Katusetelgi-hooaeg avatud!

Sellel aastal venis katusetelgi pealepanemine kuidagi eriti kaua. Tavaliselt on aprilliseks Matkamessiks „kodu“ katusel ning sellele järgnev öö formuleerub juba hooaja esimeseks telgikaks. Seekord tegi aga kriis oma töö ning lõi peale messi ärajäämise sassi ka muud asjad ja ajakavad. Üle-eelmisel nädalavahetusel saime telgi siiski katusele ning see, ootamata ära tseremoniaalset avapauku, kukkus kohe koledal kombel ööbimise järele kipitama. Ja ega ta enam järele jätnudki… Möödusid veel mõned päevad ning kiusatus muutus väljakannatamatuks ja sundis tegutsema. Teadis ju vanarahvaski rääkida, et parim viis kiusatusest vabanemiseks on sellele järele anda.

Ja nii me möödunud neljapäeval kiusatusele järele andsimegi. Kaugele ei viitsinud sellel õhtul enam sõita. Käisime poest läbi, võtsime kaasa vajalikud söögid-joogid, paar pakki lõkkepuid, mille tarbeks mu auto kastiraamile spetsiaalne riiul on ehitatud ning sõitsime siiasamasse lähedale Meremõisa telkmisalale laagerdama.

Puhkaeestis.ee kirjutab Meremõisa ranna ja telkimisala kohta nii:

Tallinnast loodesse jääv Lohusalu lahe ääres asuv imeilus liivane Meremõisa rand on kui avastamata pärl, kus loodus pakub imekauneid vaateid merele ja rannamännik tuulte eest varju. Rannas seistes jääb paremale poole Türisalu pank ja vasakul võib kauguses näha Lohusalu poolsaart.

Piknikukorv tasub randa tulles kindlasti kaasa võtta, sest RMK on siia männimetsa alla rajanud telkimisala, kus on 3 kaetud ja 4 lahtist lõkkeaset, 5 kuivkäimlat ja maakividest parklapiirded, telgikohti on kogunisti 50 telgile ja parkimistaskuid 60 autole. Samuti tasub tähele panna, et Parkimine selleks mitte ette nähtud kohtades on rangelt keelatud! Talveperioodil telkimisala lõkkepuudega ei varustata!

Eeldasime taas, et neljapäeval rahvast metsas pole. Taas eeldasime valesti! Lõkkekohtades käis tüüne mitteööbiv chill, mille lõppu me oma laagri üleslöömiseks ära oodata ei mallanud. Õnneks leidsime ühe mereäärse vaba koha, kuhu end vast sulni, ent lõikava meretuule tõttu keegi sättinud polnud. Meile sobis seesugune koht hästi, sest Columbuse telgis saab tänu selle kõrgusele (150cm) mugavalt sees istuda ning õhtu-tegevusi ilma mittesobivusel katusetelgi kaitsvas varjus toimetada.

Nii läkski. Kohe kui kanatükid lõkkel valmis said ning vali tuul viimased lõkkehalud halastamatu kiirusega tuhaks põletas, kolisime oma juustude ja veinidega katusetelgi mugavasse rüppe tiksuma. Hiiglama mõnus. Väljas lõõtsutab autot kõigutav tuul, sees on aga telgiselt tuulevaikne, soe, mõnus ja hubane. Seesugusel Columbuse telgil on ka teisi mugavaid omadusi. Esiteks saad magala umbes 30-sekungiga töökorda ning tekid-padjad-värgid on kõik juba ootamas… Teiseks saab katusetelgi hommikul rahulikult toimetades umbes minuti-pooleteisega taas kokku. Ei mingit lebode rullimist, magamisasjade pakkimist ega telgikaartega mässamist.

Uue hooaja eel parendasime veidi ka elamistingimusi. Eelnevatel aastatel on katusetelgi-ööd möödunud suures osas magamiskotis. Sellel aastal keerasime „kodusust“ juurde – ostsime uued padjad, teki ja tekikoti. Talve jooksul veidi närtsima läinud lina sai samuti tuliuue vastu vahetatud.  Ja ega seal palju muud teha polnudki. Katusetelk on oma olemuselt igati ilmastikukindel ning niisama tühja-tähja pärast kopitama, hallitama ja nässu ei lähe. Klopid kevadel tolmu maha, vaatad seest üle, keerad magala kõvasti auto külge ning tuiskad uuele hooajale ja seiklustele vastu.

