Loosalu raba – üks teistmoodi auraga koht

Ühel ilusal nädalavahetusel, kui argiasju taas ajada polnud, vedas hing jällegi raba poole. Olime eelmisel õhtul HikingEst-is ümbruskaudseid matkaradu ja rabasid kamminud, ent ühtegi kindlat sõelale polnud jäänud. Järgmisel hommikul oli mu keha veendunud, et tahab veidi pikemalt käia ja kuna hommikune ärkamine venis laupäeva hommikutele kohaselt sulnis rahus, valisime peale ülipikka hommikukohvi ja tiksumist Vana-Kaiu lähistel asuva Loosalu-Paluküla loodusraja.

Selle valiku kasuks rääkisid mitmed asjaolud. Esiteks polnud me kumbki seal varem käinud. Teiseks tundus Loosalu raba veidi nurgatagune koht (mis siis, et seal asub Eesti suurim rabajärv) ning tegelikult tundus liikumist nautivale kehale, et umbes 15-kilomeetrine edasi-tagasi sutsakas on just see õige laupäevane distants. Poolepäevane matk mitmekesisel maastikul algab Loosalu soosaarelt ja jõuab välja Paluküla Hiiemäele, mis on oma 106,4 kõrgusmeetriga ühtlasi ka Loode-Eesti kõrgeim tipp. Kusjuures 4+4 km sellest loodusrajast on lummav läbi raba ja metsa looklev laudtee. Eriliseks teeb Loosalu järve ka asjaolu, et seal elutsevad haugid ja ahvenad on mustad kui tondid ja turbamuda maitsega.

Seni, kuni kallis kaasa matkavõikud valmis voltis, luristas kohvimasin termose kuumavat kohvi täis ning meie sulnilt veniva ja mõnusa hommiku järgne rabaharjutus võiski alata. Sõitsime Vana-Kaiusse, uurisime autoaknast veidi räämas Kaiu mõisa ning sõitsime seejärel mööda nauditavat kruusa-sutsakat loodusraja alguspunkti.

Vana-Kaiu poolt lähenedes palub esimeses parklas olev silt auto lahkelt Pakumäe jalamile jätta ning mitte rabasaarele välja sõita. Seda ikka selleks, et sealset loodust säästa. Ja eks see on üks mõistlik palve ka. Sealt pole enam palju jäänud ning umbes 15-minutilise kõndimise järel jõuad välja Loosalu lõkkekohta. Seal ootavad sind ees suur katusealune pinkide ja lauaga, lahtine lõkkease, pingid, puude varjualune, kuivkäimla, prügikast ning infotahvel. Kuna lõkkekoht asub eramaa ääres, siis parkimine on lubatud ainult selleks ette nähtud parkimistaskus! Lõkkekoht asub Kõnnumaa maastikukaitsealal, Loosalu piiranguvööndis.

Sealt edasi viis teerada läbi veidi maagilisena tundunud tiheda metsa laudtee algusesse. Raba algas nagu enamasti – mets sai otsa ning ees laiutas madalhaljastusega avar rabaala. Sekka mõned järved, kaunid jässakad männid ning üle raba looklev kõike poolitav lautee. Mul on laudteedega mingi oma värk. Mingi salapärane tõmme või ürgne kutse. Midagi konkreetset, mis ümbritseva korratu avaruse justkui tajutavalt füüsiliseks tervikuks koondab. Ühesõnaga.. ma ei tea, pean veel rabades käima, et see emotsioon ja tunne end kuidagi formuleeriks.

Kõndisime mööda igavikuna tunduvat laudteed kauguse poole ning samal hetkel, kui jõudsin mõelda, et „kuidagi üllatavalt üksluine on“ hakkas paistma suur järv. Risteelt otse hoides jõudsime välja väikesele järveäärsele platvormile ning kõik muutus. Loosalu järv ning seda ümbritsev raba said hoopis uue hingamise. Sellel kohal oli mingi sõnulseletamatult teistsugune aura kui teistel käidud rabadel. Ei ühtki inimest. Ei ühtki lindu ega looma. Ka lennukeid polnud. Olid vaid rabavärvid, tume lumepilvede ja vihmasegune taevas, harvad pilvedest läbimurdvad päikesekiired ning selle kõige keskel võimsa kontrastina mõjuv suur ja tume järv.

