#Maanteeltmaha – Tudu, Sirtsusoo ja teised

laisaarlane


Ühel ilusal päeval selgus ootamatult, et „Sirtsu soo“ ei olegi vaid umbmäärase asukohaga sõnakõlks või läbimatu anonüümne mülgas, kuhu on läbi aegade armastatud kedagi võimalikult lõplikult saata. Üks tuntumaid staar-saadetavaid on ilmselt Jorupill jonn – “Sinu joru ei vaja me, Sirtsu sohu sind ajame”, teate ju küll! Annan teile täna teada, et tegemist on reaalselt eksisteeriva kohaga.

Ja ega rohkem polnud põneva siseriikliku seikluse joaks vajagi. Tõmbasin vanasse teede-atlasesse uhke kollase asukohta tähistava risti, printisin paar olulist infokildu välja, keerasin Mersu kastikale elu sisse ning asusin teele folkloorist läbipõimunud sohu. Sirtsu sohu.

Enne Sirtsut põikasin Mõdrikusse

Ei tahtnud sihipäratu hulkumisega päevavalgust mitte ära kulutada, uhasin mööda sirget teed Rakverre ning keerasin sealt soovitud suunas. Esimene põnev asi, mis kaardilt vastu vaatas oli Mõdriku mõis. Teede-atlaste puhul on hea see, et sinna on peale märgitud kõik mõisad ning vaatamisväärsused. Tuleb vaid näpuga järge ajada ning õigest kohast ära keerata.

Mõdriku oli täielik üllatus. Enne kui mõis paistma hakkas, hakkasid silma teised kaunilt korda tehtud mõisahooned. Vana tall, milles täna ehk suuri pidustusi ning seminare peetakse ja uhke kollane maja, mille uksel manitsev silt – „Valvur“. Äkki siis ühikas või midagi sellist. Ja siis Mõdriku mõis ise. Selles uhkes ja väga heas korras mõisas toimetab tänapäeval Lääne-Viru Rakenduskõrgkool (http://www.lvrkk.ee/ ).

Ragaffer ehk Rägavere oli ennevanasti rüütlimõis

Järgmise mõisa leidsin Mõdrikult mõnede kilomeetrite kauguselt Rägaverest. Rägavere mõis (saksa keeles Raggafer) oli rüütlimõis Viru-Jaagupi kihelkonnas Virumaal. Praegune mõisa peahoone (härrastemaja) ehitati 18. sajandi IV veerandil. 19. sajandi II poolel ja hiljemgi on tehtud ümberehitusi. Arhitektuuriliselt on mõisa peahoone varaklassitsistlikus stiilis. Aastatel 1976–1983 muudeti see Eduard Vilde nimelise kolhoosi kultuurikeskuseks ning alates 1999. aastast on mõisa peahoone eravalduses.

Mõisa praeguse peremehega sain kokku mõisa väravas. Eesti keelt rääkiv välismaalt pärit mees oli igati sõbralik ning seletas, et elab seal oma naisega ning kasvatab lambaid. Ja lambaid oli seal piirkonnas tõesti. Orgude ja küngaste viisi.

Rongiga sai Peipsi äärde, ei ole võimalik! 

Järgmisena sõitsin Tudusse ning leidsin sealt oma suureks üllatuseks raudteetammi.  Jaama tänav ning Jaama trahter olid samuti olemas, aga raudteed mitte. Tänaseks kadunud raudtee olla siit kunagi õkva Sondasse läinud ning kaardil näpuga järge ajades võiks tõdeda, et teine ots jõudis välja Avinurme ja sealt ehk ka Mustveesse. ( https://et.m.wikipedia.org/wiki/Sonda%E2%80%93Mustvee_raudteeliin )

Kui nüüd hästi järgi mõelda, olen sealse rongiga Avinurmes kokku sattunud. (http://www.avinurme.ee/?s=615 )

Edasi läks kõik juba loomulikku rada mööda. Sõin Tudu Jaama Trahteris kõhu kõvasti täis ning panin mööda raudteetammi Sirtsi soo poole teele…

Polegi Sirtsu, hoopis Sirtsi, pagan küll 😉

Sirtsusoo ehk Sirtsi soo on soomassiiv Ida-Viru ning Lääne-Viru maakonna piirimail Pandivere kõrgustiku jalamil. Selle rõõmsakõlalise soo pindala on 5644 hektarit.

