Viimase reisitelkimise kokkuvõte

Olgugi, et viimane Lähis-Ida põnevatesse riikidesse viiv reis sai alguse vahetult enne aasta lõppu, oli siiski lootust, et mingil hetkel läheb piirkondlik ilm niipalju soojaks, et saab laagerdama hakata ning telki kolida.

Türgimaale jõudes hakkas mõte veidi realistlikumana tunduma. Kesk-Türgi mägistelt aladelt ranniku äärse Adana juurde sõites tõusis õhutemperatuur juba veidi üle kümne kraadi. Laagerdatav! – mõtlesime kui ühest peast ning hakkasime ööbimiseks sobilikku laagrikohta otsima. Looduslikult kauni ja privaatse laagrikoha leidmine ei ole pilkases talvepimeduses just lihtsamate killast. Seetõttu otsisin Park4Night äpist ühe järveäärse laagrikoha ning võtsime suuna sinna. Mida lähemale jõudsime, seda pimedamaks vajus ilm ning samasuguse hooga hakkas langema ka õhutemperatuur.

Laagrisse jõudes näitas mõõdik kuus kraadi. Koht ise, mis satikaardilt vaadates tunduski kuidagi ebareaalselt äge, polnud seda teps mitte. Järve mudastel kallastel käis vilgas elu – inimesed grillisid, kuulasid autodest kaikuvat muusikat ning tundsid elust häälekalt rõõmu. Taevakaardilt paistnud liivarand osutus samuti suhteliselt ebatasaseks liivalaadseks mudaks, mis peitis endas peale seal kasvava karmikoelise taimestiku ka hulganisti igasugust klaastaarat.

Teha polnud aga enam midagi. Pilkane pimedus ning päevane sõiduväsimus sundisid meid paigale. Lappasime Elveriga telgi püsti ning loopisime asjad sisse. Rullisin igaks juhuks isetäituva lebo lahti, et see saaks end peale pikka jõudeaeg omas tempos ja äranägemise järgi õhku täis imeda. Mis tast ikka sundida – eks tal olid järgneva jaheda öö ees samasugused kahtlused, kui minulgi. Umbes sama, nagu võtta soojalt padjalt taksikoer, pista ta kaelani lumme ning paluda tal jälgi ajama hakata…

Õhtu edenedes langes temperatuur veelgi. Ühel hetkel ammendas jahedas ja kergelt tuulises laagris tiksumine ning me suundusime eemal paistva teeäärse toitlustustelgi juurde. Süüa seal ei saanud – küll aga sai väikestes liivakellakujulistes klaasides rohke suhkruga sooja teed. Tee mõjus üllatavalt hästi ja tegi olemise mõnusamaks, andes julgust peatselt külma telki pugeda.

Iseenesest võis ju rahul olla, et eelnevad talvised kõrbealadele viinud reisid olid miskit õpetanud. Seisin enne seda reisi kodus asju pakkides kahe erineva magamiskotiga keset tuba ning ei suutnud otsustada, kumba võtta. Kas kompaktsemat ja õhemat… sest reis pidi ju ikkagi välja viima kõrbesse… või siis veidi mahukamat ja soojemat. Õnneks meenusid elu kõige külmemad suvevarustuseta telgiööd talvises Marokos ning valituks osutus siiski soojem magamiskott.

Soojem on tagantjärgi ikkagi palju öeldud. Miinus viiekraadise ekstreemiga kott pole reaalsete miinuskraadide juures kaugeltki mõnus magamisvahend. Hoiab küll elus, aga rahulikuks ööveetmiseks ei saa seda ka kõige soojemate ja leplikumate tunnetega nimetada. Tõsi, nullkraadise ekstreemiga komapakt-kotile tegi ikkagi silmad ette. Siinjuures tuleb tõdeda, et sellelt reisilt sain kaasa teadmise, et järgmisele talvisele “kõrbekale” lähen kahe magamiskotiga. Möödugu need külmad ööd pigem soojas sulekas. Seda enam, et varustust veab ju ikkagi auto!

