Mugava inimese motomatkavarustus

Käisime nädalavahetusel Põhja-Lätis väikesel proovi-tsiklimatkal, et mugava inimese laagrivarustust testida. Suurim teema oli muidugi see, et mis ja kuhu mahub ning kui kaua laagri kokku ja lahti pakkimine aega võtab. Ja milline telk, sest ilmad pole vennad ja vahel on vaja koleda ilmaga laagerdamine pikemaks venitada.

Seega peab nii köök kui kogu kola endale lisaks telki mahtuma, unustamata asjaolu, et kogu varustus peab omakorda tsiklikohvritesse mahtuma. Tegelikult on lihtne – väiksema ja kompaktsema telgi korral peaks igaks juhuks mingi tarbi kaasa võtma, et vihmase ilma korral katusealune tekitada. Suurem telk võtab rohkem ruumi, aga on nö kõik ühes. Üksi minnes saaks ka ripptelgiga hakkama. Eeldades muidugi, et kämpas mõni puu kasvab.

Telgiks oli kaasas Heleni Fjällräven Abisko Shape 3. Kolme inimese 2,56 kg kaaluv telk oli sedavõrd komapktne (16 x 41cm), et mahtus koos kaartega mootorratta kohvrisse ilusasti ära. Kolmene telk on kahele matkajale suurepärane sellisel juhul, kui sellel puudub mõistliku suurusega eeskoda. Sellisel juhul mahub kogu vajalik kola vihma ja muude mittesoosivate olude eest telgi sisemusse. Suure eeskoja puhul (nagu meie telgil) piisanuks vabalt ka kahesest, olles sealjuures veelgi kergem ja kompaktsem. Lisaks saab vihmase ilma korral eeskojas mõnusalt süüa teha.

Abisko tunneltelgi püstitamine on suhteliselt kiire – aja vaid õiget värvi vaiad õigetesse kanalitesse, kinnita mõlemad telgi otsad vaiadega maa külge ning matkakodu ongi valmis. Selleks, et telk maksimaalselt tuulele ja vihmale vastu peaks, tasub käiku lasta ka kõik ülejäänud vaiad ning enne uinumist tasub päeval püstitatud telgi nurgad korra veel üle pingutada. Pingul telk on alati veekindlam ning hingab paremini. Üheks kõige suuremaks plussiks on aga asjaolu, et Fjälli (ja tõenäoliselt ka mõnede teiste tootjate telkide) sisetelgid annab kinnitada välimise kihi külge ha sinna jättagi. Sedasi pole ohtu, et vihmasel püstitamisel sisetelk märjaks saaks.


Toolid võtsime kõige kompaktsemad – Helinoxi Ground. Plussiks jalad, mis maasse ei vaju, aga vanainimesel on nõnna madalalt raske püsti saada… aga mis sa ikka rapsid, tõmbad laua lähemale ja asi korras. Laud sai samuti kõige kompaktsem ja peale asjaolu, et matkapliit tahaks lõikelaua või mõne muu alusega toetamist, töötas Helinoxi pehme plaadiga laud suurepäraselt. Siinjuures on suureks plussiks ka see, et need ei kaalu peaaegu mitte midagi.


Magamiskotid võtsime Colemani Bikerid. Põhimõtteliselt vee- ja mõneti õhukindlast pakkekotist saab riietega täites mõnusa padja vormida ning tagasi pakkides saab kotist õhu välja pressida. Jällegi suhteliselt kompaktne ja ilmastikukindel lahendus. Köögis lihtne MSRi põleti, gaas ja väike matka-keedupott, kuhu gaasipurk ja tulepulk sisse mahuvad. Lisaks Tacticalid, Sporgid ja Fold-a-Cupi kopsikud. Hommikusöögiks oleme ikka Veskimati väikeseid kiirpudru-pakke kasutanud. Ühest on enamasti vähe, nüüd selgus, et kaks on veidi palju. Tõenäoliselt tuleb tulevatel hommikutel üks pakk pooleks teha. Eeldades muidugi, et mõlemal on üks maitse.
Lebodeks üks isetäituv ja üks puhutav. Puhutav on oluliselt kergem ja kompaktsem, aga isetäituv töötab ka siis, kui mõni terav kivi mati katki teeb.

Esimene laager oli paras kaos. Asjad polnud veel oma kohta leidnud ning alguses valitses rets segadus, et kuhu kohvrisse miski sai? Telk läks kiirelt üles, toolid ja laud samuti. Teiseks õhtuks oli asi juba palju selgem – tetris-tüüpi peensobitus-pakkimise asemel toppisin hommikul kogu magamiskola (lebod ja magamiskotid) ühte kotti. Kohvrist telk välja ja kraps üles ning seejärel tõstsin kõikide magamisasjadega koti ühe ropsuga telki. Edasi klõbinal lauad-toolid ja pliit kokku. Täpset aega ei tea, aga järgmisel korral saaks vast vihmase ilmaga vabalt kõige vajalikuga 3-5 minutiga kuiva keskkonda.

