Pildilugu: Viru raba ja Kalmeoja lõkkekoht

Suures piiris teavad kõik eestlased nelja raba. Neile, kes ise rabades ei konda, on „raba“ üheks sünonüümiks kindla peale see mõnus märgmaa-massiiv (Marimetsa), mis Haapsalu poole sõites Risti asula juures maantee äärde välja ulatub. Seejärel teatakse kindlasti legendaarset Endla raba, Kakerdajat ning seejärel kerkib mälupilti vast ehk üks kuulsamaid – Viru raba. See on nii kuulus koht, et sinna veetakse inimesi lausa reisibussidega ning nädalavahetustel on sealsed parklad autosid sedavõrd täis, et hirm tuleb peale, kas ikka rappa mahub… Õnneks on seni ikka mahtunud.

Mina olin paaril korral sinna rappa ka varasemalt sattunud. Kallis kaasa aga mitte. Seega oli vabana kätte sattunud laupäevaks plaan olemas ning muud polnudki teha ja mõelda, kui end igaks petteks vara kodust välja ajada ning kohale sõita.  Ikka selleks, et enne rahvamassi kohale jõuda. Õnneks oli hommikul rahvast vähe ning raba suhteliselt vaikne. Ja rabadega juba on kord sedasi, et mida vaiksem ja inimtühjem, seda mõnusam.

Seesugust jäätunud Viru raba ma varasemalt näinud polnud. Olgugi, et olin seal juba mõned korrad käinud, pakkus Viru sellel korral hoopis uue visuaalse ning elamusliku kogemuse. Värske külastuse tegi põnevamaks ka asjaolu, et eelmise korraga võrreldes oli laudteena kulgevat rada veidi muudetud. Ära oli kadunud see mõnus vaikne pingikesega pesa, kuhu paljud peale sillaületust keerata ei viitsinud. Nüüd oli uus rada kaarega sealt tasaselt äärelt läbi veetud. Tõsi, pink oli küll olemas, ent kohas, kus kõik rajal liikujad mööda jalutavad. Vana pink võib ehk ka veel omal kohal olla, aga sinna viiv pinnasrada oli sedavõrd märg, et ei hakanud pressima.

Teine suur ahvatlus, millega ma Viru raba vaatetorni juurde jõudes alati kokku puutun, on sealne võimalik ööbimine. Pakub ju torni palk-konstruktsioon hulgaliselt võimalusi end sinna ripptelgi või võrkkiigega uuele päevale vastu riputada. Paraku ööbida vist ikkagi ei tohi. Telkimist keelavad sildid manitsevad edasi liikuma, ent ehk annab selle rippuvama ööbimise kuidagi RMK-ga kooskõlastada… Ega enne teagi, kui ei küsi.

Viru raba õpperaja kohta kirjutab puhkaeestis.ee sedasi: Viru raba on üks parima ligipääsuga sooradasid Eestis, läbides Lahemaale omast metsa- ja rabamaastikku. Rada on 3,5 km pikk, ringi pikkus 6 km. Õpperada tutvustab rabataimestikku, endiseid liivaluiteid, vallseljakut ja nõmmemetsa. Läbi raba kulgeb laudtee, mille keskel on vaatetorn. Rada on tähistatud ja viidastatud ning kõigile täiesti tehtava pikkusega.

Tegelikult ongi Viru raba kõige mõistlikum väisata nii, et kõmpsid läbi raba teise otsa ning tuled kaarega metsa ja raba serva mööda parkla poole tagasi. Teele jääb enamasti paar märjemat kohta, ent nendest ülepääsemiseks on rajatud mõned isetekkelised/ajutised palksillad.

Hea teada:

Taimestiku ja pinnase hoidmiseks liigu vaid laudteel, ära sõida seal jalgrattaga. Rada on läbitav ratastooliga (ka lapsevankriga) vaatetornini kokku 1410 m ( 800 m killustiku kattega jalgtee ja 610 m laudteed). Ratastooliga on võimalik sõita vaatetorni esimesele platvormile.

Raba lõpust, üle oosi ning väikese maantee, viib metsarada Kalmeoja lõkkekohta. Seal on alati hea laagerdada. Kui mahub. Tegemist on samuti väga populaarse kohaga, ent vahel läheb hästi ja üks kolmest lõkkekohast on siiski vaba. Väikese järvelaadse moodustise kaldalt leiad laavu, kaks avatud lõkkeaset grillrestiga, ühe kaetud lõkkeaseme grillrestiga, ühe katusealusega laua, puukuuri, käimla, prügikasti ning prügikonteineri. Territooriumile on lubatud paigaldada kuni 6 (4-kohalist) telki. Sealne parkla mahutab kuni 10 autot. Palju rahvast käib seal mitmel põhjusel. Esiteks on eelmainitud Viru raba üks äärmiselt populaarne koht. Teiseks on kõik lähedalasuvad lõkkekohad (Tsitre ja Pikkjärve-Pärnjärve) peaaegu alati hõivatud ning kolmandaks läheb Kalmeojast mööda Oandu-Aegviidu-Ikla matkatee.

