Tead seda tänapäeva maailma veidrust, et kui vahel kellelegi midagi räägid, hakkab kõikvõimas internett sulle järgmisel päeval kõnealuse tootegrupi reklaame kuvama. Kui kipud kodumasinat koledal kombel sarjama, ei lähe raip enam järgmisel nädalal tööle jne. Või veel hullem… vahel näed öösel miskit unes või mõtled millelegi ning järgmisel päeval on almighty internet sulle juba sobilikud reklaamid ette sättinud.
Ühesõnaga… tegime mõne aja eest Julbo matkaprillidest MATKaTV videot ning järgmisel päeval murdus (peale sajandat kukkumist) mu viis aastat peaaegu igapäevases kasutuses olnud Julbo päiksekatel sang sedaviisi koledalt ära, et isegi kokku liimida ei saanud. Siis meenus küll, et olin selle võttepäeva jooksul uusi prille ette proovinud ja kergest värskendamisest rääkinud. Ehk liiga kõvasti ja hooletult – ju siis kuulis ja reageeris…
Seejärel jäin aga mõtlema, et kui pikalt ma Julbo päikeseprillidega juba käinud olen. Päiksekad pole minu jaoks moodne aksessuaar, millega end ehtida. Mul on sellised silmad, mis kipuvad valges kissi minema ning selle vältimiseks kannan päikseprille ka näiteks talvisel ajal, kui maa on lumest valge või päevasel ajal autoga sõites. Silmad väsivad sedasi vähem ning kõik on justkui palju parem.
Ega ma nüüd päris täpselt mäletagi, kuidas ma Julbo päiksekatega kokku sattusin. Küll aga mäletan, et peale 2011 aasta pikka, kuuma ja kõrbeküllast Mongoolia autoreisi läksin otsejoones matkaprille otsima. Selliseid, mis tuult, liiva, päikest ja muud jama ka küljepealt sisse ei laseks. Eriti halb on sellistes oludes reisisarju kaamerasse püüda – üks silm tuulest ja liivatolmust kinni, teine päikesevalgusest kissis, kaameraekraan päikeselõõsas helkimas.
Tõenäoliselt tegime millalgi peale seda reisi taas mingit MATKaTV videot ning poest välja jalutades jäi ette sobilik prillilett. Valituks osutusid ühed sini-rohe-kollakad kaarjad ja silmi hästi katvad polariseeritud prillid, millel kaheosalised sangad. Kaheosalised selle pärast, et soojadel maadel reisides vähem prillisangade jälgi näkku päevitada. Ilus mõttekäik, onju!
Polarisering on eriti mõnus asi – lõikab valgus-peegeldused ära või vähendab neid märgatavalt ning aitab seeläbi mõnedes oludes palju paremini näha. Näiteks kaamera ekraani, kui päike sellele otse peale paistab. Samuti on see suurepärane abimees kalameestele, kes tahavad veepeegeldusest sügavamale vaadata jne. Kõige paremini saab seesugusest efektist aru nii, kui läbi prillide telefoni ekraani vaadata – ühtepidi on pilt valge ja puhas, ristipidi keerates aga pime või sootuks must. Samal efektil baseeruvad ka kaamerate objektiivide ette keeratavad polarisatsioonifiltrid.
Kõnealused prillid elavad tänase päevani (u 10 aastat) ja püsivad hästi koos. Hoolimata sellest, et nad on pidanud „tööd“ tegema nii 48 palavuskraadiga Usbekistani kõrbes kui ka -42 kraadises Tšukotka lõikava tuulekülmaga tundras. Tegemist on suurepäraste ja vastupidavate matkaprillidega.
Käesoleval hetkel, kui reisida väga ei saa, elavad nad oma elu jooksuprillidena, hoides silmast eemal kõik, mis sinna ei kuulu. Need on väga head prillid, aga neil on üks viga – kõnealuseid päiksekaid on üritatud kümnetel piiriületustel ära osta, millegi vastu vahetada või siis niisama lihtlabaselt ära võtta. Olgu nendeks siis kohalikud piirivalvurid või muud sealsed tähtsad ja vähemtähtsad asjapulgad.
