Elupala: Bussielu sulnis taak

Vahel on nii, et mõni asi jääb verre. Jääb salaja ja nii, et sul ei ole aimugi, et miskit end salamisi baasandmetesse immutab. Imbub vaikselt, süttivaid alarmtulukesi tänavakrati kombel pulvekaga mustaks värvides. Ja kui juhtubki mõni häire läbi lipsama, tõmbab näpuga andurile mett peale ning veateade asendub vaid viivuks mesimagusa mälestusega ning kustub siis taas. 

Paar aastat tagasi jõudis kinodesse kulutusfilmi Trainspotting järjeosa T2. Ja ega enne selle vaatamist aru saanudki, kui sügavale baassüsteemi nooruspõlves nähtud film ning selle muusika end kirjutanud oli. Põnev, ent teisest küljest üllatavalt tugeva emotsiooniga kogemus.

Minu bussielu esimene kogemus sai alguse aastakese eest. Travellerringi Euroopale ringi peale tegev sõit startis eelmise aasta augusti lõpus ning on praeguse mõtiskluse kirjutamise hetkeks jõudnud Lõuna-Prantsusmaale. Facebook annab endast parima, et kõnealune sõit niisama lihtsalt meelest ei läheks. Jagab mälestusi ja loobib sekka ka nelja aasta taguseid Nordkapp-Tarifa ökorekordi-sõidu pilte, lisaks muid reisikaid, et elu kirevase päralt kohapeal passimisena ei tunduks.

Sõber Mati ostis omale bussi. Käisin vaatamas… ja nõks käis läbi. Tead, sedasorti nõks, mis sunnib hetkeks peatuma ja mõtlema. Vaatad endasse ja küsid… kas tõesti jäi bussielu niimoodi sisse?

Tundub, et jäi. Vaksalijahi tarbeks küsisin Silberist V-klassi. Palusin tagumised istmeread välja tõsta, et madrats sisse mahuks. Tõstsin mini-karavanist madratsi koos kõigi magamisasjadega bussi ja asusin teele. Alguse sai taas üks sedasorti sõit, mille käigus kohale jõuda ei taha. Teed keeravad kõrvale – sina ka. Siit paremale, sellelt ristmikult aga vasakule. Vaatad, kuhu viib väike kruusatee. Vaatad, mis selle tee lõpus on ja kuhu rada välja viib. Aeg valgub mööda kella, sulnid seljataha jäävad kilomeetrid vahetuvad ning sellega koos ka elu, mis saavutab mingi salapärase teise tasandi.

Võib-olla sõidad ära asjade eest. Enda eest. Elu eest… Olles samal ajal sada korda rohkem elus, kui kohal seistes. Elusam kui elus. Mõtted töötavad teisiti. Kõik on justkui miski muu. Miski parem ja lihtsam…

Tegelikult tahtsin ma ju X-iga minna. Seal on kõik olemas ning ümber pole vaja midagi tõsta, aga… mul oli seda bussikogemust taas vaja.

Blogiväljavõte: 17.09.18

Kaheksateistkümnendal päeval saabus murdepunkt. Ei, katus ei sõitnud ära ega ka väsimus, tüdimusest rääkimata, võtnud üle. Sõitsin hommikusel ilusal ajal mööda Lääne-Iirimaa Wild Atlantic Way nimelist maaliliste vaadetega maanteed ning tundsin ühel hetkel, et elu pole enam endine. Midagi oleks justkui muutunud. Sees valitses veider rahu ja äratundmisrõõm. See bussireis, vanlifer-i elu koos videoblogi ja piltide tegemisega on nii kuradi minu teema ning nii omas elemendis olemine, et hirm tuleb peale. Selle teadmise tajumine, tunnistamine ja omaks võtmine ning miks mitte ka kogemus ise, on kui mesimagus mahlaste vaarikate ja vilt-kirssidega üle puistatud kreemjas vesiliiv, mis mind oma mõnusas vaikusekärases salapäras üha sügavamale ja sügavamale enda keerdkäikude rägastikku imeb.

Hetkel vedelen ühe väikese Iiri külakese pubi tagahoovi pargitud bussi mõnusal voodil ning vaatan läbi katuseakna tuhandete tähtedega ehitud taevalaotust. Ilus ja hea on olla. Hirmutavalt hea…

Telefonimärkmikust: 03.10.18

Seda praegust hetke on väga raske sõnadesse panna. Lõuna-Itaalia avatud kämpade defitsiidi tõttu ööbin taas mere ääres. Sõitsin lihtsalt mingisse tillukesse sadamasse ning lõin laagri lahti – loe. tõmbasin kässari peale.

Nokitsesin veidi videoblogi kallal, sõin paki-lihapada ning tõstsin lõpuks tooli bussi kõrvale, vaatega merele ning keerasin Vanakal punni maha.

