Category: Wanderlust

Mukri raba ja Tillniidu lõkkekoht

laisaarlane1 Comment

Hoolimata sellest, et olen kodumaistel rabadel ikka silma peal hoidnud, ei teadnud ma Mukri nimelisest rabast varasemalt mitte midagi. Ju oli tal õnnestunud korduvalt mu radari alt sedasi läbi lennata, et väärt detektor ainsatki ülesandvat piiksu ei teinud.

Kuna vägev viirus ning sellele järgnev kriisiolukorra väljakuulutamine on tänaseks röövinud kogu mu sissetuleku, polegi muud teha, kui kodus istuda ja uuteks öko-kondamisteks sobivaid kohti otsida.  Nii see Mukri meile hommikukohvi kõrvale HikingEst-is surfates ette jäigi.

Puhkaeestis.ee kirjutab kõnealuse raba kohta nii: Eidapere lähedal asuv Mukri raba on tekkinud järve soostumisel umbes 10 000 – 9000 aastat tagasi ja seda peetakse Eesti üheks vanemaks sooks.Rabasse viib laudtee, matkaraja pikkus on suurepärane ka lastega läbimiseks. Rabas asuv Mukri järv on saarekeste ja vesiroosidega 2,2 hektari suurune veesilm. Kes tumedat vett ei pelga, see saab siin ujuda. Rabamätastelt saab marju korjata. Raja peal asub ka 18 meetri kõrgune vaatetorn, kus saab imelise vaate kogu rabale. Kui laudtee liiga mugav tundub, saad soovi korral ka räätsamatkale minna.

Tõsi, veidi lühikese rajaga, ent paljulubav, onju! Ja enam vähem „siin lähedal“ ka. Tallinna poolt vaadates nõks alla saja kildi. Nojah… eriti kutsuvaks muutis Mukri raba väike loodusegakoos.ee lehelt leitud punasega kirjutatud tähtis teadaanne – Parklad on väga porised ja on oht autoga kinni jääda!

See info lubas veidi kergemalt hingata ja loota, et ehk ei ole kogu Eesti sinna kokku jooksnud. Nagu igal nädalavahetusel Viru raba peale amokki jookstakse.

Kohale jõudes selgus, et see eeldus oli olnud vale. Raba kolme sissepääsu juurde oli pargitud meeletus koguses autosid ning need, mis poriseks hinnatud parklatesse ei mahtund, looklesid pikalt mööda teepervi kauguste poole. Tõsi, inimmass oli territooriumile mõnusalt ja hajusalt laiali vajunud, ning kellegi “mõjutsoonis” polnud vaja olla. (Lahtiütlus: Sina mine rappa siis, kui tunned, et on turvaline, viirused ei ohusta ja kõik on hea. Meie käisime siis, kui rahval soovitati loodusesse minna ning massilisi loodus-kogunemisi polnud veel ette näha!) Kolme sissekäiguga on aga nii, et siseneda on mõistlik äärmistest. Nii saad kogu raba ühest otsast teise läbi käia ning seejärel valida, kas lähed auto juurde tagasi sama teed mööda läbi raba või õkva mööda teed. Tagumises parklas on Mukri lõkkekoht, kus asuvad avatud lõkkease grillrestiga, katusealune, laud-pingid 2 tk, kuivkäimla, infotahvel, prügikast, istepingid 3 tk. Aga neile saad ligi arvatavasti öösel. Sellel korral olid need nii pungil inimesi täis, et pidime oma peale-rabased lõunaplaanid ümber tegema. Kui aga ligi saad, võib sinna paigaldada kuni 3 (4-kohalist) telki.

Raba ise ning selle üüratult ilus loodus rabasid rabalikult. Uhked vaated, kaunid värvid ning jäätunud rabalaukad koos järvega, andsid taas uue pildi kodumaise looduse mitmekülgsusest. Täpi „i-le“ lisas 18 meetri kõrgune vaatetorn, millelt saadav vaade kuidagi fotokasse ära ei tahtnud mahtuda. Just sellist emotsiooni me sinna saama läksimegi. Mukri on kindlasti üks sedasorti koht, millele tasub igal aastaajal pilk peale visata.

