Äkk-tekkeline matk on umbes midagi sellist, et sõidad mööda teed ning matkarajale viitavat suunatähist märgates tekib koletu tahtmine veidi looduses kõmpsida. Ja kuna sellised hetked pole sugugi mitte harvad ning osa mu tööelust möödub samuti looduses, on mul peaaegu kogu metsa-eluks ja väikeseks matkaks vajalik kola autos olemas. Aga mitte kõik, sest kastikasse mahub eeldatust palju-palju vähem asju. Seega… ühtegi mõistlikku seljakotti mul autos pole.

Aga kotti on vaja, sest vahel on ju mõnus termosega tankla-kohv, joogipudel ning veidi kosutavat näkitsemist kaasa võtta. Lisaks paar vihmakilet, kui kaunis päev ähvardab koletuks vihmatormiks keerata jne.

Ühesõnaga… jõudsin oma kompaktse koti otsingutel suure vöökotini, millesse mahuvad muretult kõik eelnevalt loetletud asjad. Ja olgugi, et „vöökottide“ hiilgeaeg jäi koos minu lapsepõlvega kaugesse minevikku, on väärt kotike tegemas hiilgavat comeback’i ning lisaks sellele, võimaldab moodne aeg kanda seda ka veidi väärikamalt, kui kunagine „kõhukoti“ etikett ette nägi.

Olgu siinjuures ja etteruttavalt öeldud, et kõikvõimalike „nöör-õlapaeltega sussikottide“ olemasolu on mulle teada, aga ma lihtsalt vihkan neid jäägitult ning eelistan seesuguseid kasutada sihtotstarbeliselt.

Ahjaa… Toscana tripil kasutasin seda kotti ka GoPro ja muu vajaliku tilulilu vedamiseks. Hiiglama mõnus, kui asju ei pea linna-tiirul käe otsas vedama.

#laisaarlane#matkahäkk#matkasport#vöökott#väikevajalikkott