Tänaseks 85-aastase Maynard Haddadi isa tuli Ameerikasse Süüria sõjapõgenikuna. Esimene hooga õppis El Pasosse elama sattunud mees ära Hispaania ning alles seejärel Inglise keele. Nii oli lihtsam, sest USA lõunaosariikides ning eriti veel piiriäärsetel aladel on aastasadu elanud meeletu kogus Mehhiklasi ja muid Hispaania keelt rääkivaid inimesi. 1953 aastal avas ta El Pasos väikese autopesula ning söögikoha. Aastate jooksul on kõnealune söögikoht saavutanud suure tuntuse ning sinna on sööma sattunud ka hulganisti kohalikke selebriite.
Esmapilgul äärmiselt lihtsakoelises söögikohas käivad igapäevaselt söömas paljud. Väikeste laudade taga istuvad ülikondades advokaadid, töölised, ärihaid ja tavapööbli esindajad. Peamiselt Mehhiko kuisiinil baseeruvad road on maitsvad ning valmivad kiirest. Kohvi voolab ojadena, personal on sõbralik ja töökas. Tõsi, Euroopa Liidu tervisekaitse-ametnik minestaks juba uksel, ent siin, mitte-ülereguleerimise maal, on kõik korras. Inimesed teevad oma tööd, käivad head sööki nautimas ning tunnevad end hästi. Äri õitseb. Isalt liikus äri edasi siinsamas sündinud Maynardile ning täna loodab poeg, et eduka äri võtab ühel ilusal päeval vedada tema tütar.
“I grew up on this block,” Maynard said. “I was born right over there. In those days they didn’t go to the hospital, they just dropped your ass and kept going.”
Juhtus taas nii, et enne järgmist pikemat reisisõitu tekkis paar vaba päeva. Ja kuda sa hää inime’ selle ikka muud moodi sisukalt ära kulutad, kui lähed kondama. Kodumaa kõige “tumedam” nurk, kuhu mingil põhjusel liigselt harva satun, on Kagu-Eesti. Ja ega seda muud moodi heledamates toonides kaardile saagi, kui kohale sõita ja asjad oma värske silmaga üle vaadata. Vahemärkusena tuleb öelda, et Luhamaa piiripunkt, Misso ja Võru, koos oma raudse keskväljakuga, on kondamiste käigus ikka teele jäänud. Eelmisel talvel sai jääteed mööda Piirisaareski käidud ning eelnevate aastate jooksul siia-sinna ikka sõidetud… aga tulemus tundus sellegi poolest veidi hõre ning vajas parandamist.
Niisiis… plaan oli olemas ning kondamine
pidi alguse saama Taevaskojast. Ööblad sättisime aga nii ja sinna, kuhu nad
just parasjagu juhtusid – flõu, ju nõu!
Tegelikult ongi hea ilma suure plaanita minna. Sõidad ja vaatad, mis elu teele
sätib ning toimetad vastavalt sellele.
Taevaskojas polnud ammu käinud. Sealset
nooblit taristut ja laudteid vaadates tundus käimata aeg veelgi pikemana.
Vanasti justkui polnud… Või kui miskit oli, on aeg selle sujuvalt hallidest
käärudest ära kustutanud, et värskemale infole ruumi teha.
Tegime sealsetele vaatamisväärsustele tiiru peale ning hakkasime öömaja planeerima. HikingEst näitas, et sealsamas lähedal asub üks RMK metsamaja ning lõkkeplats. Linnulennult ehk vaid mõned kilomeetrid eemal, ent autoga sõites 16. Kohale jõudes oli selge, et Otteni metsamaja juurde ööseks jääda ei saanud. Küll aga leidsime mõnusa pesa sadakond meetrit eemalt Ahja jõe äärest. Lõime laagri lahti, tegime päeval teeäärest ostetud kartulitest ja sibulatest lõkkekartuleid, grillisime tulel vorstikesi ning tundsime end kauni looduse keskel suurepäraselt.
Järgmisel päeval võtsime suuna Laaksaare sadama poole. Sealt läheb paam Piirisaarde. Teed mööda põhja poole sõites jõudsime välja Meerapalusse ja sealt veel veidi maad edasi sai legaalne tee otsa. Lõpp-punkti tähistas tore murrak-keelne silt, mis pajatas sellest, et edasi võib ju minna, aga vaadata pole seal midagi. Nii jäigi.
Kolasime sealsetel kaldaäärsetel ja väikestes
sadamates ringi ning võtsime seejärel suuna Mehikoormasse ning Räpinasse. Kui
sinna kanti satud, käi kindlasti ka Lüübnitsas ära. Kaunis küla ning mereäärne
vaatetorn on kindla peale külastamist väärt.
