Tag: x-klass

Kagu-Eesti kondamine

laisaarlane

Juhtus taas nii, et enne järgmist pikemat reisisõitu tekkis paar vaba päeva. Ja kuda sa hää inime’ selle ikka muud moodi sisukalt ära kulutad, kui lähed kondama. Kodumaa kõige “tumedam” nurk, kuhu mingil põhjusel liigselt harva satun, on Kagu-Eesti. Ja ega seda muud moodi heledamates toonides kaardile saagi, kui kohale sõita ja asjad oma värske silmaga üle vaadata. Vahemärkusena tuleb öelda, et Luhamaa piiripunkt, Misso ja Võru, koos oma raudse keskväljakuga, on kondamiste käigus ikka teele jäänud. Eelmisel talvel sai jääteed mööda Piirisaareski käidud ning eelnevate aastate jooksul siia-sinna ikka sõidetud… aga tulemus tundus sellegi poolest veidi hõre ning vajas parandamist.

Niisiis… plaan oli olemas ning kondamine pidi alguse saama Taevaskojast. Ööblad sättisime aga nii ja sinna, kuhu nad just parasjagu juhtusid – flõu, ju nõu! Tegelikult ongi hea ilma suure plaanita minna. Sõidad ja vaatad, mis elu teele sätib ning toimetad vastavalt sellele.

Taevaskojas polnud ammu käinud. Sealset nooblit taristut ja laudteid vaadates tundus käimata aeg veelgi pikemana. Vanasti justkui polnud… Või kui miskit oli, on aeg selle sujuvalt hallidest käärudest ära kustutanud, et värskemale infole ruumi teha.

Tegime sealsetele vaatamisväärsustele tiiru peale ning hakkasime öömaja planeerima. HikingEst näitas, et sealsamas lähedal asub üks RMK metsamaja ning lõkkeplats. Linnulennult ehk vaid mõned kilomeetrid eemal, ent autoga sõites 16. Kohale jõudes oli selge, et Otteni metsamaja juurde ööseks jääda ei saanud. Küll aga leidsime mõnusa pesa sadakond meetrit eemalt Ahja jõe äärest. Lõime laagri lahti, tegime päeval teeäärest ostetud kartulitest ja sibulatest lõkkekartuleid, grillisime tulel vorstikesi ning tundsime end kauni looduse keskel suurepäraselt.

Järgmisel päeval võtsime suuna Laaksaare sadama poole. Sealt läheb paam Piirisaarde. Teed mööda põhja poole sõites jõudsime välja Meerapalusse ja sealt veel veidi maad edasi sai legaalne tee otsa. Lõpp-punkti tähistas tore murrak-keelne silt, mis pajatas sellest, et edasi võib ju minna, aga vaadata pole seal midagi. Nii jäigi.

Kolasime sealsetel kaldaäärsetel ja väikestes sadamates ringi ning võtsime seejärel suuna Mehikoormasse ning Räpinasse. Kui sinna kanti satud, käi kindlasti ka Lüübnitsas ära. Kaunis küla ning mereäärne vaatetorn on kindla peale külastamist väärt.

Värskast leiad peale sealsete legendaarsete sanatooriumite ka Värska Talumuuseumi. Kui sa seal käinud pole – käi kindlasti. Kui oled, siis mine uuesti. Vaatamiseks on väljas mitmed põnevad hooned koos tööriistade ja vana aja mööbli ning muude tarvikutega. Külamuuseumis toimuvad mitmed töötoad, mille kohta leiad infot siit: https://www.setomuuseum.ee/

Samas on avatud Seto tsäimaja, mis pakub piirkonnale omaseid traditsioonilisi toite. Alustades valge ja punase suuliimiga ning lõpetades ülimaitsvate pliinidega.

Järgmiseks võtsime suuna Piusa koobastele. Ma olen seal küll kunagi lapsepõlves käinud, ent hiljem mitte. Kui sa minuga sama saatust satud jagama, siis mine käi seal ka ära. Minu suureks üllatuseks oli koobastele vaba juurdepääs kinni pandud ning sealsele vaatamisalale pääseb vaid koos giidiga. Mis on iseenesest väga tore, sest rõõmsameelne giidi-tädi seletab kõik olulise mõnusas huumorivõtmes ära ning vaatealalt saab sealsete koobaste olemusest mõistliku ülevaate.

