Talvise ööbimise varustus

Ilmad läksid ägedaks, lumi tuli maha ja kätte jõudis päramine aeg sügisel soetatud talvise magamisvarustuse testimiseks. Testima läheb ju teadupärast ikkagi see, kes minema hakkab. Nagu iga asjaga… Ja ega siin muud keerulist teha polnudki, kui asjad kaasa võtta ning 06. jaanuari õhtuks Mägede lõkkekohta sõita. Kaevasin telgile mõnusa augu ja tagusin vaiad maasse. Tegelikult ei… vaiadel polnud plaaniski läbinisti jäätunud maasse tungida ja originaal-vaiasid ei raatsinud ka kirvepäraga taguda. Käiku läksid kaasas olnud pikad naelad. Töötasid suurepäraselt ja neid kasutan tõenäoliselt ka edaspidi.

Varustuse nimekirjaga peab ju kusagilt alustama ning miks mitte alt üles. Kõige all ja ühtlasi ka üleval ning külgedel oli telk.

Fjällräven Abisko Lite 3. Minu põhiline seljakoti-matka telk. Kolmene, sest kolmene on kõige universaalsem. Üksi hea koos seljakotiga, kahekesi mõnus – mahub sahmima ning riideid vahetama ja kui vaja, ka kolmekesi magama. Kompaktne, suhteliselt kerge (2,2kg) ja toimetab ka 4-aastaaja telgina. Ainus mida antud telgi puhul soovida, oleks veidi rohkem pearuumi. Lite’il on madalama lae arvelt kaalu kokku hoitud. Magamiseks sobib suurepäraselt, aga pikemaks elamiseks jääb kõrgust sutsu vajaka.

Aluskihina kasutan seda hõbedast auto esiklaasile käivat materjali. Leidsin kaubandusest 2×1-meetrise isendi ja olen sellega väga rahul. Pole just liiga kompaktne, aga teeb töö ära. Kannatab talvisel telgipõrandal istuda ka ilma igasuguste lebode ja asjadeta. Maksis vist 6 euri.

Teine aluskiht: Therm-a-Rest Z-LITE. Ühe hõbedase poolega, kaalub 410 grammi. Suurepärane asi, millel istuda või matkal olles kasvõi lumele puhkama heita. Telgis kasutan seda pigem selleks, et õhkmadratsit säästa ja ega lisakiht ka mööda külge alla jookse.

Pajak Sport ALPINE õhkmadrats – R6 väärtusega ja alla 200 euro!!! 6,5cm paks, 585 grammi. Piisavalt lai, et paksu magamiskotiga sellele hästi ära mahtuda. Lebo on pakendatud pump-kotti. Tõsi, mina puhusin Flextail TINY PUMP 2X minipumbaga, mis töötas pumpamise järel sama suurepäraselt ka telgilambina. Kaalub 100 grammi. Mõelmad jäävad püsivarustusse.

Magamiskotiks sünteetilise täidisega Ferrino NIGHTEC 800. -34/-14/-7/+15°C; 2300 grammi. Seljakotis ei tassi, aga auto või kelguga võib vedada küll. Pakkekotist tuleb lups välja, aga tagasi maadled. Öise -11 kraadiga oli väga mõnus magada. Üllatavalt palju siseruumi ning suur sisekrae ei lase sooja välja ega külma sisse. Ühe käega regullitavad kapuutsi ja sisekrae pingutusnöörid. Ühesõnaga – väga 5 kott, kui pikalt seljas ei pea vedama.

Therm-a-Rest Air Head Lite padi – mina ei saa ilma padjata magada. Pakina imepisike ja 58 grammi, tööasendis 39 x 28 x 10cm.

Seljas: Aclima HOTWOOL püksid ja särk. Tegelikult saaks vabalt ka WARMWOOLiga hakkama. Jalas soojad matkasokid. Igaks juhuks olid kaasas villased sokid ja õhukesed liner-kindad. Neid ei läinud vaja.

Peas: Vaude BIKE WARM II näomask. Mul on selline jama, et nina läheb külmaks ja selle vältimiseks kipun nospli magamiskotti peitma. See on aga totaalselt vale, sest välja hingates jäätub niiskus magamiskoti külge ja edasi on juba totaalne õud. See näomask on üks maailma parimatest asjadest. Saab kasutada salli ja mütsina või siis näomaskina – kõiki omavahel kombineerides veel mitmel moel. Mis põhiline, näomaskiga on nina soojas ning niiskus tuleb aukude kaudu ilusasti välja. Ei jõua ära kiita ja ilma selleta ei lähe enam ühelegi külmale ööbimisele ja matkale.

