Millised omadused on Coleman Blackout pimendatud telkidel? Esiteks blokeerib telk kuni 99% päevavalgusest, tagades niimoodi parema ning pikema ööune. Lisaks sellele reguleerib pimendav kangas ka sisetemperatuuri. Muud jutud vaata lisaks:
Category: Püsivarustus
Püsivarustus: 10 aastat Julbosid
Tead seda tänapäeva maailma veidrust, et kui vahel kellelegi midagi räägid, hakkab kõikvõimas internett sulle järgmisel päeval kõnealuse tootegrupi reklaame kuvama. Kui kipud kodumasinat koledal kombel sarjama, ei lähe raip enam järgmisel nädalal tööle jne. Või veel hullem… vahel näed öösel miskit unes või mõtled millelegi ning järgmisel päeval on almighty internet sulle juba sobilikud reklaamid ette sättinud.
Ühesõnaga… tegime mõne aja eest Julbo matkaprillidest MATKaTV videot ning järgmisel päeval murdus (peale sajandat kukkumist) mu viis aastat peaaegu igapäevases kasutuses olnud Julbo päiksekatel sang sedaviisi koledalt ära, et isegi kokku liimida ei saanud. Siis meenus küll, et olin selle võttepäeva jooksul uusi prille ette proovinud ja kergest värskendamisest rääkinud. Ehk liiga kõvasti ja hooletult – ju siis kuulis ja reageeris…
Seejärel jäin aga mõtlema, et kui pikalt ma Julbo päikeseprillidega juba käinud olen. Päiksekad pole minu jaoks moodne aksessuaar, millega end ehtida. Mul on sellised silmad, mis kipuvad valges kissi minema ning selle vältimiseks kannan päikseprille ka näiteks talvisel ajal, kui maa on lumest valge või päevasel ajal autoga sõites. Silmad väsivad sedasi vähem ning kõik on justkui palju parem.
Ega ma nüüd päris täpselt mäletagi, kuidas ma Julbo päiksekatega kokku sattusin. Küll aga mäletan, et peale 2011 aasta pikka, kuuma ja kõrbeküllast Mongoolia autoreisi läksin otsejoones matkaprille otsima. Selliseid, mis tuult, liiva, päikest ja muud jama ka küljepealt sisse ei laseks. Eriti halb on sellistes oludes reisisarju kaamerasse püüda – üks silm tuulest ja liivatolmust kinni, teine päikesevalgusest kissis, kaameraekraan päikeselõõsas helkimas.
Tõenäoliselt tegime millalgi peale seda reisi taas mingit MATKaTV videot ning poest välja jalutades jäi ette sobilik prillilett. Valituks osutusid ühed sini-rohe-kollakad kaarjad ja silmi hästi katvad polariseeritud prillid, millel kaheosalised sangad. Kaheosalised selle pärast, et soojadel maadel reisides vähem prillisangade jälgi näkku päevitada. Ilus mõttekäik, onju!
Polarisering on eriti mõnus asi – lõikab valgus-peegeldused ära või vähendab neid märgatavalt ning aitab seeläbi mõnedes oludes palju paremini näha. Näiteks kaamera ekraani, kui päike sellele otse peale paistab. Samuti on see suurepärane abimees kalameestele, kes tahavad veepeegeldusest sügavamale vaadata jne. Kõige paremini saab seesugusest efektist aru nii, kui läbi prillide telefoni ekraani vaadata – ühtepidi on pilt valge ja puhas, ristipidi keerates aga pime või sootuks must. Samal efektil baseeruvad ka kaamerate objektiivide ette keeratavad polarisatsioonifiltrid.
Kõnealused prillid elavad tänase päevani (u 10 aastat) ja püsivad hästi koos. Hoolimata sellest, et nad on pidanud „tööd“ tegema nii 48 palavuskraadiga Usbekistani kõrbes kui ka -42 kraadises Tšukotka lõikava tuulekülmaga tundras. Tegemist on suurepäraste ja vastupidavate matkaprillidega.
