Me oleme Subaru XV-ga juba vanad sõbrad. Nii võib vast öelda küll. Meie esmakohtumise daatumiks võib lugeda 2012. aasta märtsi, mil’ ma esimest korda sellenimelisse autosse istusin. Mäletan, et mulle meeldis see auto toona esimesest sõidukilomeetrist alates väga ning ainus asi, mille kohta veidi viriseda sai, oli asjaolu, et nimi tundus selle ägeda ja muretu igapäeva-igalepoole-sõitja jaoks veidi liiga lahja – oleks võinud midagi ägedamat olla.. näiteks Futu või Punk jne.
Ronis teine ilma igasuguse vaevata Saku-Männiku tankodroomil tankimäe otsa, sõitis paksus liivas ning sai ka järgnevatel päevadel muretult hakkama kõigega, mis meie teele sattus.
Vahepeal on hulganisti aastaid mööda läinud ning selle käigus on XV teinud läbi suurel hulgal muudatusi ja mudeliuuendusi. Ainus, mis muutunud pole, on see, mida ma tänapäevani sellest autost arvan.
Subaruga on mul juba ammu eriline side. Ma ei ole end kiirete autode sõbraks vast mitte kunagi pidanud ning seetõttu jätavad kõikvõimalikud STI-d ja WRX-id mind suhteliselt külmaks. Küll aga pean ma lugu autoga sõitmisest ning seda paljudes erinevates formaatides, mille hulka kuuluvad nii automatkad, pikema otsa tööalased väljasõidud kui ka kõik muud kodu- ja välismaised kondamised, mille käigus on vaja autoga vahel jõuda ka sellistesse kohtadesse või laagripaikadesse, kuhu tavasõidukiga esimesel visuaalse vaatluse põhjal murdma ei julgeks hakata. Ja nii on neid ühiseid kilomeetreid kogunenud kõvasti. Lisaks lugematutele muudele sõitudele, oleme kahel eelneval aastal „Johannese lähetamise“ tootmise käigus sõitnud Euroopas maha meeletu koguse kilomeetreid ning roninud selle raames tsiklihaagist vedades ka sellistesse kohtadesse, mis vahel ennastki suutlikuse üle imestades kukalt kratsima võtavad. Samamoodi on Subaru erinevad mudelid mõnusaks põhjaks paljudele overlanderitele, kes on vajalike lisade toel enda autodest korralikud matkakad ehitanud. Nii leiab laia maailma teedelt hulganisti sellises seades autosid. All-olevaga sattusin paari aasta eest kokku väikeses Texase tanklas, kus matkajad sulnist lõunapausi pidasid. Olid oma Baja-ga kogu Põhja-Ameerikat risti-rästi läbi sõitmas. Samuti olen Subaru erinevaid matkaseades mudeleid kohanud paljudes Euroopa ja Aasia kämpades ning teedel. Imestada pole siinjuures midagi – on ju tegemist väga suutliku, ruumika, universaalse ja mugava autoga, millega end pikkadeks päevadeks, nädalateks või aastateks erinevatele teedele kondama unustada.
Kellel selle jutu peale huvi tekkis, saab sedalaadi pilte Instast ja Googlest otsida – märksõnadeks „Subaru overland“
Moodne aeg nõuab aga moodsaid uuendusi. Regulatsioonide ja nõuete karmistumiste järel asus ka Subaru paremale ja puhtamale tulevikule panustama. Seetõttu kadusid Euroopa tänavapildist uued diiselmootoritega Subaru mudelid juba mõni aasta tagasi. Ent areng pole piirdunud vaid sellega. Nüüd oli ka Subarul päramine aeg tulla turule hübriidautoga. Esimeseks pääsukeseks oli 2020. aasta kevadel Forester e-Boxer ning nüüd jõudis järg pesamuna, ehk XV kätte.
Viimase generatsiooni XV-ga käisin ühel ilusal talvel mööda jääteed Piirisaares ning kirjutasin selle auto olemuse väikeseks arvamuslooks. Selle leiad siit: https://www.wroomer.ee/jargmise-leveli-subaru-xv/
Et mitte sama juttu taaskord kirja panna, räägin lahti vaid need nüansid, mida hübriidsus uuele XV-le kaasa on toonud.