Tegelikult on selline piiramine igati mõistlik. Suured rahvamassid trambiksid väärtused puruks ning ka sealne kaitse all olevate nahkhiirte kogukond saab oma elu rahus edasi elada. Käisin just Prantsusmaal ühe uhke koopa ülikallis koopias u. 35 000 aasta vanuste koopajooniste koopiaid vaatamas ning see oli üllatavalt võimas kogemus. Tead küll, et tegemist on lähedalasuva hiidsuure koopa ühe olulise sektsiooni koopiaga, aga see-eest suurepärase koopiaga. Asi on lihtsalt selles, et originaal-koobas ning selles leiduvad koopajoonised on lihtsalt sedavõrd väärtuslikud, et selle säilimise huvides sinna tavapööblit ei lasta. Külastada võivad vaid teadlased.

Sellise teguviisiga olen ma 100% nõus. Seda enam on mul tagantjärgi mõeldes hea meel, et Piusa ajalooväärtuslike koobaste kaitsmisega on tegelema hakatud. Võtame teise näitena näiteks Taevaskoja. Kaunid liivaseinad on kõikvõimalikke nimesid ja loosungeid täis kraabitud. Miks? Annab see vaatamisväärsusele midagi juurde? Ei! Pigem võtab vähemaks. Palju vähemaks.

Kolmanda näite saaks tuua Hiinast. Hiina müüril on kõik kõigile katsuda ja torkida. Nii ka üks väike puust vahitorn, mis on tänaseks maast laeni nimesid ja muud mudru täis kirjutatud. Hoone lakke on keegi suure ja vilka töö tulemusena hiidsuure „хуй“ kritseldanud. Kas tõesti on „хуй“ ainus asi, mida kaugelt tulnud turist on antud hetkel mõelda ja kirjutada suutnud?!?

Suure osa laupäevasest päevast sadas lihtsalt vihma. Vahel tibutas, vahel vilksatas päike pilvede vahelt… aga vahel karjus taevast sellises mahus vett alla, et „kojamehed“ ei jõudnud seda esiklaasilt minema lükata. Suure ja kestva vihmaga koos kadus ka suurem entusiasm kusagil metsasalus ööbida. Mis sa vihmaga seal varikatuse alla ikka kükitad ja vaatad, kuidas lõke tulvava vee rõhuva niiskuse all järjest väiksemaks hääbub. Seega otsustasime ööbida kämpas. Kubija kämpa oli kinni. Avatud koha leidsime aga Võhandu jõe äärest Võhandu Puhkekeskuse ning see sobis õhtuhämaruses tihedasse uduvaipa mattunud jõeäärseks ööbimiseks suurepäraselt. Meiega koos oli selles kämpas hulk poolakaid, kes olid karjakesi Eestisse kanuumatkale sõitnud. Ilm polnud ka nende vastu leebe olnud.

Hommikuks oli suur vihmasadu raugenud. Päike sillerdas kastesel murul ning elu tundus igati ilus. Pakkisime end uimerdades autosse ja sõitsime kodu poole. Ülejärgmisel päeval algav euro-tripp oli end juba päev varem mõtetesse pressinud ning utsitas järgmiste asjadega tegelema. Ühed asjad ära, teised kaasa ning suure hooga järgmisele reisile…

Paunküla lõkkekoht ja öö nr4

laisaarlane

Tuli välja, et eelmise nädala reedel pidas töörahvas taas pühi ning keegi kontoris ei passinud, seega polnud ka minul kellelegi helistada ega asju ajada. Ja mis sa hää inimene sülle kukkunud vaba päevaga ikka teed, kui lähed metsa. Seekordseks laagrikohaks sai valitud Kose ja Paunküla veehoidla vaheline Paunküla lõkkekoht.

Paunküla lõkkekoht asub Kosest veidi maad Ardu poole, Paunküla mägede matkaradade ristumise kohas, kohe Suur- Kaksjärve kaldal. Tegemist on veidi maagilise ja müstilise kohaga, kuhu viiv metsatee eraldab terad sõkaldest. Ehk siis…sinna tasub sõita veidi kõrgema autoga. Saab ka tavalisega aga siis tasub olla ettevaatlik. Kitsas, pikk ja käänuline tõusude ja  langustega metsatee viib lõpuks välja lagendikule, millel asuvad lahtine lõkkease grillrestiga ja katusealune metsaonn, kuhu mahub magama kuni neli inimest. Samuti on seal laud-pinkidega, kuivkäimla ja lõkkepuude varjualune. Parkla mahutab kuni 20 sõiduautot ja kirjade järgi kuni neli bussi… Kuidas need sinna saavad, ei oska kommenteerida.

