Sattus nii, et meil oli üle üks ports vabu päevi. Mõtteid oli igasuguseid – alustades sellest, et minna paariks päevaks kusagile Võrumaa metsaonni ning olla lihtsalt peidus. Jalutada päeval mööda metsi ning kohtuda põhimõtteliselt mitte kellegagi. Siis käis peast läbi mõte tuisata suure matkaautoga pikki matkaradasid vallutama ning ööbida kusagil seal, kus öö parasjagu peale tuleb. Lõpuks jäi kaalukausile aga selline mõte, et sõidame hoopis Hiiumaale ning käime läbi kõik sealsed matka-, õppe- ja loodusrajad, mis RMK kodulehel (loodusegakoos.ee) kirjas. Kiire otsing kuvas tulemuseks kaksteist seesugust võimalust.
Kuna katusetelgis magamine hakkas juba talviselt jahedaks kiskuma, otsustasime veidi soojemalt ööbida. Ikka selleks, et järgmistel päevadel mugavalt, soojalt ja heatujuliselt ärgata ning erinevatele radadele tuisata. Mõeldud-tehtud. Küsisin Citroënist omale ühe pika Spacetourer bussi, palusin istmed välja tõsta ning kolisime omadega sinna sisse. Ega mõnepäevaseks kondamiseks palju vaja polegi – madrats maha, laagrikola kaasa, näpuotsaga toole, laud ja veidi lõkkepuid ning tuli rummu!
Soojaplaan oli lihtne ja juba eelnevalt testitud. Sõitsin samasuguse bussi Peugeot’ ekvivalendiga (Traveller) kaks aastat tagasi ümber Euroopa (#travellerring) ning õppisin selle käigus ära, kuidas külmemates oludes mugavalt ja soojas magada. Enne magama minekut tuleb buss mootori abil seest soojaks lasta. Kui öösel külmaks läheb, saab kahe töötsükli vahel korra käivituva Webastoga ruumi taas soojaks kütta ning hommikul, kui salong taas jahe, sutsad mootori uuesti elule ning jääd uut soojalainet ootama.
Kolmapäeva õhtul sõitsime seitsmese praamiga Hiiumaale ning keerasime Heltermaa lähistele Sarve telkimisalale laagrisse. Sealsete mändide alla jääb kümmekond telkimistaskut koos paari kaetud lõkkeasemega ning korraliku kommunaal-pelleriga. Lõkkepuud on olemas ning neile, kellele meeldib kohe vee ääres magada, lööb laine ilusasti telgi kõrval rannale. See on üks igavesti äge koht neile, kes end varasele praamile sätivad või ei viitsi meie kombel hiliselt praamilt tulles sisemaale sättida.
Hommik venis. Saime kusagil 11-ajal bussist välja ning hommikusöögid tulele. Peas vasardas küll vajadus matkaradadele tuisata, ent esimene prioriteet oli siiski puhkus ning selle tegevuse aktiivne pool lonkis kusagil järgmistel järkudel ja ootas oma järge. Sõime rahulikult hommiku-omletti, jõime kohvi ning leppisime kokku, et hakkame Hiiumaa radasid käima vastupäeva. Seega jäi esimeseks kohe pealinn Kärdla juures asuv Kärdla matkarada.
Koduleht teatab nii: Kärdla lähiümbruse metsadesse loodud matkarada sobib nii puhkepäevaseks jalutuskäiguks kui ka looduse nautimiseks. Värvimärgiste ja suunaviitadega tähistatud rada kulgeb läbi mitmesuguste metsakoosluste ja ümber väikeste soolapikeste. Matkamiseks sobib igal aastaajal, kuid tuleb arvestada, et rajal on märjemaid ja vesiseid kohti. Kuival ja põuasel kevadel ning suvel läbitav kuiva jalaga, märjemal aastaajal tuleks rajale minnes jalga panna vettpidavad jalanõud.
Hakkasime meiegi mööda kõnealust rada astuma. Sees suur rõõm, et esimeseks sattus kohe üks Hiiumaa pikimaid radasid. Tõsi, seal on üks pikem 2+3km ühend-rada veel, ent ülejäänud jäävad vaid ühe ja kahe km vahele. Lühim on sealjuures aga sootuks 100 meetrit pikk.
Hiiumaa matkaradade kohta tuleb öelda, et need on väga hästi tähistatud. Tihedatest matkaraja-täppidest ja uueväärsetest suunaviitadest hoolimata hakkas ühel hetkel tunduma, et rada ei vasta legendile. Rada oli küll igati vägev ja ilus, koos kõigi oma soolappide ja rabajupsidega, ent kippus kuidagi valele poole keerama. Pilk kaardile kinnitas kõhklused. Suunaviit utsitas vasakule liivasele metsateele keerama, ent käimata rajaosa jäi paremale mere poole. Merepoolsele rajale jõudes hakkas vaikselt selgeks saama, miks “uus” matkarada sellest eemale oli suunatud. Sealsed laudteed on suuresti deformeerunud ning libedad. Mõistlikum ja palju parem oli käia laudtee kõrval ning leida märjematel aladel sobilik kuivem ja kandvam jalaalune. Järgmise etapi lõpus või siis alguses (oleneb kummalt poolt vaadata) leidsime ka vastava raja halvale olukorrale viitava manitsus/teabe-viida.
Kokkuvõtteks tuleb öelda, et Kärdla matkarada meeldis meile väga. Mõnus metsane ja rabane jalutuskäik põneval maastikul ja metsasaludes ning omamoodi uue kogemuse pakkus ka hetkel hüljatud matkaraja lõigu läbimine.
Peale matkaraja läbimist jalutasime mööda Kärdlat ringi, sõime kõhud imeodavas Viigri kohvikus täis, täiendasime kohalikus kaubamajas kahanevad joogi- ja söögivarud ning võtsime hämarduma kippuva päevavalguse kiuste suuna Hiiumaa kõige lühema õpperaja poole.
Kõrgessaare orhideede õpperada (100 m)
Ega me novembrikuiselt orhideede õpperajalt suurt midagi leida lootnudki. Pimedus vajus peale ning lilledega on sellisel aastaajal arusaadavatel põhjustel niigi kehvasti. Pealetikkuvast pimedusest hoolimata läbisime sealsed 100 meetrit ning lugesime teadetetahvlitel olevad tarkused läbi. Sealne õpperada on suurepärane võimalus tutvuda lühikese ajaga kodumaiste orhideedega ning on mõeldud liikide tundmaõppimiseks.
Ja ega siis muud üle jäänudki, kui vaikselt järgmise laagripaiga poole sõitma hakata ning loota, et järgmisel päeval suudame valge ajaga läbida veidi rohkem radu.
Järgneb…
