

https://www.puhkaeestis.ee/et/sonamets

Mõisad

Ilusate mõisatega on seda piirkonda õnnistatud. Sagadist veidi maad vasakule, ehk lääne poole, jäävad Palmse mõis ja kõrts. Ka selles on imetabane söögikoht, kuhu tasub kindla peale eheda meelelise kogemuse saamiseks  sisse keerata. Muide, sealt tasub Palmse-Vatku (178) maanteed kaudu Vihasoole sõita ning sealt edasi juba Viinistusse. Teele jäävad ilusad külad, teed, loodus, võimas hiiepuu ja teeäärset käsitööpoodi pidav tore proua. Pea kinni, ütle tere ja toeta Eesti käsitöölisi!

Kaunist Sagadi mõisast leiab lisaks silmailule ka noobli rahvusromantilise hotelli ja restorani. Gruppidele pakutakse mitmeid põnevaid vaba aja programme ning pererahvas on igati tore ja rõõmus. Vaid wifi-kood on päheõppimiseks paras pähkel. Ka mälutreenitutele.

Sagadist veidi maad ida poole sõites, ootab uhke tervitus-tuulikuga tähistatud imekaunis Vihula mõis. Sulnis suvekontserdite koht ja romantiline “ööbla” koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Lisaks pisike automuuseum ning nunts tammiäärne Vesiveski kohvik-muuseum. Kes käinud, see teab. Kes pole – soovitan suvisemal ajal plaanidesse võtta.

Jalutasime mõnda aega talvistel Vihula mõisa aladel ringi ning sättisime end seejärel eelmainitud kohvikusse sooja, kohvile ja koogile. Must kass magas rahulikult raudse keerdtrepi astmel õnnist und ning aeg valgus tasapisi igavikku. Sedavõrd vaikselt ja salapäraselt, et kohvikust lahkudes astusime juba talvisesse pilkasesse pimedusse. Sellest polnud aga miskit – eelnev aeg oli olnud võrratu.

Seejärel polnudki enam suurt midagi teha, kui läbi pimeduse suund Saka mõisa poole võtta. Loomulikult mööda väiksemaid teid ja radu. Neid, mis meeli liigutavad ning midagi uut pakuvad. Järjekordsed mõisad, suurte korstnatega tööstushooned, kaunid ja küla-kogukondade poolt ülesvuntsitud asumid ning ilusad majad. Sekka metsi ja põldusid. Imeline.

Saka mõis

Ma ei tea täpselt, mis mind Saka mõisa tõmbab. Tean vaid, et olen seal aeg-ajalt juba aastaid käinud ning tunnen end sealses mõisaansamblis väga hästi. Lisaks toredale mõisa-majutusele leiab sealt ka suurepärase restorani ning spa, mis, tõsi küll, suurte ja uhkete spaadega ei võrdsustu, ent vesist ja saunast lõõgastust saab nautida ikka. Tegelikult polegi sealne spa oluline. Vähemalt minu jaoks mitte. Mind köidab sealne salapärane aura, mis mind Sakasse üha uuesti ja uuesti tagasi tõmbab. Ja siis loomulikult see lummav võlvidega restoran oma seintesse süvistatud kaunistuste, hea teeninduse, sulni rahu ning väga heade söökidega. Proovi kindlasti meega üleküpsetatud kitsejuustu peedihummuse ja piiniaseemnetega salatit, Boeuf a’la tartare’i ning majaveine.

Ja nii see kaunis aastalõpu kondamine läbi saigi. Suurepärane punkt lõppevale tegusale ja silmaringi avardavale aastale. Pole muud, kui vaid tänulik olla ja naeratada.

Järgmine sulnis mõisatuur saab aga alguse Kolga mõisast kohe, kui nad uue majutuse avavad. Seniks aga palju head!