Tänapäeval ei ole Sirtsi soos matkaradu ega laudteid ning neid ei ole ka sellesse haruldusterikkasse soosse kavas rajada. Vanasti on üle Sirtsi soo aga jooksnud kuulus talitee Kesk-Eesti ning Peterburi vahel – Viru tee –, millest Juhan Lepasaarele on kohalik Tudu mees, Agu Part, jutustanud järgmist: “Siis sõideti seda taliteed, mida nimetati ka Viru teeks, rautamata saarepuuregedega. Et rautamata reejalased kippusid kiiresti läbi kuluma, olid tagavaraks kaasa võetud reetallad, jällegi saarepuised, et jalaste kuludes nad uute taldadega asendada. Veoseid ja voore oli tollal mitmesuguseid. Rahvajuttude järgi libisenud Sirtsi sool ühelt mõisa viinavoori reelt tammine viinaankur läbi nõrga jää otse laukasse. Seda lugu räägitakse veel tänapäevalgi ning püütakse ära arvata, kuidas viinavaadiga need lood seal soo põhjas on ja kus kohal see ikkagi peitub”. Viina kõrval veeti Peterburi mööda Viru taliteed Tuduküla klaasivabrikus valminud pudeleid. Talitee ning keerulised liikumisvõimalused on andnud ainestikku erinevate lugude tekkeks.

Serviti, ikka serviti ehk Kalevipoja kaks tosinat lauda

Enne viina- või pudelivabrikuid vedas aga tuuleveski ehitamise plaanidega isegi Kalevipoeg laudu üle Sirtsi soo. Selle kohta pajatab Juhan Lepasaare raamatu kaudu rahvasuu järgmist: Käimine märjal sool olnud aga väga raske, vesi visanud sirtsu jalgade alt üles ja Kalevipoeg lausunud: “Mis sa, soo, sirtsutad, vaata kui künnan su üles!” Omaaegse “Energia” kolhoosi mehed võtsidki Kalevipoja sõnasabast kinni ja Sirtsi ei sirtsuta enam! Kuivenduskraavid viivad ülesharitud Sirtsi soo veed Kunda jõe kaudu Soome lahte.”

Teise legendi kohaselt olevat Kalevipoeg ise töö lõpuni viinud: Kalevipoeg olevat selle soo ühe söömavahega üles kündnud. Arvanud ise, et eks see üks vabadiku kapsaaed ole. Teinekord tulnud laudadega, tahtnud soo peale tuuleveskit ehitada. Aga kuradid kiskunud riidu. Kalevipoeg hakanud neid laudadega vemmeldama, algul lapiti, aga siili õpetuse peale ikka serviti ja serviti.

Kaarel Naarits, 80 aastat vana  ja Ann Naarits, 70 aastat vana, arvanud 1931. aastal aga sedasi:  „Kalevipoeg olema sealt läbi läind ja olema kaks tosinat laudu selga võtt. Nii tugev mees old. See võis ikke üks karu olla.“

Jonn püsigu viiendas soos!

Sirtsu soo kütab aga kirgi tänapäevani ning elab oma elu meie folklooris edasi. Hargla Kooli Lasteaiaõpetaja Hele Zilmer kätkes sama teema oma luuletusse. Luuletuse viimane salm kõlab nii:

…

SELLISE SÕBRAGA KOOS ON TORE,

JONNILE NENDE SEAS KOHTA POLE.

MIS SIIS,ET MÕNI MUHU SAAB MÄNGUHOOS,

JONN PÜSIGU SIRTSUSOO TAGA VIIENDAS SOOS.

Raudteetamm viis välja Sirtsi külasse, mille suurimaks vaatamisväärsuseks on sealne hiidrahn. Kivikolaka pikkus on 9,8 m, kõrgus 2,7 m ja ümbermõõt 26,7 m.