Värskast leiad peale sealsete legendaarsete sanatooriumite ka Värska Talumuuseumi. Kui sa seal käinud pole – käi kindlasti. Kui oled, siis mine uuesti. Vaatamiseks on väljas mitmed põnevad hooned koos tööriistade ja vana aja mööbli ning muude tarvikutega. Külamuuseumis toimuvad mitmed töötoad, mille kohta leiad infot siit: https://www.setomuuseum.ee/
Samas on avatud Seto tsäimaja, mis pakub piirkonnale omaseid traditsioonilisi toite. Alustades valge ja punase suuliimiga ning lõpetades ülimaitsvate pliinidega.
Järgmiseks võtsime suuna Piusa koobastele. Ma olen seal küll kunagi lapsepõlves käinud, ent hiljem mitte. Kui sa minuga sama saatust satud jagama, siis mine käi seal ka ära. Minu suureks üllatuseks oli koobastele vaba juurdepääs kinni pandud ning sealsele vaatamisalale pääseb vaid koos giidiga. Mis on iseenesest väga tore, sest rõõmsameelne giidi-tädi seletab kõik olulise mõnusas huumorivõtmes ära ning vaatealalt saab sealsete koobaste olemusest mõistliku ülevaate.
Tegelikult on selline piiramine igati mõistlik. Suured rahvamassid trambiksid väärtused puruks ning ka sealne kaitse all olevate nahkhiirte kogukond saab oma elu rahus edasi elada. Käisin just Prantsusmaal ühe uhke koopa ülikallis koopias u. 35 000 aasta vanuste koopajooniste koopiaid vaatamas ning see oli üllatavalt võimas kogemus. Tead küll, et tegemist on lähedalasuva hiidsuure koopa ühe olulise sektsiooni koopiaga, aga see-eest suurepärase koopiaga. Asi on lihtsalt selles, et originaal-koobas ning selles leiduvad koopajoonised on lihtsalt sedavõrd väärtuslikud, et selle säilimise huvides sinna tavapööblit ei lasta. Külastada võivad vaid teadlased.
Sellise teguviisiga olen ma 100% nõus. Seda enam on mul tagantjärgi mõeldes hea meel, et Piusa ajalooväärtuslike koobaste kaitsmisega on tegelema hakatud. Võtame teise näitena näiteks Taevaskoja. Kaunid liivaseinad on kõikvõimalikke nimesid ja loosungeid täis kraabitud. Miks? Annab see vaatamisväärsusele midagi juurde? Ei! Pigem võtab vähemaks. Palju vähemaks.
Kolmanda näite saaks tuua Hiinast. Hiina müüril on kõik kõigile katsuda ja torkida. Nii ka üks väike puust vahitorn, mis on tänaseks maast laeni nimesid ja muud mudru täis kirjutatud. Hoone lakke on keegi suure ja vilka töö tulemusena hiidsuure „хуй“ kritseldanud. Kas tõesti on „хуй“ ainus asi, mida kaugelt tulnud turist on antud hetkel mõelda ja kirjutada suutnud?!?
Suure osa laupäevasest päevast sadas lihtsalt vihma. Vahel tibutas, vahel vilksatas päike pilvede vahelt… aga vahel karjus taevast sellises mahus vett alla, et „kojamehed“ ei jõudnud seda esiklaasilt minema lükata. Suure ja kestva vihmaga koos kadus ka suurem entusiasm kusagil metsasalus ööbida. Mis sa vihmaga seal varikatuse alla ikka kükitad ja vaatad, kuidas lõke tulvava vee rõhuva niiskuse all järjest väiksemaks hääbub. Seega otsustasime ööbida kämpas. Kubija kämpa oli kinni. Avatud koha leidsime aga Võhandu jõe äärest Võhandu Puhkekeskuse ning see sobis õhtuhämaruses tihedasse uduvaipa mattunud jõeäärseks ööbimiseks suurepäraselt. Meiega koos oli selles kämpas hulk poolakaid, kes olid karjakesi Eestisse kanuumatkale sõitnud. Ilm polnud ka nende vastu leebe olnud.
Hommikuks oli suur vihmasadu raugenud. Päike
sillerdas kastesel murul ning elu tundus igati ilus. Pakkisime end uimerdades
autosse ja sõitsime kodu poole. Ülejärgmisel päeval algav euro-tripp oli end
juba päev varem mõtetesse pressinud ning utsitas järgmiste asjadega tegelema.
Ühed asjad ära, teised kaasa ning suure hooga järgmisele reisile…
Kui Portugalis Porto kanti satud, proovi kindlasti kohalikku suur-hõrgutist “Francesinha”. See siin on nö. “normal”, ehk tavaline. Saab ka massiivsemana. Ka vege-versioon on olemas. Põhimõtteliselt on tegemist röstsaia vahele pakitud korraliku steigiga ning kogu kooslus on maetud sulajuustu-koorikusse. Kooslusesse kuulub ka muna. Rets! Tõsi, sama nimega versioone leiab kõikjalt Põhja-Portugalist, aga Porto oma on ainus, mida ümbritseb kergelt pikantne tomatimaitseline spetsiaalne kaste. Perearstile ära sellest kogemusest räägi.