Moodne aeg pakub moodsaid võimalusi. Seetõttu ei hakunud varahommikuseks koosolekuteks linna tagasi kiirustama. Tõstsin kodust lahkudes stepslisärtsu pakkuva „alajaama“ autosse ning see väärt masin võimaldas muretult kõik olulised ja vajalikud zoom’i-koosolekud metsas maha pidada. Ka ilm ulatas hommikul lepituseks malbe käe. Lõikav meretuul oli vahetunud totaalse ja harvaesineva tuulevaikuse vastu, päike sillerdas taevas ning ilm oli muutunud metsas laagerdamiseks suurepäraseks. Seni kuni kallis kaasa koosolekutega hõivatud oli, vormistasin mina, kellel polnud sellel hommikul taas mitte midagi teha, hommikuvõikud ja -kohvi. Süütasin lõkkeasemesse väikese tule, et õhus õiget hõngu leviks ning viskasin end seejärel pingile pikali elu, loodust, olukorda ja ilma nautima.

Matkaauto ja Nõva puhkeala

Ühe ilusa nädalavahetuse eel oli hing taas hulkumist täis ning soovis oma igapäevaelu mõne uue kogemusega rikastada. Ja hingega juba kord on nii, et kui see endale miskit „pähe“ võtab, jääb närima. Nii näris see matkaauto rentimise ja testimise plaan juba ammu peas ning utsitas tegudele. Tõsi, kui nüüd järgi mõelda, olen sedalaadi mõtet juba aastaid lastele rääkinud ning lubanud suure suuga, et suvel lähme kämperiga Klaipeda meremuuseumisse. Justnimelt selle pärast, et mina olen seal kunagi lapsena käinud ning seal kogetu jäi ereda mälestusena püsimällu. Detailid, peale mingite pingviinide, on sellest eredast mälestusest juba hajunud, ent emotsioon on meeles ning soov seda kõike ka oma pesakonnaga jagada utsitab takka.

Ühesõnaga, me ei ole Klaipedasse ikka veel jõudnud. Küll on reisid, küll on tööd ja tegemised, aga nüüd ehk sellel suvel siis… kui viirus lubab.

Aga selleks, et esmane kämperi kogemus kätte saada, polnudki vaja muud teha, kui vanale hääle tuttavale helistada ja uurida, kas motorhome.ee valikus on mõni väiksem matkaauto saadaval. Eeldusteks oli, et neli inimest muretult magama mahuks ning mis siin salata, uudishimulik hing ihkas mõnes kaasaegses kämperis tiksuda ja ööd veeta. Lisaks huvitasid paadunud auto-meest ka sellise masina sõiduomadused. Vanemate haagissuvilatega olen varasemalt korduvalt kokku puutunud ning nendes ka mõned ööd veetnud, ent uutes mitte. Aeg liigub ju omasoodu, tuues endaga kaasa uusi ja põnevaid lahendusi ning tehnikat, mis värske kämperi uuskasutaja jaoks ahvatlevaks muudab ja kuhjaga positiivseid emotsioone tekitab.

Olgu siinkohal öeldud, et autos elamises pole minu jaoks midagi uut. Olen 4x4Reiside segaste talvematkade käigus kuude viisi autos maganud, sekka veel see tore #travellerringi tripp, mille käigus Peugeot’ bussiga ümber Euroopa sõitsin. 48-st reisiööst ööbisin kämpades vaid 12. Ülejäänud päevavahetused möödusid sujuvalt bussi ehitatud kodus.

Nagu võluväel oligi üks uus matkaauto minu jaoks olemas. Tegemist on igati populaarse teenusega ning rendikad on pidevalt „lennus“. Kontrollitud keskkonnas on tore ja turvaline reisida. Eriti veel olukorras, kus suur osa kodustest mugavustest sellele sõidule kaasa tuleb. Mugavustest on mul küll isiklikult üsna ükskõik, aga mis siin salata, see on oma olemuselt vahel siiski päris mõnus. Küll aga olen hakanud hindama võimalust ilmast olenematult hommikukohvi nautida ning uskuge mind, kämperi, haagissuvila, maamaja või mini-karavani aknast on lõõtsuvat meretuult ja vihmatibutust palju mugavam ja lummavam jälgida, kui samades tingimustes lõkke kõrval kohvivee keemaminemist oodata.