Fjällräven EXPEDITION DOWN BOOTIES sulesussid. Esmapilgul ehk veidi kallis tilu-lilu, aga reaalses elus pigem hädavajalik. Matkaniiske ja lumise saapaga telgis ei istu ning talvel on ka väga soojade sokkidega telgis jahe toimetada. Sulesussid on mõnusad soojad “päntad” millega kannatab ka väiksemad sammud lumel teha. Midagi tuua-viia või vetsus. Kaal: 225 grammi. Võtavad küll kotis ruumi ja kaaluvad, aga on seda väärt!

Termostega annab vett ka kargemaks telgihommikuks vedelana hoida ning väiksemasse termosesse saab õhtul sooja hommiku-kohvi valmis teha. Hää kohe sooja lonksata, kui eriti külma hommikusse ärkad. Tõsi, mingit kuumavat “laavat” ei maksa hommikul oodata, aga mõnusaks teeb olemise ikka. Loomulikult saab lund sulatada ja kõike seda, aga vahel on mõnus, kui on mugav.

Köök: Primus Lite 0,5l “kõik-ühes” pliit. Väike gaas ja põleti mahuvad 0,5-liitrisesse soojusvahetiga potti. Kaal: 350 graami. Gaasid: talvised gaasid: Coleman C100 XTREME gaasipurk on ägeda kujuga ning mahub ka põleti külge keeratuna Lite 0,5 potti ära. Primuse enda väikese gaasiga paraku mitte. Gaas tuleb pakkides pliidi küljest lahti keerata. Coleman C300 X-Treme talvegaas oli kodus olemas. Võtsin igaks juhuks kaasa. Järgmisel korral võtan kaasa ka mingi alumiiniumist tüki, et gaasipurk ei peaks otse lumel olema ning alus pakuks lumel ka veidi rohkem stabiilsust kui Tacticali pakk 😉 Isolatsioonina töötab selline lahendus aga suurepäraselt.

Hügieen: Mul on väike paun, milles on plaastrid, mõned rohud, laadimisjuhtmed, “puugikaart”, hambahari, Fresmy hambapastatabletid (kergemat, kompaktsemat ja külmakindlamat hambapastat polegi vist olemas) ja väike lõhn, et peale matka ikkagi bussi või rongi lubataks…

Kokkuvõtteks tuleb öelda, et talvine ööbimine on töötava varustusega väga mõnus ja tore kogemus. Hea varustusega kaovad hirmud ja kõhklused, mis tahes-tahtmata külma ees tekkida võivad. Hirmude järel ootavad aga olukorda nautiv rahu, värske õhk ja see hea tunne, mis looduses viibides ikka sisse poeb. Õpid enda kohta uusi asju ning tunned end elavana. Mõnus. Tõsi, talvise telkimise vast ehk kõige vähem-rõõmsam osa on hommikune soojast magamiskotist väljumine ja riietumine. Õnneks on talv pikk ja seda on aega harjutada 🙂

Äkk-matka häkk! – vöökott

Äkk-tekkeline matk on umbes midagi sellist, et sõidad mööda teed ning matkarajale viitavat suunatähist märgates tekib koletu tahtmine veidi looduses kõmpsida. Ja kuna sellised hetked pole sugugi mitte harvad ning osa mu tööelust möödub samuti looduses, on mul peaaegu kogu metsa-eluks ja väikeseks matkaks vajalik kola autos olemas. Aga mitte kõik, sest kastikasse mahub eeldatust palju-palju vähem asju. Seega… ühtegi mõistlikku seljakotti mul autos pole.

Aga kotti on vaja, sest vahel on ju mõnus termosega tankla-kohv, joogipudel ning veidi kosutavat näkitsemist kaasa võtta. Lisaks paar vihmakilet, kui kaunis päev ähvardab koletuks vihmatormiks keerata jne.

Ühesõnaga… jõudsin oma kompaktse koti otsingutel suure vöökotini, millesse mahuvad muretult kõik eelnevalt loetletud asjad. Ja olgugi, et „vöökottide“ hiilgeaeg jäi koos minu lapsepõlvega kaugesse minevikku, on väärt kotike tegemas hiilgavat comeback’i ning lisaks sellele, võimaldab moodne aeg kanda seda ka veidi väärikamalt, kui kunagine „kõhukoti“ etikett ette nägi.

Olgu siinjuures ja etteruttavalt öeldud, et kõikvõimalike „nöör-õlapaeltega sussikottide“ olemasolu on mulle teada, aga ma lihtsalt vihkan neid jäägitult ning eelistan seesuguseid kasutada sihtotstarbeliselt.

Ahjaa… Toscana tripil kasutasin seda kotti ka GoPro ja muu vajaliku tilulilu vedamiseks. Hiiglama mõnus, kui asju ei pea linna-tiirul käe otsas vedama.