Sonda retrotankla, Altja kõrts ja Vergi sadamakohvik

Ring hakkas otsa saama. Sõitsin veel igaks petteks Sondasse, sest seal polnud juba ammu käinud. Sondast leiab vana raudteejama ning vana koduhoovi kõrvale peitunud (era)tankla, mille retrohõnguline välimus lausa palus seisma jääda. Äge!

Seejärel polnudki enam muud teha, kui Altja kõrtsi kuulsaid praetud räimi sööma sõita ning Vergi sadama kohvikus veidi kohvi luristada. Ilm pidas ilusasti ning õhtupoolikul koju jõudes jäi üle vaid tõdeda, et laupäevane ring oli olnud igavesti põnev.

Allikad:

http://www.eestigiid.ee/?CatID=275&ItemID=838
Sirtsi Rändrahn ja Sirtsi soo
https://et.wikipedia.org/wiki/Sirtsi_soo
http://www.folklore.ee/rl/folkte/myte/kalev/43.html

#Maanteeltmaha: Jäneda mõis ja V-klass

laisaarlane

Ühel ilusal päeval, kui päike ähvardas taas kaunite toonide saatel puude taha loojuda, palusin Silberautol omale V-klassi võtmed ulatada ning läksin sõitma. Uus V-klass oli mind juba ammu paelunud ning kummalisel kombel polnud ma sellega veel sõita saanud. Ja kas tead, bussimeestega on juba kord nii, et sa võid küll mehe bussist ära võtta, aga bussi sa paadunud van’imehest enam kätte ei saa. Seega tuksub minu süda lisaks kastikatele ja maasturitele ka busside suunas.

Busside salapärane võlu

Bussidel on salapärane võlu, mida on tavaauto-inimesele raske seletada. Istud kõrgel ja hubases ruumis, nautides avarat vaadet ning õhku enda ümber. Lastetoolide kinnitamiseks ei pea kummargil kuhugi sisse roomama ega pakkide järele sukelduma. Tagumisi uksi saab avada ka kitsastes parklates, ilma et mängulustis lapsed parklanaabri auto uksega kõveraks koksaks. Lisaks eelnevale on tänapäeva bussid enamasti ökonoomsed ning neid on tänu suurtele peeglitele hämmastavalt lihtne parkida. Ja noh, lõpuks on „tarbesõidukite“ tegemisse kaasatud ka disainerid.

Kas teate, kes oli Maria Zakrevskaja-Benckendorff-Budberg?

Jäneda mõis on seevastu aga kaunis majamürakas Jäneda südames, millest valdav enamus inimesi lihtsalt pahinal mööda sõidavad. Kellel aega veidi rohkem, keerab ehk kuulsasse Musta Täku Talli sööma ning uhab seejärel edasi, ehk isegi teadmata, et sealsamas lähedal asub uhke punastest tellistest esinduslik mõis.

Esimest korda mainiti Jäneda mõisa 1510. aastal. Mõis on mitu korda omanikku vahetanud: see on olnud seotud Taubede, Fersenite, Maydellide, Baggehufwudtide, Löwensternide jt aadliperekondadega. Mõis on kuulunud paljudele baltisaksa suguvõsadele, kellest viimased olid von Benckendorffid. Nende ehitatud ongi praeguseni säilinud mõisa peahoone ning abi- ja kõrvalhooned.

Kultuurilukku on läinud Jäneda viimane mõisaproua Maria Zakrevskaja-Benckendorff-Budberg, kelle elu oli täis seiklusi ja lähedasi suhteid selliste kuulsate meestega nagu R. B. Lockhard, M. Gorki ja H. G. Wells jt, mis on heaks materjaliks olnud nii kirjanikele kui ka filmitegijatele. 1934. aasta suvel viibis Jänedal kirjanik H. G. Wells, kus lõpetas ta oma memuaaride kolmanda köite.

