Püsivarustus: matkariided

Kümmekond aastat tagasi, kui minu matkamine ja ringihulkumine uutesse kõrgustesse tõusis, teadsin ma matkavarustusest suhteliselt vähe. Mingid püksid olid – mõnusad ja kuivasid kiirelt ning jope, mis vihmale kuidagi vastu pidas. Saapad seisid samuti esikus ning kõikvõimalikke mütse on mu kodu juba aegade algusest täis olnud. Suvaline soe pesu ajas ka kuidagi asja ära. Magamiskotid olid enamasti veelgi suvalisemad ning pidid tagama, et mõnel tsikliüritusel või väljasõidul telgis ööbides hommikuni elus püsiks.

2011. aastal esimesele pikale automatkale minnes vasardasid peas paar kinnisideed. Noor matkafilmi-mees vajas ilmtingimata oma varustuse hulka suurt National Geographicu „saja“ taskuga seljakotti (noh, et lihtalt äge ja peab olema, onju…) ja Hennessy ripptelki.  Jagasin õhinal oma mõtteid Raidiga. Rait arvas, et ta ei tea seljakottide osas suurt palju kaasa rääkida, aga ripptelgi tarbeks peaksin Mongooliasse omad puud kaasa võtma…. Sinna see plaan jäigi. Kott käis selle 43-päevase matka ära ning konutab tänaseni kurvalt seina ääres, justkui midagi oodates… Ripptelk sai kodumaal mõned kasutuskorrad ja on nüüd vist kellelegi laenatud.

Ühesõnaga… järgnevate aastate ning kümnete suviste ja talviste reiside käigus sai läbi proovitud selline hulk erinevat matkavarustust, et sellest piisaks paarile eluajale. Ja mida rohkem ma proovisin, seda rohkem ma ühte serva vajusin.

Fjällräven hakkas vaikselt ja jõudsalt mu teist varustust kapist välja sööma ning seda kolmel peamisel põhjusel.

Esiteks tunnen ma tänini mingit salapärast sidet selle Skandinaavia brändiga. Lihtne on suhestuda, kui ise justkui „sama kandi mees“ ja mis siin salata, Fjälli-kandjad tunneb igal pool maailmas ilmeksimatult ära. Veider…

Teiseks: Mulle istuvad Fjälli riided selga kuratlikult mõnusalt ja nendes on hea ja mugav olla. Ebareaalselt mugav. Õnneks olen ma suutnud oma elu selliseks elada, et ei peagi enamasti tsiviil-riideid selga panema. Ja habet ajama. Või juukseid kammima… Mõnus!

Kolmandaks on aga see tugev teema, et Fjälli riideid on põhimõtteliselt võimatu ära tappa. Nende lõhkumiseks peab kõvasti vaeva nägema. Eriti veel nende, mida on õnnistatud G1000 materjaliga. Uute ostmist saab endale müüa pigem „moraalse vananemise“ ettekäändel, ent ka eelmised elavad oma elu igavesti edasi. Mingil hetkel hakkab lihtsalt tunduma, et polaarrebaste kari oleks kapis justkui mingi kogukonna asutanud.

2020. aasta kevadel toimus aga pöörang. Kaalust kadus peaaegu veerand ning sellega koos ka võimalus oma vanu täpselt istuvaid Fjälle selga panna. Ega muud teha polnudki, kui hakata kapi sisu riburada võõrandama ning tasapisi uusi vaatama.

Selga:

Hard Core talvereisideks on mul vana hea Fjälli Yupik Parka. Tõsi, see on tänaseks juba kohutavalt suur, aga südametunnistus ei luba seda üliväärtuslikku ja palju külmi äärealasid läbi käinud kaaslast maha müüa. Ja rets talvekas võib vast veidi suurem ka olla, et rohkem kihte alla mahuks. Siiani on see parka kuni 53-külmakraadini ilusasti hakkama saanud ning seeläbi end auga püsivarustuse hulka kirjutanud. Tõenäosus on muidugi suur, et ma uue külma reisi eel endale samast seeriast midagi parajamat vaatan…

Eelmine karm-talvekas oli Jack Wolfskini sulekas. Nime ei mäleta.

Talvejope on uue väiksema elu uustulnukas – Fjällräven Greenland Nr.1 Down jacket. Põhimõtteliselt armastus esimesest silmapilgust ja minu esimene Fjälli sulekas. Andsin kiusatusele järele ja kinkisin endale jõuludeks. Klassikaline jope, mida kannatab sama hästi kanda talvisel matkal, igapäevaselt kui ka teksadega nooblimas formaadis.

