Kagu-Eesti kondamine

Juhtus taas nii, et enne järgmist pikemat reisisõitu tekkis paar vaba päeva. Ja kuda sa hää inime’ selle ikka muud moodi sisukalt ära kulutad, kui lähed kondama. Kodumaa kõige “tumedam” nurk, kuhu mingil põhjusel liigselt harva satun, on Kagu-Eesti. Ja ega seda muud moodi heledamates toonides kaardile saagi, kui kohale sõita ja asjad oma värske silmaga üle vaadata. Vahemärkusena tuleb öelda, et Luhamaa piiripunkt, Misso ja Võru, koos oma raudse keskväljakuga, on kondamiste käigus ikka teele jäänud. Eelmisel talvel sai jääteed mööda Piirisaareski käidud ning eelnevate aastate jooksul siia-sinna ikka sõidetud… aga tulemus tundus sellegi poolest veidi hõre ning vajas parandamist.

Niisiis… plaan oli olemas ning kondamine pidi alguse saama Taevaskojast. Ööblad sättisime aga nii ja sinna, kuhu nad just parasjagu juhtusid – flõu, ju nõu! Tegelikult ongi hea ilma suure plaanita minna. Sõidad ja vaatad, mis elu teele sätib ning toimetad vastavalt sellele.

Taevaskojas polnud ammu käinud. Sealset nooblit taristut ja laudteid vaadates tundus käimata aeg veelgi pikemana. Vanasti justkui polnud… Või kui miskit oli, on aeg selle sujuvalt hallidest käärudest ära kustutanud, et värskemale infole ruumi teha.

Tegime sealsetele vaatamisväärsustele tiiru peale ning hakkasime öömaja planeerima. HikingEst näitas, et sealsamas lähedal asub üks RMK metsamaja ning lõkkeplats. Linnulennult ehk vaid mõned kilomeetrid eemal, ent autoga sõites 16. Kohale jõudes oli selge, et Otteni metsamaja juurde ööseks jääda ei saanud. Küll aga leidsime mõnusa pesa sadakond meetrit eemalt Ahja jõe äärest. Lõime laagri lahti, tegime päeval teeäärest ostetud kartulitest ja sibulatest lõkkekartuleid, grillisime tulel vorstikesi ning tundsime end kauni looduse keskel suurepäraselt.

Järgmisel päeval võtsime suuna Laaksaare sadama poole. Sealt läheb paam Piirisaarde. Teed mööda põhja poole sõites jõudsime välja Meerapalusse ja sealt veel veidi maad edasi sai legaalne tee otsa. Lõpp-punkti tähistas tore murrak-keelne silt, mis pajatas sellest, et edasi võib ju minna, aga vaadata pole seal midagi. Nii jäigi.

Kolasime sealsetel kaldaäärsetel ja väikestes sadamates ringi ning võtsime seejärel suuna Mehikoormasse ning Räpinasse. Kui sinna kanti satud, käi kindlasti ka Lüübnitsas ära. Kaunis küla ning mereäärne vaatetorn on kindla peale külastamist väärt.

Värskast leiad peale sealsete legendaarsete sanatooriumite ka Värska Talumuuseumi. Kui sa seal käinud pole – käi kindlasti. Kui oled, siis mine uuesti. Vaatamiseks on väljas mitmed põnevad hooned koos tööriistade ja vana aja mööbli ning muude tarvikutega. Külamuuseumis toimuvad mitmed töötoad, mille kohta leiad infot siit: https://www.setomuuseum.ee/

Samas on avatud Seto tsäimaja, mis pakub piirkonnale omaseid traditsioonilisi toite. Alustades valge ja punase suuliimiga ning lõpetades ülimaitsvate pliinidega.

Järgmiseks võtsime suuna Piusa koobastele. Ma olen seal küll kunagi lapsepõlves käinud, ent hiljem mitte. Kui sa minuga sama saatust satud jagama, siis mine käi seal ka ära. Minu suureks üllatuseks oli koobastele vaba juurdepääs kinni pandud ning sealsele vaatamisalale pääseb vaid koos giidiga. Mis on iseenesest väga tore, sest rõõmsameelne giidi-tädi seletab kõik olulise mõnusas huumorivõtmes ära ning vaatealalt saab sealsete koobaste olemusest mõistliku ülevaate.

Tegelikult on selline piiramine igati mõistlik. Suured rahvamassid trambiksid väärtused puruks ning ka sealne kaitse all olevate nahkhiirte kogukond saab oma elu rahus edasi elada. Käisin just Prantsusmaal ühe uhke koopa ülikallis koopias u. 35 000 aasta vanuste koopajooniste koopiaid vaatamas ning see oli üllatavalt võimas kogemus. Tead küll, et tegemist on lähedalasuva hiidsuure koopa ühe olulise sektsiooni koopiaga, aga see-eest suurepärase koopiaga. Asi on lihtsalt selles, et originaal-koobas ning selles leiduvad koopajoonised on lihtsalt sedavõrd väärtuslikud, et selle säilimise huvides sinna tavapööblit ei lasta. Külastada võivad vaid teadlased.