Pildilugu: Harilaid ja Kiipsaare majakas

Ütlen ilma suurema sissejuhatuseta, et tipud on ägedad. Ma ei pea antud juhul silmas neid, mille otsa peab palehigis mäest üles rühkima (kuigi ka neis on kindla peale oma võlu), vaid põhja-, lõuna- või mis-iganes ilmakaarsepoolseid riigi- või mandritippe. Eriti ägedad on need aga siis, kui tipnevad veega. Sellised, kus kohast kuiva jalaga enam edasi ei saa. Maa saab lihtsalt otsa ja ongi kõik.

Mul on olnud õnn mõnedes sellistes tippudes käia. Nordkapp näiteks, olgugi, et kõrvalasuvat nukki mööda saab jala veelgi rohkem põhja poole. Tarifa, kui Euroopa mandriosa kõige lõunapoolseim tipp. Briti suure saare põhjatipuks peetav ja rohkelt külastatav John o’Groats pole küll kõige põhjapoolseim punkt, ent ka seal tasub kindla peale ära käia. Ja kui juba seal oled, võta vasakult ka Dunnet Head’i nimeline tipp ära. Sealt leiad uhke majaka. Saare alumises (edelas) otsas ootab sind aga toreda nimega Land’s End, mis on taas üks vägev ja märgiline koht. Portugalist leiad Euraasia mandri läänepoolseima tipu – Cabo da Roca ning kui juba seal oled, külasta ka Sagrest, mis pole taas kõige lõunapoolseim punkt, aga kannab selle rolli ilusasti välja. No ja siis see Euraasia ja kõigi maailma mandrite kõige põhjapoolseim punkt – Taimõri poolsaare otsas olev Tšeljuskini neem, mille vallutamisest TV3-le sari sai tehtud.

Ühesõnaga… miks ma seda kirjutan? Selle pärast, et tipud on ägedad. Lisaks näilisele „maakera“ lõpule on seal enamasti ka hoopis teistsugune kliima. Enamasti puhub tugev tuul ning ka loodus on veidi erinev. Ka Eestis on selliseid punkte. Purekkari neem on nö. Eesti Nordkapp, ehk mandri-Eesti kõige põhjapoolseim punkt ning Harilaid, kui Eesti üks läänepoolsemaid punkte. Kes Kiipsaare tuletorniga ei rahuldu, võib ka Elda pangal ära käia. Siis oled kahes ägedas kohas ära käinud ja võid endaga igati rahul olla. Eesti päris põhja- ja läänetippudega läheb tänu mustmiljonile saarele veidi keeruliseks… Mandri-Eesti lõunatipus peaks aga asuma RMK Lõunatipu lõkkekoht ja metsaonn.

Purekkaari neemele on mind mu kondamised ka varasemalt kordi ja kordi viinud. Harilaiuga on aga teine teema ning Kiipsaare majakat polnud minu ihusilmad veel ise näinud. Seega polnudki tolle tormijärgse pühapäevaga muud teha, kui kummaliselt ilusat ilma ära kasutades autonina (MB GLS) õigesse suunda keerata ning sealse olukorraga tutvuma sõita. Kohale jõudes tõmbasime saapad jalga, tuulejoped selga ning hakkasime astuma.

Harilaid on 3,6 km² suuruse pindalaga poolsaar Saaremaa looderannikul Saare maakonnas. Harilaid liitub idas umbes 300 meetri laiuse maakaela kaudu Tagamõisa poolsaarega. Harilaiul on suured liivaalad ja kliburand, lõunas kasvab männik. Pedajad* kummaliselt ühel joonel – istutatud vist. Poolsaare keskosas on riimveeline järv – Laialepa laht. Loodetipus Kiipsaare neemel asubki eelmainitud tuletorn.

Harilaiu poolsaar kuulub Vilsandi rahvuspargi koosseisu Kiipsaare ja Harilaiu sihtkaitsevööndina. Kiipsaare nukist läänes asub Laevarahu loodusreservaat, kus inimeste viibimine on keelatud, kuna seal asub hallhüljeste lesila. Sealsest kaitsealast tingituna pääseb poolsaarele vaid jala või jalgrattaga. Autod ja muu mootortehnika tuleb jätta avarasse parklasse. Sealt saab alguse 11 km matkarada ümber poolsaare. Umbes 9,5 km rännakuga tasub arvestada neil, kes vaid majakat näha soovivad. Jalutad mööda suuremat rada sinna ja siis sama teed tagasi. Laagerdajad peavad arvestama, et Laialepa järve äärsele Harilaiu telkimisalale jõudmiseks tuleb matkata umbes 4 km. Sealt leiad eest puukuuri, kaetud lõkkeaseme, katusealusega pingi ja laua ning kuivkäimla. Lõkke tegemine ja telkimine on lubatud vaid Harilaiu telkimisalal.

