Paunküla lõkkekoht ja öö nr4

Tuli välja, et eelmise nädala reedel pidas töörahvas taas pühi ning keegi kontoris ei passinud, seega polnud ka minul kellelegi helistada ega asju ajada. Ja mis sa hää inimene sülle kukkunud vaba päevaga ikka teed, kui lähed metsa. Seekordseks laagrikohaks sai valitud Kose ja Paunküla veehoidla vaheline Paunküla lõkkekoht.

Paunküla lõkkekoht asub Kosest veidi maad Ardu poole, Paunküla mägede matkaradade ristumise kohas, kohe Suur- Kaksjärve kaldal. Tegemist on veidi maagilise ja müstilise kohaga, kuhu viiv metsatee eraldab terad sõkaldest. Ehk siis…sinna tasub sõita veidi kõrgema autoga. Saab ka tavalisega aga siis tasub olla ettevaatlik. Kitsas, pikk ja käänuline tõusude ja  langustega metsatee viib lõpuks välja lagendikule, millel asuvad lahtine lõkkease grillrestiga ja katusealune metsaonn, kuhu mahub magama kuni neli inimest. Samuti on seal laud-pinkidega, kuivkäimla ja lõkkepuude varjualune. Parkla mahutab kuni 20 sõiduautot ja kirjade järgi kuni neli bussi… Kuidas need sinna saavad, ei oska kommenteerida.

Loodusega koos infi leiad siit: https://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/aegviidu-korvemaa-puhkeala/1568

Ma ei läinud sinna sugugi üksinda. Väikese kutse peale tuli kokku igasugust põnevat rahvast. Paar hääd reisikaaslast, keda koledal kombel mõned aastad näinud polnud ning sõpru-tuttavaid siit ja sealt. Ka uusi inimesi – nende üle on alati hea meel. Kohale tuli ka #rippvoodi Marko, kes otsustas muude lahenduste ja ilmaolude kiuste justnimelt ripptelgis magada. Heal mehel on aga plaan olemas. Nii pakkus ta oma üleliigset Hennessy Hammocki ripptelki ka pahaaimamatult kohale sõitnud tsiklimees Aarele. Koos veeti magalad puude vahele ning tuulekäes kergelt kiikuv telk täideti kõige magamiseks vajalikuga. Etteruttavalt võib öelda, et Aare oli peale ripptelgi-ööd mõneti äraseletatud näoga. Kummalise ilme võttis kokku üks hilisem kommentaar: “See hetk kui avastad, mille peale järgmised 250.- eurot kulutad.”

See tunne ei läinud pealt ka peale hommikust ujumist Suur-Kaksjärves.

Minul avanes aga kauaoodatud võimalus veeta öö Respo mini-caravanis. Olin sellel “topsil” juba pikalt silma peal hoidnud ning otsustasin asja lõpuks ära proovida. Ja mis siin salata – kahetseda polnud midagi. Mini-Caravan on mugav ja ilmastikukindel, ka mõneti turvalisem, kui mõnes elukate või pahalaste rohkes kohas ööbima satud. Kuudis on stepslid ja USB augud, et kogu vajalik tehno-mudru ilusasti laetud püsiks ning kaks led-valgustit. Ventilatsiooniavasid on samuti palju ning kaks avanevat akent on varustatud nii sääsekindla- kui ka pimendava kattega. Ühesõnaga – väärt vidin, mida vähese vaevaga suurtele ja väikestele seiklustele kaasa vedada.

Kokkuvõtteks tuleb nentida, et ööbiti väga erinevates tingimustes –telgis, autos, ripptelgis ja pisikeses karavanis. Vaid RMK poolt loodud nelja magamiskohaga uhke metsaonn jäi inimtühjaks. Tühjaks ei jäänud aga ükski hing, sest väljasõit loodusesse oli igati mõnus. Kõik inimesed ja kaks kaasas olnud koera olid samuti toredad.

