Ütlen ilma suurema sissejuhatuseta, et tipud on ägedad. Ma ei pea antud juhul silmas neid, mille otsa peab palehigis mäest üles rühkima (kuigi ka neis on kindla peale oma võlu), vaid põhja-, lõuna- või mis-iganes ilmakaarsepoolseid riigi- või mandritippe. Eriti ägedad on need aga siis, kui tipnevad veega. Sellised, kus kohast kuiva jalaga enam edasi ei saa. Maa saab lihtsalt otsa ja ongi kõik.
Mul on olnud õnn mõnedes sellistes tippudes käia. Nordkapp näiteks, olgugi, et kõrvalasuvat nukki mööda saab jala veelgi rohkem põhja poole. Tarifa, kui Euroopa mandriosa kõige lõunapoolseim tipp. Briti suure saare põhjatipuks peetav ja rohkelt külastatav John o’Groats pole küll kõige põhjapoolseim punkt, ent ka seal tasub kindla peale ära käia. Ja kui juba seal oled, võta vasakult ka Dunnet Head’i nimeline tipp ära. Sealt leiad uhke majaka. Saare alumises (edelas) otsas ootab sind aga toreda nimega Land’s End, mis on taas üks vägev ja märgiline koht. Portugalist leiad Euraasia mandri läänepoolseima tipu – Cabo da Roca ning kui juba seal oled, külasta ka Sagrest, mis pole taas kõige lõunapoolseim punkt, aga kannab selle rolli ilusasti välja. No ja siis see Euraasia ja kõigi maailma mandrite kõige põhjapoolseim punkt – Taimõri poolsaare otsas olev Tšeljuskini neem, mille vallutamisest TV3-le sari sai tehtud.
Ühesõnaga… miks ma seda kirjutan? Selle pärast, et tipud on ägedad. Lisaks näilisele „maakera“ lõpule on seal enamasti ka hoopis teistsugune kliima. Enamasti puhub tugev tuul ning ka loodus on veidi erinev. Ka Eestis on selliseid punkte. Purekkari neem on nö. Eesti Nordkapp, ehk mandri-Eesti kõige põhjapoolseim punkt ning Harilaid, kui Eesti üks läänepoolsemaid punkte. Kes Kiipsaare tuletorniga ei rahuldu, võib ka Elda pangal ära käia. Siis oled kahes ägedas kohas ära käinud ja võid endaga igati rahul olla. Eesti päris põhja- ja läänetippudega läheb tänu mustmiljonile saarele veidi keeruliseks… Mandri-Eesti lõunatipus peaks aga asuma RMK Lõunatipu lõkkekoht ja metsaonn.
Purekkaari neemele on mind mu kondamised ka varasemalt kordi ja kordi viinud. Harilaiuga on aga teine teema ning Kiipsaare majakat polnud minu ihusilmad veel ise näinud. Seega polnudki tolle tormijärgse pühapäevaga muud teha, kui kummaliselt ilusat ilma ära kasutades autonina (MB GLS) õigesse suunda keerata ning sealse olukorraga tutvuma sõita. Kohale jõudes tõmbasime saapad jalga, tuulejoped selga ning hakkasime astuma.
Harilaid on 3,6 km² suuruse pindalaga poolsaar Saaremaa looderannikul Saare maakonnas. Harilaid liitub idas umbes 300 meetri laiuse maakaela kaudu Tagamõisa poolsaarega. Harilaiul on suured liivaalad ja kliburand, lõunas kasvab männik. Pedajad* kummaliselt ühel joonel – istutatud vist. Poolsaare keskosas on riimveeline järv – Laialepa laht. Loodetipus Kiipsaare neemel asubki eelmainitud tuletorn.
Harilaiu poolsaar kuulub Vilsandi rahvuspargi koosseisu Kiipsaare ja Harilaiu sihtkaitsevööndina. Kiipsaare nukist läänes asub Laevarahu loodusreservaat, kus inimeste viibimine on keelatud, kuna seal asub hallhüljeste lesila. Sealsest kaitsealast tingituna pääseb poolsaarele vaid jala või jalgrattaga. Autod ja muu mootortehnika tuleb jätta avarasse parklasse. Sealt saab alguse 11 km matkarada ümber poolsaare. Umbes 9,5 km rännakuga tasub arvestada neil, kes vaid majakat näha soovivad. Jalutad mööda suuremat rada sinna ja siis sama teed tagasi. Laagerdajad peavad arvestama, et Laialepa järve äärsele Harilaiu telkimisalale jõudmiseks tuleb matkata umbes 4 km. Sealt leiad eest puukuuri, kaetud lõkkeaseme, katusealusega pingi ja laua ning kuivkäimla. Lõkke tegemine ja telkimine on lubatud vaid Harilaiu telkimisalal.
Veidi maad edasi kõmpides hakkab paistma Kiipsaare tuletorn. Mere kulutava tegevuse tulemusena muutub rannajoon Harilaiul pidevalt. Seal paiknev tuletorn ehitati 1933. aastal poolsaare keskele. Nüüdseks on Kiipsaare majakas kaugel merevees. Jah, see on seesama vildakas, mida oled piltidelt näinud!
Harilaiule tasub minna juba sellel põhjusel, et see on olemas. Esiteks on Saaremaal üldse tore ja huvitav sõita ning teiseks on poolsaarel olev matkarada kõigile igati kontimööda. Meil kulus poolsaarel aega veidi üle kahe tunni. Ja ega seal jooksma peagi. Harilaiul on piisavalt huvitavaid asju ja loodust, mida vaadata. Floorast ja faunast rääkimata. Jalutada saab rannas, männimetsas ja mööda toredaid rannikuäärseid radu. Võta kaasa termos kosutava sooja tee või kohviga ning tee väike peatus sealsel telkimisalal. Või kui ilm lubab, istu liivasele rannaribale ja naudi vaadet. Tunne elust rõõmu.
NB! Kui kohvijook meelest läheb, saad sütitava märjukese Kihelkonna COOP’ist. Ja kui Saaremaal vähe sõitnud oled, siis vali praamile sõiduks tee number 129, mida tuntakse kohalikus folklooris ka Ranna-maanteena.
*mänd
