Loosalu raba – üks teistmoodi auraga koht

Ühel ilusal nädalavahetusel, kui argiasju taas ajada polnud, vedas hing jällegi raba poole. Olime eelmisel õhtul HikingEst-is ümbruskaudseid matkaradu ja rabasid kamminud, ent ühtegi kindlat sõelale polnud jäänud. Järgmisel hommikul oli mu keha veendunud, et tahab veidi pikemalt käia ja kuna hommikune ärkamine venis laupäeva hommikutele kohaselt sulnis rahus, valisime peale ülipikka hommikukohvi ja tiksumist Vana-Kaiu lähistel asuva Loosalu-Paluküla loodusraja.

Selle valiku kasuks rääkisid mitmed asjaolud. Esiteks polnud me kumbki seal varem käinud. Teiseks tundus Loosalu raba veidi nurgatagune koht (mis siis, et seal asub Eesti suurim rabajärv) ning tegelikult tundus liikumist nautivale kehale, et umbes 15-kilomeetrine edasi-tagasi sutsakas on just see õige laupäevane distants. Poolepäevane matk mitmekesisel maastikul algab Loosalu soosaarelt ja jõuab välja Paluküla Hiiemäele, mis on oma 106,4 kõrgusmeetriga ühtlasi ka Loode-Eesti kõrgeim tipp. Kusjuures 4+4 km sellest loodusrajast on lummav läbi raba ja metsa looklev laudtee. Eriliseks teeb Loosalu järve ka asjaolu, et seal elutsevad haugid ja ahvenad on mustad kui tondid ja turbamuda maitsega.

Seni, kuni kallis kaasa matkavõikud valmis voltis, luristas kohvimasin termose kuumavat kohvi täis ning meie sulnilt veniva ja mõnusa hommiku järgne rabaharjutus võiski alata. Sõitsime Vana-Kaiusse, uurisime autoaknast veidi räämas Kaiu mõisa ning sõitsime seejärel mööda nauditavat kruusa-sutsakat loodusraja alguspunkti.

Vana-Kaiu poolt lähenedes palub esimeses parklas olev silt auto lahkelt Pakumäe jalamile jätta ning mitte rabasaarele välja sõita. Seda ikka selleks, et sealset loodust säästa. Ja eks see on üks mõistlik palve ka. Sealt pole enam palju jäänud ning umbes 15-minutilise kõndimise järel jõuad välja Loosalu lõkkekohta. Seal ootavad sind ees suur katusealune pinkide ja lauaga, lahtine lõkkease, pingid, puude varjualune, kuivkäimla, prügikast ning infotahvel. Kuna lõkkekoht asub eramaa ääres, siis parkimine on lubatud ainult selleks ette nähtud parkimistaskus! Lõkkekoht asub Kõnnumaa maastikukaitsealal, Loosalu piiranguvööndis.

Sealt edasi viis teerada läbi veidi maagilisena tundunud tiheda metsa laudtee algusesse. Raba algas nagu enamasti – mets sai otsa ning ees laiutas madalhaljastusega avar rabaala. Sekka mõned järved, kaunid jässakad männid ning üle raba looklev kõike poolitav lautee. Mul on laudteedega mingi oma värk. Mingi salapärane tõmme või ürgne kutse. Midagi konkreetset, mis ümbritseva korratu avaruse justkui tajutavalt füüsiliseks tervikuks koondab. Ühesõnaga.. ma ei tea, pean veel rabades käima, et see emotsioon ja tunne end kuidagi formuleeriks.

Kõndisime mööda igavikuna tunduvat laudteed kauguse poole ning samal hetkel, kui jõudsin mõelda, et „kuidagi üllatavalt üksluine on“ hakkas paistma suur järv. Risteelt otse hoides jõudsime välja väikesele järveäärsele platvormile ning kõik muutus. Loosalu järv ning seda ümbritsev raba said hoopis uue hingamise. Sellel kohal oli mingi sõnulseletamatult teistsugune aura kui teistel käidud rabadel. Ei ühtki inimest. Ei ühtki lindu ega looma. Ka lennukeid polnud. Olid vaid rabavärvid, tume lumepilvede ja vihmasegune taevas, harvad pilvedest läbimurdvad päikesekiired ning selle kõige keskel võimsa kontrastina mõjuv suur ja tume järv.