Salong on endiselt äratuntavalt Subarulik ning kõik vajalikud nupud ja kangid on oma õigetel ja tuttavatel kohtadel. Nendega ei ole hübriidistumine suurt midagi teinud. Küll aga leiab uuendusi ning uusi kujundusjooni mujalt interjöörist: oranžide õmbluste ja kujunduslike detailidega armatuuri ja uksepaneelid, heledas toonis ääristusega istmed ja uste käepidemed ning minu suur lemmik – pronksikarva süsinikkiu-laadse kujundusega detailid armatuuril ning ustel.
Otseselt hübriidsusele viitavaid tunnuseid leiab vaid juhiesiselt „kellade“ vaatest ning keskkonsooli ülemiselt teadete-ekraani vastavalt energiajaotuse lehelt.
Samuti leiab vaid e-Boxerile omaseid muudatusi auto välisdisainist. Lisaks uuele kerevärvile (Lagoon Blue Pearl) on uue välimuse ja kujunduse saanud ka iluvõre, udutuled, katusereelingud, mis on antud lahenduse puhul madalamad ning tagaspoiler ja loomulikult e-Boxeri kirjad auto külgedel ning tagaluugil.
Mootorivalikul on Subaru XV-ga väga lihtne: vabalthingava 1.6-liitrise bensiinimootori kõrvale lisandus mootorivalikusse neljasilindriline 2-liitrise töömahuga e-Boxer hübriidajam. Sama jõuallika leiab muide ka uue Forester e-Boxer mootorisuumist. XV hübriidi akud on peidetud pagasiruumi põhja alla ja elektrimootor asub käigukasti küljes. Elektrimootori maksimaalseks võimsuseks lubatakse (hk(kW)) 16,7 (12,3) ning pöördemomendiks (Nm (kgfm)) 66 (6,7). 150 hobujõuline bensu-mootor kiirendab 2070 kg täismassiga auto nullist sajani 10,7 sekundiga, kulutades sealjuures keskmiselt 7,9 l/100km.
Koduleht kirjutab e-Boxeri olemuse kohta sedasi: e-Boxer on kombinatsioon 2-liitrisest otsepritsega boksermootorist, käigukasti integreeritud elektrimootorist ning Subaru sümmeetrilisest nelikveost.
Bensiinimootorile lisatud elektrimootor suurendab auto pöördemomenti 65 Nm võrra. See on saadaval juba väikestel kiirustel ning annab lisajõudu just siis, kui seda kõige rohkem vaja. Kuna kogu lisavõimsus tuleb elektrimootorist, siis saavutatakse see saastevabalt, lisaks on kütusekulu vähenenud ligi 11%. Subaru e-Boxer on iselaadiv hübriid, selle aku saab laetud sõidu ajal – ei mingit kaablite ega seinakontaktidega mässamist. Nii on lühemaid vahemaid võimalik sõita ka ainult elektri jõul. Sellest hoolimata pole e-Boxer ajamiga varustatud auto loodud olema pelgalt ökosõiduk. Eelkõige on see ikka täisväärtuslik Subaru, mis tähendab alati kõrgeimal tasemel turvalisust, pidevat nelikvedu ja tõhusat pukseerimisvõimet.
Subarule omaselt on põhivarustus väga rikkalik. Selle hulka kuuluvad nelikvedu, automaatkäigukast, EyeSight juhiabisüsteemid, Apple CarPlay/Android Auto ning 3 aastat tasuta hooldust. Hübriidsusest tulevate akude olemasolu ei ole mõjutanud auto eeskujulikku kliirensit, mis on tühimassi korral endiselt 220mm. Küll aga on mul veidi kahju asjaolust, et XV tagumiste istmete seljatugede allaklappimisel ei teki sirget magatavat tasapinda. Samas pole see seiklusauto formaadis eriline mure, sest katusetelgi saab sellele ikkagi katusele kinnitada ning kõik vajalikud kompsud mahuvad muretult pagasiruumi ära. Lisaks keeraks alla veidi karvasemad rehvid ning kõik maailma teed on uute seikluste ees valla.
