Katusetelgi-hooaeg avatud!

Sellel aastal venis katusetelgi pealepanemine kuidagi eriti kaua. Tavaliselt on aprilliseks Matkamessiks „kodu“ katusel ning sellele järgnev öö formuleerub juba hooaja esimeseks telgikaks. Seekord tegi aga kriis oma töö ning lõi peale messi ärajäämise sassi ka muud asjad ja ajakavad. Üle-eelmisel nädalavahetusel saime telgi siiski katusele ning see, ootamata ära tseremoniaalset avapauku, kukkus kohe koledal kombel ööbimise järele kipitama. Ja ega ta enam järele jätnudki… Möödusid veel mõned päevad ning kiusatus muutus väljakannatamatuks ja sundis tegutsema. Teadis ju vanarahvaski rääkida, et parim viis kiusatusest vabanemiseks on sellele järele anda.

Ja nii me möödunud neljapäeval kiusatusele järele andsimegi. Kaugele ei viitsinud sellel õhtul enam sõita. Käisime poest läbi, võtsime kaasa vajalikud söögid-joogid, paar pakki lõkkepuid, mille tarbeks mu auto kastiraamile spetsiaalne riiul on ehitatud ning sõitsime siiasamasse lähedale Meremõisa telkmisalale laagerdama.

Puhkaeestis.ee kirjutab Meremõisa ranna ja telkimisala kohta nii:

Tallinnast loodesse jääv Lohusalu lahe ääres asuv imeilus liivane Meremõisa rand on kui avastamata pärl, kus loodus pakub imekauneid vaateid merele ja rannamännik tuulte eest varju. Rannas seistes jääb paremale poole Türisalu pank ja vasakul võib kauguses näha Lohusalu poolsaart.

Piknikukorv tasub randa tulles kindlasti kaasa võtta, sest RMK on siia männimetsa alla rajanud telkimisala, kus on 3 kaetud ja 4 lahtist lõkkeaset, 5 kuivkäimlat ja maakividest parklapiirded, telgikohti on kogunisti 50 telgile ja parkimistaskuid 60 autole. Samuti tasub tähele panna, et Parkimine selleks mitte ette nähtud kohtades on rangelt keelatud! Talveperioodil telkimisala lõkkepuudega ei varustata!

Eeldasime taas, et neljapäeval rahvast metsas pole. Taas eeldasime valesti! Lõkkekohtades käis tüüne mitteööbiv chill, mille lõppu me oma laagri üleslöömiseks ära oodata ei mallanud. Õnneks leidsime ühe mereäärse vaba koha, kuhu end vast sulni, ent lõikava meretuule tõttu keegi sättinud polnud. Meile sobis seesugune koht hästi, sest Columbuse telgis saab tänu selle kõrgusele (150cm) mugavalt sees istuda ning õhtu-tegevusi ilma mittesobivusel katusetelgi kaitsvas varjus toimetada.

Nii läkski. Kohe kui kanatükid lõkkel valmis said ning vali tuul viimased lõkkehalud halastamatu kiirusega tuhaks põletas, kolisime oma juustude ja veinidega katusetelgi mugavasse rüppe tiksuma. Hiiglama mõnus. Väljas lõõtsutab autot kõigutav tuul, sees on aga telgiselt tuulevaikne, soe, mõnus ja hubane. Seesugusel Columbuse telgil on ka teisi mugavaid omadusi. Esiteks saad magala umbes 30-sekungiga töökorda ning tekid-padjad-värgid on kõik juba ootamas… Teiseks saab katusetelgi hommikul rahulikult toimetades umbes minuti-pooleteisega taas kokku. Ei mingit lebode rullimist, magamisasjade pakkimist ega telgikaartega mässamist.

Uue hooaja eel parendasime veidi ka elamistingimusi. Eelnevatel aastatel on katusetelgi-ööd möödunud suures osas magamiskotis. Sellel aastal keerasime „kodusust“ juurde – ostsime uued padjad, teki ja tekikoti. Talve jooksul veidi närtsima läinud lina sai samuti tuliuue vastu vahetatud.  Ja ega seal palju muud teha polnudki. Katusetelk on oma olemuselt igati ilmastikukindel ning niisama tühja-tähja pärast kopitama, hallitama ja nässu ei lähe. Klopid kevadel tolmu maha, vaatad seest üle, keerad magala kõvasti auto külge ning tuiskad uuele hooajale ja seiklustele vastu.