Eelmistena olid kasutuses Fjälli Greenland Winter Jacket ja Jack Wolfskini mingi hea mustja punasega jope – nime kahjuks enam ei mäleta.

MatkajopeFjällräven Bergtagen. Minu oma on surematust G1000 Lite Eco-st. Uuemas versioonis on jope aga veekindlast (30000mm) Eco-Shell materjalist. Raudselt hea, aga ma enda oma veel niipea uue vastu vahetada ei plaani. See on sedalaadi mõnus jope, millest kirjutan või videotan mõne aja pärast veidi pikemalt. Märksõnadeks õhutusavad, vastupidavus, igatpidi reguleeritav kapuuts ning veelgi vastupidavam ekstrakiht koti kandmisest tekkida võivate kulumiste ärahoidmiseks. Eelmisena oli kasutuses Fjälli DREV jahikas. Väga mõnus ja mugav “vaiksest” kangast jope. Bergtageni oleks sellegipoolest juurde ostnud.

Fjällräven Bergtagen Jacket, KEB püksid

VihmajopeJack Wolfskin Stormy Point. Asjaliku tuule- ja vihmakindlusega (10000mm) tore, kerge ja kompaktne pealisjope, mida on mugav kanda ning kaasas vedada. Miinuseks ehk vaid see, et mingil põhjusel pole sellel jopel õhutusavasid. Nendega koos oleks tegemist üdini suurepärase tootega.


Jack Wolfskin Stormy Point

Aluskihid on täiesti teine ja mahukas teema, ent ütlen siinkohal kiirelt ära, et kampsun on Fjälli klassikaline lambavillane Koster ja sooja pesuga on sedasi, et Aclima meriinovillasega on keeruline mööda panna. Sekka hulk fliise ja dressikaid.

Jalga:

Hard-core talvekateks osutusid peale mitmeid katsetusi Fjällräven Brenner Pro Winterid. Need on sedasorti püksid, mille alla polnud sooja pesu vaja ka -40-kraadises külmas. Hämmastavad püksid. Olen siinkohal veendunud, et need on koos Yupik Parkaga ühed parimad suure külma riided üldse. Tõsi, spetsiifilistest nõudmistest tulenevalt saab ka neid parendada, aga tavalises külmas reisimiseks ja looduses viibimiseks on minu hinnangul see komplekt parim!


Fjälli Yupik Parka ja Brenner Pro Winter

Nüüd jäid ennegi veidi suured olnud püksid aga koletult suureks ja leidsid eelmisel kevadel omale uue omaniku. Nende kohta kirjutasin kunagi nii: https://www.laisaar.com/fjalli-talve-jahikad-brenner-pro-winter/ Eelmistena olid pikalt kasutuses Fjälli Barents Pro Winterid.

Matka ja igapäevapükstena kasutasin aastaid Fjälli Barents Pro-sid, kuniks sattusin ühel korral (tõenäoliselt värvi tõttu) KEB pükste otsa ning need kirjutasid end hoobilt püsivarustusse ja on seal tänini. Põhjuseid jagub – veniv kangas laseb liigutada, neli õhutusava võimaldavad temperatuuri reguleerida ning pükste alumisel äärel on konks, mille abil saab püksid sääriste kombel saabaste külge kinnitada. Näiteks selleks, et lumi saapasse ei satuks jne.

Nüüd on aga see lugu, et tellisin jopele vastavad Bergtagen G-1000 Lite Eco püksid ka ning oht on, et kui uued kunagi kohale jõuavad, saavad nendest uued lemmikud.


Fjällräven Bergtagen Jacket, KEB püksid, Keen Targhee III Mid saapad

Suvepükstega mässasin kaua. Kunagised mõnusalt õhukesed zip-off’id jäid suureks ja uusi nagu ei leidnudki. Suve alguses sattusin poodi kammides Abisko Midsummerite peale. Jalga istusid väga hästi, aga saada oli vaid halle. Need ei sobinud teps. Seega tellisin Matkaspordi kaudu sobilikud tumesinised. Head õhukesed ja kiirelt kuivavad püksid, ent minu jaoks umbes sendi jagu liiga pikad. Kuna ma tõenäoliselt enam ei kasva, tuleb pükste pikkuse teema uue hooaja alguses ikkagi ette võtta.

Lühkaritest on pidevas kasutuses kaks paari matkakaid. Jack Wolfskini ACTIVE TRACK ja ideaalsed Fjälli Abisko Midsummerid. Mõlemad suurepärased püksid. Tõsi, Fjällid on justkui mulle tehtud ning saavad seetõttu ka oluliselt rohkem kasutust. Õhk käib läbi, kuivavad kiirelt, korralikud taskud ning sääretaskust leiab ka pisikese võrguka, mis rahakotti ilusasti kohal hoiab. Maru mõnusad taskud.

