Hea plaan Hiiumaa matkaradadega Vol. 1

Sattus nii, et meil oli üle üks ports vabu päevi. Mõtteid oli igasuguseid – alustades sellest, et minna paariks päevaks kusagile Võrumaa metsaonni ning olla lihtsalt peidus. Jalutada päeval mööda metsi ning kohtuda põhimõtteliselt mitte kellegagi. Siis käis peast läbi mõte tuisata suure matkaautoga pikki matkaradasid vallutama ning ööbida kusagil seal, kus öö parasjagu peale tuleb. Lõpuks jäi kaalukausile aga selline mõte, et sõidame hoopis Hiiumaale ning käime läbi kõik sealsed matka-, õppe- ja loodusrajad, mis RMK kodulehel (loodusegakoos.ee) kirjas. Kiire otsing kuvas tulemuseks kaksteist seesugust võimalust.

Kuna katusetelgis magamine hakkas juba talviselt jahedaks kiskuma, otsustasime veidi soojemalt ööbida. Ikka selleks, et järgmistel päevadel mugavalt, soojalt ja heatujuliselt ärgata ning erinevatele radadele tuisata. Mõeldud-tehtud. Küsisin Citroënist omale ühe pika Spacetourer bussi, palusin istmed välja tõsta ning kolisime omadega sinna sisse. Ega mõnepäevaseks kondamiseks palju vaja polegi – madrats maha, laagrikola kaasa, näpuotsaga toole, laud ja veidi lõkkepuid ning tuli rummu!

Soojaplaan oli lihtne ja juba eelnevalt testitud. Sõitsin samasuguse bussi Peugeot’ ekvivalendiga (Traveller) kaks aastat tagasi ümber Euroopa (#travellerring) ning õppisin selle käigus ära, kuidas külmemates oludes mugavalt ja soojas magada. Enne magama minekut tuleb buss mootori abil seest soojaks lasta. Kui öösel külmaks läheb, saab kahe töötsükli vahel korra käivituva Webastoga ruumi taas soojaks kütta ning hommikul, kui salong taas jahe, sutsad mootori uuesti elule ning jääd uut soojalainet ootama.

Kolmapäeva õhtul sõitsime seitsmese praamiga Hiiumaale ning keerasime Heltermaa lähistele Sarve telkimisalale laagrisse. Sealsete mändide alla jääb kümmekond telkimistaskut koos paari kaetud lõkkeasemega ning korraliku kommunaal-pelleriga. Lõkkepuud on olemas ning neile, kellele meeldib kohe vee ääres magada, lööb laine ilusasti telgi kõrval rannale. See on üks igavesti äge koht neile, kes end varasele praamile sätivad või ei viitsi meie kombel hiliselt praamilt tulles sisemaale sättida.

Hommik venis. Saime kusagil 11-ajal bussist välja ning hommikusöögid tulele. Peas vasardas küll vajadus matkaradadele tuisata, ent esimene prioriteet oli siiski puhkus ning selle tegevuse aktiivne pool lonkis kusagil järgmistel järkudel ja ootas oma järge. Sõime rahulikult hommiku-omletti, jõime kohvi ning leppisime kokku, et hakkame Hiiumaa radasid käima vastupäeva. Seega jäi esimeseks kohe pealinn Kärdla juures asuv Kärdla matkarada.

Muretu kondamiskindel tahvel 🙂

Kärdla Matkarada (4km)

Koduleht teatab nii: Kärdla lähiümbruse metsadesse loodud matkarada sobib nii puhkepäevaseks jalutuskäiguks kui ka looduse nautimiseks. Värvimärgiste ja suunaviitadega tähistatud rada kulgeb läbi mitmesuguste metsakoosluste ja ümber väikeste soolapikeste. Matkamiseks sobib igal aastaajal, kuid tuleb arvestada, et rajal on märjemaid ja vesiseid kohti. Kuival ja põuasel kevadel ning suvel läbitav kuiva jalaga, märjemal aastaajal tuleks rajale minnes jalga panna vettpidavad jalanõud.