Kaarega ümber raba looklev laudtee viis välja järgmisele järveäärsele platormile. Sinna jõudmine oli veelgi lummavam. Väiksemad järved ja tumedad veesilmad kõikjal, kui maastikusse astutud suured jalajäljed. Kontrastiks kulunud kollane ja tumepruun rohi ning rohelised männid. Sekka punast ja helerohelist sammalt koltunud rohu alt piilumas. Meeletult äge ja lummav.

Ideaalseks piknikukohaks sobiv platvorm nägi välja kui tükike kõva reaalsust keset ümbitsevat maagilist loodust. Tundus just sedasorti kohana, kus Metalooduse Romet laukasse ujuma läheks. Ja just sellise kohana, kus korraks maha istuda, kaasa võetud kohvitermos avada ning kättesattunud ilu ning toredat elu-hetke nautida ning endasse talletada. Ideaalne ja inimtühi koht, kus aeg maha võtta, argielu unustada ning endale ja kaaslase sügavalt ja soojalt silma vaadata.

Järgmist laudtee-etappi ääristasid taas lummavad väiksemad järved ning veesilmad. Peatselt algas taas mets ning peale väikest sillaületust lookles peaaegu tikksirge laudtee metsakaugusesse. Paralleelses kraavikeses voolav vaikne tume vesi kandis endaga lehti kaasas ning kõrge mets surus end taevapoole kõrgudes ülevalt kokku, andes käesolevale loodusrajale taaskord uue emotsiooni ning visuaali.  Laudtee lõppes väikese lagendiku lähistel – vanal talukohal. Sealt jäi raja lõpuni veel veidi maad.

Tagasi rappa jõudes pidasime esimesel platvormil väikese pikniku, sõime kaasa tehtud võikud ära, lonksasime kohvi peale ning lasime loodusel endasse sulada. Ilus ja hea oli.

Ja kui saad, võta loodusesse visatud prügi kaasa ning pane pärast sinna, kus see käib. Nii on pärast hea.

Püsivarustus: Pealambid

Isikliku püsivarustuse lahkamine on jõudnud valgustandvasse punkti ning pajatab sellel korral pealampidest. Pealamp on mul alati kaasas. Ja kui nad juba kaasas on, läheb neid ka pidevalt vaja. Eriti läheb lampe vaja siis, kui ühtegi kaasas pole, onju! Aga selle triki on elu mulle juba selgeks õpetanud ning nüüd olen end mõnede püsivarustusse kuulevate pealampidega ümbritsenud.

Kui ma 2011. aastal esimest korda pikale automatkale (Mongooliasse) läksin, haarasin Matkaspordist kaasa kõige odavama Petzli pealambi. Ikka selleks, et näeks, mida õhtupimeduses laagrilaualt suhu pistad. See oleks tänaseks juba nii hirmus vana ja sisse töötanud, ent Kasahstani piirivalvurite arapi käigus läks toosama väärt valgusallikas igaveseks kaduma. Ju oli kellelgi rohkem vaja.

Igatahes… reisilt tagasi tulles otsin uue. Taas kõige odavama, sest vana töötas ilusasti ning täitis kõik lambile usaldatud ülesanded. Ka patareid peavad selles pealambis üllatavalt kaua vastu. Kõnealune lamp elab muretult tänaseni. Kuigi jah, peapael hakkab vaikselt oma elastsust kaotama.

Hoolimata sellest, et mu enda tavaelus käredamaid pealampe vaja ei lähe, olen aegade jooksul siiski mõned sellised soetanud. Nende peamine ülesanne on olnud täita ülikerge ja vastupidava kaameralambi funktsiooni. Väikesele ekspeditsioonikaamerale ju rasket akusid magustoiduks söövat valgust külge ei seo ning nendes karmides tingimustes, kus me 4x4Reisidega kondame, peavad pealambid nii kui nii paremini vastu. Tõsi, ühe vägeva „isenägeva“ silmaga lambi (Petzl NAO) suutis -40 kraadine külm siiski lolliks ajada. Muidu töötas lamp kaameral väga hästi ning pakkus paljudes kohtades elutähtsat valgust. Järgmiseks „kaameralambiks“ sai Led Lenser H6, mis oli veelgi kompaktsem ja kergem ning äärmiselt mugava manuaalse valgusvõimsuse regulaatoriga. Kõnealune lamp on tänini kaamera küljes ning teeb ustavalt oma tööd.