Kaarega ümber raba looklev laudtee viis välja järgmisele järveäärsele platormile. Sinna jõudmine oli veelgi lummavam. Väiksemad järved ja tumedad veesilmad kõikjal, kui maastikusse astutud suured jalajäljed. Kontrastiks kulunud kollane ja tumepruun rohi ning rohelised männid. Sekka punast ja helerohelist sammalt koltunud rohu alt piilumas. Meeletult äge ja lummav.

Ideaalseks piknikukohaks sobiv platvorm nägi välja kui tükike kõva reaalsust keset ümbitsevat maagilist loodust. Tundus just sedasorti kohana, kus Metalooduse Romet laukasse ujuma läheks. Ja just sellise kohana, kus korraks maha istuda, kaasa võetud kohvitermos avada ning kättesattunud ilu ning toredat elu-hetke nautida ning endasse talletada. Ideaalne ja inimtühi koht, kus aeg maha võtta, argielu unustada ning endale ja kaaslase sügavalt ja soojalt silma vaadata.

Järgmist laudtee-etappi ääristasid taas lummavad väiksemad järved ning veesilmad. Peatselt algas taas mets ning peale väikest sillaületust lookles peaaegu tikksirge laudtee metsakaugusesse. Paralleelses kraavikeses voolav vaikne tume vesi kandis endaga lehti kaasas ning kõrge mets surus end taevapoole kõrgudes ülevalt kokku, andes käesolevale loodusrajale taaskord uue emotsiooni ning visuaali.  Laudtee lõppes väikese lagendiku lähistel – vanal talukohal. Sealt jäi raja lõpuni veel veidi maad.

Tagasi rappa jõudes pidasime esimesel platvormil väikese pikniku, sõime kaasa tehtud võikud ära, lonksasime kohvi peale ning lasime loodusel endasse sulada. Ilus ja hea oli.

Ja kui saad, võta loodusesse visatud prügi kaasa ning pane pärast sinna, kus see käib. Nii on pärast hea.

(Müüdud!) Osta mini-karavan ära!

Müüa autonoomse soojendusega (Webasto) “Squaredrop” disaini ja nutikate lahendustega matkahaagis. Aerodünaamiline ja hea juhitavusega, võimalik vedada praktiliselt iga sõidukiga alustades väikesest luukpärast lõpetades kaubikuga. Mini-karavan on oma olemuselt ilmastikukindel muretu telk, millel on kolm ust, millest üks suur, et „minikat“ saaks kasutada ka funktsionaalse tavahaagisena. Sääse- ja pimenduskatetega aknad ning katuseluuk tumekatte ja sääsevõrguga. Akulaadija Bosch C3, aku, inverter, haagise sees kahene seinapistik 230V ja 2x USB laadimisauku. Lisaks LED sisevalgustus. Haagises on hulganisti panipaiku ning vineerist funktsionaalne ja teisaldatav voodipõhi koos madratsiga. Webasto ahju ümber on ehitatud minimalistlik laud ning jalanõude või kinnaste kuivatamise rest. Seinale on kinnitatud hulk nagisid ja sahtlisüsteem erinevate asjade hoiustamiseks. Kasti sisemõõdud:2.35×1.43 m, Sisekõrgus:1.29 m, Haagise gabariidid:3.77×1.90 m, Üldkõrgus:1.92 m, Täismass:750 kg, Tühimass:377 kg

Hinnasoov: 3750 euri. Arve võimalus.

Väints

5056777

laisaar@matkafilm.ee

Pildilugu: Viru raba ja Kalmeoja lõkkekoht

Suures piiris teavad kõik eestlased nelja raba. Neile, kes ise rabades ei konda, on „raba“ üheks sünonüümiks kindla peale see mõnus märgmaa-massiiv (Marimetsa), mis Haapsalu poole sõites Risti asula juures maantee äärde välja ulatub. Seejärel teatakse kindlasti legendaarset Endla raba, Kakerdajat ning seejärel kerkib mälupilti vast ehk üks kuulsamaid – Viru raba. See on nii kuulus koht, et sinna veetakse inimesi lausa reisibussidega ning nädalavahetustel on sealsed parklad autosid sedavõrd täis, et hirm tuleb peale, kas ikka rappa mahub… Õnneks on seni ikka mahtunud.

