Hoolimata sellest, et olen kodumaistel rabadel ikka silma peal hoidnud, ei teadnud ma Mukri nimelisest rabast varasemalt mitte midagi. Ju oli tal õnnestunud korduvalt mu radari alt sedasi läbi lennata, et väärt detektor ainsatki ülesandvat piiksu ei teinud.
Kuna vägev viirus ning sellele järgnev kriisiolukorra väljakuulutamine on tänaseks röövinud kogu mu sissetuleku, polegi muud teha, kui kodus istuda ja uuteks öko-kondamisteks sobivaid kohti otsida. Nii see Mukri meile hommikukohvi kõrvale HikingEst-is surfates ette jäigi.
Puhkaeestis.ee kirjutab kõnealuse raba kohta nii: Eidapere lähedal asuv Mukri raba on tekkinud järve soostumisel umbes 10 000 – 9000 aastat tagasi ja seda peetakse Eesti üheks vanemaks sooks.Rabasse viib laudtee, matkaraja pikkus on suurepärane ka lastega läbimiseks. Rabas asuv Mukri järv on saarekeste ja vesiroosidega 2,2 hektari suurune veesilm. Kes tumedat vett ei pelga, see saab siin ujuda. Rabamätastelt saab marju korjata. Raja peal asub ka 18 meetri kõrgune vaatetorn, kus saab imelise vaate kogu rabale. Kui laudtee liiga mugav tundub, saad soovi korral ka räätsamatkale minna.
Tõsi, veidi lühikese rajaga, ent paljulubav, onju! Ja enam vähem „siin lähedal“ ka. Tallinna poolt vaadates nõks alla saja kildi. Nojah… eriti kutsuvaks muutis Mukri raba väike loodusegakoos.ee lehelt leitud punasega kirjutatud tähtis teadaanne – Parklad on väga porised ja on oht autoga kinni jääda!
See info lubas veidi kergemalt hingata ja loota, et ehk ei ole kogu Eesti sinna kokku jooksnud. Nagu igal nädalavahetusel Viru raba peale amokki jookstakse.
Kohale jõudes selgus, et see eeldus oli olnud vale. Raba kolme sissepääsu juurde oli pargitud meeletus koguses autosid ning need, mis poriseks hinnatud parklatesse ei mahtund, looklesid pikalt mööda teepervi kauguste poole. Tõsi, inimmass oli territooriumile mõnusalt ja hajusalt laiali vajunud, ning kellegi “mõjutsoonis” polnud vaja olla. (Lahtiütlus: Sina mine rappa siis, kui tunned, et on turvaline, viirused ei ohusta ja kõik on hea. Meie käisime siis, kui rahval soovitati loodusesse minna ning massilisi loodus-kogunemisi polnud veel ette näha!) Kolme sissekäiguga on aga nii, et siseneda on mõistlik äärmistest. Nii saad kogu raba ühest otsast teise läbi käia ning seejärel valida, kas lähed auto juurde tagasi sama teed mööda läbi raba või õkva mööda teed. Tagumises parklas on Mukri lõkkekoht, kus asuvad avatud lõkkease grillrestiga, katusealune, laud-pingid 2 tk, kuivkäimla, infotahvel, prügikast, istepingid 3 tk. Aga neile saad ligi arvatavasti öösel. Sellel korral olid need nii pungil inimesi täis, et pidime oma peale-rabased lõunaplaanid ümber tegema. Kui aga ligi saad, võib sinna paigaldada kuni 3 (4-kohalist) telki.
Raba ise ning selle üüratult ilus loodus rabasid rabalikult. Uhked vaated, kaunid värvid ning jäätunud rabalaukad koos järvega, andsid taas uue pildi kodumaise looduse mitmekülgsusest. Täpi „i-le“ lisas 18 meetri kõrgune vaatetorn, millelt saadav vaade kuidagi fotokasse ära ei tahtnud mahtuda. Just sellist emotsiooni me sinna saama läksimegi. Mukri on kindlasti üks sedasorti koht, millele tasub igal aastaajal pilk peale visata.
Ratastooliga sinna ei pääse, küll aga saad selle läbi jalutada „kontaktivabalt“ koos Google „tänavavaatega“
Ajakirjas Eesti Loodus on Mukri raba kohta tore artikkel: Mukri raba on nime saanud Mukre küla (varasemalt ka Mukro) nime järgi. Eelkõige kõnekeeles kasutatakse sageli nimekuju Mukre. Raba lõunapoolset osa nimetatakse ka Ellamaa rabaks. Siiski on see tegelikult terviklik rabalaam, mille poolitab 1920. aastatel ehitatud tee, mis lõi Mukre küla elanikele ühenduse Eidaperega. See üle raba kulgev tee on suisa ajaloolise väärtusega, sest on ehitatud puunottidele ja haokubudele. Mukri rabas leidub arvukalt älveid ja laukaid. Raba keskosas kõrgub puisraba, äärealadel aga kasvab siirde- ja madalsoomets. Eidapere järve pindala on 2,2 ha. Kõik kolm järvesaart on turbasaared.
Mukri raba on seotud paljude pärandkultuuriobjektidega. Rabalaama lõunapoolses osas on koht, mida teatakse ka Krõõda soo nime all. Legendi järgi olevat sinna uppunud Krõõda-nimeline naisterahvas ning sellest ajast olevat Mukri raba männid punase koorega.
Omaette väärtus ja ka mälestus möödanikust on mitu metsavahikohta raba ümbruse metsamaadel: Rukkimäe, Aaso ja Tipassilla. Kel on sügavam huvi Mukri lähiümbruse koduloo kohta, võib vaadata Eidapere virtuaalmuuseumi
http://www.eestiloodus.ee/artikkel3958_3918.html
Kuna Mukri lõkkekohta enam ühtegi uus-sööjat juurde ei mahtunud, võtsime suuna lähedalasuvale Tillniidu lõkkekohale. Selleks tuli suurele teele tagasi sõita ning ristmikult taas Lelle poole keerata. Siis suts paremale ning pikalt mööda ülimõnusaid metsavahelisi kruusakaid. Veidi aja pärast olimegi kohal. Tillniidu lõkkekoht asub endise Tillniidu metsavahitalu hoovil. Talu eluhoone varemed on siiamaani püsti. Parklasse mahub kaks autot, platsile võib paigaldada kuni 8 (4-kohalist) telki ning taristusse kuuluvad katusealusega laud-pingid, lahtine lõkkease grillrestiga, pingid, lõkkepuude varjualune ja kuivkäimla. Lõkkekoha kõrval on väike tiigimoodustis, millest käivad vett ammutamas tuletõrjujad. Kirjade järgi võib sealt ka enda jaoks tarbevett võtta. Suvisel ajal saab tiiki ehk ka värskendava loodus-spa’na kasutada.
Mine vaata järgi – see on üks igavesti tore koht!