Seega polegi tavalisel pealambil muud teha, kui ninaesist valgustada. Suurel sport-kiirusel ma pimedas metsas ei jookse või rattaga ei sõida, orienteerumisega ei tegele jne.  Tõsi, vahel kannab pealamp välja ka sulni laagri-laualambi rolli. Tuleb vaid põlev lamp vastu veepudelit asetada ning valguskuma laiub malbelt üle laua.

Vaata lisaks siit:
https://www.canadiantire.ca/en/howto/project.html/project/sports-and-rec/how-to-make-a-camping-lantern/category/Sports-Rec.html

Teiseks lambiks on LedLenser MH6-e, mille valgusjõuks on 200 luumenit, näitab paberite järgi kuni 120m kaugusele ning põleb ühe täis laetud (800mAh) akuga (nõrgemal režiimil) kuni 20 tundi. Käredamaga virutab 5 tundi. Ma ei olnud enne selle isendiga kohtumist akuga pealampe kasutanud. Laetav toode tundus vahelduse mõttes aga väga huvitav. Eriti veel sellises võtmes, kui akudest lugu ei pea või voolumahuti tühjeneb, saab selle vahetada kolme AAA-tüüpi patarei vastu ning elu jätkub. Laetav lamp on end tänaseks igast küljest õigustanud. Laagriöölt kodu poole sõites ühendan lambi auto vooluvõrku ning järgmisel korral on täisjõus valgusti taas käepärast võtta.

Lamp on üllatavalt “tummine” ja mõjub käega katsudes kvaliteetse ja tugevana. Tõsi, kaugust pole testinud, sest pole vaja olnud. Töötas mul ühel autoreisil peamiselt õhtuse salongivalgustusena, sekka sutsu muud vaatamist. Meeldiv on antud lambi puhul ka see, et kui soovin täisvõimsusel lambi välja lülitada, saab seda teha ühe nupuvajutusega, mitte ei pea kõiki režiime läbi lappama.

Minu pealambid elavad autos. Hoiavad vilkalt peatugede ümbert kinni ning on vajadusel lihtsasti leitavad ja haaratavad. Neil on seal hea olla. Uksesahtlis koos Leathermani ja muude pussnugadega olelusvõitluses räheldes võib lääts hõõruda või kahjustada saada. Muudesse laegastesse peites ei pruugi lampe aga vajalikul hetkel üles leida.

Püsivarustus: Leatherman Signal, Skeletool ja Wave+

Tegin vanasti ikka nalja, et kui on vaja noaga konservi avada, astuvad Leathermani-mehed sammu tagasi, liigend- ja pussnoameestel on aga savi. Lööd noa otsapidi konservi ja lõikad kaane konservikarbi küljest lahti. Hiljem, kui nuga enam saiast või tomatist läbi ei lähe, tõmbad tera luisuga üle ning elad edasi.

Sellele hoiakule aitas kindlasti kaasa ka üks varasem kogemus, kui olime 00-ndate alguses ühel Radissoni hotellis peetud tootetutvustusel ning seal läks lavapealsetel ühel hetkel mingit tööriista vaja.

“Kas kellelgi on Leathermani laenata?”, hüüti lavalt saali.

“Mul on, aga ma ei luba teistel seda kasutada!”, kostus hääl rahva seast vastu…

Nüüd olen aga ise juba mõnda aega Leathermani-mees ning minu püsivarustuse hulka on sääraseid multitööriistu kogunenud tänaseks kolm – matkajatele mõeldud Signal, Skeletool ja Wave+.

Kõige uuem on Signal. Käisin mõni aeg tagasi Leathermani kontoris maad kuulamas ning uusi tooteid vaatamas. Seal see matkajatele mõeldud Signal mulle ette jäigi. 212-grammisel Signal multitööriistal on kokku 19 tööriista, noatera pikkuseks on 6,93 cm ning tööriista suletud pikkus on 11,43cm. 19 kasuliku tööriista seas on matkajatele eriti kasulikud haamer, millega telgivaiu maasse taguda või neid sealt välja sikutada, näpitsad, konservi- ja pudeliavaja, saag, teemant teritaja, karabiin, millega Signal enda külge kinni panna ning tulepulk. Tulepulk on üsna pehmest materjalist, andes küll kõvasti väärtuslikke sädemeid, ent kuludes samal ajal jõudsalt. Muretsemiseks puudub põhjus, sest neid saab 10 euri eest juurde soetada ning kui nüüd üdini aus olla, tasub igapäevast tuld teha teiste ja mugavamate tulepulkadega ning Ledeka oma hoida hädaolukordade tarbeks. Ja oi kurja, kui terav nuga Signalil on… Ühesõnaga, Signal on nüüdsest põhikohaga mu Fjällräven KEB pükste küljes ning on minuga igal kondamisel kaasas.