Ja Jäneda mõisa saab ka sisse vaadata

1921. aastal toodi Tallinnast Jänedale Eesti vanim põllumajanduslik keskeriõppeasutus – Põhja-Eesti Põllutöökeskkool. Kogu Jäneda areng 20. sajandil on seotud põllumeeste kooliga. Siin on õppinud ja õpetanud paljud tuntud inimesed, näiteks kirjanikud Sophia Vardi, Veera Saar, ühiskonnategelased Jaan Raamot, Tõnis Kint, Kaarel Liidak, August Miljan, Harald Männik, Arnold Rüütel jpt. Lossi tornis asub muusika-tähetorn, mis on helilooja Urmas Sisaski töö- ja kontserdiruum ning astronoomiliste vaatluste läbiviimise koht.

Seda kaunist mõisa ei pea aga sugugi vaid väljast vaatama. Kui eelnevalt kokku leppida, saab mõisas ringi vaadata ning huvi korral ka eesti-, vene-, soome-, inglise ja saksakeelset ekskursiooni nautida. Ekskursiooni kestvus on ca 1 tund ning gruppi mahub kuni 40 inimest.

Sisu kohta kirjutavad nad nii: Jäneda küla südameks on aastaid olnud Jäneda mõis. Viimane mõisahoone on ehitatud Johan von Benckendorfi poolt aastatel 1913 – 1915. Ajalukku on mõisa aga kirjutanud just proua Maria Zakrevskaja Benckendorf ja seda oma seiklusrikka elu läbi. Seosed Leninile tehtud atentaadiga, elu koos maailmakuulsate kirjanike Maksim Gorki ja Herbert Wells’iga. Parima ülevaate Jäneda ajaloost saab Jäneda muuseumis. Eriti rikkalik on väljapanek Jäneda viimaste mõisaomanike suguvõsast. Oluline koht on ka Eesti esimese põllutöökeskkooli ajalool, sest Jänedal on õppinud suur hulk eesti poliitikuid ja põllumajandusteadlasi.

Elmari simmanid, Jänijõgi ja Kalijärv

Lisaks mõisale, leiab Jänedalt ka muud huvitavat. Arhitektuurihuvilistel on seal palju vaadata. Simmanihuvilised saavad end sättida sealsetele kuulsatele Elmari simmanitele ja tantsuõhtutele (http://www.janedaturism.ee/simmanid ) Loodusesõpru ootavad kaunis loodus, Jänijõgi koos mitmete kaunite järvedega ja mõisapark. Veidi maad eemal asub mõnusa ujumiskohaga Kalijärv, mille kohta leiab sellise legendi:

Rahvasuu teab rääkida, et Jäneda mõisa lähedal Kalijärves näinud härra kord kalda ligidal katelt, kus raha sees kõlises. Kui ta oli meestega katla juba peaaegu välja tõmmanud, lubas ta meestele vaevatasuks kõhutäie tanguputru. Siis tulnud järvest hall sikk, võtnud katla sarve otsa ja viinud järve keskele. Sellest ajast pole katelt enam nähtud.

/Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977/

Räägime nüüd autost ka, aga ilma legendideta

V-klassiga aga nii müstilisi legendi ei kaasne. Minu hinnangul on Mercedes-Benzi V-klassi kolmas generatsioon selgelt kõige nägusam. Tõsi, ka esimese generatsiooni kandilises välimuses leidsid paljud midagi paeluvat ning siinkirjutajal jääb üle vaid kaasa kiita.

Uues V-klassis on ruumi kuni kaheksale inimesele ning väikebussi on saadaval kolmes pikkuses – vahemikus 4895 kuni 5370 millimeetrit. Laadimise lihtsustamiseks on V-klassi tagaluugi klaas avatav ning praktilisust ja mugavust lisavad elektriliselt avanev tagaluuk ja elektrilised küljeuksed. Pagasiruumist leiab kinnitused kogu vajaliku ja tähtsa turvaliseks kinnitamiseks. V-klassi juhiabisüsteemide hulka kuuluvad teistelt Mercedes-Benzi sõiduautodelt tuntud sõiduabilised nagu tähelepanuassistent, külgtuuleassistent, sõidurajaassistent, pimenurga-assistent jne. Kokku leidub V-klassil 11 Intelligent Drive all tuntud juhiabisüsteemi.