Käesoleval hetkel, kui reisida väga ei saa, elavad nad oma elu jooksuprillidena, hoides silmast eemal kõik, mis sinna ei kuulu. Need on väga head prillid, aga neil on üks viga – kõnealuseid päiksekaid on üritatud kümnetel piiriületustel ära osta, millegi vastu vahetada või siis niisama lihtlabaselt ära võtta. Olgu nendeks siis kohalikud piirivalvurid või muud sealsed tähtsad ja vähemtähtsad asjapulgad.
Et teleekraanil kogu aeg mitte ühesugune välja näha, tegin kaks pikka reisi teiste Julbo prillidega. Maad-mööda Iraani sõites olid kasutusel ühed valged purjetajatele mõeldud prillid. Taaskord jagub prillide suunas vaid kiidusõnu. Hoidsid mõnusalt silma ümbert „kinni“ ning ei lasknud midagi ebavajalikku sisse. Piirisekeldused jätkusid ka nende prillidega. Tõsi, veidi rahulikuma intervalliga. Peale reisi oli aga selge, et neljanda kategooria prilliklaasid on igapäevaseks kasutamiseks liiga tumedad ning mis siin salata, valge polnud ka väga minu värv. Reisilt naastes andsin prillid purjetamisega tegelevale sõbrale ning kõik olid rahul. Prillide kategooriatega on see teema, et Julbo puhul jagunevad prilliklaasid nelja klassi – esimene kat. on kõige läbipaistvama klaasiga ning neljas kõige tumedam. Teine ja kolmas seal vahepeal. Neljanda kategooria klaase ei peeta nende tumeduse tõttu autosõiduks eriti sobilikuks ning sellised sobivad pigem lumistele ja muidu eredama valgusega aladele.
USA’s tehtud „Müüri“ sarja tarbeks oli vaja aga midagi ägedat. Olin neid vanakooli steampunk-prille alati proovida tahtnud. Neil on kindlasti ka mingi õigem nimetus, aga olgu nad siis hetkel minu teadvuses sellistena. Tead ju küll, sellised ümarate klaaside ja nahkääristega prillid, mis konksja sangaga pea küljest kõvasti kinni hoiavad. Säänsed legendaarsed retrokad, millega oleks justkui eluaeg matkatud ja kõrgmäestikus tippude poole rühitud. Ühsõnaga – retsilt ägedad! Nende prillide suureks eeliseks on peale stabiilsuse ja ääretu stiilsuse ka ümar kuju, mis sobib suurepäraselt nokkmütsi noka alla. Miinuseks aga ehk see, et prillide peast äravõtmiseks ja pähe panemiseks on vaja kahte kätt. Sangad hoiavad sedavõrd uhkelt kõrva tagant kinni, et prillide eemaldamiseks tuleb ka müts peast võtta.
Peale seda, kui valged “purjekad” edasi rändasid, leidsin omale need prillid, millest käesolev jutt alguse sai. Sinise klaasiga kolmanda kategooria tumedusega polariseeritud matkaprillid, mis on oma klassikalise „miami“ lõikega igikestvalt stiilsed ja mõnusad. Nende prillidega on maha rännatud hulganisti lihtsamaid videokaamera-vabasid reise ja rännakuid. Lisaks kogu eelneva viie aasta kodumaine igapäeva-elu. Kui sedasi mõtlema hakata, on viis aktiivset aastat ühe prillipaari jaoks üsna arvestatav vanus. Kas nüüd just 1:7-le, nagu koera-aastate koefitsient, aga omajagu siiski. Ja mis siin salata – ma pole ka just kõige hoolsam peremees. Prillikarpi pole need kunagi näinud, puhastamine käib särgisabaga või näpuga hõõrudes, hämaramatel ja pimedamatel sõitudel vedelevad kusagil autos ja kukkumisi tuleb ette umbes sama tihti, kui mütsi peast ära võtan. Seega – 5 aastat on ühtlasi ka 5+ tulemus.
