Leid: Multifunktsionaalne kokkuklapitav grill

Olin juba ammu ühte multifunktsionaalset puugrilli otsinud. Ühest küljest oli vaja, et saaks suure lõkkekoha ääres soojas istudes ka lihad valmis sussutada ning teiseks pidi soovitud instrument võimaldama lõkke ääres istuda ka seal, kus lõkkekohta pole või lõket maapinnale lihtsalt teha ei saa/-tohi.

Põhimõtteliselt sedasi, et kui vihma tibutab ja sooviks pigem auto kõrval markiisi all istuda, saaks ka tule endale lähemale tõsta. Ja noh, siis tahtsin veel, et selle saaks mugavalt ja kompaktselt kokku panna, et tulealus autosse ilusasti ära mahuks… Polnud ju palju tahetud 🙂 Vot… nüüd laupäeval leidsime sellise asja kogemata Märjamaa Coopi ehitusmaterjalide poest. Käib käärina lahti, saab sütel grillida ning ka peenikest lõkketuld teha. Hiljem klõpsad kokku ja pistad autosse. Hea lihtne.

Ühe pika õhtu pidas valusale lõkketulele nii vastu, et märkigi peale ei jäänud. Eks aeg näitab. Nime ega marki ei tea, sest viskasin eht-mehelikult paki koos manualiga kohe minema. Hind oli 35 euri.
Mõõdud: 45 x 35 x 30 cm. Mõõdud kokkupanduna u 45 x 45,5 x 2,5 cm.

Paberkaardid ja teedeatlased

Olen gloobuste, paberkaartide ja teedeatlaste lummuses elanud nii kaua, kui ennast tunnen. Mäletan sügavast lapsepõlvest, kuidas isa peale pikka kodumaist motoriseeritud kondamist hiigelsuure Eesti kaardi elutoa põrandale laotas ning märkis katkendjoonega ära kõik teed ja rajad, mis seekordse sõidu käigus läbitud said. Kaart oli juba päris vana ning volditavale paberkaardile omaselt murdekohtadest lahti rebenenud, kümnete teibiribadega parandatud ning üleüldse veidi, ent teenekalt räbaldunud. Aga lummav kui kurat. Kõik oli täpselt teada – kus käisid, kus kohast läbi sõitsid, mis teele jäi jne. Ning see ongi paberkaartide ja atlaste kõige suurem väärtus. Naviseadmega jõuad küll hõlpsalt punkti B, ent kuidas sinna said, millistest kohtadest mööda sõitsid ja kus sa üleüldse olid, jäävad enamasti hägusteks. Minu kondamistel on mõlemad versioonid alati lahti. Eriti Euroopas sõites, sest navi kipub vahel mingeid veidraid ringe tegema. Näiteks on Garmini ühes Eesti kaardiversioonis viga, mis sunnib Kuressaarest Sõrve säärde sõitma 82km-se ringiga…

Seesuguseid katkendjooni vedasin ka mina kaartidele. Ajapikku läksid kaardid odavamateks, paberid halvemaks ning voldikkaardid kestsid ühtsena järjest lühemat aega. Vahel sai autos voldikaarti vaid kümmekond korda lahti voltida, kui esimesed murdejooned halastamatult lahti rebenesid.

Ühel hektel oli päramine aeg jätkusuutlikumate ja voltimiskindlate kaartide peale liikuda. Abikäe ulatas spiraalköitega Regio teedeatlas. Selle eelis oli lihtne – spiraalkõide võimaldas kaardilehti lõpmatu arv kordi edasi-tagasi voltida. Formaat (1:150 000 kaardimõõt) on autos kasutamiseks suurepärane ning paber ise selline, et elab üle ka aastatepikkuse ekspluatatsiooni. Tõsi, mõislikku ja heaperemehelikku ekspluatatsiooni. Lõhkudes saab headest asjadest kiirelt lahti.