Hakkasime meiegi mööda kõnealust rada astuma. Sees suur rõõm, et esimeseks sattus kohe üks Hiiumaa pikimaid radasid. Tõsi, seal on üks pikem 2+3km ühend-rada veel, ent ülejäänud jäävad vaid ühe ja kahe km vahele. Lühim on sealjuures aga sootuks 100 meetrit pikk.

Hiiumaa matkaradade kohta tuleb öelda, et need on väga hästi tähistatud. Tihedatest matkaraja-täppidest ja uueväärsetest suunaviitadest hoolimata hakkas ühel hetkel tunduma, et rada ei vasta legendile. Rada oli küll igati vägev ja ilus, koos kõigi oma soolappide ja rabajupsidega, ent kippus kuidagi valele poole keerama. Pilk kaardile kinnitas kõhklused. Suunaviit utsitas vasakule liivasele metsateele keerama, ent käimata rajaosa jäi paremale mere poole. Merepoolsele rajale jõudes hakkas vaikselt selgeks saama, miks “uus” matkarada sellest eemale oli suunatud. Sealsed laudteed on suuresti deformeerunud ning libedad. Mõistlikum ja palju parem oli käia laudtee kõrval ning leida märjematel aladel sobilik kuivem ja kandvam jalaalune. Järgmise etapi lõpus või siis alguses (oleneb kummalt poolt vaadata) leidsime ka vastava raja halvale olukorrale viitava manitsus/teabe-viida.

Kokkuvõtteks tuleb öelda, et Kärdla matkarada meeldis meile väga. Mõnus metsane ja rabane jalutuskäik põneval maastikul ja metsasaludes ning omamoodi uue kogemuse pakkus ka hetkel hüljatud matkaraja lõigu läbimine. 

Peale matkaraja läbimist jalutasime mööda Kärdlat ringi, sõime kõhud imeodavas Viigri kohvikus täis, täiendasime kohalikus kaubamajas kahanevad joogi- ja söögivarud ning võtsime hämarduma kippuva päevavalguse kiuste suuna Hiiumaa kõige lühema õpperaja poole.

Kõrgessaare orhideede õpperada (100 m)

Ega me novembrikuiselt orhideede õpperajalt suurt midagi leida lootnudki. Pimedus vajus peale ning lilledega on sellisel aastaajal arusaadavatel põhjustel niigi kehvasti. Pealetikkuvast pimedusest hoolimata läbisime sealsed 100 meetrit ning lugesime teadetetahvlitel olevad tarkused läbi. Sealne õpperada on suurepärane võimalus tutvuda lühikese ajaga kodumaiste orhideedega ning on mõeldud liikide tundmaõppimiseks.

Ja ega siis muud üle jäänudki, kui vaikselt järgmise laagripaiga poole sõitma hakata ning loota, et järgmisel päeval suudame valge ajaga läbida veidi rohkem radu.

Järgneb…

Suvine Turu saarestiku ja Ahvenamaa tripp

Hääd sõbrad! Käesoleva aasta augustis tegime viiepäevase tripi Ahvenamaale. Olgugi, et esialgne plaan nägi ette, et parvlaevatame end Turust Ahvenamaale ning hiljem sealt otse Tallinnasse, muutus plaan peale hääde tuttavate Kullari ja Astiga kohtumist. Rääkisin neile oma plaanist ning nad küsisid kui ühest suust, et kas lähme Turu saarestiku kaudu? Ma ei osanud sellise põneva ja ilusa võimalusega arvestadagi. Seega… peale väikest uurimustööd (suur tänu Tarmole) tegime plaani ringi ning asusime tippe ja poolsaari väisates mööda suuremat ringi Ahvenamaa poole hulkuma. Marsruudipunktideks: Tallinn – Helsingi – Hanko – Kasnäs – Nagu – Mossala – Kannvik – Kustavi – Torsholma – Hummelvik. Teele jäi hulga imeilusaid kohti, praame, võrratuid teid ning palju head ja huvitavat. Olgugi, et teel olles sai üht-teist jooksvalt jagatud, panen siia üles portsu fotokasse talletunud pilte. Suur tänu Tarmole, kes oma üli-põhjalikku konspekti jagas ning sellega palju kaasa aitas. Soovitusena võin öelda, et praamide osas tasub kodutööd teha ning pikemad sõidud kindlasti broneerida. Hooajal võib juhtuda, et niisama sadamasse sõites soovitud praamile ei mahugi. Samuti varieeruvad hinnad ühest äärmusest teise.