Ühesõnaga… öösel vajus ilm ikkagi miinusesse ning järveäärse niiskuse tõttu jäätus ka telk. Haprad unetunnid segunedes kontrollimatute värisemistega, millega alajahtuv keha end meeleheitlikult funktsionaalsena üritas hoida.

Võtsin esimeses laagerdamise tuhinas enda peale ka hommikuse köögitoimkonna. Rommi tegi magamamineku eel põhjaliku koolituse, kus miskit asub ja kuidas vajalikud priimused ning kannud tema autost üles leida ja kätte saada. Seejärel keris keroga varustatud katusetelki magama. Mainitud toimkond nägi ette, et minu asi oli teiste ärkamise ajaks esimesed kannutäied sooja vett valmis teha. Jätsin kõik ilusasti meelde ja olin valmis hommikul särama. 

Hommikul ärgates tundus aga asi veidi imelik. Esiteks oli Rommi auto ninaga valesse suunda – mitte sinna, kuhu see õhtul jäi. Teiseks leidsin tagaluuki avades autost Tiidu, kes oli öösel oma jäätuvast telgist Rommi autosse sooja roninud. Magas nagu suur keras koer autosisese (lühike Patrol) kööginurga peal. Juhe läks raginal kokku… Olukord oli sedavõrd mõistetamatu, et panin esimese hooga auto uksed igaks juhuks uuesti kinni. Avasin taas – ikka Tiit. Panin uksed veelkord kinni ja astusin olukorra hindamiseks kaks sammu tagasi. Pea proovis meeleheitlikult välja arvutada, kuidas ühel pildil sedavõrd palju valesti saab olla?

Kolmanda korraga protsessis jäätunud aju olukorra mõneti selgemaks. Tervitasin Tiitu hommiku puhul, kaevasin köögisahtlist priimused, täitsin kannud veega ning panin laagrilauale soojenema.

Minekuga oli nagu ikka – kiire. Pakkisime jäätunud telgi kokku ja asusime teele. Järgmiseks ööbimiseks jõudsime Batmani nimelisest linnast veidi kagusse. Seal näitas kaart kaunist mägijärve. Kohale jõudes oli mõistatamist palju – järv oli, teed sinna aga mitte. Ka majad ning kogu ülejäänud taristu oli varemeis. Vana maantee väljus mitme meetri sügavuselt uue tee alt ning suundus otse järve. Kõikjal vedelesid suured kivikolakad ning jäänused kunagisest asustusest. Ega me suurt tarka välja mõelda suutnudki – jäime selle juurde, et tõenäoliselt oli tegemist kunagise maavärina tagajärgedega. Täna sellele kohale tagasi mõeldes tundub toonane mõttekäik veelgi reaalsemana.

Lõime ühe vana maja vundamendile laagri lahti – hea sile pind ning suuri kive ja muud sodi polnud. Püstitasime kaltsmärja telgi ning lasime sellel lahtiste ustega miinuskraadides tuulduda. Ronisin peaaegu kõikide soojade riietega magamiskotti. Tõmbasin mütsi pähe, kindad kätte ja luku viimase piirini kinni. Öö oli taas külm. Väga külm. Hommikul pakkisime jäätunud telgi uuesti kokku ja asusime Iraagi piiripunkti poole teele. 

Järgmised ööbimised toimusid juba nädalapäevad hiljem Saudi Araabia liivakõrbes. Iraagis ei julgenud ning Kuveidis polnud selleks võimalust.

Pakkisime Saudis, Omani piiri lähistel, telgi uuesti lahti ning avastasime, et kogu magala oli vahepealse nädalaga hallitama läinud. Õnneks oli õhtul sedapalju soe ja tuuline, et telk kuivas lühikese ajaga ära. Kopitanud lõhn jäi aga omale kohale ning lahkus alles peale kodust hella pesu.

Saudi Araabia telgiöid olid kahte sorti – soojad ja niisked ning jahedad ja niisked. Talvine öine temperatuur langeb ka kõrbes kolinal ning niiskus murrab igalt poolt sisse. Rääkimata sellest, et märg liiv liimub telgi põranda külge. Õnneks on mu reisitelgil lisapõhi, mis suurema jama telgi enda põhjast eemal hoiab. Aitab seeläbi ka reisikodu puhtamana hoida ning on pakkimisel suureks abiks.