Kasuliku vidina rubriigist näitan ära kaks äärmiselt mõnusat ja vajalikku asja: Tulepulk ja teritaja:

Oru lõkkekoht ja öö nr 2

Plaan, et Matkamessi järgsel õhtul aasta esimese laagri-ööbimise teeme, oli valmis juba paar nädalat enne messi. Sisimas küll juba varem, sest eelmisel aastal avasime hooaja samal ajal ning milleks juba töötavat traditsiooni ikka lõhkuma hakata. Seega…

Peale messi sõitsin kodust läbi, haarasin soojad riided ja talvise magamiskoti kaasa ning võtsin suuna ühte oma lemmiklõkkekohta – Orusse. Sõber Käbi oli oma haagissuvila juba varem kohale vedanud ning nautis perega looduslikku vahepala. Enne mind jõudsid kohale ka vennad Hanno ja Ando. Nemad plaanisid hooaja esimese väliööbimise mööda saata kaubikusse tõstetud Euro-alustele ehitatud magamisasemel.

Oru lõkkekohta viiv tee oli kevadiselt vedel. Kõrvemaa lumi oli oma sulamisetapi lõpusirgel ning sellest vabanev vesi tegi liivase metsarajaga seda, mida ise tahtis. Rööpad, vedel libe mudapläust ning teele kukkunud puud lisasid kohalejõudmisele põnevust veelgi.

Koht, kui selline, oli ammu tuttav. Olin varasemalt Oru lõkkekohas kümneid kordi käinud. Ilm aga mitte. Päev varem, reede varahommikul, tervitas Nelijärve meid -4kraadise külmaga ning see andis mõista, et üleliia soe ei tohiks tulla ka järgnev öö. Ja nii oligi. Tallinnast sõitma asudes näitas termomeeter 16 kraadi. Kohale jõudmise ajaks ilutses näidikul vaid 7 soojakraadi. Aga ei hullu – tuult polnud ning lõkke soojendava ning elurakke taastootva praksumise kõrval oli väga mõnus istuda.

Telgis oli jahe, nagu sellise ilma korral eeldada võis. Enne kui riietumise kallale asusin, tegin midagi sellist, mida kuidagi moodi soovitada ei saa (loe – ära nii tee!) Läidetud soojusvahetiga MSR’i Windburner tegi “toa” minutiga mõnusalt soojaks ja õhu koduseks. Soojusvahetiga põleti on selles suhtes hea, et pliidile ei kerki teadmata kõrgusega leek, vaid põleti õhkab kuuma läbi “kärbsesilma”-laadse soojusvaheti. Teoorias peaks see telgis veidi ohutum olema. Aga ma kordan veel – ära seda ise tee, onju!

Kui tuba soe, tõmbasin sooja pesu selga ning pugesin talvisesse magamiskotti. Igaks petteks tõmbasin tekina peale veel ka teise residendina katusetelgis elava õhema magamiskoti. Öö möödus mõnusalt ja vahejuhtumiteta. Hommikul, enne riidesse panemist, lasin pliidiga toa taas soojaks.

Oru lõkkekoha kohta kirjutab loodusegakoos.ee lehekülg järgmist:

Lõkkekoht asub Põhja-Kõrvemaa looduskaitsealal Soodla jõe kaldal, ajaloolise Oru metsavahi koha vahetus läheduses. Parkimiskohti jagub kuni kümnele autole ning telke on lubatud paigaldada kuni 4 (4-kohalist) telki. Tarbevee võib võtta Soodla jõest.

Koordinaadid: Long-Lat WGS 84, Laiuskraad: 59.397519, Pikkuskraad: 25.626347, L-EST 97 x: 6585518 y: 592387

Salvestasin MatkaTV tarbeks eelmisel sügsisel mõned “Kasuliku vidina” videoklipid. Nüüd on neid igati paslik näidata. Kuna telgihooaeg on kohe-kohe algamas, räägib esimene “lebo” ehk õhkmadratsi parandamisest.