Moodne aeg pakub moodsaid võimalusi. Seetõttu ei hakunud varahommikuseks koosolekuteks linna tagasi kiirustama. Tõstsin kodust lahkudes stepslisärtsu pakkuva „alajaama“ autosse ning see väärt masin võimaldas muretult kõik olulised ja vajalikud zoom’i-koosolekud metsas maha pidada. Ka ilm ulatas hommikul lepituseks malbe käe. Lõikav meretuul oli vahetunud totaalse ja harvaesineva tuulevaikuse vastu, päike sillerdas taevas ning ilm oli muutunud metsas laagerdamiseks suurepäraseks. Seni kuni kallis kaasa koosolekutega hõivatud oli, vormistasin mina, kellel polnud sellel hommikul taas mitte midagi teha, hommikuvõikud ja -kohvi. Süütasin lõkkeasemesse väikese tule, et õhus õiget hõngu leviks ning viskasin end seejärel pingile pikali elu, loodust, olukorda ja ilma nautima.

Loosalu raba – üks teistmoodi auraga koht

Ühel ilusal nädalavahetusel, kui argiasju taas ajada polnud, vedas hing jällegi raba poole. Olime eelmisel õhtul HikingEst-is ümbruskaudseid matkaradu ja rabasid kamminud, ent ühtegi kindlat sõelale polnud jäänud. Järgmisel hommikul oli mu keha veendunud, et tahab veidi pikemalt käia ja kuna hommikune ärkamine venis laupäeva hommikutele kohaselt sulnis rahus, valisime peale ülipikka hommikukohvi ja tiksumist Vana-Kaiu lähistel asuva Loosalu-Paluküla loodusraja.

Selle valiku kasuks rääkisid mitmed asjaolud. Esiteks polnud me kumbki seal varem käinud. Teiseks tundus Loosalu raba veidi nurgatagune koht (mis siis, et seal asub Eesti suurim rabajärv) ning tegelikult tundus liikumist nautivale kehale, et umbes 15-kilomeetrine edasi-tagasi sutsakas on just see õige laupäevane distants. Poolepäevane matk mitmekesisel maastikul algab Loosalu soosaarelt ja jõuab välja Paluküla Hiiemäele, mis on oma 106,4 kõrgusmeetriga ühtlasi ka Loode-Eesti kõrgeim tipp. Kusjuures 4+4 km sellest loodusrajast on lummav läbi raba ja metsa looklev laudtee. Eriliseks teeb Loosalu järve ka asjaolu, et seal elutsevad haugid ja ahvenad on mustad kui tondid ja turbamuda maitsega.

Seni, kuni kallis kaasa matkavõikud valmis voltis, luristas kohvimasin termose kuumavat kohvi täis ning meie sulnilt veniva ja mõnusa hommiku järgne rabaharjutus võiski alata. Sõitsime Vana-Kaiusse, uurisime autoaknast veidi räämas Kaiu mõisa ning sõitsime seejärel mööda nauditavat kruusa-sutsakat loodusraja alguspunkti.

Vana-Kaiu poolt lähenedes palub esimeses parklas olev silt auto lahkelt Pakumäe jalamile jätta ning mitte rabasaarele välja sõita. Seda ikka selleks, et sealset loodust säästa. Ja eks see on üks mõistlik palve ka. Sealt pole enam palju jäänud ning umbes 15-minutilise kõndimise järel jõuad välja Loosalu lõkkekohta. Seal ootavad sind ees suur katusealune pinkide ja lauaga, lahtine lõkkease, pingid, puude varjualune, kuivkäimla, prügikast ning infotahvel. Kuna lõkkekoht asub eramaa ääres, siis parkimine on lubatud ainult selleks ette nähtud parkimistaskus! Lõkkekoht asub Kõnnumaa maastikukaitsealal, Loosalu piiranguvööndis.

Sealt edasi viis teerada läbi veidi maagilisena tundunud tiheda metsa laudtee algusesse. Raba algas nagu enamasti – mets sai otsa ning ees laiutas madalhaljastusega avar rabaala. Sekka mõned järved, kaunid jässakad männid ning üle raba looklev kõike poolitav lautee. Mul on laudteedega mingi oma värk. Mingi salapärane tõmme või ürgne kutse. Midagi konkreetset, mis ümbritseva korratu avaruse justkui tajutavalt füüsiliseks tervikuks koondab. Ühesõnaga.. ma ei tea, pean veel rabades käima, et see emotsioon ja tunne end kuidagi formuleeriks.