Pähe:

Mütse on mul kodus kümneid ja kümneid. Uusim vaimustus on aga multifunktsionaalne veidra nimega Singi Balaclava kootud müts, millest saab vajadusel ka näomaskiga peakatte formuleerida. Vot seda mütsi oleks viimasel talvereisil väga vaja olnud.

Fjällräven Singi Balaclava

Kuistlema raba ja Õmma metsaonn

Kondasin eelmisel nädalal taas ühes huvitavas rabas. Seda poolitav maakonnapiir annab rabale aga kaks nime – Läänemaa poolel tuntakse seda Kuistlema rabana, Raplamaal aga Õmmana. Et asi veel keerulisem oleks, kuuluvad sealsed alad sootuks Marimetsa-Õmma hoiauala kooslusesse ning Marimetsa, kui selline, laiub peaasjalikult üldse Haapsalu pool Risti-Virtsu maanteed. Nimeteema pole ainus segane asi. Mingil põhjusel mõjub sealne rabamassiiv kummaliselt ka kaasavõetud tehnikale. Aga see selleks – raba keskel asub üks lummav muust maailmast ära lõigatuna tunduv vägev metsaonn ning selle salapära utsitas minekule. Võtsin väikese kaamera kaasa, sidusin räätsad koti külge ning hakkasin astuma. #laisaarlane#kuistlema#raba

Poistekas & Kämper

Saaristo ja Ahvenamaa tiiru ning järgmise tööreisi vahele jäi just sedapalju päevi, et sain ühe ammu lastele antud lubaduse lõpuks ära täita. Olin neile juba aastaid rääkinud, et lähme kämperiga kondama, aga alati tuli midagi ette. Küll polnud tippajal kämpereid saada, siis oli mul või lastel mõni asi ees ning nii need aastad riburada läksid. Sellel aastal oli aga kindel plaan lubadus teoks teha ning ehk ka veidi varem reageerida. Noh, plaane tehakse ikka selleks, et keegi pärast naerda saaks. Paar nädalat enne plaanitavat väljasõitu kirjutasin Ronaldile ProRexi, et kas sul on mulle midagi vähemalt viiekohalist anda? Kolm poissi ja meie peame turvaliselt sõita saama ning magama mahtuma.

Peale hetkelist vaikust vastas Ronald, et hetkel on tihe aeg, aga vaatame järgmisel nädalal, kas üks suur Sunlight jääb selleks ajavahemikuks vabaks. Või et kas miskit annab ümber mängida.

Mõistsin samal hetkel, et olin taas hiljaks jäänud. Teadsin ju hästi, et targem oleks sobilikele matkakatele käpp aegsasti (või veelgi varem) peale panna… aga mis sa teed, kui enda elu- ja tööasjad sedasorti kaootilised kipuvad olema. Seega ei jäänudki muud üle, kui ootama ning lootma jääda, ise samal ajal paaniliselt alternatiiv-aktiviteedi jaoks mõtteid otsides. Haagissuvila polnud teema, sest eelmisel sügisel kirja pandud B96-e eksami ajaks mind kodumaale transportiv lennuk veel maandunud polnud. Ja mis siin salata, uue eksamiaja broneerimiseks pole ka veel suutnud end kuidagi kokku võtta.

Õnneks kirjutas Ronald uue nädala alguses, et matkakas on olemas. Igaks juhuks kõige suurem, et kõik ikka ilusasti sisse, sõitma ja magama mahuks. Tulgu ma peale Ahvenamaalt jõudmist kohe järgi ning lükaku käik sisse. Ja nii läkski. Sõitsime hommikuselt laevalt maha, panime ühed asjad pessu, pakkisime teised kokku, korjasime lapsed peale ning läksime matkakale järgi, endal käed taas põnevusest värisemas.

Peale väikest instruktaaži, mille käigus seletati ära kõik, kuidas päriselus sellise autoga hakkama saada, kuhu miski käib, mida mingi nupp teeb, kus kohast tuleb vesi ja kuhu läheb ning millal soe hakkab, lükkasimegi käigu sisse ning võtsime suuna esimese järve äärde.

