Pildilugu: Paukjärve loodusrada ja Kulli lõkkekoht.

Selleks, et lasta loodusel endale keset suurt ja argist igapäeva-sahmimist väike hingepai ning eluks vajalik restart teha, pole üldse palju vaja. Vaja on vaid veidi pealehakkamist, sutsu aega ning autot või mõnda muud sõiduriista, millega end ja oma kallid inimesed metsa või rappa vedada. Tõsi, „mets ja raba“ kui sellised, kõlavad peaaegu igas kontekstis veidi liiga üldiselt. Ent kui piiritleda territoorium ning tahta Tallinnast mitte väga kaugele sõita, et suurem osa koos veedetavast kvaliteetajast siiski sihtpunkti, mitte sinna jõudmisele kuluks, leiab ümbruskonnast vähese autosõidu kaugusel igati toredaid ja ilusaid kohti. Ka seesuguseid, mille pakutavate loodusringidega saavad vabalt hakkama ka need, kes varem looduses kõndimas pole käinud. Või kui on, on antud kogemus jäänud muude toimetuste rägastikus kaugesse minevikku.

Üks seesugune tore ja kaunis viiekildine matkatee-ring lookleb Põhja-Kõrvemaal ning kannab nime Paukjärve loodusrada. Autoga saad mugavalt Kaksiksilla parklasse. Sinna mahub muretult kuni 20 autot. Kohe sealtsamast saabki loodusrada alguse. Kulgeb teine mööda Paukjärve äärseid oose ning ooside vahelisi orgusid. Vahelduvad erinevad metsatüübid – niiske ja hämar laanemets ning valguseküllane männi-palumets. Selleks, et pea laiali loodust uudistades ära ei eksiks, on rada tähistatud kollaste värvimärkidega. Ma küll ei tea, aga arvan, et punaseid järgides saad käia palju-palju rohkem ning jõuad tõenäoliselt lõpuks oma kalli parkla asemel välja Iklasse. Ühesõnaga, kui omadega kuidagi Aegviitu jõuad, siis tea, et oled kusagilt valesti keeranud.

Paukjärve matkarajalt leiad lisaks ilusale loodusele ka 9 huvipunkti, vaatetorni, veidi varemeid, 50 meetrit laudteed ning kaks-kolm lõkkekohta. Arvestama pead aga sellega, et autoga neile lõkkekohtadele ligi ei pääse. Mets on nagu mets ikka – kasvavad mustikad, pohlad ja kukeseened. Silmailu pakuvad eriilmelised metsajärved ja pinnavormid, erinevad metsatüübid, Noorte Meeste Kristliku Ühingu vana laagriplats II maailmasõja eelsest ajast ning loomulikult vaatetornist avanev lummav vaade. Kui tundub, et kõnealune 5 km pikkune ring kipub väheks jääma, saad Paukjärve juurest minna Kõnnu Suursoole rabamatkale mööda laudteed või ühendada Jussi ja Paukjärve loodusrajal matkamine.

Kui loodusring tehtud, aga süda ja keha veel metsast ära tulla ei taha, vaata ringi lähedalasuvatel lõkkekohtadel. Autoga ligipääsetavad on nii Oru, Kulli, Venemäe kui ka Pikkjärve ning Järvi Pärnjärve lõkkekohad. Meie lõime oma väikese metsalaagri lahti Kulli lõkkekohal. Lõkkepuud, pingid, laud ja lõkkease on seal ilusasti olemas. Vaja vaid puud põlema saada ning vorstid-lihad küpsetusrestile asetada.