Loodusega koos infi leiad siit: https://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/aegviidu-korvemaa-puhkeala/1568

Ma ei läinud sinna sugugi üksinda. Väikese kutse peale tuli kokku igasugust põnevat rahvast. Paar hääd reisikaaslast, keda koledal kombel mõned aastad näinud polnud ning sõpru-tuttavaid siit ja sealt. Ka uusi inimesi – nende üle on alati hea meel. Kohale tuli ka #rippvoodi Marko, kes otsustas muude lahenduste ja ilmaolude kiuste justnimelt ripptelgis magada. Heal mehel on aga plaan olemas. Nii pakkus ta oma üleliigset Hennessy Hammocki ripptelki ka pahaaimamatult kohale sõitnud tsiklimees Aarele. Koos veeti magalad puude vahele ning tuulekäes kergelt kiikuv telk täideti kõige magamiseks vajalikuga. Etteruttavalt võib öelda, et Aare oli peale ripptelgi-ööd mõneti äraseletatud näoga. Kummalise ilme võttis kokku üks hilisem kommentaar: “See hetk kui avastad, mille peale järgmised 250.- eurot kulutad.”

See tunne ei läinud pealt ka peale hommikust ujumist Suur-Kaksjärves.

Minul avanes aga kauaoodatud võimalus veeta öö Respo mini-caravanis. Olin sellel “topsil” juba pikalt silma peal hoidnud ning otsustasin asja lõpuks ära proovida. Ja mis siin salata – kahetseda polnud midagi. Mini-Caravan on mugav ja ilmastikukindel, ka mõneti turvalisem, kui mõnes elukate või pahalaste rohkes kohas ööbima satud. Kuudis on stepslid ja USB augud, et kogu vajalik tehno-mudru ilusasti laetud püsiks ning kaks led-valgustit. Ventilatsiooniavasid on samuti palju ning kaks avanevat akent on varustatud nii sääsekindla- kui ka pimendava kattega. Ühesõnaga – väärt vidin, mida vähese vaevaga suurtele ja väikestele seiklustele kaasa vedada.

Kokkuvõtteks tuleb nentida, et ööbiti väga erinevates tingimustes –telgis, autos, ripptelgis ja pisikeses karavanis. Vaid RMK poolt loodud nelja magamiskohaga uhke metsaonn jäi inimtühjaks. Tühjaks ei jäänud aga ükski hing, sest väljasõit loodusesse oli igati mõnus. Kõik inimesed ja kaks kaasas olnud koera olid samuti toredad.

Kasuliku vidina rubriigist näitan ära kaks äärmiselt mõnusat ja vajalikku asja: Tulepulk ja teritaja:

Kaks head automatka pliiti

laisaarlane

Automatk on tõenäoliselt üks mugavamaid reisistiile. Tõsi, krediitkaart taskus lennukiga ühest sihtpunktist teise lennata on ehk veelgi mugavam, ent nii võib reisimisest see viimanegi matkale viitav seos ära kaduda. Mis ei ole iseenesest muidugi halb, kui matkamine polegi eesmärk. Paadunud automatkajana pean väga lugu ka motomatkamisest. Kui aus olla, pean motomatkamist üheks kõige ägedamaks matkaviisiks üldse, ent 266 900 automatka/-turismi kilomeetrit on jätnud oma sügava, mugavusele kalduva jälje. Selle asemel, et tsikliga 300 km paduvihmas sõita ning seejärel loota, et telgis asjad ära kuivavad, saab autos nupust temperatuuri sättida ning plätudes varbaid liigutades mõnusalt ja ilmastiku eest kaitstuna rahuliku südamega edasi sõita. Aga ka see pole automatkamise kõige mugavam osa. Kõige mugavam on see, et sa saad matkale kaasa võtta kõik vajaliku – hoolimata suurtes piirides sellest, palju mõni asi kaalub või ruumi võtab. Tõsi, seda mõningate mööndustega. Paarikuulisele ekspeditsioonile, kus kolm meest kaks kuud autos elavad, kõike ikka kaasa ei võta. Pliit peab aga korralik ja töökindel olema. Ega need kaks kuud seal õhust ja armastusest elata – eriti veel, kui kogu seltskond vaid testosteroonist pakatab.