Uuteks igapäeva-prillideks valisin Julbo Stream Polarized Cat.3 prillid ja ikka kõigil nendel eelmainitud põhjustel. Tõsi, piiriületustel kogetav kauplemine võiks küll sutsu tagasihoidlikum olla, aga eks elu näitab. Muus osas on aga hea ja lihtne ning järgmised viis aastat peaks taas muretult mööduma. Klaasid on samad, mis eelmistel ning kujugi enam-vähem sama. Erisus on vaid sangades, mis uute puhul peast veidi kõvemini kinni hoiavad. Ühesõnaga… probleem sai lahendatud ja elu läeb edasi!
Surematu seiklustahvel
Avastasin eelmise aasta teisel poolel end üha tihedamini kusagilt võsast, metsalagendikelt või teeääres peatununa klientide meilidele vastamast, pakkumisi saatmast või täpsustusi jagamast. Seda kõike telefoni imetillukest klaviatuuri tippides. Hoolimata sellest, et telefonid tänapäeval millegi pärast üha suuremakds muutuvad, pole need ikkagi pikkade kirjade kirjutamiseks ja pakkumiste koostamiseks loodud. Hädapärased asjad saab küll tehtud, ent kindlasti on maailmas olemas ka mugavamaid ja muretumaid töötegemise-võimalusi. Tõsi, läpakast on sellisel juhul väga suur abi ja olen oma Lenovot jõude kaasas vedanud. Ent mind teeb veidi ärevaks ja murelikuks, kui kompuuter õiget tööhetke oodates suurtes kuuma või külmakraadides lihtsalt autos vedeleb või seljakotis kaasa kõlgub.
Seega hakkasin vaikselt tahvelarvutite ja seikluskindlate läpakate poole vaatama. Panasonic Toughbookiga olin varasemate reiside käigus põgusalt kokku puutunud ning teadsin, et see pole esimese hooga päris see, mis mu elu kergemaks teeks. Tõsi, selle pärast pole vaja muretseda, kuidas raal ilmaoludest lähtuvalt autos hakkama saab. Vahel on aga juba eos teada, et miskit tuleb kavandatava retke jooksul arvutis teha ning siis muutuvad kaal ja mõõtmed taas oluliseks.
Piilusin esmalt erinevaid androidi-tahvleid, ent ka need tundusid veidi „õrnad“, et neid hooletult autosse jätta või seljakotis kaasa vedada. Lõpuks hakkas tunduma, et mida rohkem ma sellele teemale mõtlesin, seda keerulisemaks kõik muutus. Maailm tehnikat täis, aga valida ei oska ja õiget ära ei tunne. Eks selles ole oma osa ka minu suutmatusel kõikvõimalikke kompuutritele omaseid näitajaid mõista ning nendest lähtuvalt arvamust kujundada.
Vajadusi kaardistades sain mõned asjad kirja: Excel peab töötama, Word samuti, Windowsiga on elu justkui lihtsam, Lightroom võiks olla ning igaks petteks ka mingi montaažiprogramm, et jooksvalt ja hädapärast pisikesi asju teha. Ilma, külma ja seljakotti ei tohiks karta ning hea oleks, kui saaks vahel ja vajadusel normaalset klaviatuuri ning hiirt kasutada.
Saatus mängis taas kaardid kätte. Sattusin ühe vana tuttava – Oliver Sultsiga ühise laua taha istuma ning maailma asjadest rääkides jõudsime ühel hetkel olukorda, kus ta tõstis lauale kolm Panasonic Tough-seeria arvutit. Kaks erinevas suuruses Toughbook-i ning Panasonic Toughpad-i. Väiksem kõva-läpakas oli muljetavaldav, ent ka see kahvatus tahvli olemuse ees. Need, kes mind tunnevad, teavad, et satun asjadest kiirelt vaimustusse. Nii ka sellel korral. Aga välja ei näidanud – olin juba eelnevalt teadlik, et ega see muretus ja vastupidavus antud toodete puhul üleliia soodsalt kätte ei kipu tulema.