Veidi maad edasi kõmpides hakkab paistma Kiipsaare tuletorn. Mere kulutava tegevuse tulemusena muutub rannajoon Harilaiul pidevalt. Seal paiknev tuletorn ehitati 1933. aastal poolsaare keskele. Nüüdseks on Kiipsaare majakas kaugel merevees. Jah, see on seesama vildakas, mida oled piltidelt näinud!

Harilaiule tasub minna juba sellel põhjusel, et see on olemas. Esiteks on Saaremaal üldse tore ja huvitav sõita ning teiseks on poolsaarel olev matkarada kõigile igati kontimööda. Meil kulus poolsaarel aega veidi üle kahe tunni. Ja ega seal jooksma peagi. Harilaiul on piisavalt huvitavaid asju ja loodust, mida vaadata. Floorast ja faunast rääkimata. Jalutada saab rannas, männimetsas ja mööda toredaid rannikuäärseid radu. Võta kaasa termos kosutava sooja tee või kohviga ning tee väike peatus sealsel telkimisalal. Või kui ilm lubab, istu liivasele rannaribale ja naudi vaadet. Tunne elust rõõmu.

NB! Kui kohvijook meelest läheb, saad sütitava märjukese Kihelkonna COOP’ist. Ja kui Saaremaal vähe sõitnud oled, siis vali praamile sõiduks tee number 129, mida tuntakse kohalikus folklooris ka Ranna-maanteena.

*mänd

Kagu-Eesti kondamine

Juhtus taas nii, et enne järgmist pikemat reisisõitu tekkis paar vaba päeva. Ja kuda sa hää inime’ selle ikka muud moodi sisukalt ära kulutad, kui lähed kondama. Kodumaa kõige “tumedam” nurk, kuhu mingil põhjusel liigselt harva satun, on Kagu-Eesti. Ja ega seda muud moodi heledamates toonides kaardile saagi, kui kohale sõita ja asjad oma värske silmaga üle vaadata. Vahemärkusena tuleb öelda, et Luhamaa piiripunkt, Misso ja Võru, koos oma raudse keskväljakuga, on kondamiste käigus ikka teele jäänud. Eelmisel talvel sai jääteed mööda Piirisaareski käidud ning eelnevate aastate jooksul siia-sinna ikka sõidetud… aga tulemus tundus sellegi poolest veidi hõre ning vajas parandamist.

Niisiis… plaan oli olemas ning kondamine pidi alguse saama Taevaskojast. Ööblad sättisime aga nii ja sinna, kuhu nad just parasjagu juhtusid – flõu, ju nõu! Tegelikult ongi hea ilma suure plaanita minna. Sõidad ja vaatad, mis elu teele sätib ning toimetad vastavalt sellele.

Taevaskojas polnud ammu käinud. Sealset nooblit taristut ja laudteid vaadates tundus käimata aeg veelgi pikemana. Vanasti justkui polnud… Või kui miskit oli, on aeg selle sujuvalt hallidest käärudest ära kustutanud, et värskemale infole ruumi teha.

Tegime sealsetele vaatamisväärsustele tiiru peale ning hakkasime öömaja planeerima. HikingEst näitas, et sealsamas lähedal asub üks RMK metsamaja ning lõkkeplats. Linnulennult ehk vaid mõned kilomeetrid eemal, ent autoga sõites 16. Kohale jõudes oli selge, et Otteni metsamaja juurde ööseks jääda ei saanud. Küll aga leidsime mõnusa pesa sadakond meetrit eemalt Ahja jõe äärest. Lõime laagri lahti, tegime päeval teeäärest ostetud kartulitest ja sibulatest lõkkekartuleid, grillisime tulel vorstikesi ning tundsime end kauni looduse keskel suurepäraselt.

Järgmisel päeval võtsime suuna Laaksaare sadama poole. Sealt läheb paam Piirisaarde. Teed mööda põhja poole sõites jõudsime välja Meerapalusse ja sealt veel veidi maad edasi sai legaalne tee otsa. Lõpp-punkti tähistas tore murrak-keelne silt, mis pajatas sellest, et edasi võib ju minna, aga vaadata pole seal midagi. Nii jäigi.