V-klassi mootorivalikusse kuuluvad kolm diiselmootorit – 100 kilovatine V200, 120 kilovatine V220 ning kõige võimsam V250, mis arendab 140 kW.  Kõiki neid saab ka nelikveolistena. Kütusekulu keskmist lubatakse alates 6,1 l/100 km ning kombineeritud CO2-heidet 159 g/km. Vägev.

Kasutatud allikad: Wikipedia, janedaturism.ee

#maanteeltmaha Tallinn–Tartu trass

laisaarlane

Võtsin eelmisel nädalavahetusel kätte ning viisin läbi ühe ammu peas mõlkunud sõiduprojekti. Sellele, et Tallinnast Tartusse sõitmine teps mitte nauditav ettevõtmine pole, ei vaidle vast keegi vastu. Tee on pikk, täis autosid ning kiiruskaameraid, mille ees osa liiklejaid millegipärast peaaegu seisma otsustavad jääda. Liiklusvoolu sujuvusest pole antud lõigul juttugi ning pidevad pidurdamised ja kiirendamised ajavad juhtme kokku ka kõige kannatlikumal juhil.

Vahel juhtub aga nii, et Tallinna-Tartu trassi läbimiseks on rohkem aega. Näiteks pühapäeval mõnusalt puhkuselt kodu poole sõites või tavalise siseriikliku autoseikluse käigus, mille raames sõprade või perega ringi luusida. Seesugust mõnusat, ent harva ette tulevat aja ülejääki oleks patt lihtsalt sirge jutina maha sõita. Aga mida Tartu maantee ääres siis vaadata oleks?

Toon välja mõned põnevad kohad, mis minu teele jäid. Et asi siiski Tallinn-Tartu trassiga siduda, haarasin teede äärest vaid neid kohti, mis ei jäänud maanteest kaugemale kui viis-kuus kilomeetrit.