Ühel hetkel tuli jutu käigus välja, et seesuguseid masinaid saab ka kasutatuna osta ning pruugitute hind oli juba oluliselt rohkem minu-klassi. Kohtumine lõppes sedasi, et jalutasin kahe proovi-seadmega minema. Suure Panasonic Toughbooki ning eelmainitud FZ-G1 seeria tahvliga.
Läpakaga oli lihtne – suur, tugev, vastupidav ning kirjutamise mõttes suurepärane… ent suuremõõtmeline, kaalukas ning seljakotis kaasavedamiseks mitte just ideaalne toode. Tõsi, raalil on sang, millest hääd masinat kaasas kanda, ent käe otsas tahaksin ma seda veelgi vähem metsas kaasas vedada. Olgugi, et ekraani sai arvuti küljest ära võtta ning ka seda eraldiseisva tahvlina kasutada, ei kõnetanud antud kooslus mind sedavõrd palju kui Toughpad.
Panasonic Toughbook 33
Panasonic pad oli seevastu aga suurepärase kujuga tummine ja toekas tükk, mis mahtus kõikidesse olemasolvatesse seljakottidesse. Ilmastikukindel tahvelarvuti ei kartnud autos üksi vedeleda ning ei pirtsutanud miinuskraadides ka siis, kui langev uduvihm ekraanile kerge jääkihi külmetas. Toekama klaviatuuri puudumisel ulatas abikäe sisemine ekraanile tekkiv klaviatuur, mis võimaldas tähtsamad asjad ilusasti ära kirjutada. Igaks juhuks ostsin elektroonikapoest ühe sinihamba-klaveri juurde, et pikemaid tekste veelgi parem kirjutada oleks. Tagantjärgi mõeldes oleksin võinud osta hiire-funktsiooniga klaveri… oleks elu veelgi mugavam olnud. Aga kuna ka lisaklaviatuuri on reaalses elus vaja läinud vaid paaril korral, sain hädapärased hiireklikid näpuga ekraanil tehtud. Kui aga hiirt ikkagi hirmsasti vaja on, mida vahel ikka ette tuleb, saab vajaliku virtuaalse touchpad’i aktiveerida ka ekraanile. Või kui väga-väga vaja on, saab hiire lihtsalt juhtme või siis sinihambaga tahvli külge liita. Ainus millest selles koosluses puudust tunnen on mingi tugi, mis tahvlit laual püsti hoiaks. Õnneks on kruuse, lillevaase, raamatuid ja muud sobilikku toetavat inventari alati vabalt võtta olnud.
Suureks… ei, gigantseks plussiks on aga autolaadija, mis võimaldab minusugusel inimesel tahvliga tööd teha ka näiteks metsalaagris, kus muu elektritaristu puudub. Aku kestab küll eeskujulikult, ent see on siiski aku ja määratud mingil hetkel tühjaks saama. Eriti veel olukordades, kus tahvel toimetab pimedatel laagriõhtutel televiisori suurtes kingades, näidates Jupiteri vahendusel vajalikke filme, saateid ja dokke. Lapsed vaatavad sellest sõidu ajal YouTube’i ning mängivad mingeid neile teadaolevaid mänge. Ühesõnaga, kasutusala on lai ning kõike kroonib teadmine, et seadme äralõhkumiseks tuleb kõvasti vaeva näha. Seega võib heatahtlik peremees selle mure sootuks riiulisse panna ja ära unustada. Katsetamine päädis sellega, et suure Toughbooki tagastasin – kasutatud Panasonic tahveltahvel jäi aga mu elu lihtsamaks ja muretumaks tegema. Toughpad’i tehnilistest andmetest ei tea ma tänini midagi, aga kõik mis vaja – töötab.