No vot, siin ma nüüd istun. 33 sõidupäeva ja 20 000 km hiljem. Ikka veel Lõuna-Itaalias… Vanakas teeb oma tööd ja ajab nostalgitsema. Emotsioonid valguvad. Lained löövad pahinal randa ning nagu juba kombeks on saanud, hakkab vaikselt vihma tibutama. Kaugel see sadugi enam… Aga mina istun ikka veel õues ja naudin hetke. Just sellistest hetkedest ma enne reisi unistasingi. Siinsamas üle vee on Horvaatia – minu lemmikriik Euroopas. Kahju ainult, et nii vara pimedaks läheb. Kell seitse tõmmatakse vool välja ja siis vaata ise, kuhu näed või astud.

Igatahes on need mõnusad hetked. Ja ka bussielu on mõnus, pakkudes vabadust ööbida just seal, kus hea ja ilus.

Näe, hakkaski sadama…

Travemünde-Liepāja paam

Mulle meeldib autoga sõita. Kohutavalt meeldib. Aga peale viimast 12000-kilomeetrist euro-trippi polnud mu kehas enam ühtegi rakku, mis oleks tahtnud vaimustuskiljatuste saatel läbi Poola ja selle hirmigavate kiirteede koju sõita. Selle asemel otsustasin ära proovida Travemünde-Liepaja praami.

Viimasel augustikuu päeval lükkasin Portugali pealinnas käigu sisse ja alustasin tagasisõitu. Navi arvutas Lissabon-Travemünde vahemaaks sutsu üle 2700 kilomeetri. Tõsi, Liepajast Tallinnasse on ka 530 km, ent sellegipoolest oli tagasitee sedaviisi u. 1200 sõidukilomeetrit lühem.

Arvestada tuleb muidugi asjaoluga, et Saksa-Läti praam pole mingi kähkukas. Minu praam väljus 3.09 öösel kell 23.59 ning jõudis Liepajasse 5.09 varahommikul kell 4. Umbes sellise ajakuluga nad seda vahet enamvähem sõidavadki. Tõe huvides olgu siinkohal öeldud, et jutt käib Stenaline’i praamist.

Üks asi sai kohe alguses selgeks – reageeri varakult. Kui piisavalt vara piletit ära ei osta – jääbki ostmata. Uurisin toona huvi pärast Saksamaale mineku pileteid ka, aga nädal varem olid kõik pääsmed läbi müüdud. Mine tea, äkki sattus lihtsalt halb aeg, aga äkki ongi jube popp teenus. Teine asi, mis selgeks sai, oli asjaolu, et sõit pole kaugeltki nii odav, kui esmapilgul tundub. Kõigele lisaks pead ostma ööbimiseks kajuti, koha kajutis koos karvaste ning valdavas osas peamiselt venekeelsete veokameeste või -naistega, või siis 30-eurise tooli, millel magada. Tõenäosus on, et ehk saab kuidagi muud moodi ka ööbitud, aga kahte ööd ma trepi all põrandal magada ei soovinud.

Esimese hooga üritasin end kolmesesse meestekajutisse möllida. Sealne voodikoht maksis 50 euri. Paraku oli programmis mingi viga ja sellisesse kooslusesse mind omaks ei võetud. Küll ei sobinud mu sugu ja muud errorid. Ei üritanud end naiste kajutisse pressida – päriselt ka 🙂 Lõpuks ei jäänudki muud üle, kui eraldi 105-eurine kahene kajut võtta. (super- ja tõenäoliselt ka ainus mõistlik valik) Aknata ja puha. Küll aga ehtisid seina kaks veidi maitsetut pilti avamerejahi pardanurgast. Noh, et kinnises kajutis ikka mereteemas püsiks.

Telekas oli mul samuti, aga selle pulti mulle koos uksekaardiga ei antud. Ei hakanud nõudma ka – enamus telekatel on nupud olemas ning nii tärkas ka see ekraan paari vajutusega telepilti kiirgavale elule. Valikus olid enamasti venekeelsed kanalid. Paar saksakeelset ning üks Taani oma, mis oli küll Inglise keelse audioga, aga mingil põhjusel sisaldas programm taanikeelseid kommentaare. Ju ei saa nad saadete sisust muidu aru… Kajutis levi polnud. Merel olles polnud ka mujal, ent mingi laeva-nett immiteses kõrgematel tekkidel. Oli abiks.

Autopiletit valides selgus, et mu auto oli 8cm liiga pikk, et kõige odavamasse kategooriasse mahtuda. Seejärel osutus ka haagis paar senti liiga pikaks. Kokku 94+54 euri. Lisaks veel sadama- (7 euri) ja keskkonnamaksud (9,50 euri). Lõplikuks summaks kujunes seega 271,50.