Kõndisime mööda igavikuna tunduvat laudteed kauguse poole ning samal hetkel, kui jõudsin mõelda, et „kuidagi üllatavalt üksluine on“ hakkas paistma suur järv. Risteelt otse hoides jõudsime välja väikesele järveäärsele platvormile ning kõik muutus. Loosalu järv ning seda ümbritsev raba said hoopis uue hingamise. Sellel kohal oli mingi sõnulseletamatult teistsugune aura kui teistel käidud rabadel. Ei ühtki inimest. Ei ühtki lindu ega looma. Ka lennukeid polnud. Olid vaid rabavärvid, tume lumepilvede ja vihmasegune taevas, harvad pilvedest läbimurdvad päikesekiired ning selle kõige keskel võimsa kontrastina mõjuv suur ja tume järv.

Kaarega ümber raba looklev laudtee viis välja järgmisele järveäärsele platormile. Sinna jõudmine oli veelgi lummavam. Väiksemad järved ja tumedad veesilmad kõikjal, kui maastikusse astutud suured jalajäljed. Kontrastiks kulunud kollane ja tumepruun rohi ning rohelised männid. Sekka punast ja helerohelist sammalt koltunud rohu alt piilumas. Meeletult äge ja lummav.

Ideaalseks piknikukohaks sobiv platvorm nägi välja kui tükike kõva reaalsust keset ümbitsevat maagilist loodust. Tundus just sedasorti kohana, kus Metalooduse Romet laukasse ujuma läheks. Ja just sellise kohana, kus korraks maha istuda, kaasa võetud kohvitermos avada ning kättesattunud ilu ning toredat elu-hetke nautida ning endasse talletada. Ideaalne ja inimtühi koht, kus aeg maha võtta, argielu unustada ning endale ja kaaslase sügavalt ja soojalt silma vaadata.

Järgmist laudtee-etappi ääristasid taas lummavad väiksemad järved ning veesilmad. Peatselt algas taas mets ning peale väikest sillaületust lookles peaaegu tikksirge laudtee metsakaugusesse. Paralleelses kraavikeses voolav vaikne tume vesi kandis endaga lehti kaasas ning kõrge mets surus end taevapoole kõrgudes ülevalt kokku, andes käesolevale loodusrajale taaskord uue emotsiooni ning visuaali.  Laudtee lõppes väikese lagendiku lähistel – vanal talukohal. Sealt jäi raja lõpuni veel veidi maad.

Tagasi rappa jõudes pidasime esimesel platvormil väikese pikniku, sõime kaasa tehtud võikud ära, lonksasime kohvi peale ning lasime loodusel endasse sulada. Ilus ja hea oli.

Ja kui saad, võta loodusesse visatud prügi kaasa ning pane pärast sinna, kus see käib. Nii on pärast hea.

Matkaauto ja Nõva puhkeala

Ühe ilusa nädalavahetuse eel oli hing taas hulkumist täis ning soovis oma igapäevaelu mõne uue kogemusega rikastada. Ja hingega juba kord on nii, et kui see endale miskit „pähe“ võtab, jääb närima. Nii näris see matkaauto rentimise ja testimise plaan juba ammu peas ning utsitas tegudele. Tõsi, kui nüüd järgi mõelda, olen sedalaadi mõtet juba aastaid lastele rääkinud ning lubanud suure suuga, et suvel lähme kämperiga Klaipeda meremuuseumisse. Justnimelt selle pärast, et mina olen seal kunagi lapsena käinud ning seal kogetu jäi ereda mälestusena püsimällu. Detailid, peale mingite pingviinide, on sellest eredast mälestusest juba hajunud, ent emotsioon on meeles ning soov seda kõike ka oma pesakonnaga jagada utsitab takka.

Ühesõnaga, me ei ole Klaipedasse ikka veel jõudnud. Küll on reisid, küll on tööd ja tegemised, aga nüüd ehk sellel suvel siis… kui viirus lubab.