Kui Go Travel mulle 2016. aastal meeliülendava ja uhke „Aasta seikleja“ tiitli üle andis, käis sellega kaasas ka üks Matkaspordi kinkekaart. Vot selle kinkekaardiga ma oma elu esimesele Leatermanile Järve poodi järgi läksingi.

Skeletool on mõistlik riist – saab näpistada, lõigata ja kruve keerata. Ja ega enamasti rohkem vaja polegi. Parim on Skele’ juures aga see, et selle saab klambriga püksitasku või karabiiniga püksirihma-aasa külge kinnitada. Ei kao ära ning ei vedele Victorinoxi või liigendnoa kombel elutult tasku põhjas. Tõsi, spets kotikesega saab ka teised vöö külge kinnitada, aga need mulle ei meeldi. Lihtsalt ei meeldi ja kõik. Leatherman Skeletool on kõigest 142 grammi kaaluv täissuuruses multitööriist ning sellel on 7 kõige vajalikumat multitööriista funktsiooni. Skeletool on kaasas kandmise mõttes üks kõige mugavamaid multitööriistu. Suletud pikkus on 100 mm, kaal 142 g ning tera pikkus: 66 mm. Tänaseks on Skelest’ saanud mu teksapükste ustav kaaslane. Nagu Leatermanidega ikka – you never know – millal vaja võib minna. Ja enamasti lähebki…          

Seejärel tekkis mu Leathermanide valikusse palju mitmekülgsemate võimalustega Wave+. Ja sellega koos kohe ka uued vajadused, mis end kui tellimise peale ilmutama hakkasid. Järsku oli vaja kääridega lõigata, tibatillukese kruvikaga auke teha, saagida ning viilida. Ka veidi suuremad näpitsad kulusid hoobilt marjaks ära. 241-grammisel taskukal on 17 erinevat tööriista ning selle suletud pikkus on sama kui Skeletoolil – 10 cm. Leatherman Wave+ multitööriist on populaarse Wave mudeli järeltulija ning sellel näpitsatel on nüüdseks vahetatavad lõiketerad.

Minu jaoks on Wave+ igati funktsionaalne ja pädev kääridega tagavaratööriist ning lebab hetkel jõude auto uksesahtlis ja ootab truult uusi tööülesandeid – neid, millega mu igapäeva Ledekad hakkama ei saa.

Muus osas on Leathermanide puhul tegemist väärt riistadega. Vaatad toodet ja saad aru, milline meeletu töö on ühe multitööriista väljatöötamisele panustatud. Kõik on peensusteni läbi mõeldud. Funktsioone on peidetud kõikjale. Ühe otsaga saab teha seda, teisega aga hoopis midagi muud. Näpitsad paistavad näpitsatena, aga peidavad endas hoopis nelja-viite funktsiooni.

Ühesõnaga, mul on neid hetkel kolm ja sellisena plaanin ma seda olukorda ka hoida. Letis oli igasugu põnevaid Leathermane veel, aga mulle piisab nendest töödest, mida need kolm šaakalit mu teele veeretada suudavad. Aga kunagi ei tea… Seega, tulepulki ja Leathermane pole kunagi piisavalt. Ja kui juba koduväliselt asju ajad, olgu kõik alati kaasas.

See, et mul neid kolm on, on minu enda mingi kiiks. Tegelikus elus saab vabalt ka ühega hakkama. Vaja on vaid vajadused kaardistada, mudelitega tutvuda ning õige välja valida. Aga kuratlikult mugav on, kui seda ei pea tsiviil- ja metsariiete vahetamisel kogu aeg ümber tõstma.

Siin on veel üks uue Leathemani ülevaatevideo. Sellel korral P4