Seesugused teedeatlased on mu autos elanud juba aastaid. Hetkelgi on juhipoolse istme tagataskus Regio Euroopa teedeatlas ning parempoolses istmetaskus Eesti teedeatlas. Paraku on aga nii, et viimane (spiraalköitega), ehk 19. trükk pärineb aastatest 2014-2015. Iseenesest pole muretsemiseks põhjust, sest teid ei teki juurde ning ei kao ära just üleliia tihti. Küll aga kaovad kohutava kiirusega minu lemmikud – kruusateed. Vaatad kaardilt hea kruusalõigu valmis, ent kohale jõudes ootab ees kõvakattega ilmetu tee…

Ma armastan kruusateid. Mu auto armastab kruusateid ning tegelikult armastavad kodumaiseid nurgataguseid väikeseid ja lummavaid kruusateid ka kruusateedega kohad ise. Tõsi, need, kes tolmava kruusatee kõrval elavad ei pruugi seda emotsiooni jagada.

Ühesõnaga… ühel hetkel hakkas hing veidi värskema kaardi järgi igatsema. Regiol uuemat spiraalköitega kaarti aga riiulis pole. Küll on neil aga üks laiaformaadiline 1:100 000 mõõtkavas 2018-2019 Eesti teedeatlas. Paraku voltimatu tavaköitena, ent kaart ise on fantastiline.

Kõnealune teedeatlas on hea abimees nii matkaradade kui ka kaunite looduspaikade leidmisel. Selles on välja toodud 500 loodus-ja matkarada ning 1300 looduslikku vaatamisväärsust. Lisaks eelnevale leiab sealt ka 700 mõisat, 500 muuseumi, meistrikoda ja teemaparki ning 400 kirikut ja pühakoda. Ca 5000 huviväärsuse tutvustust eesti ja inglise keeles, Eesti iseseisvuse sünniga seotud olulised paigad, kokku ligi 300 kohta. Lisaks 100 objekti Muinsuskaitseameti seiklusmängust „Eesti 100 aaret“.

Fantastiliseks teevad selle kaardi 1:100 000 üliselge ja mõnusalt loetav kaardimõõt, kõik matkarajatähised, vaatetornid ja vaatamisväärsused ning arusaadavalt väljajoonistuvad pisemad teed ja rajad. Lisaks annab seesugune lai-formaat piirkonnast imetabase ülevaate. Miinuseks aga avatud töösuurus (30x60cm), mis on tänu spiraalköite puudumisele autos kasutamiseks veidi liiga lai. Ja kuna spiraali pole, ei saa seda heaperemehelikult pooleks voltida. Kõrvalistmele lebama pannes või süles hoides on kaart kusagilt ikka üle ääre ning kipub halvemal teel maha libisema.

Ma olen selle teedeatlasega väga rahul ning naljalt enam väiksemale kaardimõõdule tagasi minna ei sooviks. Nüüd jääb üle vaid oodata, et Regio sama kaardi põhjal ühe spiraalika teeks. Mina proovin leida võimaluse, kuidas oma atlas spiraaliga kokku köita. Tegelikult pole ju vaja teha muud, kui giljotiiniga köite otsa maha naksata, mõnes köitmiskohas augud sisse lüüa ning spiraal külge kerida. Teoorias, onju! Eks näis, aga ma olen väga lootusrikas.

Püsivarustus: Pealambid

Isikliku püsivarustuse lahkamine on jõudnud valgustandvasse punkti ning pajatab sellel korral pealampidest. Pealamp on mul alati kaasas. Ja kui nad juba kaasas on, läheb neid ka pidevalt vaja. Eriti läheb lampe vaja siis, kui ühtegi kaasas pole, onju! Aga selle triki on elu mulle juba selgeks õpetanud ning nüüd olen end mõnede püsivarustusse kuulevate pealampidega ümbritsenud.

Kui ma 2011. aastal esimest korda pikale automatkale (Mongooliasse) läksin, haarasin Matkaspordist kaasa kõige odavama Petzli pealambi. Ikka selleks, et näeks, mida õhtupimeduses laagrilaualt suhu pistad. See oleks tänaseks juba nii hirmus vana ja sisse töötanud, ent Kasahstani piirivalvurite arapi käigus läks toosama väärt valgusallikas igaveseks kaduma. Ju oli kellelgi rohkem vaja.