Aga selleks, et esmane kämperi kogemus kätte saada, polnudki vaja muud teha, kui vanale hääle tuttavale helistada ja uurida, kas motorhome.ee valikus on mõni väiksem matkaauto saadaval. Eeldusteks oli, et neli inimest muretult magama mahuks ning mis siin salata, uudishimulik hing ihkas mõnes kaasaegses kämperis tiksuda ja ööd veeta. Lisaks huvitasid paadunud auto-meest ka sellise masina sõiduomadused. Vanemate haagissuvilatega olen varasemalt korduvalt kokku puutunud ning nendes ka mõned ööd veetnud, ent uutes mitte. Aeg liigub ju omasoodu, tuues endaga kaasa uusi ja põnevaid lahendusi ning tehnikat, mis värske kämperi uuskasutaja jaoks ahvatlevaks muudab ja kuhjaga positiivseid emotsioone tekitab.

Olgu siinkohal öeldud, et autos elamises pole minu jaoks midagi uut. Olen 4x4Reiside segaste talvematkade käigus kuude viisi autos maganud, sekka veel see tore #travellerringi tripp, mille käigus Peugeot’ bussiga ümber Euroopa sõitsin. 48-st reisiööst ööbisin kämpades vaid 12. Ülejäänud päevavahetused möödusid sujuvalt bussi ehitatud kodus.

Nagu võluväel oligi üks uus matkaauto minu jaoks olemas. Tegemist on igati populaarse teenusega ning rendikad on pidevalt „lennus“. Kontrollitud keskkonnas on tore ja turvaline reisida. Eriti veel olukorras, kus suur osa kodustest mugavustest sellele sõidule kaasa tuleb. Mugavustest on mul küll isiklikult üsna ükskõik, aga mis siin salata, see on oma olemuselt vahel siiski päris mõnus. Küll aga olen hakanud hindama võimalust ilmast olenematult hommikukohvi nautida ning uskuge mind, kämperi, haagissuvila, maamaja või mini-karavani aknast on lõõtsuvat meretuult ja vihmatibutust palju mugavam ja lummavam jälgida, kui samades tingimustes lõkke kõrval kohvivee keemaminemist oodata.

Mitte, et ma viriseks – üldse mitte. Aga pühapäevane hommik aitas kaalukaussi taas mugavuse poole kallutada. Istud laua taga, matkakas on täitunud meela kohvilõhnaga ning hommikuvõikud lebavad muheledes taldrikul. Väljas lõõtsub külm ning lõikav tuul, ent kämperi aknast avaneb imetabane visuaal, millele lisab omapoolse sulni puudutuse pilve tagant piiluv päike. Sees on soe, kuiv ja mõnus. Õues ilus, aga külm ja tuuline. Tõsi, ka sellel on oma võlu…

Rendikatega on nii, et sellega pole mõtet end igale poole pressida. Eriti halvad teed ja oksapesu võivad jätta renditavasse tehnikasse oma jälje ning nende klaarimine võib lõpuks eelarve lõhki lüüa. Mõistlik on talitada targu. Seega ei hakanud ka meie end kusagile sügavale metsa peitma, vaid võtsime suuna Nõva poole. Kallis kaasa teadis rääkida, et mereäärne parkla on mõnus ja avar ning mis peamine, seal on hulganisti kinniseid lõkkekohti. Mina polnud selles meräärses suures parklas kunagi käinud ning suhtusin eesootavasse esialgu väikese kõhklusega. Arvasin, et suured kohad on ääreni rahvast täis ning selline „massikas“  ei ühtinud esialgu minu nägemusega. Suure metsasõbrana tahtsin ikka kusagile vaiksesse metsa, et saaks omaette olla. Et saaks vaikselt isekeskis toimetada ning ei peaks muretsema selle pärast, kas su asjad on lõkkekoha juures ehk liiga laiali ning kas need kellelegi ette jäävad jne.

Eelarvamustel olen laskunud end ennegi segada. Ja eks ma õpin nendest varem või hiljem midagi… aga sellel korral oli suur parkla põhimõtteliselt inimtühi. Lõkkekohad samuti. Vasakus parklas tiksus vaid üks kämper ning mere ääres jalutas lastega pere. Sättisime end paremat kätt jääva parkla lõppu ning jäime laagrisse. Tuule tõttu ei hakanud markiisi lahti kerima ning laudu ja toole üles sättima.

Peraküla telkimisala

Peraküla rand on kuulus oma laulvate liivade ja puhta merega. Telkimisala on  loodud, kaitsmaks õrnu tekkivaid luiteid ja andmaks puhkajale võimaluse tulla rannaalale võimalikult lähedale. Meri on siin kaua karastavalt jahe ja soojeneb alles suve lõpuks, piki randa saab ette võtta mõnusaid jalutuskäike. Rannamõnudele vaheldust pakub siit alguse saav  4,4 km pikkune õpperada. Rannikumeri on sobilik surfajatele.