Sellise teguviisiga olen ma 100% nõus. Seda enam on mul tagantjärgi mõeldes hea meel, et Piusa ajalooväärtuslike koobaste kaitsmisega on tegelema hakatud. Võtame teise näitena näiteks Taevaskoja. Kaunid liivaseinad on kõikvõimalikke nimesid ja loosungeid täis kraabitud. Miks? Annab see vaatamisväärsusele midagi juurde? Ei! Pigem võtab vähemaks. Palju vähemaks.

Kolmanda näite saaks tuua Hiinast. Hiina müüril on kõik kõigile katsuda ja torkida. Nii ka üks väike puust vahitorn, mis on tänaseks maast laeni nimesid ja muud mudru täis kirjutatud. Hoone lakke on keegi suure ja vilka töö tulemusena hiidsuure „хуй“ kritseldanud. Kas tõesti on „хуй“ ainus asi, mida kaugelt tulnud turist on antud hetkel mõelda ja kirjutada suutnud?!?

Suure osa laupäevasest päevast sadas lihtsalt vihma. Vahel tibutas, vahel vilksatas päike pilvede vahelt… aga vahel karjus taevast sellises mahus vett alla, et „kojamehed“ ei jõudnud seda esiklaasilt minema lükata. Suure ja kestva vihmaga koos kadus ka suurem entusiasm kusagil metsasalus ööbida. Mis sa vihmaga seal varikatuse alla ikka kükitad ja vaatad, kuidas lõke tulvava vee rõhuva niiskuse all järjest väiksemaks hääbub. Seega otsustasime ööbida kämpas. Kubija kämpa oli kinni. Avatud koha leidsime aga Võhandu jõe äärest Võhandu Puhkekeskuse ning see sobis õhtuhämaruses tihedasse uduvaipa mattunud jõeäärseks ööbimiseks suurepäraselt. Meiega koos oli selles kämpas hulk poolakaid, kes olid karjakesi Eestisse kanuumatkale sõitnud. Ilm polnud ka nende vastu leebe olnud.

Hommikuks oli suur vihmasadu raugenud. Päike sillerdas kastesel murul ning elu tundus igati ilus. Pakkisime end uimerdades autosse ja sõitsime kodu poole. Ülejärgmisel päeval algav euro-tripp oli end juba päev varem mõtetesse pressinud ning utsitas järgmiste asjadega tegelema. Ühed asjad ära, teised kaasa ning suure hooga järgmisele reisile…


Lugusid katusetelkidest

Autole või selle haagisele kinnituv katusetelk on üks lihtsamaid ja kiiremaid telkimisvõimalusi üldse. Sõidad kohale, avad lukustussüsteemi ning paari järgneva sekundiga on magamisvarustusest punnis ning kasutamiskorras magala olemas. Tõsi, kiiruse osas pakuvad konkurentsi kokku keeratavad telgid, mis end enne maapinnale jõudmist tööasendisse lahmatavad, ent sinna on lisaks püstitamisele vaja paigaldada lebod ja muud magamiseks vajalikud asjad.

Õiend! Kirjutasin sama loo eelmise aasta kevadel Matkaspordi blogisse. Aga kuna teema on hooaja algusega taas aktuaalne, avaldan veidi täiendatud temaatilise kirjutise uuesti. Matkaspordi blogist leiad muide palju muudki head ja huvitavat:
https://matkasport.ee/blogi/

Katusetelkide valik on üsna kirju. Ühed tõusevad katusega paralleelselt üles, teised kerkivad suureks kolmnurgaks, võimaldades sees mugavalt istuda ja riideid vahetada. Ja siis need kolmandad – volditavad – mis moodustavad transpordiasendis katusele suhteliselt kõrge ning tuult takistava kolaka, ent on lahti voltides magamise mõttes selgelt teistest alternatiividest mahukamad, mugavamad ja avaramad.

Katusetelgi soetamine eeldab vajalikke finantsvahendeid ning enne, kui telgile järele lähed, veendu, et autol oleks ka katuseraamid. Pikki-reelingutest enamasti ei piisa, sest telgid kinnituvad katuse ristitaladele. Samuti on abiks, kui katuseraamid oleks veidi kõrgemad. Väga madalate ja aerodünaamiliste talade korral võib ette tulla kaks takistust.