  • Siniallikatele viitavatest suunaviitadest oleme me kõik vähemalt sada korda mööda sõitnud. Allikaid vaatamas on aga käinud vähesed. Tõsi, täna on teedeehitajad kõvasti vaeva näinud, et neile ka keeruline ligi oleks pääseda, ent tähelepaneliku lähenemise korral on neile võimalik siiski pihta saada. Samalt perimeetrilt leiab ka Viikingite küla ja Siniallika Trahteri. (https://www.puhkaeestis.ee/et/ohvriallikad-saula-siniallikad)
  • Tuhala nõiakaev (6 km maanteest) on paaril korral aastas päris põnev koht. Sinna tasub juba selle pärast sõita, et käidud oleks. Kui nõiakaev just parasjagu ülekeemise-režiimis pole, mine teisele poole teed Polli loomaaeda. Samast piirkonnast leiad ka 1777. aastast pärineva Tuhala kiriku. Kohale saab sõita ka huvitavamat teed – keera Patika sillalt Nabala ja Tuhala teele ja siis juba õkva nõiakaevu juurde. ( https://www.puhkaeestis.ee/et/tuhala-noiakaev ) ( http://www.polliloomaaed.ee )
  • Kose-Uuemõisa mõis (3 km maanteest) on hetkel taastamata massiivne ehitis koos (talviselt) räämas pargiga. Samalt territooriumilt leiab mõned skulptuurid, ühed uhked varemed ning mõisast pool kilomeetrit loodes, Pirita jõe käärus, asub mõisaomanike von Uexküllide matusepaiga ja 1886. aastal ehitatud neogooti stiilis matusekabeli varemed. ( http://www.mois.ee/harju/uuemoisa.shtml )
  • 43 km. Ravila mõis ja mõisapark (3 km maanteest) Mõis on igati elujõus ning seal toimub nii mõndagi. Sõidukite ligipääsu piirab märk, ent ilma sõidukita võib jalutada igal pool. Lisaks leiab Ravilast mitmeid huvitavaid mõisahooneid. ( http://www.ravilamois.ee/ )
  • 51 km. Paunküla mõis. (0,5 km maanteest) Paunküla mõisas asub tänapäeval hooldekodu. 80 vanainimest kahel korrusel. Keelumärk on ees, aga väljast saab vaadata. Lisaks veel mitmed põnevad hooned. Kui kohe Tartu maanteele tagasi ei soovi minna, sõida mööda teed edasi. Sedasi teed toreda ja huvitava ringi ümber Paunküla veehoidla ning jõuad teisel pool Ardut maanteele tagasi. Vaata kindlasti üle ka Kautla mälestusmärk. ( http://www.mois.ee/harju/paunkyla.shtml )
  • 55 km. Kõue-Triigi mõisas (6 km maanteest) asub tänapäeval efektne ja kaunis boutique-hotell. Lisaks majutusele, saunale ja basseinile leiab sealt ka restorani, kus saab kaunil päeval aja maha võtta ning kohvi ja teed juua ning kaunist mõisa koos sealse loodusega nautida. Territooriumilt leiab ka tankilaadse asja. ( http://kau.ee/ )
  • Imeilusast Eivere mõisast (4,5 km maanteest) leiad uhke majutusasutuse ja restorani. Samuti on mõis populaarseks pulmapaigaks. Kaunilt taastatud mõis oma parimas olekus. ( http://www.mois.ee/jarva/eivere.shtml )
  • Paide Ordulinnuse vahitorn (5 km maanteest) on massiivne paekivist ehitis, mida tasub kindlasti vaatama sõita. Tornis asuvad veinigalerii ja kohvik ning Ajakeskus. Selle külastajad saavad ajamasina rolli täitva lifti abil ülevaate Eesti ajaloost, alustades muinasajast, liikudes läbi orduaja, kuningate aja, tsaariaja, Eesti aja, okupatsioonide aja ning lõpetades ajakeskuse kahel kõrgemal korrusel eksponeeritud taasiseseisvumise ning euroajaga. ( https://www.puhkaeestis.ee/et/paide-vallitorn-ja-ordulinnuse-varemed-vallimael ) ( http://wittenstein.ee/ )
  • 92 km. Põhjaka mõis (0,5 km maanteest) Muhe ja populaarne söögikoht ning viinaköök. Tasub kindlasti minna. ( http://www.pohjaka.ee/ )

Mäeküla ristist näitab viit Kilplaste teemapargi poole. 13 km maanteest eemal. Sinna ei hakanud minema, aga lastega võiks läbi astuda. Enda kohta kirjutavad nad nii: “Oleme kilplaste muistenditega seotud absurdihuumoril põhinev teemapark, mille tegevus on suunatud nii puhke- kui ärireisijate vaba aja veetmisele ja neile mitmekülgsete teenuste pakkumisele. Meie juures on ühtmoodi põnev nii täiskasvanutel kui lastel.” ( http://kilplased.ee/ )