Ratastooliga sinna ei pääse, küll aga saad selle läbi jalutada „kontaktivabalt“ koos Google „tänavavaatega“

Ajakirjas Eesti Loodus on Mukri raba kohta tore artikkel: Mukri raba on nime saanud Mukre küla (varasemalt ka Mukro) nime järgi. Eelkõige kõnekeeles kasutatakse sageli nimekuju Mukre. Raba lõunapoolset osa nimetatakse ka Ellamaa rabaks. Siiski on see tegelikult terviklik rabalaam, mille poolitab 1920. aastatel ehitatud tee, mis lõi Mukre küla elanikele ühenduse Eidaperega. See üle raba kulgev tee on suisa ajaloolise väärtusega, sest on ehitatud puunottidele ja haokubudele. Mukri rabas leidub arvukalt älveid ja laukaid. Raba keskosas kõrgub puisraba, äärealadel aga kasvab siirde- ja madalsoomets. Eidapere järve pindala on 2,2 ha. Kõik kolm järvesaart on turbasaared.

Mukri raba on seotud paljude pärandkultuuriobjektidega. Rabalaama lõunapoolses osas on koht, mida teatakse ka Krõõda soo nime all. Legendi järgi olevat sinna uppunud Krõõda-nimeline naisterahvas ning sellest ajast olevat Mukri raba männid punase koorega.

Omaette väärtus ja ka mälestus möödanikust on mitu metsavahikohta raba ümbruse metsamaadel: Rukkimäe, Aaso ja Tipassilla. Kel on sügavam huvi Mukri lähiümbruse koduloo kohta, võib vaadata Eidapere virtuaalmuuseumi

http://www.eestiloodus.ee/artikkel3958_3918.html

Kuna Mukri lõkkekohta enam ühtegi uus-sööjat juurde ei mahtunud, võtsime suuna lähedalasuvale Tillniidu lõkkekohale. Selleks tuli suurele teele tagasi sõita ning ristmikult taas Lelle poole keerata. Siis suts paremale ning pikalt mööda ülimõnusaid metsavahelisi kruusakaid. Veidi aja pärast olimegi kohal. Tillniidu lõkkekoht asub endise Tillniidu metsavahitalu hoovil. Talu eluhoone varemed on siiamaani püsti. Parklasse mahub kaks autot, platsile võib paigaldada kuni 8 (4-kohalist) telki ning taristusse kuuluvad katusealusega laud-pingid, lahtine lõkkease grillrestiga, pingid, lõkkepuude varjualune ja kuivkäimla. Lõkkekoha kõrval on väike tiigimoodustis, millest käivad vett ammutamas tuletõrjujad. Kirjade järgi võib sealt ka enda jaoks tarbevett võtta. Suvisel ajal saab tiiki ehk ka värskendava loodus-spa’na kasutada.

Mine vaata järgi – see on üks igavesti tore koht!

Pildilugu: Viru raba ja Kalmeoja lõkkekoht

laisaarlane

Suures piiris teavad kõik eestlased nelja raba. Neile, kes ise rabades ei konda, on „raba“ üheks sünonüümiks kindla peale see mõnus märgmaa-massiiv (Marimetsa), mis Haapsalu poole sõites Risti asula juures maantee äärde välja ulatub. Seejärel teatakse kindlasti legendaarset Endla raba, Kakerdajat ning seejärel kerkib mälupilti vast ehk üks kuulsamaid – Viru raba. See on nii kuulus koht, et sinna veetakse inimesi lausa reisibussidega ning nädalavahetustel on sealsed parklad autosid sedavõrd täis, et hirm tuleb peale, kas ikka rappa mahub… Õnneks on seni ikka mahtunud.

Mina olin paaril korral sinna rappa ka varasemalt sattunud. Kallis kaasa aga mitte. Seega oli vabana kätte sattunud laupäevaks plaan olemas ning muud polnudki teha ja mõelda, kui end igaks petteks vara kodust välja ajada ning kohale sõita.  Ikka selleks, et enne rahvamassi kohale jõuda. Õnneks oli hommikul rahvast vähe ning raba suhteliselt vaikne. Ja rabadega juba on kord sedasi, et mida vaiksem ja inimtühjem, seda mõnusam.

Seesugust jäätunud Viru raba ma varasemalt näinud polnud. Olgugi, et olin seal juba mõned korrad käinud, pakkus Viru sellel korral hoopis uue visuaalse ning elamusliku kogemuse. Värske külastuse tegi põnevamaks ka asjaolu, et eelmise korraga võrreldes oli laudteena kulgevat rada veidi muudetud. Ära oli kadunud see mõnus vaikne pingikesega pesa, kuhu paljud peale sillaületust keerata ei viitsinud. Nüüd oli uus rada kaarega sealt tasaselt äärelt läbi veetud. Tõsi, pink oli küll olemas, ent kohas, kus kõik rajal liikujad mööda jalutavad. Vana pink võib ehk ka veel omal kohal olla, aga sinna viiv pinnasrada oli sedavõrd märg, et ei hakanud pressima.

