Suures piiris teavad kõik eestlased nelja raba. Neile, kes ise rabades ei konda, on „raba“ üheks sünonüümiks kindla peale see mõnus märgmaa-massiiv (Marimetsa), mis Haapsalu poole sõites Risti asula juures maantee äärde välja ulatub. Seejärel teatakse kindlasti legendaarset Endla raba, Kakerdajat ning seejärel kerkib mälupilti vast ehk üks kuulsamaid – Viru raba. See on nii kuulus koht, et sinna veetakse inimesi lausa reisibussidega ning nädalavahetustel on sealsed parklad autosid sedavõrd täis, et hirm tuleb peale, kas ikka rappa mahub… Õnneks on seni ikka mahtunud.

Mina olin paaril korral sinna rappa ka varasemalt sattunud. Kallis kaasa aga mitte. Seega oli vabana kätte sattunud laupäevaks plaan olemas ning muud polnudki teha ja mõelda, kui end igaks petteks vara kodust välja ajada ning kohale sõita.  Ikka selleks, et enne rahvamassi kohale jõuda. Õnneks oli hommikul rahvast vähe ning raba suhteliselt vaikne. Ja rabadega juba on kord sedasi, et mida vaiksem ja inimtühjem, seda mõnusam.

Seesugust jäätunud Viru raba ma varasemalt näinud polnud. Olgugi, et olin seal juba mõned korrad käinud, pakkus Viru sellel korral hoopis uue visuaalse ning elamusliku kogemuse. Värske külastuse tegi põnevamaks ka asjaolu, et eelmise korraga võrreldes oli laudteena kulgevat rada veidi muudetud. Ära oli kadunud see mõnus vaikne pingikesega pesa, kuhu paljud peale sillaületust keerata ei viitsinud. Nüüd oli uus rada kaarega sealt tasaselt äärelt läbi veetud. Tõsi, pink oli küll olemas, ent kohas, kus kõik rajal liikujad mööda jalutavad. Vana pink võib ehk ka veel omal kohal olla, aga sinna viiv pinnasrada oli sedavõrd märg, et ei hakanud pressima.

Teine suur ahvatlus, millega ma Viru raba vaatetorni juurde jõudes alati kokku puutun, on sealne võimalik ööbimine. Pakub ju torni palk-konstruktsioon hulgaliselt võimalusi end sinna ripptelgi või võrkkiigega uuele päevale vastu riputada. Paraku ööbida vist ikkagi ei tohi. Telkimist keelavad sildid manitsevad edasi liikuma, ent ehk annab selle rippuvama ööbimise kuidagi RMK-ga kooskõlastada… Ega enne teagi, kui ei küsi.

Viru raba õpperaja kohta kirjutab puhkaeestis.ee sedasi: Viru raba on üks parima ligipääsuga sooradasid Eestis, läbides Lahemaale omast metsa- ja rabamaastikku. Rada on 3,5 km pikk, ringi pikkus 6 km. Õpperada tutvustab rabataimestikku, endiseid liivaluiteid, vallseljakut ja nõmmemetsa. Läbi raba kulgeb laudtee, mille keskel on vaatetorn. Rada on tähistatud ja viidastatud ning kõigile täiesti tehtava pikkusega.

Tegelikult ongi Viru raba kõige mõistlikum väisata nii, et kõmpsid läbi raba teise otsa ning tuled kaarega metsa ja raba serva mööda parkla poole tagasi. Teele jääb enamasti paar märjemat kohta, ent nendest ülepääsemiseks on rajatud mõned isetekkelised/ajutised palksillad.

Hea teada:

Taimestiku ja pinnase hoidmiseks liigu vaid laudteel, ära sõida seal jalgrattaga. Rada on läbitav ratastooliga (ka lapsevankriga) vaatetornini kokku 1410 m ( 800 m killustiku kattega jalgtee ja 610 m laudteed). Ratastooliga on võimalik sõita vaatetorni esimesele platvormile.

Raba lõpust, üle oosi ning väikese maantee, viib metsarada Kalmeoja lõkkekohta. Seal on alati hea laagerdada. Kui mahub. Tegemist on samuti väga populaarse kohaga, ent vahel läheb hästi ja üks kolmest lõkkekohast on siiski vaba. Väikese järvelaadse moodustise kaldalt leiad laavu, kaks avatud lõkkeaset grillrestiga, ühe kaetud lõkkeaseme grillrestiga, ühe katusealusega laua, puukuuri, käimla, prügikasti ning prügikonteineri. Territooriumile on lubatud paigaldada kuni 6 (4-kohalist) telki. Sealne parkla mahutab kuni 10 autot. Palju rahvast käib seal mitmel põhjusel. Esiteks on eelmainitud Viru raba üks äärmiselt populaarne koht. Teiseks on kõik lähedalasuvad lõkkekohad (Tsitre ja Pikkjärve-Pärnjärve) peaaegu alati hõivatud ning kolmandaks läheb Kalmeojast mööda Oandu-Aegviidu-Ikla matkatee.