Äkk-tekkeline matk on umbes midagi sellist, et sõidad mööda teed ning matkarajale viitavat suunatähist märgates tekib koletu tahtmine veidi looduses kõmpsida. Ja kuna sellised hetked pole sugugi mitte harvad ning osa mu tööelust möödub samuti looduses, on mul peaaegu kogu metsa-eluks ja väikeseks matkaks vajalik kola autos olemas. Aga mitte kõik, sest kastikasse mahub eeldatust palju-palju vähem asju. Seega… ühtegi mõistlikku seljakotti mul autos pole.
Aga kotti on
vaja, sest vahel on ju mõnus termosega tankla-kohv, joogipudel ning veidi
kosutavat näkitsemist kaasa võtta. Lisaks paar vihmakilet, kui kaunis päev
ähvardab koletuks vihmatormiks keerata jne.
Ühesõnaga…
jõudsin oma kompaktse koti otsingutel suure vöökotini, millesse mahuvad muretult
kõik eelnevalt loetletud asjad. Ja olgugi, et „vöökottide“ hiilgeaeg jäi koos
minu lapsepõlvega kaugesse minevikku, on väärt kotike tegemas hiilgavat comeback’i ning lisaks sellele,
võimaldab moodne aeg kanda seda ka veidi väärikamalt, kui kunagine „kõhukoti“
etikett ette nägi.
Olgu siinjuures ja etteruttavalt öeldud, et kõikvõimalike „nöör-õlapaeltega sussikottide“ olemasolu on mulle teada, aga ma lihtsalt vihkan neid jäägitult ning eelistan seesuguseid kasutada sihtotstarbeliselt.
Ahjaa… Toscana tripil kasutasin seda kotti ka GoPro ja muu vajaliku tilulilu vedamiseks. Hiiglama mõnus, kui asju ei pea linna-tiirul käe otsas vedama.
Sõitsime eelmise pühapäeva hommikul Tallinna poole selge nägemusega kontorisse jõuda ning ülejäänud päev reisisarja monteerides mööda saata. Aga võta näpust… Seni, kuni kallis diiselkütus teeäärses tanklas kütusepaaki voolas, võttis peas kuju uus plaan.
Simisalu-Matsimäe loodusraja läbimine oli juba ammu hingel kipitanud. Nüüd aga oli see kipitus end taas täpselt meie teele sättinud ning tõmbas ilusa ja päikeselise päeva toel eriti tugevalt…
Kuna autos on kõik eluks ja erinevateks oludeks vajalik nii kui nii alati olemas, tegime Anna poes kiire võikude ja joogipeatuse ning otsisime seejärel uuenevalt Tartu maanteelt üles õige Matsimäele keeramise koha.
Simisalu-Matsimäe 7,5-km (üks ots) loodusrada kulgeb üle Seli raba ja endiste talukohtade. Kuna tegemist pole ring-rajaga, saab loodusrajale läheneda kas Matsimäe lõkkekoha või siis Simisalu loodusmaja poolt. Neil, kes kruusateedest lugu ei pea, soovitan rajale läheneda Simisalu kaudu. Nii saate puhta autoga otse starti. Matsimäe poole viib aga tore 6km kruusatee, mille äärde jäävad mõned toredad laagerdamiskohtadega järved ning eelmainitud Matsimäe lõkkekoht.
Samuti pean tunnistama, et Matsimäe poolne matkarada on
huvitavam ja ilusam. Olgugi, et raja 7-st kilomeetrist koguni 5 kulgeb mööda
laudteed, asub raba koos oma ilusate laugaste, järve ja vaatetorniga justnimelt
raja Matsimäe-poolses osas. Simisalu poolne ja esmalt Kollassaare taluni viiv
rada on pigem tihe mets. Ja olgugi, et valdav osa ka sellest kriips-sirgest rajast
kulgeb mööda laudteed, võib see hakata mingil hetkel lõputuna tunduma.
Aga see on puhtalt minu arvamus ja kuna inimesed on õnneks
erinevad, võib sealne metsaosa teistele hoopis vapustavana tunduda.
Minu tagasihoidlik soovitus neile, kes korraga umbkaugu 15km(edasi-tagasi) matkarada kõndida ei taha, oleks selline, et alustage Matsimäe poolt ning liikuge kuni Kollassaare taluni. Seal on hetkel vaatamiseks uhke näitus. Talu juures saate aja maha võtta, jalga puhata, kaunite kunstidega tutvuda ning seejärel visuaalselt kaunimat rada mööda naasta.
Raja kohta saab öelda vaid kiidusõnu. Kaunist Seli raba on õnnistatud rohkearvuliste laugastega ning nende vahelt lookleb läbi korralik ja stabiilne laudtee. Paari suurema lauka koondumispunkti on püstitatud omamoodi vaatetorn. Metallist torni viib peaaegu püstloodis tõusev redel ning selle lõppu on obstaaklina seatud väike pealtsuletav värav.
Sügis muudab paljud loodusmassivid kauniks ning rabad saavad sellest muutusest vast suurima jao. Nii oli ka kõnealune raba mattunud mahepruunidesse ja kollastesse toonidesse, mida päikesekiired veelgi võimendasid. Päikesesoe oli laudteedele meelitanud ka musttuhat tumedatoonilist päevakoera. Nende rohkus tegi laudteel liikumise küll veidi keerulisemaks, ent suuremat tüli nendest siiski polnud. Ka inimesi jagus, kuid ka nemad jagunesid pikale loodusrajale ilusasti ära.
Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et Simisalu-Matsimäe loodusrada pakkus rohkem, kui esialgselt arvasime. Ainus asi, mis ootusi ei ületanud oli järve-ring. Järv ja selle ääres kulgev rada oli küll olemas, aga… raja ja järve vaheline ala oli enamasti võsa täis kasvanud ning seetõttu oli ka vaade veidi niru. Seevastu jagus laukaid ja imetabast loodust. Raja mõlemas otsas on lauad ja pingid, millel aeg maha võtta ja poole raja läbimist kerge eine või joogiga tähistada. Distants võib küll esmapilgul suur tunduda, aga mööda laudteed on lihtne kulgeda. Koormuserikkamad pinnasraja-lõigud on samuti toredad ning mõjuvad vaheldusrikkalt.
Rääkisime ühel ilusal päeval pealampide valimisest, lampide tehnoloogiast ning sellest, mida lampi ostes tähele panna? Mis milleks sobib ning millist pealampi erinevates tingimustes vaja võiks minna?