Mitte, et ma viriseks – üldse mitte. Aga pühapäevane hommik aitas kaalukaussi taas mugavuse poole kallutada. Istud laua taga, matkakas on täitunud meela kohvilõhnaga ning hommikuvõikud lebavad muheledes taldrikul. Väljas lõõtsub külm ning lõikav tuul, ent kämperi aknast avaneb imetabane visuaal, millele lisab omapoolse sulni puudutuse pilve tagant piiluv päike. Sees on soe, kuiv ja mõnus. Õues ilus, aga külm ja tuuline. Tõsi, ka sellel on oma võlu…

Rendikatega on nii, et sellega pole mõtet end igale poole pressida. Eriti halvad teed ja oksapesu võivad jätta renditavasse tehnikasse oma jälje ning nende klaarimine võib lõpuks eelarve lõhki lüüa. Mõistlik on talitada targu. Seega ei hakanud ka meie end kusagile sügavale metsa peitma, vaid võtsime suuna Nõva poole. Kallis kaasa teadis rääkida, et mereäärne parkla on mõnus ja avar ning mis peamine, seal on hulganisti kinniseid lõkkekohti. Mina polnud selles meräärses suures parklas kunagi käinud ning suhtusin eesootavasse esialgu väikese kõhklusega. Arvasin, et suured kohad on ääreni rahvast täis ning selline „massikas“  ei ühtinud esialgu minu nägemusega. Suure metsasõbrana tahtsin ikka kusagile vaiksesse metsa, et saaks omaette olla. Et saaks vaikselt isekeskis toimetada ning ei peaks muretsema selle pärast, kas su asjad on lõkkekoha juures ehk liiga laiali ning kas need kellelegi ette jäävad jne.

Eelarvamustel olen laskunud end ennegi segada. Ja eks ma õpin nendest varem või hiljem midagi… aga sellel korral oli suur parkla põhimõtteliselt inimtühi. Lõkkekohad samuti. Vasakus parklas tiksus vaid üks kämper ning mere ääres jalutas lastega pere. Sättisime end paremat kätt jääva parkla lõppu ning jäime laagrisse. Tuule tõttu ei hakanud markiisi lahti kerima ning laudu ja toole üles sättima.

Peraküla telkimisala

Peraküla rand on kuulus oma laulvate liivade ja puhta merega. Telkimisala on  loodud, kaitsmaks õrnu tekkivaid luiteid ja andmaks puhkajale võimaluse tulla rannaalale võimalikult lähedale. Meri on siin kaua karastavalt jahe ja soojeneb alles suve lõpuks, piki randa saab ette võtta mõnusaid jalutuskäike. Rannamõnudele vaheldust pakub siit alguse saav  4,4 km pikkune õpperada. Rannikumeri on sobilik surfajatele.

Sealsesse taristusse kuuluvad 16 kaetud lõkkeaset, 16 pink-lauda, 4 katusealust pink-lauda, 4 kuivkäimlat (neist 1 inva-võimalusega), 3 infotahvlit, puitpiirded ning laudteed, mis viivad mereni. Arvestama pead sellega, et telkimisala lõkkekohti ei varustata lõkkepuudega. Puid on võimalik osta 1,5 km kaugusel asuvast RMK Nõva külastuskeskusest ning üritusi seal korradada ei või.

Puhkaeestis.ee Peraküla rand

Tsivilisatsioonist suuresti puutumatu ümbrus ja hõre asustus on need, mis loodusgurmaani peibutavad. Nõva rannikuala paelub rannamõnude nautlejaid ja surfareid. Peraküla liivarannas leiad kümmekond km puhast laulva liivaga mereranda.

Hea teada: Rannas puudub rannavalve ja ujumine on omal vastutusel.

Peraküla rannas asub RMK Peraküla telkimisala koos lõkkekohtade ja kuivkäimlatega ja parkla kuni 200-le autole. Kindlasti mine ka lähedal asuvasse metsa, kust leiad mustikaid, pohli ja seeni.

Juhuks, kui see koht tundub liiga avalik ja suur, saad ülevaate Läänemaa lõkkekohtadest siit: https://loodusegakoos.ee/puuri-uuri/metsaannid/laanemaa

NB! Praegust olukorda arvesse võttes on mõistlik rahvarohketes kohtades mitte viibida ning pigem kodus püsida. Meie jäime sinna vaid sellel põhjusel, et seal polnud ühtegi inimest. Aga tea, et Nõval Peraküla rannas on selline tore laagerdamise koht olemas, kuhu saad ligi ka väga suure ja laia kämperiga. Tõsi, asfaltteed sinna ei vii, aga miskit hullu ka pole.