Mina olin paaril korral sinna rappa ka varasemalt sattunud. Kallis kaasa aga mitte. Seega oli vabana kätte sattunud laupäevaks plaan olemas ning muud polnudki teha ja mõelda, kui end igaks petteks vara kodust välja ajada ning kohale sõita.  Ikka selleks, et enne rahvamassi kohale jõuda. Õnneks oli hommikul rahvast vähe ning raba suhteliselt vaikne. Ja rabadega juba on kord sedasi, et mida vaiksem ja inimtühjem, seda mõnusam.

Seesugust jäätunud Viru raba ma varasemalt näinud polnud. Olgugi, et olin seal juba mõned korrad käinud, pakkus Viru sellel korral hoopis uue visuaalse ning elamusliku kogemuse. Värske külastuse tegi põnevamaks ka asjaolu, et eelmise korraga võrreldes oli laudteena kulgevat rada veidi muudetud. Ära oli kadunud see mõnus vaikne pingikesega pesa, kuhu paljud peale sillaületust keerata ei viitsinud. Nüüd oli uus rada kaarega sealt tasaselt äärelt läbi veetud. Tõsi, pink oli küll olemas, ent kohas, kus kõik rajal liikujad mööda jalutavad. Vana pink võib ehk ka veel omal kohal olla, aga sinna viiv pinnasrada oli sedavõrd märg, et ei hakanud pressima.

Teine suur ahvatlus, millega ma Viru raba vaatetorni juurde jõudes alati kokku puutun, on sealne võimalik ööbimine. Pakub ju torni palk-konstruktsioon hulgaliselt võimalusi end sinna ripptelgi või võrkkiigega uuele päevale vastu riputada. Paraku ööbida vist ikkagi ei tohi. Telkimist keelavad sildid manitsevad edasi liikuma, ent ehk annab selle rippuvama ööbimise kuidagi RMK-ga kooskõlastada… Ega enne teagi, kui ei küsi.

Viru raba õpperaja kohta kirjutab puhkaeestis.ee sedasi: Viru raba on üks parima ligipääsuga sooradasid Eestis, läbides Lahemaale omast metsa- ja rabamaastikku. Rada on 3,5 km pikk, ringi pikkus 6 km. Õpperada tutvustab rabataimestikku, endiseid liivaluiteid, vallseljakut ja nõmmemetsa. Läbi raba kulgeb laudtee, mille keskel on vaatetorn. Rada on tähistatud ja viidastatud ning kõigile täiesti tehtava pikkusega.

Tegelikult ongi Viru raba kõige mõistlikum väisata nii, et kõmpsid läbi raba teise otsa ning tuled kaarega metsa ja raba serva mööda parkla poole tagasi. Teele jääb enamasti paar märjemat kohta, ent nendest ülepääsemiseks on rajatud mõned isetekkelised/ajutised palksillad.

Hea teada:

Taimestiku ja pinnase hoidmiseks liigu vaid laudteel, ära sõida seal jalgrattaga. Rada on läbitav ratastooliga (ka lapsevankriga) vaatetornini kokku 1410 m ( 800 m killustiku kattega jalgtee ja 610 m laudteed). Ratastooliga on võimalik sõita vaatetorni esimesele platvormile.

Raba lõpust, üle oosi ning väikese maantee, viib metsarada Kalmeoja lõkkekohta. Seal on alati hea laagerdada. Kui mahub. Tegemist on samuti väga populaarse kohaga, ent vahel läheb hästi ja üks kolmest lõkkekohast on siiski vaba. Väikese järvelaadse moodustise kaldalt leiad laavu, kaks avatud lõkkeaset grillrestiga, ühe kaetud lõkkeaseme grillrestiga, ühe katusealusega laua, puukuuri, käimla, prügikasti ning prügikonteineri. Territooriumile on lubatud paigaldada kuni 6 (4-kohalist) telki. Sealne parkla mahutab kuni 10 autot. Palju rahvast käib seal mitmel põhjusel. Esiteks on eelmainitud Viru raba üks äärmiselt populaarne koht. Teiseks on kõik lähedalasuvad lõkkekohad (Tsitre ja Pikkjärve-Pärnjärve) peaaegu alati hõivatud ning kolmandaks läheb Kalmeojast mööda Oandu-Aegviidu-Ikla matkatee.