Esiteks ei mahu kinnitusklambrid ümber väga laia (5cm+) talade ning teiseks ei mahu käsi katuse ja telgi vahele kinnitusmutreid keerama. Autohome’i telkide puhul on kinnitusmutreid 8 – kaks iga kinnituse kohta.

Kindlasti tasuks telgi paigaldamisel arvestada antenni asukohaga ning asjaoluga, et katusetelgid kaaluvad enamasti 40-60 kg. Lisakaal ning kõrgemale tõusev raskuskese mõjutavad otseselt auto käitumist. Seega katseta enne, kui vanade sõiduvõtetega teele tuiskad. Suurem tuuletakistus mõjutab mõningal määral ka kütusekulu. Pean siinjuures tunnistama, et minu telgiga (Autohome Columbus S Variant) Peterburi teel tehtud katse mingit üüratut kuluerisust välja ei toonud. Hetke-kütusekulu kõikus nulli ja 0,8 lisakulu vahel. See oleneb loomulikult ka telgist, tuulesuunast ning muudestki teguritest. Reeglina mõjutab madalam ja voolujoonelisem kütusekulu vähem, kõrgem aga rohkem.

Voolujoonelisus, kütusekulu ja kasutusmugavus olid ka põhilisteks kriteeriumiteks, miks ma omale Columbus Varianti valisin. Mulle meeldib, kui asjad on lihtsad. Lihtsuses peitub mingi salapärane võlujõud… või oli see laiskus. Pole midagi paremat, kui mõnede sekunditega avanev laagrikodu, milles kõik vajalik juba sees ootamas. Roni vaid sisse ja keera magama. Voolujoonelisusest tulenev kütusekulu kokkuhoid on samuti teema, millele on raske vastu vaielda. Sõidan selle autoga igapäevaselt ning arvestatav kütusekulu tõus muudaks nii mõndagi. Tõsi, tuuletakistuse lisandumist on vastutuulega tunda ning auto käitub teedel teisiti, kui ilma telgita, ent Columbust on kindlasti ökom katusel vedada, kui Overzone’i. Mugavuseks saab nimetada ka seda, et saan katusetelgis rahulikult istuda ja riideid vahetada. Ka siin on Columbusel omad eelised. Aerodünaamilisest vaatepunktist on Maggiolina küll sama, ent kõrgem katus muudab telgis toimetamise kordades meeldivamaks.

Igasse katusetelgikomplekti kuulub kerge alumiiniumist tellitava pikkusega redel, mis mahub muretult telgikorpusesse. Volditavate telkide puhul on redel telgi korpuse küljes kinni ning töötab avatud telgi toetusjalana. Avatavate korpustega telkidel on sees kumminöörid, mis kokku pakkimisel telgiriide ilusasti kokku tõmbavad. Pane siinjuures tähele, et ära tõmba ukselukkusid viimase piirini kinni – õhk ei mahu välja. Enamus telkide laes on riiete ja muude asjade paigutamiseks võrk. Jalanõusid pole aga kuhugi panna. Ühe versiooni kohaselt saab jalanõud toppida ninapidi katusereelingute alla ning loota vihmavabale ilmale. Teise võimalusena saab jalanõud võtta telki ning pakkida need ööseks kilekotti, et kaitsta telgis olevaid asju määrdumise eest.

Toote säilimise ning mugavama kasutamise nimel oleks mõistlik madratsit, linu ja patju mõnede kasutamiskordade järel tuulutada ning pesta vastavalt vajadusele. Kindlasti ei maksa hooajaväliseks hoiustamiseks seisma sätitud telki magamisriideid jätta. Niiskus teeb oma töö.

Enamasti öeldakse, et katusereelingute kandevõime on 70-80 kg. See tähendab aga seda, et sellise koormaga auto on veel liikluses stabiilne ning sõitmise käigus tekkivad jõud ei mõjuta auto konstruktsiooni. Autod on ehitatud nii, et katus ülerullumise korral sisse ei vajuks. Mida raskem auto, seda kõvem katus jne. Seega ei vajuta katust sisse ka seisva auto katusel magamine. Telgi ning selles magavate inimeste raskus jaguneb neljale kandepunktile ning sealt edasi katusereelingute ja autovahelistele mitmetele punktidele. Vaata katusetelkidega varustatud laia autodevalikut siit: https://tinyurl.com/y9hdcg5r

Kellele telkimine pole just igapäevane teema ja koduhoovis ruumi on, tasuks mõelda kärukonksu ja väikese haagise peale. Katusetelk töötab väga hästi ka kerghaagisele paigaldatuna ning käru tühjas sisemuses saab muretult kogu muu laagerdamiseks vajaliku inventari kaasa vedada. Olgu selleks siis grill, toolid, lauad, kuivad küttepuud jne.