Praamipileteid saad osta/broneerida ning praamiaegu vaadata siit: https://www.alandstrafiken.ax/en

Poistekas & Kämper

Saaristo ja Ahvenamaa tiiru ning järgmise tööreisi vahele jäi just sedapalju päevi, et sain ühe ammu lastele antud lubaduse lõpuks ära täita. Olin neile juba aastaid rääkinud, et lähme kämperiga kondama, aga alati tuli midagi ette. Küll polnud tippajal kämpereid saada, siis oli mul või lastel mõni asi ees ning nii need aastad riburada läksid. Sellel aastal oli aga kindel plaan lubadus teoks teha ning ehk ka veidi varem reageerida. Noh, plaane tehakse ikka selleks, et keegi pärast naerda saaks. Paar nädalat enne plaanitavat väljasõitu kirjutasin Ronaldile ProRexi, et kas sul on mulle midagi vähemalt viiekohalist anda? Kolm poissi ja meie peame turvaliselt sõita saama ning magama mahtuma.

Peale hetkelist vaikust vastas Ronald, et hetkel on tihe aeg, aga vaatame järgmisel nädalal, kas üks suur Sunlight jääb selleks ajavahemikuks vabaks. Või et kas miskit annab ümber mängida.

Mõistsin samal hetkel, et olin taas hiljaks jäänud. Teadsin ju hästi, et targem oleks sobilikele matkakatele käpp aegsasti (või veelgi varem) peale panna… aga mis sa teed, kui enda elu- ja tööasjad sedasorti kaootilised kipuvad olema. Seega ei jäänudki muud üle, kui ootama ning lootma jääda, ise samal ajal paaniliselt alternatiiv-aktiviteedi jaoks mõtteid otsides. Haagissuvila polnud teema, sest eelmisel sügisel kirja pandud B96-e eksami ajaks mind kodumaale transportiv lennuk veel maandunud polnud. Ja mis siin salata, uue eksamiaja broneerimiseks pole ka veel suutnud end kuidagi kokku võtta.

Õnneks kirjutas Ronald uue nädala alguses, et matkakas on olemas. Igaks juhuks kõige suurem, et kõik ikka ilusasti sisse, sõitma ja magama mahuks. Tulgu ma peale Ahvenamaalt jõudmist kohe järgi ning lükaku käik sisse. Ja nii läkski. Sõitsime hommikuselt laevalt maha, panime ühed asjad pessu, pakkisime teised kokku, korjasime lapsed peale ning läksime matkakale järgi, endal käed taas põnevusest värisemas.

Peale väikest instruktaaži, mille käigus seletati ära kõik, kuidas päriselus sellise autoga hakkama saada, kuhu miski käib, mida mingi nupp teeb, kus kohast tuleb vesi ja kuhu läheb ning millal soe hakkab, lükkasimegi käigu sisse ning võtsime suuna esimese järve äärde.

Olin juba varasemalt pilgu peale pannud, et Nelijärve puhkekeskuse tagahoovis, seal kus jalkaplats ning palkmajad end peidavad, asub üks suhteliselt privaatne ja lame nurgake, kuhu kämper kui valatult parkima sobiks. Järveni on sealt vaid sadakond meetrit ning õhtusel ajal, kui päikesekuumad rahvamassid taas kodude poole sõidavad, mahub sealsesse veesilma mõnusalt ujuma. Ja ega ka poisid esimese atraktsioonina muust unistanud – saaks vaid kiirelt vette. Meie tahtsime samuti kiirelt laagrisse saada, et eesootavasse end mõnusalt ja rapsimata sisse elada. Kõik läkski plaanipäraselt. Saime Nelijärvelt loa end väljavaadatud kohta laagrisse pakkida ning poisid tormasid vette.