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et Läti väärib sõitmist ja avastamist. Vaatamist ja kolamist on meeletult –
linnustest ja mõisatest losside ja mõisa-bingoni välja. Põhja-Läti on äge, põhimõtteliselt Lõuna-Eesti pikendus, aga selle eelisega, et siin on peaaegu kõik teed sõitmata.

Viimase reisitelkimise kokkuvõte

Olgugi, et viimane Lähis-Ida põnevatesse riikidesse viiv reis sai alguse vahetult enne aasta lõppu, oli siiski lootust, et mingil hetkel läheb piirkondlik ilm niipalju soojaks, et saab laagerdama hakata ning telki kolida.

Türgimaale jõudes hakkas mõte veidi realistlikumana tunduma. Kesk-Türgi mägistelt aladelt ranniku äärse Adana juurde sõites tõusis õhutemperatuur juba veidi üle kümne kraadi. Laagerdatav! – mõtlesime kui ühest peast ning hakkasime ööbimiseks sobilikku laagrikohta otsima. Looduslikult kauni ja privaatse laagrikoha leidmine ei ole pilkases talvepimeduses just lihtsamate killast. Seetõttu otsisin Park4Night äpist ühe järveäärse laagrikoha ning võtsime suuna sinna. Mida lähemale jõudsime, seda pimedamaks vajus ilm ning samasuguse hooga hakkas langema ka õhutemperatuur.

Laagrisse jõudes näitas mõõdik kuus kraadi. Koht ise, mis satikaardilt vaadates tunduski kuidagi ebareaalselt äge, polnud seda teps mitte. Järve mudastel kallastel käis vilgas elu – inimesed grillisid, kuulasid autodest kaikuvat muusikat ning tundsid elust häälekalt rõõmu. Taevakaardilt paistnud liivarand osutus samuti suhteliselt ebatasaseks liivalaadseks mudaks, mis peitis endas peale seal kasvava karmikoelise taimestiku ka hulganisti igasugust klaastaarat.

Teha polnud aga enam midagi. Pilkane pimedus ning päevane sõiduväsimus sundisid meid paigale. Lappasime Elveriga telgi püsti ning loopisime asjad sisse. Rullisin igaks juhuks isetäituva lebo lahti, et see saaks end peale pikka jõudeaeg omas tempos ja äranägemise järgi õhku täis imeda. Mis tast ikka sundida – eks tal olid järgneva jaheda öö ees samasugused kahtlused, kui minulgi. Umbes sama, nagu võtta soojalt padjalt taksikoer, pista ta kaelani lumme ning paluda tal jälgi ajama hakata…

Õhtu edenedes langes temperatuur veelgi. Ühel hetkel ammendas jahedas ja kergelt tuulises laagris tiksumine ning me suundusime eemal paistva teeäärse toitlustustelgi juurde. Süüa seal ei saanud – küll aga sai väikestes liivakellakujulistes klaasides rohke suhkruga sooja teed. Tee mõjus üllatavalt hästi ja tegi olemise mõnusamaks, andes julgust peatselt külma telki pugeda.

Iseenesest võis ju rahul olla, et eelnevad talvised kõrbealadele viinud reisid olid miskit õpetanud. Seisin enne seda reisi kodus asju pakkides kahe erineva magamiskotiga keset tuba ning ei suutnud otsustada, kumba võtta. Kas kompaktsemat ja õhemat… sest reis pidi ju ikkagi välja viima kõrbesse… või siis veidi mahukamat ja soojemat. Õnneks meenusid elu kõige külmemad suvevarustuseta telgiööd talvises Marokos ning valituks osutus siiski soojem magamiskott.

Soojem on tagantjärgi ikkagi palju öeldud. Miinus viiekraadise ekstreemiga kott pole reaalsete miinuskraadide juures kaugeltki mõnus magamisvahend. Hoiab küll elus, aga rahulikuks ööveetmiseks ei saa seda ka kõige soojemate ja leplikumate tunnetega nimetada. Tõsi, nullkraadise ekstreemiga komapakt-kotile tegi ikkagi silmad ette. Siinjuures tuleb tõdeda, et sellelt reisilt sain kaasa teadmise, et järgmisele talvisele “kõrbekale” lähen kahe magamiskotiga. Möödugu need külmad ööd pigem soojas sulekas. Seda enam, et varustust veab ju ikkagi auto!

Ühesõnaga… öösel vajus ilm ikkagi miinusesse ning järveäärse niiskuse tõttu jäätus ka telk. Haprad unetunnid segunedes kontrollimatute värisemistega, millega alajahtuv keha end meeleheitlikult funktsionaalsena üritas hoida.

Võtsin esimeses laagerdamise tuhinas enda peale ka hommikuse köögitoimkonna. Rommi tegi magamamineku eel põhjaliku koolituse, kus miskit asub ja kuidas vajalikud priimused ning kannud tema autost üles leida ja kätte saada. Seejärel keris keroga varustatud katusetelki magama. Mainitud toimkond nägi ette, et minu asi oli teiste ärkamise ajaks esimesed kannutäied sooja vett valmis teha. Jätsin kõik ilusasti meelde ja olin valmis hommikul särama. 

