Lumine Uuejärve matkarada (6km)

Ühel aasta-alguse hommikul aknast välja vaadates sai kibekiirelt selgeks, et toimumas oli midagi erakordset – maa oli värskest lumest valge. Eelnevate aastate kogemusele tuginedes võis ju eeldada, et järgmisel päeval enam lund pole ning tegutseda tuli kiirelt. Lonksasime kohvikruusid tühjaks, haarasime väikeseks loodus-kõnniks vajalikud asjad kaasa ning istusime autosse.

Mulle oli sellel ajal kätte sattunud iga-olu-sõiduks suurepäraselt sobiva Subaru XV uus e-Boxer hübriid-versioon, mida eelmisel päeval ilma ühegi lumekribalata Pakri poolsaarel pildistamas käisime. Nüüd oli aga paks lumi maas ning värske hübriid sai end ka nendes mõnusates oludes tõestama asuda. Tegelikult polnud autol enam midagi tõestada – olin XV-ga kokku puutunud juba sellest ajast, kui need meite-maale müüki jõudsid ning selle aja jooksul olen selle rõõmsalt ja muretult seiklustesse suhtuva autoga maha uhanud tuhandeid metsa-, kruusa- ja asfaldikilomeetreid.

Piibe maantee paksus lumes oli lausa lust sõita ning süda täitus suure ootusärevusega. Polnud ju paksu lumega kaetud matkarajal enam hiid-ammu kõndinud. Lisaks eelnevale mõjus põnevust tekitavalt ka teadmine, et Põhja-Kõrvemaal asuv Uuejärve matkarada oli kuidagi moodi sootuks käimata jäänud. Ei teagi, kuidas see tähelepanu alt välja oli jäänud. Omast arust olime kõik sealsed juba läbi käinud… Õnneks hulkusin ühel päeval RMK äpis ringi ning nii see Uuejärve mulle silma jäigi. Suudab ikka vahel üllatada!

Mets oli loomulikult ääreni rahvast täis. Suusatajad, kes vist juba eelmisel päeval tõukeasenditesse lukustunult rajal esimesi lumekribalaid ootasid, olid end liikuma saanud. Metsateede ääred olid paksult autosid täis pargitud ja nende juurest alguse saanud värsked jalajäljed hargnesid erinevatesse suundadesse.

Oma suureks üllatuseks polnud kõnealusel matkarajal erilist tunglemist. Kokku kohtasime oma teel vast kümmekond inimest. Aga rada oli tore. Algas rahulikult, järk-järgult põnevamaks muutudes ning raja keskosas ootasid ees juba toekamad katsumused korralike tõusude ja langustega. Suvisel ajal pole mõtet sinna plätudega minna – need ei vea vast suurematest tõusudest üles. Ja ka laskumistel on karvasemast ja toekamast tallast abi ning ka see võiks jala küljes kõvemini kinni olla. Pean tunnistama, et selliseid tõuse polnud me oma läbi-käidud RMK radadel veel kohanud ning taaskord sai rõõmustada selle üle, et jalga sattusid just sobiliku tallaga saapad.

Koduleht kirjutab Uuejärve matkaraja kohta nii: Põhja-Kõrvemaa eriilmelisel ja huvitaval maastikul looklev rada. Näha saab erinevaid metsatüüpe, pinnavorme ning Nõukogude armeest jäänud jälgi. Rada on tähiststud kollaste värvimärkidega.

Sellega võib nõustuda. Rada oli tõesti hästi tähistatud. Jäime vaid korral ühel ristmikul mõtlema, millist suunda edasiseks valida. Ja mis eriilmelisust puudutab, siis sellest puudust tundma ei pea. Vaatamist jagub.

Talvine Uuejärve rada oli aga igavesti ilus, pakkudes palju kaunist nii silmale kui ka meelele. Värske lume raskuse all kaardu vajunud oksad mõjusid kui väravavõlvid mingisse salapärasesse tundmatusse maailma. Paks lumi ja värskete jälgede tegemise võimalus lisasid vürtsi veelgi. Talvisele ajale omaselt oli rada veidi metsik – selle sõna kõige paremas mõttes. Paar teele vajunud puud, veidi rabedat siin ja seal ning mõni libe lõik – aga selleks ju loodusesse minnaksegi. Mööda sirget harjaga puhtaks nühitud teed saab ka linnaruumis käia ja selles pole enamasti midagi põnevat.

Rajalt leiab lisaks väikesele laudteele ka hulganisti pinke, millel jalgu puhata, vaadet nautida ning väike söögi- ja joogipeatus teha. Lisaks sellele on rajal olemas katusealune, kus saab end veelgi mugavamalt tunda. Lõkke tegemise ja telkimise võimalus asub aga veidi eemal Venemäe telkimisalal. Või siis Kullil või veelgi kaugemal Oru lõkkekohas.