Olin juba varasemalt pilgu peale pannud, et Nelijärve puhkekeskuse tagahoovis, seal kus jalkaplats ning palkmajad end peidavad, asub üks suhteliselt privaatne ja lame nurgake, kuhu kämper kui valatult parkima sobiks. Järveni on sealt vaid sadakond meetrit ning õhtusel ajal, kui päikesekuumad rahvamassid taas kodude poole sõidavad, mahub sealsesse veesilma mõnusalt ujuma. Ja ega ka poisid esimese atraktsioonina muust unistanud – saaks vaid kiirelt vette. Meie tahtsime samuti kiirelt laagrisse saada, et eesootavasse end mõnusalt ja rapsimata sisse elada. Kõik läkski plaanipäraselt. Saime Nelijärvelt loa end väljavaadatud kohta laagrisse pakkida ning poisid tormasid vette.

Järgmise päeva kava nägi ette hulga teistsugust aktiviteeti. Vurasime esimese hooga Nelkalt Järva-Jaani vanatehnika varjupaika. Tegemist on kohaga kuhu tasub kõigil minna. Vahet väga pole, kas oled koos lastega või üksi. Lapsed jooksevad põneva tehnika vahel ringi, vajutavad nuppe ja vaatavad asju nii nagu lapsed uusi asju ikka vaatavad. Mina aga vajusin mingisse mesimagusasse nostalgiaudusse. „Näe, see on 150 ja see kollane on 700.. nendes olen lapsena sõitnud. Meil maal oli üks mees, Ratta Mati, kes nendega põldudel toimetas… Ja see on Niva, noh, see väike kombain. Selles olen ka viljavõtu ajal olnud. Aga see on Don, jõhker!“, vatrasin endast innukalt tekkinud emotsioone välja. Seejärel sattusin trammi. Olin alati teada tahtnud, kuidas moodi trammi juhitakse. Kuuditäis salapäraseid nuppe ja pedaale. Ja see plaksuga auke tegev komposter, millega vanasti piletitele legetiimsust anti. Ei, mitte see rohelise ahmivalt ülespoole suunatud suuga, vaid see veel vanem – ilmetut halli värvi kolakas, kus tuli kangi tõmmata, et litter ära käiks. „Huhh, vaata, milline mosse. Näe, „muhk“ on pikaks tehtud ja sapakas on kupeeks voolitud… Ja vaata, mis see veel on…“ Ühesõnaga… kui te seal käinud pole – minge kindlasti. Ma teadsin, et seal võib põnev olla, aga et see sellised mälestused ja emotsioonid valla päästab, ei osanud küll ette kujutada. 

Seejärel ootas ees Tartu oma Tagurpidi maja ning Ahhaa keskusega, mille uus hirmude-näitus lastele kõige sügavama mulje jättis. Ahhaaga on lihtne – see on alati kindla peale minek ning nii oleme sinna peaaegu kõiki uusi näitusi vaatama sattnud. 35 eurine perepilet on igati mõistlik, eriti veel Kiviõli või Vudilaga võrreldes. Ja mis põhiline – täisväärtusliku pereliikmena läheb arvesse ka pere kolmas laps.

Nii see päev taas õhtusse tiksus. Kuna järgmise päeva programm nägi ette pikka päeva Vudilas, kus kutid end taas lõdvaks saaksid lasta, sättisime end ööbima Kuremaa järve äärde. Teadsin vanast tsikliajast, et seal on rannaparkla olemas. Aga et seal ka kämperite ja haagissuvilate tarbeks eraldi kohad tehtud on, tuli meeldiva üllatusena.

Õhtu möödus suures osas samamoodi, kui eelminegi. Vaid lokatsioon oli erinev. Pean siinjuures ütlema, et sinna parklasse kavatsen tagasi minna. Maksis vist 15 euri koos elektriga. Järv kohe kõrval ning vets ja pesuvõimalus olemas, ent soe vesi tuleb viguriga ning hakkab imetabaselt kraani avades tekkima. Ühesõnaga, tahab veidi miitšitamist.

Nii nagu kava ette nägi, möödus järgmine päev Vudilas. Minu jaoks oli sealne kirjade järgi 20-kraadine vesi veidi külm, aga poistel oli savi. Nagu lastel ikka – kui jääd pole, kannatab. Sahmisid seal tunde basseinide, liutorude ja saunade vahet.

Seni kuni poisid päevast viimast võtsid, proovisin kämper-autode peastiirlevaid mõtteid kuidagi ritta seada ja lahterdada. Tuleb tunnistada, et see on äärmiselt lummav kondamise/elamise formaat. Mugav ka sealjuures – koletult mugav. Tõsi, mul on overlanderina sellega siiski mingi ideoloogiline error ja ebakõla, ent 4×4 kaubiku baasil ehitatud matkamasin teeks kodus elamise kindla peale suhteliselt keeruliseks. Ma tegelt kardan veidi seda päeva, mil mulle üks kämper peaks tekkima. Raudselt lülitab full-nomadiks ära…