Vorstivalikusse sattusid tavalised sardellid. Aegviidu raudteeäärses poes lihtsalt muud polnud. Sealt haarasime kaasa ka leiva, mis lõkkel krõbedaks küpsetatuna sulajuustuga maru hästi maitseb. Kõrvale veidi teed ja kohvi ning pakk kodumaist Tacticali, et asi korralikult vormistatud saaks. Matkatoolid ja kuivad lõkkepuud on mul endal alati kaasas – oma mingi kiiks. Matkatoolid võimaldavad soojust kiirgava lõkkega sobilikku kaugust valida ning oma kuivad puud süttivad alati. Samas saab ka ilma nende lisadeta hakkama. Varu kaasa mõned istumisalused, et lumine kommunaalpink liiga ei teeks ning süütevedelikku, et kohalikud puuhalud lihtsa vaevaga põlema saada. Ühesõnaga – kõik on iizi-briizi ning selle tegevuse ebamugavust ära nüüd küll endale müüma hakka, onju!

Ja üleüldse, räägi nüüd kodus plaan ära ja minge järgmisel laupäeval Paukjärve matkarajale. See on siinsamas lähedal, tavaautoga ligipääsetavast parklast alustad ja parklas lõpetad ning distants on visuaaliga igati kooskõlas. Ilus ja äge on, usu mind! Me käisime seal ka just esimest korda.

Rubriigist “tulepulgaga Leatherman päästis päeva”

Sõber Ints helistas paar päeva tagasi ja ütles, et “Käi sealt ledermänist läbi ja too mulle midagi asjalikku, aga vaata, et saag oleks!” No, ja ma muidugi läksin, teades väga hästi, et ma ka ise sealt tühjade kätega tagasi ei tule. Ja nii see matkajatele mõeldud “Signal” mulle näppu jäigi.

Täna oli vaja metsa minna ja prantslastele välka-keelne instruktaaž teha, et kallid kunded UAZidega kurat-teab kuhu arutult ajama ei paneks, vaid ikka sõidu-mängu mõttest aru saaks. Seejärel selgus, et lisaks muule, on neil vaja metsas kõhud täis sööta. Noh, selline uhke Eestimaine loodus-kogemus. Metsad ja rabad ja lõke – täis värk!

Egas midagi. Kimasin Venemäele, et lõke püsti lüüa ning UAZi-seikluselt ja väikeselt räätsa-sutsakalt saabuvaid prantslasi hää metsasupi, sooja tee, koduleiva ja grillvorstiga kostitada. Kohale jõudes selgus, et laagrikotiga koos olid koju jäänud kõik asjad, mida tuletegemiseks vaja. Vaid puud olid olemas. Tikke, automatkaja-tšäksi ja tulepulka aga mitte. Ja noh, oksi ma seal ju ka aja peale kokku hõõruma ei hakka.
Õnneks meenus, et olin tulepulgaga “Signali” hommikul taskusse pistnud – kurat teab, äkki läheb vaja. Ja näed, läkski!
Mõne aja pärast oli lõke püsti, söögid-joogid laual ning kõik kallite kundede saabumiseks valmis. Päev sai päästetud ning elu õppetund hallollusesse talletatud. Tõsi, tulepulk, kui selline, kulus päris jõudsalt. Aga see ongi kuluosa. Uue jupi saab poest 10 euriga.

Seega, tulepulki ja Leathermane pole kunagi piisavalt. 😉 Ja kui juba koduväliselt asju ajad, olgu kõik alati kaasas.

Respo off-road-mini-caravan

Jagasin Laisaarlane FB-lehel mõni aeg tagasi pilti Respo offroad-caravanist. Oli teine veel pool-produktina (https://tinyurl.com/y6nvfu88 ) aedikusse aheldatud ning arendustööd käisid suure mühinaga. Nüüd on seesama esimene pääsuke valmis saanud ning laia maailma lastud. (Minu teada jätkab oma elu Norras) Suur ratas, kõrgem kliirens, “hambuline” katuseraam ja lahe disain teevad sellest mini-karavanist igati ahvatleva matkahaagise. Tootmises seda minu teada veel pole, aga kui tehas auru üles võtab, tuleb end vist järjekorda sättida.

🙂 
Hehh, peaks vist oma haagise ka seniks üle kleepima…