Järgmise päeva kava nägi ette hulga teistsugust aktiviteeti. Vurasime esimese hooga Nelkalt Järva-Jaani vanatehnika varjupaika. Tegemist on kohaga kuhu tasub kõigil minna. Vahet väga pole, kas oled koos lastega või üksi. Lapsed jooksevad põneva tehnika vahel ringi, vajutavad nuppe ja vaatavad asju nii nagu lapsed uusi asju ikka vaatavad. Mina aga vajusin mingisse mesimagusasse nostalgiaudusse. „Näe, see on 150 ja see kollane on 700.. nendes olen lapsena sõitnud. Meil maal oli üks mees, Ratta Mati, kes nendega põldudel toimetas… Ja see on Niva, noh, see väike kombain. Selles olen ka viljavõtu ajal olnud. Aga see on Don, jõhker!“, vatrasin endast innukalt tekkinud emotsioone välja. Seejärel sattusin trammi. Olin alati teada tahtnud, kuidas moodi trammi juhitakse. Kuuditäis salapäraseid nuppe ja pedaale. Ja see plaksuga auke tegev komposter, millega vanasti piletitele legetiimsust anti. Ei, mitte see rohelise ahmivalt ülespoole suunatud suuga, vaid see veel vanem – ilmetut halli värvi kolakas, kus tuli kangi tõmmata, et litter ära käiks. „Huhh, vaata, milline mosse. Näe, „muhk“ on pikaks tehtud ja sapakas on kupeeks voolitud… Ja vaata, mis see veel on…“ Ühesõnaga… kui te seal käinud pole – minge kindlasti. Ma teadsin, et seal võib põnev olla, aga et see sellised mälestused ja emotsioonid valla päästab, ei osanud küll ette kujutada. 

Seejärel ootas ees Tartu oma Tagurpidi maja ning Ahhaa keskusega, mille uus hirmude-näitus lastele kõige sügavama mulje jättis. Ahhaaga on lihtne – see on alati kindla peale minek ning nii oleme sinna peaaegu kõiki uusi näitusi vaatama sattnud. 35 eurine perepilet on igati mõistlik, eriti veel Kiviõli või Vudilaga võrreldes. Ja mis põhiline – täisväärtusliku pereliikmena läheb arvesse ka pere kolmas laps.

Nii see päev taas õhtusse tiksus. Kuna järgmise päeva programm nägi ette pikka päeva Vudilas, kus kutid end taas lõdvaks saaksid lasta, sättisime end ööbima Kuremaa järve äärde. Teadsin vanast tsikliajast, et seal on rannaparkla olemas. Aga et seal ka kämperite ja haagissuvilate tarbeks eraldi kohad tehtud on, tuli meeldiva üllatusena.

Õhtu möödus suures osas samamoodi, kui eelminegi. Vaid lokatsioon oli erinev. Pean siinjuures ütlema, et sinna parklasse kavatsen tagasi minna. Maksis vist 15 euri koos elektriga. Järv kohe kõrval ning vets ja pesuvõimalus olemas, ent soe vesi tuleb viguriga ning hakkab imetabaselt kraani avades tekkima. Ühesõnaga, tahab veidi miitšitamist.

Nii nagu kava ette nägi, möödus järgmine päev Vudilas. Minu jaoks oli sealne kirjade järgi 20-kraadine vesi veidi külm, aga poistel oli savi. Nagu lastel ikka – kui jääd pole, kannatab. Sahmisid seal tunde basseinide, liutorude ja saunade vahet.

Seni kuni poisid päevast viimast võtsid, proovisin kämper-autode peastiirlevaid mõtteid kuidagi ritta seada ja lahterdada. Tuleb tunnistada, et see on äärmiselt lummav kondamise/elamise formaat. Mugav ka sealjuures – koletult mugav. Tõsi, mul on overlanderina sellega siiski mingi ideoloogiline error ja ebakõla, ent 4×4 kaubiku baasil ehitatud matkamasin teeks kodus elamise kindla peale suhteliselt keeruliseks. Ma tegelt kardan veidi seda päeva, mil mulle üks kämper peaks tekkima. Raudselt lülitab full-nomadiks ära…