Suureks plussiks olid öised kerged soojakraadid. Jäässe enam midagi ei läinud, aga niiskust jagus. Varajastel starditundidel polnud ka telki kuivatavat ilma kusagilt võtta ja sedasi pidin telgi ikka märjana kokku pakkima. Õnneks tekkis meil ühe keskäpäevase kõrbe-lõuna käigus sedavõrd palju aega, et sain telgi lahti laotada ja ära kuivatada.

Viimase Saudi Araabia ööga läks ägedalt! Otsisime Kuveidi piiri äärest rahulikku ööbimiskohta ning see päädis sellega, et meid suunati ühe kohaliku mehe beduiinitelki ööbima. Lebod maha, magamiskotid lahti ja jahedale ning niiskele ööle julgelt vastu. Hommikuks olime kõik elus ja peale väikest sättimist asusime taaskord Kuveidi piiri ületama.

Djevelporteni matkarada Lofootidel

Hääd sõbrad!

Ühel ilusal augustikuisel varahommikul viis Viking Line meid parvlaevaga üle lahe Soomemaale. Sealt uhasime Rootsi kaudu Norrasse ning otsejoones Lofootidele. Plaane oli erinevaid, sõitmisi, avastamisi ja matkamisi samuti ning nende jäädvustusi hakkangi siin pildi ja kirjakeelsete kogumitena järgemööda jagama.

Esimesena sai albumisse Djevelporteni matkarada. Esmapilgul tundus 1,5km (üks ots) pikkune matkarada suhtelise sutsakana, ent selle juurde kuuluv teavitus, mis manitses eelmainitud distantsi läbimise ajaks kaks tundi, kruvis ootused üles.

Kõige paremini võtab sealse kivitreppide, rabalõikude, imelise vaadete, kivironimise ja järskude tõusudega toreda raja kokku välismaakeelne lause: „In only two hours, you’ll conquer more than a 600-meter altitude increase.“

Oli raske, aga igati väärt ronimine!

Albumi vaatamiseks kliki pildil 🙂

#laisaarlaneViking Line Eesti#vikingline#lofoten

Eestiääretee Vol. 4 (Virtsu-Hiiumaa-Tallinn)

Eestiääretee Vol 4 – Käesolev osa on selle video-sarja viimane ning kätkeb endas kuuendat ja seitsmendat päeva. Kuuenda päeva hommikul startisime Virtsust ja võtsime ette Matsalu Rahvuspargi äärmised teed. Tormijälgi oli ka siin kõikjal näha. Kõige suuremalt sai pealemurdvate jääpankade all kannatada Haeska linnuvaatlustorn. Maja oli aga jääkolakatest puutumata ning sealne hubane kohvik kõigile avatud. Paljud äärmised teed lõppesid eramaa- ja eratee-siltidega, kuid sellele vaatamata õnnestus meil enam-vähem sobiva ajavaruga jõuda Hiiumaale ning sellele ring peale teha. Seitsmes päev algas Haapsalus, misjärel ootasid ees viimased kaldaäärsed teed.

Hiiumaa matkaradade blogilink: https://laisaarlane.ee/hea-plaan-hiiumaa-matkaradadega-vol-1/

Mõtlesime, et võtaks kätte ja sõidaks ühe suure sõõri ümber Mandri-Eesti, Saaremaa ja Hiiumaa ning vaataks, mida põnevat sellele teekonnale jääb. Sidusime oma Respo off-road “minika” uuele Subaru Outbackile sappa ja asusime teele. Esialgne plaan nägi ette, et sõidame mööda äärmisi mõistlikke teid sedasi, et nädalaga otsad ilusasti kokku saaks. Selleks, et seiklusest ka jälg järele jääks, vedas träkker jutti: https://share.garmin.com/laisaarlane GPX träkile viitava lingi leiad esimese episoodi kirjeldusest.

#laisaarlane #subaru #respo_caravan @RespoTrailers  #hiiumaa