Meie uue kogemuse omandamine ning matkaka-öö möödusid suurepäraselt. Selles on mingi oma sõnulseletamatu võlu, kui laagris olles nupust sooja juurde saad keerata. Kõik oli täpselt nii, nagu eeldada võis ja ehk veidi rohkemgi. Mõneti kahju oli vaid sellest, et väärt masina pidi järgmisel päeval tagasi viima. Hea meelega oleks kämperi mõnda järgmisesse laagrpaika ajanud ning kodukontori asju väli-kodust edasi toimetanud. Netti on meil ju peaaegu igal pool ja piisavalt, et kõik vajaliku tehtud saaks. Tõsi, mingil hetkel jääb autonoomsest elektrist ja veest vajaka, ent kindlasti leiab ka neid kohti, kus kõnealused vajadused kaetud saab.

Selgeks sai aga asjaolu, et sedasorti motoriseeritud laagerdamine on üks igavesti tore tegevus ning ma hakkan vaikselt aru saama, miks seesuguseid autosid maailma teedel niivõrd palju liigub. Tõele au andes tuleb tõdeda, et ainult ettevalmistatud ja kõigi mugavustega laagriplatsilt-laagriplatsile sõitmine või siis ühes kämpas pikka aega tiksumine pole minu teema, ent ega keegi keela kogu aeg ringi sõita ning paikseid ja korraldatud ööbimisi minimeerida. Mõnes riigis muud moodi ei tohigi, aga pigem jäävad need siiski vähemusse. Samuti sai selgeks, et kui peaksin hakkama kunagi endale sellist matkakat valima, jään tõenäoliselt suurde hätta. Pakkumises on sedavõrd palju erinevaid võimalusi ja versioone, et õige leidmine võib kujuneda tõeliseks väljakutseks. Valik on tõepoolest kirju ning ega esimese hooga teagi kus kohast alustada. Abikäe ulatab siinjuures ehk renditeenus, mis laseb ilma suuremate kulutusteta erinevaid versioone proovida ning seeläbi oma vajadused, huvid ja soovid kaardistada.

Kokkuvõtteks – igavesti tore oli ning sellises formaadis annab koos pesakonnaga suvises Baltikumis muretult ringi uhada küll. Tehtagu!

Mukri raba ja Tillniidu lõkkekoht

Hoolimata sellest, et olen kodumaistel rabadel ikka silma peal hoidnud, ei teadnud ma Mukri nimelisest rabast varasemalt mitte midagi. Ju oli tal õnnestunud korduvalt mu radari alt sedasi läbi lennata, et väärt detektor ainsatki ülesandvat piiksu ei teinud.

Kuna vägev viirus ning sellele järgnev kriisiolukorra väljakuulutamine on tänaseks röövinud kogu mu sissetuleku, polegi muud teha, kui kodus istuda ja uuteks öko-kondamisteks sobivaid kohti otsida.  Nii see Mukri meile hommikukohvi kõrvale HikingEst-is surfates ette jäigi.

Puhkaeestis.ee kirjutab kõnealuse raba kohta nii: Eidapere lähedal asuv Mukri raba on tekkinud järve soostumisel umbes 10 000 – 9000 aastat tagasi ja seda peetakse Eesti üheks vanemaks sooks.Rabasse viib laudtee, matkaraja pikkus on suurepärane ka lastega läbimiseks. Rabas asuv Mukri järv on saarekeste ja vesiroosidega 2,2 hektari suurune veesilm. Kes tumedat vett ei pelga, see saab siin ujuda. Rabamätastelt saab marju korjata. Raja peal asub ka 18 meetri kõrgune vaatetorn, kus saab imelise vaate kogu rabale. Kui laudtee liiga mugav tundub, saad soovi korral ka räätsamatkale minna.

Tõsi, veidi lühikese rajaga, ent paljulubav, onju! Ja enam vähem „siin lähedal“ ka. Tallinna poolt vaadates nõks alla saja kildi. Nojah… eriti kutsuvaks muutis Mukri raba väike loodusegakoos.ee lehelt leitud punasega kirjutatud tähtis teadaanne – Parklad on väga porised ja on oht autoga kinni jääda!

See info lubas veidi kergemalt hingata ja loota, et ehk ei ole kogu Eesti sinna kokku jooksnud. Nagu igal nädalavahetusel Viru raba peale amokki jookstakse.