Hommikul ärgates tundus aga asi veidi imelik. Esiteks oli Rommi auto ninaga valesse suunda – mitte sinna, kuhu see õhtul jäi. Teiseks leidsin tagaluuki avades autost Tiidu, kes oli öösel oma jäätuvast telgist Rommi autosse sooja roninud. Magas nagu suur keras koer autosisese (lühike Patrol) kööginurga peal. Juhe läks raginal kokku… Olukord oli sedavõrd mõistetamatu, et panin esimese hooga auto uksed igaks juhuks uuesti kinni. Avasin taas – ikka Tiit. Panin uksed veelkord kinni ja astusin olukorra hindamiseks kaks sammu tagasi. Pea proovis meeleheitlikult välja arvutada, kuidas ühel pildil sedavõrd palju valesti saab olla?

Kolmanda korraga protsessis jäätunud aju olukorra mõneti selgemaks. Tervitasin Tiitu hommiku puhul, kaevasin köögisahtlist priimused, täitsin kannud veega ning panin laagrilauale soojenema.

Minekuga oli nagu ikka – kiire. Pakkisime jäätunud telgi kokku ja asusime teele. Järgmiseks ööbimiseks jõudsime Batmani nimelisest linnast veidi kagusse. Seal näitas kaart kaunist mägijärve. Kohale jõudes oli mõistatamist palju – järv oli, teed sinna aga mitte. Ka majad ning kogu ülejäänud taristu oli varemeis. Vana maantee väljus mitme meetri sügavuselt uue tee alt ning suundus otse järve. Kõikjal vedelesid suured kivikolakad ning jäänused kunagisest asustusest. Ega me suurt tarka välja mõelda suutnudki – jäime selle juurde, et tõenäoliselt oli tegemist kunagise maavärina tagajärgedega. Täna sellele kohale tagasi mõeldes tundub toonane mõttekäik veelgi reaalsemana.

Lõime ühe vana maja vundamendile laagri lahti – hea sile pind ning suuri kive ja muud sodi polnud. Püstitasime kaltsmärja telgi ning lasime sellel lahtiste ustega miinuskraadides tuulduda. Ronisin peaaegu kõikide soojade riietega magamiskotti. Tõmbasin mütsi pähe, kindad kätte ja luku viimase piirini kinni. Öö oli taas külm. Väga külm. Hommikul pakkisime jäätunud telgi uuesti kokku ja asusime Iraagi piiripunkti poole teele. 

Järgmised ööbimised toimusid juba nädalapäevad hiljem Saudi Araabia liivakõrbes. Iraagis ei julgenud ning Kuveidis polnud selleks võimalust.

Pakkisime Saudis, Omani piiri lähistel, telgi uuesti lahti ning avastasime, et kogu magala oli vahepealse nädalaga hallitama läinud. Õnneks oli õhtul sedapalju soe ja tuuline, et telk kuivas lühikese ajaga ära. Kopitanud lõhn jäi aga omale kohale ning lahkus alles peale kodust hella pesu.

Saudi Araabia telgiöid olid kahte sorti – soojad ja niisked ning jahedad ja niisked. Talvine öine temperatuur langeb ka kõrbes kolinal ning niiskus murrab igalt poolt sisse. Rääkimata sellest, et märg liiv liimub telgi põranda külge. Õnneks on mu reisitelgil lisapõhi, mis suurema jama telgi enda põhjast eemal hoiab. Aitab seeläbi ka reisikodu puhtamana hoida ning on pakkimisel suureks abiks.

Suureks plussiks olid öised kerged soojakraadid. Jäässe enam midagi ei läinud, aga niiskust jagus. Varajastel starditundidel polnud ka telki kuivatavat ilma kusagilt võtta ja sedasi pidin telgi ikka märjana kokku pakkima. Õnneks tekkis meil ühe keskäpäevase kõrbe-lõuna käigus sedavõrd palju aega, et sain telgi lahti laotada ja ära kuivatada.

Viimase Saudi Araabia ööga läks ägedalt! Otsisime Kuveidi piiri äärest rahulikku ööbimiskohta ning see päädis sellega, et meid suunati ühe kohaliku mehe beduiinitelki ööbima. Lebod maha, magamiskotid lahti ja jahedale ning niiskele ööle julgelt vastu. Hommikuks olime kõik elus ja peale väikest sättimist asusime taaskord Kuveidi piiri ületama.

Toscana Päevikud 3 – Toscana linnad ja loodus (Città toscane e natura)

Hääd sõbrad! Siin on „Toscana Päevikute“ kolmas osa. Plaan on iseenesest lihtne – uhame uue Peugeot 5008-ga Itaalisse ja teeme põhja pool ringi ümber kuulsa Garda järve ning suundume seejärel Toscana piirkonna ilude ja võludega tutvuma. – Nüüd oleme omadega Toscana imelise looduse keskel ning toredalt kõverad mägiteed viivad meid tutvuma piirkonna põnevamate linnade ja küladega.

#laisaarlane #Peugeot5008 #Toscanapäevikud @Peugeot