Uhkesse sadamahoonesse pole mõtet väga vara kohale minna. Seal pole suurt midagi teha. Keldrikorrusel on odava õlle pood ning söökla. Stepsleid aga pole, et ooteruumis passides arvutit või telefoni laadida. Selle leidsin peakorruselt. Ent seal polnud peale arvuti kõrval seismise üldse mitte midagi teha.

Hulk tunde enne praami väljumist tuli telefonile sõnum, et check in avatakse väravas “L” kell 20.30 ning kell kümme pannakse kinni. Kui selles ajavahemikus ei jõua, jääd ehk järgmist praami ootama. Kella seitsmeks lookles väravas juba pikk järjekord. Kui tõkkepuu tõusis ja netist ostetud pilet sobivaks kiideti, ulatati sõidujuhendiga paber ja paluti õige kai järgmisesse järtsu sõita. Ei ühtegi suunaviita. Ei ühtegi inimest, kelle käest küsida. Navigeerimiseks vaid kaasa antud legend. Paberil välja toodud maamärgid tuli ise tuvastada ning sihtpunkt üles leida. Minu ees väravast läbi sõitnud tsiklitaadid jõudsid jägmisesse järtsu alles 10 minuti peale mind. Ekslesid kusagil.

Ägedad taadid olid. Kaks 75-aastast djuudi olid oma 125-stel matkamas. Praamijärgselt ootas neid ees Riia ning seejärel pidid maad mööda Saksamaale tagasi põristama. Puhastverd ameeriklane Irving oli sakslasest Rafi kauaaegne sõber. Nüüd otsustasid taadid tsiklid käma lüüa ning vastu sügist väikese tiiru teha. Samal ajal kui Irving USA-st Saksamaale lendas, ostis Rafi talle 125-se korealase. Koos pakiti napid asjad, tõmmati villased sokid jalga ning sõit algas. Noh, et elu luhta ei läheks või nii… Igatahes, igavesti ägedad ja elurõõmsad taadid. Olgu tee neile tore ja hea!

Kokkuvõtteks tuleb nentida, et praamisõit endas rahalist võitu ei kandnud. Küll aga kulus väike puhkus enne viimast kodusirget marjaks ära. Diskot ja kabareed polnud praamil samuti, aga selle eest sai hulga asju valmis kirjutatud ja tehtud.

Järgmise aasta suvel toimub Saksamaal Bad Kissingenis järjekordne (11.06-14.06) overlanderite ja motoriseeritud matkajate mess – Abenteuer & Allrad, kuhu plaanin igal juhul kohale sõita… kui vähegi ajaliselt välja mängib ning siis lähen selle sama praamiga Saksamaale. 1070km + praam vs. 1946km. Puhanuna kohal ja siis on juba aega olla ja hulkuda küll. Ühe haagiseta autoga peaks ka hind soodsam tulema. Tagasi tulen aga maad mööda ja vaatan sinna palju-kiidetud Põhja-Poolasse. Tule sina ka! Teeme kokkutulekule väikese Eesti küla.

#Travellerringi aastapäev

Täna, täpselt aasta eest, startisin oma elu pikimale soolo-tripile. 48 päevaga (28 500km) Euroopale ringi peale teinud #travellerring oli põnev ja elumuutev kogemus, mis siiani eredalt meeles. Bussielu tõestas end üdini mugava matka-/turismivormina ning üllataval kombel sain ka endaga mõnusasti hakkama. Nõnna… nüüd on aeg ehk seal maal, et võiks vaikselt uue “ümber-tripi” mõtteid koondama hakata. Põhimõtteliselt oleks vaja ainult autopartnerit, ressursse ja aega. Ressurssidega, nagu arvata võib, on kõige keerulisem. Muuga saab lihtsamalt. Ja siis muidugi ka see väike teema, et ümber mille sõita 🙂 Austraalia, Põhja/lõuna-Ameerika, maakera… Kui ümber maakera (mis tuleks ühel hetkel nii või naa ära sõita), siis saaks startida 2022 aastal, mil Venemaa uksed taas avanevad. Teiste ringidega saaks varem… aga ümber ilma sõitmises on miskit erakordselt maagilist.

Ühesõnaga, igal juhul peaks saama mugavalt ja turvaliselt autos magada ning vajadusel ka süüa teha. Ökonoomsus on teine oluline teema. Vastupidavad pinnasest haaravad rehvid saab kõigile autodele külge keerata ning sellega ei tohiks probleeme olla. Kusjuures need GoodYear’i Wrangler DuraTracid, mis Rehvid.com X-ile alla keeras, on end igast asendist tõestanud ja nendega sööstaks ka järgmisele ringile. Novot, nüüd on vaja asjad välja ja läbi mõleda ning selle suunas tööd tegema hakata. Tõsi, enne on vaja siit Lissabonist koju tagasi sõita. Nääbs!