#laisaarlane#matkahäkk#matkasport#vöökott#väikevajalikkott

Pühapäevane Simisalu-Matsimäe loodusrada (7+7 km)

Sõitsime eelmise pühapäeva hommikul Tallinna poole selge nägemusega kontorisse jõuda ning ülejäänud päev reisisarja monteerides mööda saata. Aga võta näpust…  Seni, kuni kallis diiselkütus teeäärses tanklas kütusepaaki voolas, võttis peas kuju uus plaan.

Simisalu-Matsimäe loodusraja läbimine oli juba ammu hingel kipitanud. Nüüd aga oli see kipitus end taas täpselt meie teele sättinud ning tõmbas ilusa ja päikeselise päeva toel eriti tugevalt…

Kuna autos on kõik eluks ja erinevateks oludeks vajalik nii kui nii alati olemas, tegime Anna poes kiire võikude ja joogipeatuse ning otsisime seejärel uuenevalt Tartu maanteelt üles õige Matsimäele keeramise koha.

Simisalu-Matsimäe 7,5-km (üks ots) loodusrada kulgeb üle Seli raba ja endiste talukohtade. Kuna tegemist pole ring-rajaga, saab loodusrajale läheneda kas Matsimäe lõkkekoha või siis Simisalu loodusmaja poolt. Neil, kes kruusateedest lugu ei pea, soovitan rajale läheneda Simisalu kaudu. Nii saate puhta autoga otse starti. Matsimäe poole viib aga tore 6km kruusatee, mille äärde jäävad mõned toredad laagerdamiskohtadega järved ning eelmainitud Matsimäe lõkkekoht.

Samuti pean tunnistama, et Matsimäe poolne matkarada on huvitavam ja ilusam. Olgugi, et raja 7-st kilomeetrist koguni 5 kulgeb mööda laudteed, asub raba koos oma ilusate laugaste, järve ja vaatetorniga justnimelt raja Matsimäe-poolses osas. Simisalu poolne ja esmalt Kollassaare taluni viiv rada on pigem tihe mets. Ja olgugi, et valdav osa ka sellest kriips-sirgest rajast kulgeb mööda laudteed, võib see hakata mingil hetkel lõputuna tunduma.

Aga see on puhtalt minu arvamus ja kuna inimesed on õnneks erinevad, võib sealne metsaosa teistele hoopis vapustavana tunduda.

Minu tagasihoidlik soovitus neile, kes korraga umbkaugu 15km(edasi-tagasi) matkarada kõndida ei taha, oleks selline, et alustage Matsimäe poolt ning liikuge kuni Kollassaare taluni. Seal on hetkel vaatamiseks uhke näitus.  Talu juures saate aja maha võtta, jalga puhata, kaunite kunstidega tutvuda ning seejärel visuaalselt kaunimat rada mööda naasta.   

Raja kohta saab öelda vaid kiidusõnu. Kaunist Seli raba on õnnistatud rohkearvuliste laugastega ning nende vahelt lookleb läbi korralik ja stabiilne laudtee. Paari suurema lauka koondumispunkti on püstitatud omamoodi vaatetorn. Metallist torni viib peaaegu püstloodis tõusev redel ning selle lõppu on obstaaklina seatud väike pealtsuletav värav.

Sügis muudab paljud loodusmassivid kauniks ning rabad saavad sellest muutusest vast suurima jao. Nii oli ka kõnealune raba mattunud mahepruunidesse ja kollastesse toonidesse, mida päikesekiired veelgi võimendasid. Päikesesoe oli laudteedele meelitanud ka musttuhat tumedatoonilist päevakoera. Nende rohkus tegi laudteel liikumise küll veidi keerulisemaks, ent suuremat tüli nendest siiski polnud. Ka inimesi jagus, kuid ka nemad jagunesid pikale loodusrajale ilusasti ära.

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et Simisalu-Matsimäe loodusrada pakkus rohkem, kui esialgselt arvasime. Ainus asi, mis ootusi ei ületanud oli järve-ring. Järv ja selle ääres kulgev rada oli küll olemas, aga… raja ja järve vaheline ala oli enamasti võsa täis kasvanud ning seetõttu oli ka vaade veidi niru. Seevastu jagus laukaid ja imetabast loodust. Raja mõlemas otsas on lauad ja pingid, millel aeg maha võtta ja poole raja läbimist kerge eine või joogiga tähistada. Distants võib küll esmapilgul suur tunduda, aga mööda laudteed on lihtne kulgeda. Koormuserikkamad pinnasraja-lõigud on samuti toredad ning mõjuvad vaheldusrikkalt.

Ühesõnaga… igavesti tore ja ilus rännak.