Teine suur ahvatlus, millega ma Viru raba vaatetorni juurde jõudes alati kokku puutun, on sealne võimalik ööbimine. Pakub ju torni palk-konstruktsioon hulgaliselt võimalusi end sinna ripptelgi või võrkkiigega uuele päevale vastu riputada. Paraku ööbida vist ikkagi ei tohi. Telkimist keelavad sildid manitsevad edasi liikuma, ent ehk annab selle rippuvama ööbimise kuidagi RMK-ga kooskõlastada… Ega enne teagi, kui ei küsi.

Viru raba õpperaja kohta kirjutab puhkaeestis.ee sedasi: Viru raba on üks parima ligipääsuga sooradasid Eestis, läbides Lahemaale omast metsa- ja rabamaastikku. Rada on 3,5 km pikk, ringi pikkus 6 km. Õpperada tutvustab rabataimestikku, endiseid liivaluiteid, vallseljakut ja nõmmemetsa. Läbi raba kulgeb laudtee, mille keskel on vaatetorn. Rada on tähistatud ja viidastatud ning kõigile täiesti tehtava pikkusega.

Tegelikult ongi Viru raba kõige mõistlikum väisata nii, et kõmpsid läbi raba teise otsa ning tuled kaarega metsa ja raba serva mööda parkla poole tagasi. Teele jääb enamasti paar märjemat kohta, ent nendest ülepääsemiseks on rajatud mõned isetekkelised/ajutised palksillad.

Hea teada:

Taimestiku ja pinnase hoidmiseks liigu vaid laudteel, ära sõida seal jalgrattaga. Rada on läbitav ratastooliga (ka lapsevankriga) vaatetornini kokku 1410 m ( 800 m killustiku kattega jalgtee ja 610 m laudteed). Ratastooliga on võimalik sõita vaatetorni esimesele platvormile.

Raba lõpust, üle oosi ning väikese maantee, viib metsarada Kalmeoja lõkkekohta. Seal on alati hea laagerdada. Kui mahub. Tegemist on samuti väga populaarse kohaga, ent vahel läheb hästi ja üks kolmest lõkkekohast on siiski vaba. Väikese järvelaadse moodustise kaldalt leiad laavu, kaks avatud lõkkeaset grillrestiga, ühe kaetud lõkkeaseme grillrestiga, ühe katusealusega laua, puukuuri, käimla, prügikasti ning prügikonteineri. Territooriumile on lubatud paigaldada kuni 6 (4-kohalist) telki. Sealne parkla mahutab kuni 10 autot. Palju rahvast käib seal mitmel põhjusel. Esiteks on eelmainitud Viru raba üks äärmiselt populaarne koht. Teiseks on kõik lähedalasuvad lõkkekohad (Tsitre ja Pikkjärve-Pärnjärve) peaaegu alati hõivatud ning kolmandaks läheb Kalmeojast mööda Oandu-Aegviidu-Ikla matkatee.

Pildilugu: Harilaid ja Kiipsaare majakas

laisaarlane

Ütlen ilma suurema sissejuhatuseta, et tipud on ägedad. Ma ei pea antud juhul silmas neid, mille otsa peab palehigis mäest üles rühkima (kuigi ka neis on kindla peale oma võlu), vaid põhja-, lõuna- või mis-iganes ilmakaarsepoolseid riigi- või mandritippe. Eriti ägedad on need aga siis, kui tipnevad veega. Sellised, kus kohast kuiva jalaga enam edasi ei saa. Maa saab lihtsalt otsa ja ongi kõik.

Mul on olnud õnn mõnedes sellistes tippudes käia. Nordkapp näiteks, olgugi, et kõrvalasuvat nukki mööda saab jala veelgi rohkem põhja poole. Tarifa, kui Euroopa mandriosa kõige lõunapoolseim tipp. Briti suure saare põhjatipuks peetav ja rohkelt külastatav John o’Groats pole küll kõige põhjapoolseim punkt, ent ka seal tasub kindla peale ära käia. Ja kui juba seal oled, võta vasakult ka Dunnet Head’i nimeline tipp ära. Sealt leiad uhke majaka. Saare alumises (edelas) otsas ootab sind aga toreda nimega Land’s End, mis on taas üks vägev ja märgiline koht. Portugalist leiad Euraasia mandri läänepoolseima tipu – Cabo da Roca ning kui juba seal oled, külasta ka Sagrest, mis pole taas kõige lõunapoolseim punkt, aga kannab selle rolli ilusasti välja. No ja siis see Euraasia ja kõigi maailma mandrite kõige põhjapoolseim punkt – Taimõri poolsaare otsas olev Tšeljuskini neem, mille vallutamisest TV3-le sari sai tehtud.