Kokkuvõtteks tuleb öelda, et Uuejärve on kindlasti üks sedasorti rada, kuhu tasub ka muudel aastaaegadel sammud seada. 3/4 rajast on igavesti tore – veidi üksluisena mõjus vaid raja lõpuosas olev lõik, mis talve-lumisel ajal oma eksistentsi suusarajaga jagab. Muidu oli aga igavesti tore ja olime väga rõõmsad, et sellise lumise kogemuse võrra rikkamaks saime. Kes oleks siis osanud aimata, et see lumi enam ära ei lähegi…

Hea plaan Hiiumaa matkaradadega Vol. 4

Proloog

Sattus nii, et meil oli üle üks ports vabu päevi. Mõtteid oli igasuguseid, aga lõpuks jäi kaalukausile selline mõte, et sõidame hoopis Hiiumaale ning käime läbi kõik sealsed matka-, õppe- ja loodusrajad, mis RMK kodulehel (loodusegakoos.ee) kirjas. Kiire otsing kuvas tulemuseks kaksteist seesugust võimalust. Ööbimised lahendasime vanlifer’i võtmes.  Küsisin Citroënist omale ühe pika Spacetourer bussi, palusin istmed välja tõsta ning kolisime omadega sinna sisse.

IV päev

Sääretirbi pilkasesse ning jahedasse pimedusse mattunud öö möödus igati rahulikult. Mingil hetkel sõitis meie laagriplatsi juurest läbi üks auto – arvatavasti otsis samuti öömaja, ent siis jäi taas vaikseks ning rohkem polnud enam kedagi kuulda. Arvukad merelinnud olid end kusagile mujale sättinud. Muidu rannaniitudel majesteetlikult patseerivad Šoti mägiveised ning teised sõra- ja sarvilised koondusid sellel öösel samuti kuhugi mujale. Ehk kükitasid vaikides sealsamas kadakametsa varjus külma ja kottpimedat ööd, eluandva hommikuvalguse ootuses.

Nagu ikka, saime ka meie kaunil keskhommikul lõpuks bussist välja ning sättisime end peale väikest hommikusööki kolme viimast Hiiumaa rada võtma. Et seiklus võimalikult vara pihta hakkaks, otsustasime alustada tammteedega ühendatud ning kokku kasvanud Kassari saare servast Orjaku õpperajast.

Orjaku õpperada (0,7-2 km)

Orjaku on taas üks sedasorti rada, mida tasub Hiiumaale sattudes külastada. Roostiku vahel looklev laudtee-rada koosneb pikemast Orjaku rajast (2 km) ja lühemast Roostikuringist (0,7 km). Rajalt avaneb vaade nii Käina kui Jausa lahele, kust saab jälgida lindude tegevust ja nende rännet. Lühike roostikuring viib mööda laudteed läbi kõrge roostiku Silmakarele. Õpperajale jäävad lisaks ühele suurele otsa-ronitavale kivile ka kaks vaatetorni. Silmakaarel 6m kõrgune ning Kassari saarel kolmene. Viimase juurde viib mõnus pinnastee. Vaatetorn või õigemini platvorm on toreda vaatega avar koht, ent mingil põhjusel kasutab kohalik fauna seda hooajavälisel ajal vetsuna. Kes, mis või miks, jäigi arusaamatuks. Küll aga tuleb tõdeda, et ilma selle “lisata” oleks seal palju ilusam olla.

Vaatamisväärsuste kohta kirjutab koduleht sedasi: Käina laht on pigem rannikujärv kui merelaht. Selle keskmine sügavus on vaid 0,5 m ja laht on merega ühendatud 3 kanali kaudu. Lahes on kokku 23 saart, mis on madalad ja enamasti pillirooga ümbritsetud. Huvitav ja liigirikas Käina lahe linnustik. Sügisel peatub lahel 10-15 tuhat, maksimaalselt 20 tuhat vee- ja rannikulindu.

Need, kes aga lindude vaatlemisest lugu peavad, või niisama kõrgemaid kohti armastavad, soovitame käia ka lähedalasuvas Orjaku linnuvaatlustornis.

Orjaku rada tehtud, oli aeg ette võtta Hiiumaa pikim matkarada.

Leemeti matkarada (2+3 km)

Koduleht räägib nii: Suurepärast koormust pakkuv tõusude ja langustega  matkarada on läbitav 2 ja 3 km ringina. Suvel metsalooduse nautimist võimaldav rada sobib talvel suurepäraselt suusamõnude nautimiseks. Rada on  korralikult tähistatud ja sobib ka võistluste pidamiseks.

Tõsi, kui koormust otsida ning pigem sportlikule looduses liikumisele panustada, on sealsed kaksikringid tõepoolest suurepärased. Niisama looduses matkamise tarbeks on rada aga pigem tagasihoidlikute visuaalsete omadustega. Küll aga leiab rajalt muljetavaldavaid reljeefe, mis minul, kui tagasihoidlikul metsajooksjal, põlve juba esimese ringi keskpaigas lödiks tõmbaks ning kraavi hingeldama ajaks.  