Igatahes… reisilt tagasi tulles otsin uue. Taas kõige odavama, sest vana töötas ilusasti ning täitis kõik lambile usaldatud ülesanded. Ka patareid peavad selles pealambis üllatavalt kaua vastu. Kõnealune lamp elab muretult tänaseni. Kuigi jah, peapael hakkab vaikselt oma elastsust kaotama.

Hoolimata sellest, et mu enda tavaelus käredamaid pealampe vaja ei lähe, olen aegade jooksul siiski mõned sellised soetanud. Nende peamine ülesanne on olnud täita ülikerge ja vastupidava kaameralambi funktsiooni. Väikesele ekspeditsioonikaamerale ju rasket akusid magustoiduks söövat valgust külge ei seo ning nendes karmides tingimustes, kus me 4x4Reisidega kondame, peavad pealambid nii kui nii paremini vastu. Tõsi, ühe vägeva „isenägeva“ silmaga lambi (Petzl NAO) suutis -40 kraadine külm siiski lolliks ajada. Muidu töötas lamp kaameral väga hästi ning pakkus paljudes kohtades elutähtsat valgust. Järgmiseks „kaameralambiks“ sai Led Lenser H6, mis oli veelgi kompaktsem ja kergem ning äärmiselt mugava manuaalse valgusvõimsuse regulaatoriga. Kõnealune lamp on tänini kaamera küljes ning teeb ustavalt oma tööd.

Seega polegi tavalisel pealambil muud teha, kui ninaesist valgustada. Suurel sport-kiirusel ma pimedas metsas ei jookse või rattaga ei sõida, orienteerumisega ei tegele jne.  Tõsi, vahel kannab pealamp välja ka sulni laagri-laualambi rolli. Tuleb vaid põlev lamp vastu veepudelit asetada ning valguskuma laiub malbelt üle laua.

Vaata lisaks siit:
https://www.canadiantire.ca/en/howto/project.html/project/sports-and-rec/how-to-make-a-camping-lantern/category/Sports-Rec.html

Teiseks lambiks on LedLenser MH6-e, mille valgusjõuks on 200 luumenit, näitab paberite järgi kuni 120m kaugusele ning põleb ühe täis laetud (800mAh) akuga (nõrgemal režiimil) kuni 20 tundi. Käredamaga virutab 5 tundi. Ma ei olnud enne selle isendiga kohtumist akuga pealampe kasutanud. Laetav toode tundus vahelduse mõttes aga väga huvitav. Eriti veel sellises võtmes, kui akudest lugu ei pea või voolumahuti tühjeneb, saab selle vahetada kolme AAA-tüüpi patarei vastu ning elu jätkub. Laetav lamp on end tänaseks igast küljest õigustanud. Laagriöölt kodu poole sõites ühendan lambi auto vooluvõrku ning järgmisel korral on täisjõus valgusti taas käepärast võtta.

Lamp on üllatavalt “tummine” ja mõjub käega katsudes kvaliteetse ja tugevana. Tõsi, kaugust pole testinud, sest pole vaja olnud. Töötas mul ühel autoreisil peamiselt õhtuse salongivalgustusena, sekka sutsu muud vaatamist. Meeldiv on antud lambi puhul ka see, et kui soovin täisvõimsusel lambi välja lülitada, saab seda teha ühe nupuvajutusega, mitte ei pea kõiki režiime läbi lappama.

Minu pealambid elavad autos. Hoiavad vilkalt peatugede ümbert kinni ning on vajadusel lihtsasti leitavad ja haaratavad. Neil on seal hea olla. Uksesahtlis koos Leathermani ja muude pussnugadega olelusvõitluses räheldes võib lääts hõõruda või kahjustada saada. Muudesse laegastesse peites ei pruugi lampe aga vajalikul hetkel üles leida.