Sealsesse taristusse kuuluvad 16 kaetud lõkkeaset, 16 pink-lauda, 4 katusealust pink-lauda, 4 kuivkäimlat (neist 1 inva-võimalusega), 3 infotahvlit, puitpiirded ning laudteed, mis viivad mereni. Arvestama pead sellega, et telkimisala lõkkekohti ei varustata lõkkepuudega. Puid on võimalik osta 1,5 km kaugusel asuvast RMK Nõva külastuskeskusest ning üritusi seal korradada ei või.

Puhkaeestis.ee Peraküla rand

Tsivilisatsioonist suuresti puutumatu ümbrus ja hõre asustus on need, mis loodusgurmaani peibutavad. Nõva rannikuala paelub rannamõnude nautlejaid ja surfareid. Peraküla liivarannas leiad kümmekond km puhast laulva liivaga mereranda.

Hea teada: Rannas puudub rannavalve ja ujumine on omal vastutusel.

Peraküla rannas asub RMK Peraküla telkimisala koos lõkkekohtade ja kuivkäimlatega ja parkla kuni 200-le autole. Kindlasti mine ka lähedal asuvasse metsa, kust leiad mustikaid, pohli ja seeni.

Juhuks, kui see koht tundub liiga avalik ja suur, saad ülevaate Läänemaa lõkkekohtadest siit: https://loodusegakoos.ee/puuri-uuri/metsaannid/laanemaa

NB! Praegust olukorda arvesse võttes on mõistlik rahvarohketes kohtades mitte viibida ning pigem kodus püsida. Meie jäime sinna vaid sellel põhjusel, et seal polnud ühtegi inimest. Aga tea, et Nõval Peraküla rannas on selline tore laagerdamise koht olemas, kuhu saad ligi ka väga suure ja laia kämperiga. Tõsi, asfaltteed sinna ei vii, aga miskit hullu ka pole.

Meie uue kogemuse omandamine ning matkaka-öö möödusid suurepäraselt. Selles on mingi oma sõnulseletamatu võlu, kui laagris olles nupust sooja juurde saad keerata. Kõik oli täpselt nii, nagu eeldada võis ja ehk veidi rohkemgi. Mõneti kahju oli vaid sellest, et väärt masina pidi järgmisel päeval tagasi viima. Hea meelega oleks kämperi mõnda järgmisesse laagrpaika ajanud ning kodukontori asju väli-kodust edasi toimetanud. Netti on meil ju peaaegu igal pool ja piisavalt, et kõik vajaliku tehtud saaks. Tõsi, mingil hetkel jääb autonoomsest elektrist ja veest vajaka, ent kindlasti leiab ka neid kohti, kus kõnealused vajadused kaetud saab.

Selgeks sai aga asjaolu, et sedasorti motoriseeritud laagerdamine on üks igavesti tore tegevus ning ma hakkan vaikselt aru saama, miks seesuguseid autosid maailma teedel niivõrd palju liigub. Tõele au andes tuleb tõdeda, et ainult ettevalmistatud ja kõigi mugavustega laagriplatsilt-laagriplatsile sõitmine või siis ühes kämpas pikka aega tiksumine pole minu teema, ent ega keegi keela kogu aeg ringi sõita ning paikseid ja korraldatud ööbimisi minimeerida. Mõnes riigis muud moodi ei tohigi, aga pigem jäävad need siiski vähemusse. Samuti sai selgeks, et kui peaksin hakkama kunagi endale sellist matkakat valima, jään tõenäoliselt suurde hätta. Pakkumises on sedavõrd palju erinevaid võimalusi ja versioone, et õige leidmine võib kujuneda tõeliseks väljakutseks. Valik on tõepoolest kirju ning ega esimese hooga teagi kus kohast alustada. Abikäe ulatab siinjuures ehk renditeenus, mis laseb ilma suuremate kulutusteta erinevaid versioone proovida ning seeläbi oma vajadused, huvid ja soovid kaardistada.

Kokkuvõtteks – igavesti tore oli ning sellises formaadis annab koos pesakonnaga suvises Baltikumis muretult ringi uhada küll. Tehtagu!