Kolasime sealsetel kaldaäärsetel ja väikestes sadamates ringi ning võtsime seejärel suuna Mehikoormasse ning Räpinasse. Kui sinna kanti satud, käi kindlasti ka Lüübnitsas ära. Kaunis küla ning mereäärne vaatetorn on kindla peale külastamist väärt.

Värskast leiad peale sealsete legendaarsete sanatooriumite ka Värska Talumuuseumi. Kui sa seal käinud pole – käi kindlasti. Kui oled, siis mine uuesti. Vaatamiseks on väljas mitmed põnevad hooned koos tööriistade ja vana aja mööbli ning muude tarvikutega. Külamuuseumis toimuvad mitmed töötoad, mille kohta leiad infot siit: https://www.setomuuseum.ee/

Samas on avatud Seto tsäimaja, mis pakub piirkonnale omaseid traditsioonilisi toite. Alustades valge ja punase suuliimiga ning lõpetades ülimaitsvate pliinidega.

Järgmiseks võtsime suuna Piusa koobastele. Ma olen seal küll kunagi lapsepõlves käinud, ent hiljem mitte. Kui sa minuga sama saatust satud jagama, siis mine käi seal ka ära. Minu suureks üllatuseks oli koobastele vaba juurdepääs kinni pandud ning sealsele vaatamisalale pääseb vaid koos giidiga. Mis on iseenesest väga tore, sest rõõmsameelne giidi-tädi seletab kõik olulise mõnusas huumorivõtmes ära ning vaatealalt saab sealsete koobaste olemusest mõistliku ülevaate.

Tegelikult on selline piiramine igati mõistlik. Suured rahvamassid trambiksid väärtused puruks ning ka sealne kaitse all olevate nahkhiirte kogukond saab oma elu rahus edasi elada. Käisin just Prantsusmaal ühe uhke koopa ülikallis koopias u. 35 000 aasta vanuste koopajooniste koopiaid vaatamas ning see oli üllatavalt võimas kogemus. Tead küll, et tegemist on lähedalasuva hiidsuure koopa ühe olulise sektsiooni koopiaga, aga see-eest suurepärase koopiaga. Asi on lihtsalt selles, et originaal-koobas ning selles leiduvad koopajoonised on lihtsalt sedavõrd väärtuslikud, et selle säilimise huvides sinna tavapööblit ei lasta. Külastada võivad vaid teadlased.

Sellise teguviisiga olen ma 100% nõus. Seda enam on mul tagantjärgi mõeldes hea meel, et Piusa ajalooväärtuslike koobaste kaitsmisega on tegelema hakatud. Võtame teise näitena näiteks Taevaskoja. Kaunid liivaseinad on kõikvõimalikke nimesid ja loosungeid täis kraabitud. Miks? Annab see vaatamisväärsusele midagi juurde? Ei! Pigem võtab vähemaks. Palju vähemaks.

Kolmanda näite saaks tuua Hiinast. Hiina müüril on kõik kõigile katsuda ja torkida. Nii ka üks väike puust vahitorn, mis on tänaseks maast laeni nimesid ja muud mudru täis kirjutatud. Hoone lakke on keegi suure ja vilka töö tulemusena hiidsuure „хуй“ kritseldanud. Kas tõesti on „хуй“ ainus asi, mida kaugelt tulnud turist on antud hetkel mõelda ja kirjutada suutnud?!?

Suure osa laupäevasest päevast sadas lihtsalt vihma. Vahel tibutas, vahel vilksatas päike pilvede vahelt… aga vahel karjus taevast sellises mahus vett alla, et „kojamehed“ ei jõudnud seda esiklaasilt minema lükata. Suure ja kestva vihmaga koos kadus ka suurem entusiasm kusagil metsasalus ööbida. Mis sa vihmaga seal varikatuse alla ikka kükitad ja vaatad, kuidas lõke tulvava vee rõhuva niiskuse all järjest väiksemaks hääbub. Seega otsustasime ööbida kämpas. Kubija kämpa oli kinni. Avatud koha leidsime aga Võhandu jõe äärest Võhandu Puhkekeskuse ning see sobis õhtuhämaruses tihedasse uduvaipa mattunud jõeäärseks ööbimiseks suurepäraselt. Meiega koos oli selles kämpas hulk poolakaid, kes olid karjakesi Eestisse kanuumatkale sõitnud. Ilm polnud ka nende vastu leebe olnud.

Hommikuks oli suur vihmasadu raugenud. Päike sillerdas kastesel murul ning elu tundus igati ilus. Pakkisime end uimerdades autosse ja sõitsime kodu poole. Ülejärgmisel päeval algav euro-tripp oli end juba päev varem mõtetesse pressinud ning utsitas järgmiste asjadega tegelema. Ühed asjad ära, teised kaasa ning suure hooga järgmisele reisile…