Kohale jõudes selgus, et see eeldus oli olnud vale. Raba kolme sissepääsu juurde oli pargitud meeletus koguses autosid ning need, mis poriseks hinnatud parklatesse ei mahtund, looklesid pikalt mööda teepervi kauguste poole. Tõsi, inimmass oli territooriumile mõnusalt ja hajusalt laiali vajunud, ning kellegi “mõjutsoonis” polnud vaja olla. (Lahtiütlus: Sina mine rappa siis, kui tunned, et on turvaline, viirused ei ohusta ja kõik on hea. Meie käisime siis, kui rahval soovitati loodusesse minna ning massilisi loodus-kogunemisi polnud veel ette näha!) Kolme sissekäiguga on aga nii, et siseneda on mõistlik äärmistest. Nii saad kogu raba ühest otsast teise läbi käia ning seejärel valida, kas lähed auto juurde tagasi sama teed mööda läbi raba või õkva mööda teed. Tagumises parklas on Mukri lõkkekoht, kus asuvad avatud lõkkease grillrestiga, katusealune, laud-pingid 2 tk, kuivkäimla, infotahvel, prügikast, istepingid 3 tk. Aga neile saad ligi arvatavasti öösel. Sellel korral olid need nii pungil inimesi täis, et pidime oma peale-rabased lõunaplaanid ümber tegema. Kui aga ligi saad, võib sinna paigaldada kuni 3 (4-kohalist) telki.

Raba ise ning selle üüratult ilus loodus rabasid rabalikult. Uhked vaated, kaunid värvid ning jäätunud rabalaukad koos järvega, andsid taas uue pildi kodumaise looduse mitmekülgsusest. Täpi „i-le“ lisas 18 meetri kõrgune vaatetorn, millelt saadav vaade kuidagi fotokasse ära ei tahtnud mahtuda. Just sellist emotsiooni me sinna saama läksimegi. Mukri on kindlasti üks sedasorti koht, millele tasub igal aastaajal pilk peale visata.

Ratastooliga sinna ei pääse, küll aga saad selle läbi jalutada „kontaktivabalt“ koos Google „tänavavaatega“

Ajakirjas Eesti Loodus on Mukri raba kohta tore artikkel: Mukri raba on nime saanud Mukre küla (varasemalt ka Mukro) nime järgi. Eelkõige kõnekeeles kasutatakse sageli nimekuju Mukre. Raba lõunapoolset osa nimetatakse ka Ellamaa rabaks. Siiski on see tegelikult terviklik rabalaam, mille poolitab 1920. aastatel ehitatud tee, mis lõi Mukre küla elanikele ühenduse Eidaperega. See üle raba kulgev tee on suisa ajaloolise väärtusega, sest on ehitatud puunottidele ja haokubudele. Mukri rabas leidub arvukalt älveid ja laukaid. Raba keskosas kõrgub puisraba, äärealadel aga kasvab siirde- ja madalsoomets. Eidapere järve pindala on 2,2 ha. Kõik kolm järvesaart on turbasaared.

Mukri raba on seotud paljude pärandkultuuriobjektidega. Rabalaama lõunapoolses osas on koht, mida teatakse ka Krõõda soo nime all. Legendi järgi olevat sinna uppunud Krõõda-nimeline naisterahvas ning sellest ajast olevat Mukri raba männid punase koorega.

Omaette väärtus ja ka mälestus möödanikust on mitu metsavahikohta raba ümbruse metsamaadel: Rukkimäe, Aaso ja Tipassilla. Kel on sügavam huvi Mukri lähiümbruse koduloo kohta, võib vaadata Eidapere virtuaalmuuseumi

http://www.eestiloodus.ee/artikkel3958_3918.html

Kuna Mukri lõkkekohta enam ühtegi uus-sööjat juurde ei mahtunud, võtsime suuna lähedalasuvale Tillniidu lõkkekohale. Selleks tuli suurele teele tagasi sõita ning ristmikult taas Lelle poole keerata. Siis suts paremale ning pikalt mööda ülimõnusaid metsavahelisi kruusakaid. Veidi aja pärast olimegi kohal. Tillniidu lõkkekoht asub endise Tillniidu metsavahitalu hoovil. Talu eluhoone varemed on siiamaani püsti. Parklasse mahub kaks autot, platsile võib paigaldada kuni 8 (4-kohalist) telki ning taristusse kuuluvad katusealusega laud-pingid, lahtine lõkkease grillrestiga, pingid, lõkkepuude varjualune ja kuivkäimla. Lõkkekoha kõrval on väike tiigimoodustis, millest käivad vett ammutamas tuletõrjujad. Kirjade järgi võib sealt ka enda jaoks tarbevett võtta. Suvisel ajal saab tiiki ehk ka värskendava loodus-spa’na kasutada.

Mine vaata järgi – see on üks igavesti tore koht!