Ühesõnaga… miks ma seda kirjutan? Selle pärast, et tipud on ägedad. Lisaks näilisele „maakera“ lõpule on seal enamasti ka hoopis teistsugune kliima. Enamasti puhub tugev tuul ning ka loodus on veidi erinev. Ka Eestis on selliseid punkte. Purekkari neem on nö. Eesti Nordkapp, ehk mandri-Eesti kõige põhjapoolseim punkt ning Harilaid, kui Eesti üks läänepoolsemaid punkte. Kes Kiipsaare tuletorniga ei rahuldu, võib ka Elda pangal ära käia. Siis oled kahes ägedas kohas ära käinud ja võid endaga igati rahul olla. Eesti päris põhja- ja läänetippudega läheb tänu mustmiljonile saarele veidi keeruliseks… Mandri-Eesti lõunatipus peaks aga asuma RMK Lõunatipu lõkkekoht ja metsaonn.

Purekkaari neemele on mind mu kondamised ka varasemalt kordi ja kordi viinud. Harilaiuga on aga teine teema ning Kiipsaare majakat polnud minu ihusilmad veel ise näinud. Seega polnudki tolle tormijärgse pühapäevaga muud teha, kui kummaliselt ilusat ilma ära kasutades autonina (MB GLS) õigesse suunda keerata ning sealse olukorraga tutvuma sõita. Kohale jõudes tõmbasime saapad jalga, tuulejoped selga ning hakkasime astuma.

Harilaid on 3,6 km² suuruse pindalaga poolsaar Saaremaa looderannikul Saare maakonnas. Harilaid liitub idas umbes 300 meetri laiuse maakaela kaudu Tagamõisa poolsaarega. Harilaiul on suured liivaalad ja kliburand, lõunas kasvab männik. Pedajad* kummaliselt ühel joonel – istutatud vist. Poolsaare keskosas on riimveeline järv – Laialepa laht. Loodetipus Kiipsaare neemel asubki eelmainitud tuletorn.

Harilaiu poolsaar kuulub Vilsandi rahvuspargi koosseisu Kiipsaare ja Harilaiu sihtkaitsevööndina. Kiipsaare nukist läänes asub Laevarahu loodusreservaat, kus inimeste viibimine on keelatud, kuna seal asub hallhüljeste lesila. Sealsest kaitsealast tingituna pääseb poolsaarele vaid jala või jalgrattaga. Autod ja muu mootortehnika tuleb jätta avarasse parklasse. Sealt saab alguse 11 km matkarada ümber poolsaare. Umbes 9,5 km rännakuga tasub arvestada neil, kes vaid majakat näha soovivad. Jalutad mööda suuremat rada sinna ja siis sama teed tagasi. Laagerdajad peavad arvestama, et Laialepa järve äärsele Harilaiu telkimisalale jõudmiseks tuleb matkata umbes 4 km. Sealt leiad eest puukuuri, kaetud lõkkeaseme, katusealusega pingi ja laua ning kuivkäimla. Lõkke tegemine ja telkimine on lubatud vaid Harilaiu telkimisalal.

Veidi maad edasi kõmpides hakkab paistma Kiipsaare tuletorn. Mere kulutava tegevuse tulemusena muutub rannajoon Harilaiul pidevalt. Seal paiknev tuletorn ehitati 1933. aastal poolsaare keskele. Nüüdseks on Kiipsaare majakas kaugel merevees. Jah, see on seesama vildakas, mida oled piltidelt näinud!

Harilaiule tasub minna juba sellel põhjusel, et see on olemas. Esiteks on Saaremaal üldse tore ja huvitav sõita ning teiseks on poolsaarel olev matkarada kõigile igati kontimööda. Meil kulus poolsaarel aega veidi üle kahe tunni. Ja ega seal jooksma peagi. Harilaiul on piisavalt huvitavaid asju ja loodust, mida vaadata. Floorast ja faunast rääkimata. Jalutada saab rannas, männimetsas ja mööda toredaid rannikuäärseid radu. Võta kaasa termos kosutava sooja tee või kohviga ning tee väike peatus sealsel telkimisalal. Või kui ilm lubab, istu liivasele rannaribale ja naudi vaadet. Tunne elust rõõmu.

NB! Kui kohvijook meelest läheb, saad sütitava märjukese Kihelkonna COOP’ist. Ja kui Saaremaal vähe sõitnud oled, siis vali praamile sõiduks tee number 129, mida tuntakse kohalikus folklooris ka Ranna-maanteena.

*mänd