Esimene pliit, mis on end juba ammu tõestanud, kannab nime Campingaz CAMP BISTRO 2. Samal põhimõttel töötavad ka sajad kloonid. Vahe on vaid materjalides ning töökindluses. Camp Bistro on küll kobakas, ent väga lihtsasti kasutatav ning muretu pliit. Sellele sobivaid gaase (CP250 ja analoogid (Tööaeg u. 1h 15 min)) leiab peaaegu igalt poolt. Arvestada tuleb vaid asjaoluga, et kerges nullis või miinuskraadides väheneb gaasi sooja tootev kasutegur märgatavalt. Kaubandusest leiab ka kangemat gaasi, mis põleb uhkelt ka külmematel temperatuuridel, ent enamasti on autos siiski soojem. Pliit on tavaliselt pakitud plastikust kohvrisse, mida on lihtne avada ning kaval turvalukk ei lase gaasil niisama jooksma hakata. Pliidi kasutamise teeb mugavaks ka pieso-süütaja ning selle lai ja madal ehitus. Pliidile saab turvaliselt ning stabiilselt asetada ka suurema raadiusega poti või panni. Samuti mõjub atraktiivselt ka toote hind – Campingazi oma maksab hetkel vaid 29,95 euri.

Mõõdud:  25x33x9cm, Võimsus:  2200W, Gaasikulu:  160g/h, Kaal:  1.50 kg

Teine hea pliit on aga palju „kurjemate“ killast. Primus MULTIFUEL (ja uus mudel EX) on käre ja universaalne vedelkütusel töötav matkapliit ekstreemsetesse tingimustesse. Sobib suurepäraselt Overland-tüüpi automatkale, aga selle pilliga autos juba naljalt süüa ei tee. Seda tüüpi pliitide kasutamine eeldab ka eelnevat kogemust ning see on mõistlik enne reisi selgeks harjutada.

Enne kui pliit end töökorda seab ning kütus selles ilusasti (suure pahina saatel) põlema hakkab, tuleb põleti üles soojendada. Protseduur on iseenesest lihtne – lased kütusepurgist veidi kütust pliidi korpusesse, süütad selle põlema ning ootad umbes 45 sekundit, kuni masin susisema hakkab. Seejärel hakkad vaikselt kütusekraani keerates värsket tulemahla juurde doseerima. Autos ei või seda teha sellel põhjusel, et antud protsessi käigus põleb pliidil aimamatu kõrgusega kergelt kontrollimatu leek (välja arvatud gaasi kasutamise korral). Ja kui pliit käima läheb, toodab see enamasti niivõrd palju sooja, et lisaks söögi valmimisele kärssab auto lagi ära.

Seega – see on kuratlikult hea ja kallis (u. 199 euri) ning lummav pliit, mis laseb sul põletada mitmeid erinevaid kütuseid, aga seda EI TOHI autos kasutada. Universaalseks teeb selle pliidi just põletatavate kütuste rohkus – gaas, puhastusbensiin, whitespirt, petrool, diiselkütus. Pliidiga on kaasas erinevatele kütustele mõeldud düüsid, väike tööriist, millega neid vahetada ning puhastuskomplekt. Samuti saad komplektiga kaasa 0,6-liitrise kütusepudeli, tuuletõkke, ErgoPump kütusepumba ja nailonist kandekoti. Loomulikult ei piirdu selle pliidi kasutusala vaid automatkaga. Seda kannatab kasutada kõikidel matkadel, ent toode on koos Primus Omnifueliga vaieldamatult üks populaarsemaid (lisa)pliidivalikud pikkadel Overland-tüüpi automatkadel.

Järgnevad andmed kuuluvad küll antud toote uuele versioonile (Primus Multifuel EX), ent mingi pildi annavad nad ikka. Ja usu mind – kui sa seda kasutama õpid, süttib sellest (toote)armastus kogu eluks.

Kõrgus:  95 mm, Laius:  66 mm, Piesosüütaja:  Ei, Võimsus:  2700 W, Sügavus:  132 mm, Läbimõõt:  66 mm, Kaal:  0.533 kg