Et teleekraanil kogu aeg mitte ühesugune välja näha, tegin kaks pikka reisi teiste Julbo prillidega. Maad-mööda Iraani sõites olid kasutusel ühed valged purjetajatele mõeldud prillid. Taaskord jagub prillide suunas vaid kiidusõnu. Hoidsid mõnusalt silma ümbert „kinni“ ning ei lasknud midagi ebavajalikku sisse. Piirisekeldused jätkusid ka nende prillidega. Tõsi, veidi rahulikuma intervalliga. Peale reisi oli aga selge, et neljanda kategooria prilliklaasid on igapäevaseks kasutamiseks liiga tumedad ning mis siin salata, valge polnud ka väga minu värv. Reisilt naastes andsin prillid purjetamisega tegelevale sõbrale ning kõik olid rahul. Prillide kategooriatega on see teema, et Julbo puhul jagunevad prilliklaasid nelja klassi – esimene kat. on kõige läbipaistvama klaasiga ning neljas kõige tumedam. Teine ja kolmas seal vahepeal. Neljanda kategooria klaase ei peeta nende tumeduse tõttu autosõiduks eriti sobilikuks ning sellised sobivad pigem lumistele ja muidu eredama valgusega aladele.
USA’s tehtud „Müüri“ sarja tarbeks oli vaja aga midagi ägedat. Olin neid vanakooli steampunk-prille alati proovida tahtnud. Neil on kindlasti ka mingi õigem nimetus, aga olgu nad siis hetkel minu teadvuses sellistena. Tead ju küll, sellised ümarate klaaside ja nahkääristega prillid, mis konksja sangaga pea küljest kõvasti kinni hoiavad. Säänsed legendaarsed retrokad, millega oleks justkui eluaeg matkatud ja kõrgmäestikus tippude poole rühitud. Ühsõnaga – retsilt ägedad! Nende prillide suureks eeliseks on peale stabiilsuse ja ääretu stiilsuse ka ümar kuju, mis sobib suurepäraselt nokkmütsi noka alla. Miinuseks aga ehk see, et prillide peast äravõtmiseks ja pähe panemiseks on vaja kahte kätt. Sangad hoiavad sedavõrd uhkelt kõrva tagant kinni, et prillide eemaldamiseks tuleb ka müts peast võtta.
Peale seda, kui valged “purjekad” edasi rändasid, leidsin omale need prillid, millest käesolev jutt alguse sai. Sinise klaasiga kolmanda kategooria tumedusega polariseeritud matkaprillid, mis on oma klassikalise „miami“ lõikega igikestvalt stiilsed ja mõnusad. Nende prillidega on maha rännatud hulganisti lihtsamaid videokaamera-vabasid reise ja rännakuid. Lisaks kogu eelneva viie aasta kodumaine igapäeva-elu. Kui sedasi mõtlema hakata, on viis aktiivset aastat ühe prillipaari jaoks üsna arvestatav vanus. Kas nüüd just 1:7-le, nagu koera-aastate koefitsient, aga omajagu siiski. Ja mis siin salata – ma pole ka just kõige hoolsam peremees. Prillikarpi pole need kunagi näinud, puhastamine käib särgisabaga või näpuga hõõrudes, hämaramatel ja pimedamatel sõitudel vedelevad kusagil autos ja kukkumisi tuleb ette umbes sama tihti, kui mütsi peast ära võtan. Seega – 5 aastat on ühtlasi ka 5+ tulemus.
Uuteks igapäeva-prillideks valisin Julbo Stream Polarized Cat.3 prillid ja ikka kõigil nendel eelmainitud põhjustel. Tõsi, piiriületustel kogetav kauplemine võiks küll sutsu tagasihoidlikum olla, aga eks elu näitab. Muus osas on aga hea ja lihtne ning järgmised viis aastat peaks taas muretult mööduma. Klaasid on samad, mis eelmistel ning kujugi enam-vähem sama. Erisus on vaid sangades, mis uute puhul peast veidi kõvemini kinni hoiavad. Ühesõnaga… probleem sai lahendatud ja elu läeb edasi!