  • 100 km. Koigi mõis (0,5 km maanteest) Ilus taastatud mõisahoone. Lapsepõlves kuuldud legendi kohaselt nägid nõukogudeaegsed seadused ette, et pealinnas sobimatuid ameteid pidavad inimesed tuli peale kinnipidamist toimetada 100 km kaugusele. Koigi oli selleks väga hästi sobinud. Kas see ka tõele vastab, jääb igaühe enda välja uurida. ( https://www.puhkaeestis.ee/et/koigi-mois )
  • Imavere piimandusmuuseum (1,5 km maanteest) XIX sajandi teisel poolel hakati suurt rõhku panema piimanduse arendamisele Eestis. Tänaseks on piimatootmine kujunenud üheks olulisemaks tootmisharuks põllumajanduses. Piima töötlemine sai alguse taludes, kus töövahendina kasutati omatehtud puitesemeid, tänapäeval on kasutusel võimas tehnika ja moodne tööstustehnoloogia. Kuna piima tootmine ja töötlemine on olnud Eestile olulise tähtsusega, tekkis vajadus jäädvustada Eesti piimanduse areng ka tulevastele põlvedele. ( http://piimandusmuuseum.ee/ )
  • Sassi talu Jaanalinnufarm: jaanalinnufarmi hakati Imaveres  rajama 2002. aasta suve lõpul. Sassi talu jaanalinnufarmis võib näha lisaks jaanalindudele emusid, paabulinde ning mitmeid põneva välimusega kanatõugude esindajaid. 2005. aastast on Sassi talus ka Lõuna-Ameerika jaanalinnud ehk nandud. Troopikamajas kohtud papagoide ja teiste troopikalindudega. Külastajate lemmik on orav. Farmis on eriti oodatud lastega pered, et tutvustada lastele troopilisi linde. ( https://www.puhkaeestis.ee/et/sassi-talu-jaanalinnufarm-5 )
  • 110/114 km. Imavere mõis (2 km maanteest) ootab oma paremaid päevi. Mõisas tundub midagi toimuvat ning tagumisel sissesõiduteel on eramaa silt ees, ent teepoolset sissesõidurada kasutades saab vabalt uudistama sõita. ( http://www.mois.ee/vilj/imavere.shtml )
  • Põltsamaa lossi (3 km maanteest) teavad kõik, onju! Aga paljud seal käinud on? Lossihoovist leiad veinikeldri ja muud huvitavat. Tegelikult tasub Põltsamaal hoog maha võtta ning väikeses linnas veidi ringi vaadata. Lisaks lossile väärvad märkimist jõgi, väikesed sillad ning põnevad hooned. ( http://www.poltsamaaloss.ee/ )
  • Kuningamäe kardirajal (lossist 1 km Võhma poole) toimuvad paljud kodumaised kardivõistlused ning hooajal on seal võimalik sõita ka hobikartidega. Kompleks on vahepealsete aastatega suureks ehitatud ning pakub lisaks kardisõidule ka muud huvitavat. ( http://www.kuningamae.ee/ )
  • Piiroja (Põltsamaa) rallikrossirajale (3-4 km maanteest) jõuad nii, kui keerad Puhu ristist (see kibevihase musta kiiruskaamerapostiga ristmik Põltsamaal) Jõgeva poole ning järgmisest teeotsast kohe vasakule Kalana peale. Sõidad mõned kilomeetrid ning Piiroja bussipeatuse juurest keerad uuesti vasakule. Seal on autokrossirada, kus aegajalt võib midagi toimuda. ( http://nabaeestiponevuskeskus.eu/ )
  • 133 km. Lustivere kaunis ja suures mõisas (5/2,5 km maanteest, olenevalt sellest, kas lähened Põltsamaa või Tartu poolelt) toimetab tänapäeval hooldekodu. Lisaks esinduslikule mõisahoonele leiab Lustiverest veel hulga põnevaid hooneid. ( http://www.mois.ee/vilj/lustivere.shtml )
  • 147 km. Puurmanni loss (mõis) (1 km maanteest) elab oma elu koolina ja populaarse pulmasihtkohana. Tegemist on äärmiselt esindusliku ning kaunilt taastatud hoonega. Seda mine kindlasti vaatama! ( http://www.puurmanimois.ee/ )
  • 147 km. Kõlava nimega Kursi jahilossist (5 km maanteest) leiad kohviku ja majutuse. Lossi paraku ei leia. Minna on lihtne – uhad Puurmanni lossist otse edasi ja keerad viitade järgi vasakule. Ära mööda sõida. ( http://www.kursijahiloss.ee/ )
  • 154 km. Laeva (mõned kilomeetrid maanteest. Oleneb, kustpoolt lähened.) Ma tean, et oled alati Tallinna poolt tulles mõelnud, et kuhu see keelumärgiga vasakule kalduv tee viia võib, onju? Vot, see viib Laeva nimelisse asulasse. Seal on kaks huvitavat asja – massiivne majajäetud hoonekompleks ning ilus punasest tellisest koolimaja. „Polegi ju midagi!“, kuulen sind hõikamas? Vale! Läbi laeva on 1000 korda huvitavam sõita, kui mööda põhimaanteed.
  • Enne Tartut keera Rahinge (3 km maanteest) poole. Seal asub igati asjalik veespordi ekstreempark. ( http://rahinge.ee/ )