Pigem pälvis matkaradadest olulisemalt suuremat tähelepanu Leemeti metsaonn, mis on looduses liikujale tasuta kasutamiseks igaüheõiguse alusel. Metsaonnis on tulekolle ning lavatsid istumiseks ja vajadusel ööbimiseks. Tarbevett saab naabrusest 160 meetri kauguselt Leemeti metsamaja tiigist.

Taaskord on tegemist suurepärase elektrivaba onniga, kuhu matkajärgselt või Hiiumaal kolades varjuda ning kolde soojuses käsi ja varbaid soojendada. Kelle jaoks metsaonnis magamine jääb matkaformaadist tulenevalt liiga “softiks”, teadku, et metsaonni juures on lubatud telkida kuni 5 telgiga.

Peale ringide ära-vantsimist oli aeg sealmaal, et võtsime suuna Hiiumaa viimase õpperaja poole.

Tihu õpperada (1,2 km)

Hiiumaa suurima järve juurde viiv ühesuunaline õpperada oli taas üks tore ja huvitav kõndimine. Luidetevahelises nõos paiknevale Tihu järvele avaneb vette ulatuvalt vaateplatvormilt kaunis vaade. Suvekuudel võib kuulata ja vaadelda mitmesuguseid veelinde ning imetleda vesiroose. Platvormile pääseb mööda laudteed, mis kulgeb koos pinnastee juppidega läbi vanade metsade, loopsude ja sookailulõhnaliste rabamännikute. Loodusraja keskmine osa oli ilmastikust ja aastaajast tulenevalt veidi märg, ent laudtee jättis väga esindusliku ja korraliku mulje.

Raja keskossa, paksu metsa sisse, jääb järjekordne lummav metsaonn. Tihu metsaonni pääseb vaid jala ning onn on looduses liikujatele kasutamiseks tasuta. Lõket tohib teha vaid onnis asuval grillrestiga varustatud tuleasemel ja kuna kõnealune onn asub Tihu looduskaitseala sihtkaitsevööndis, pole lubatud selle ümber ka telkida. Tarbevesi tuleb samuti endal kaasa võtta – lähedalasuv järv ei sobi vee võtmiseks, veekiht hõljuva muda peal on väga õhuke.

Ja nii need Hiiumaa 12 RMK loodus- matka- ja õpperada järsku läbi käidud saidki. Oli suurepärane kogemus, harjutus ja ettevõtmine. Ka Hiiumaa muutus selle käigus kuidagi armsamaks ja omasemaks. Olin sinna suveperioodidel ikka vahel sattunud ning lastega majakaid ja tuletorne vallutades haagissuvilatki kaasas vedanud, ent nüüd suutis meie teiseks suurim saar hinge hoopis teistsuguse jälje jätta. Ehk tulenes see hooajavälisest inimtühjusest, mis võimaldas laagripaikades, matkaradadel ja miks mitte ka pealinn Kärdla tänavatel privaatsemalt ja rohkem märgates jalutada. Ehk avas see kogemus matkaradade tarbimise sootuks teisest küljest. Meie kliimavöötmes on “hooajavälist” aega palju rohkem, kui hooajalist ning tegelikult pole ju vaja end tipp-hooajal rahvamassidega koos mööda laudteid ja radu edasi pressida. Või lõkkekohtadele amokki joosta. Tegelikult saab imelisi kogemusi omandada ka hooaaja välisel ajal, kui loodus hoopis teistsuguseid vaateid ja kogemusi pakub.

Mu sügavam mõte on pigem see, et huvitavate kohtade käimiseks pole vaja suve ja hooaega oodata. Sügisel pole õuesooja ja päikest, aga pole ka sääski ega tunglemist. Pigem kohtad oma radadel vaid paari inimest ning saad lõkkekohtades segamatult laiutada ja metsaonne kasutada. Hooajaväliste kondamiste arvelt saab suvedesse jätta hulga uusi, tundmatuid ja avastamata kohti. Kohti, kuhu “ajapuudusel” muidu võibolla üldse ei satukski.

Aitäh!

Murevaba kondamiskindel tahvel

Kuistlema raba ja Õmma metsaonn

Kondasin eelmisel nädalal taas ühes huvitavas rabas. Seda poolitav maakonnapiir annab rabale aga kaks nime – Läänemaa poolel tuntakse seda Kuistlema rabana, Raplamaal aga Õmmana. Et asi veel keerulisem oleks, kuuluvad sealsed alad sootuks Marimetsa-Õmma hoiauala kooslusesse ning Marimetsa, kui selline, laiub peaasjalikult üldse Haapsalu pool Risti-Virtsu maanteed. Nimeteema pole ainus segane asi. Mingil põhjusel mõjub sealne rabamassiiv kummaliselt ka kaasavõetud tehnikale. Aga see selleks – raba keskel asub üks lummav muust maailmast ära lõigatuna tunduv vägev metsaonn ning selle salapära utsitas minekule. Võtsin väikese kaamera kaasa, sidusin räätsad koti külge ning hakkasin astuma. #laisaarlane#kuistlema#raba