Fjälli talve-“jahikad” Brenner Pro Winter

23.03.201923.03.2019 laisaarlane

Juhtus nii, et tuli üle nelja aasta taas kaamera kaenlas polaar-matkale minna. Ega ma sellepärast väga muretsenud. Eelnevate aastate käigus olin suurepärased talveriided sõkaldest välja sõelunud, ent murepunkte siiski oli. Reisieelse inventuuri käigus tuli välja, et mind uhkelt teeninud Barents Pro Winter püksid enam teps mitte jalga ei läinud. Vaevalt, et mina nelja aastaga paksemaks olin läinud… pigem oli pükstega midagi juhtunud või ladestus aastatega kogutud tarkus kuhugi valesse kohta.
Ühesõnaga – kõik muu töötas ja sobis, aga püksid enam jalga ei läinud. Ja ega seal palju mõtlema pidanudki. Helistasin Kuubalt Matkasporti ette ja palusin paar suuremat numbrit kinni panna. Aga nad tegid veel midagi. Koos Barents Pro Winter pükstega olid kõrvale tõstetud ka ühed jahimeestele mõeldud mittekahisevast materjalist veekindlad ja seest karvased Fjällid – Brenner Bro Winter. Erinevalt Barentsitest ei olnud vaja nende pükste säärepikkusi õigeks lõigata. Ja kuna aega nappis enne uut väljasõitu, otsustasin jahikate kasuks. Tõsi, sutsu pikad olid, aga lumes sumades tulevad pikemad püksid nii või naa kasuks ning muul ajal saan püksisääred veidi üles keerata. Kusjuures pükste pikkus pole eripära – pigem olen mina oma kaalu kohta veidi liiga lühike.
Pükste kasuks rääkisid ka veidi laiemad sääred, mis mind kaugelkti peenemana näidata ei aidanud, ent võimaldasid muretult liikuda ja kõrgesse autosse astuda.

Õige otsuse üle on alati hea meel. Püksid sobisid nendesse talvistesse ja arktilistesse tingimustesse ideaalselt. Sooja pesu pükse polnud vaja alla panna ka -47-kraadises pakases. Tõsi, sellistes temperatuurides muutusid püksid krabisevateks kui suvetelk miinuskraadides. Tuulepidavusele tuleb samuti maksimumpunktid anda. Seisad tormis kui skafandris, tuisk saputab kuis jaksab, aga sisse ei murra ükski külm. Mõneti uskumatu kogemus.
Paar miinust leidsin ka. Autos istudes on veel ok, aga söögikohtade ja üürikorterite soojuse jaoks on “jahikad” liiga palavad. Loogiline ka, kui järele mõelda…
Teine teema oli aga üleskeeratud säärtes, mis kogusid lume endasse. Autos istudes sulas lumi ning voolas säärevoldist solinal välja, kui jala kõrgemale tõstsin. Aga ka see teema on tihedalt seotud minu pikkusmõõtudega. Ja siis see, et mina, kes ma eelistan värvilisemate riietega ringi liikuda, pean hakkama saama karmi, ehk isegi veidi range tumerohelise tooniga. Samas pole talve/metsa/ekspeditsiooni -tingimustes väga vahet ka.
Lisaks tavataskutele on pükste säärtel kaks suurt taskut. Parempoolsest leiab kaks väiksemat sisetaskut, millesse saab paigutada midagi sellist, mis paigal peaks seisma. Tasku klapi tagumises osas on pilu ning väike aasake, mis laseb väärt jahupussi otsapidi taskusse pista ning aasaga enda külge kinnitada. Tagataskuid on üks ning põlveosasid katva lisakanga all on väike pilu põlvekaitsmete või -pehmenduste paigaldamiseks.
Kokkuvõtteks tuleb nentida, et tegemist on tõenäoliselt parimate Fjälli talvepükstega. Tõsi, ka hind on vastav, aga Tšeljuškini neeme ekspeditsioon näitas, et püksid olid oma hinda kuhjaga väärt. Ja sedasi on Fjällräveni paadunud fänn erakordselt lihtne olla. Aitäh!

Kõrvemaa Matkakeskuse lõkkeplatsid

23.03.201908.05.2019 laisaarlane

Kas teadsid, et Kõrvemaa Matka- ja Suusakeskuses saab peale laialdaste sportimisvõimaluste ja seminar-saunatamiste ka sõpradega grillida?

Olin seal küll aastaid ringi kakerdanud ning tööasjus toimetanud, ent lõkkeplatsid leidsin alles aasta eest. Otsisin elmise aasta kevadel matkapliitide töötoa tarbeks mõnusat kohta, kuhu kõik hoolimata sõiduvahendi olemusest kohale saaks, ning seal nad olid – metsatukka peitunud püstkoda ja tuule ning külma eest kaitsev grillimaja.

Tegelikult leiab hea otsimise ja kokkuleppe korral mõne koha veel, sest potentsiaali on kõvasti.

Miks ma sellest kirjutan? Lihtne! Aegajalt võib tulla ette olukordi, kui tahate koos sõpradega grillima sõita. Grillima nii, et ka pered kaasas oleks ning see tähendab enamasti ka kõikvõimalikes vanustes lapsi, kes võivad vajada erinevat hoolt – mõnele piigale ei sobi välipeller, mõni ei kannata põdrakärbseid ning väiksemad vajavad mähkmevahetust jne. Teine teema on avar masinapark. Mõnel sõbral on ehk uhke sportauto või lowrider, millega metsasisesele laagriplatsile ei saagi, aga ilus suvepäev või uhkus ilma autota tulemist ei luba. Mõnel pole aga botaseid või kalosse, millega julgelt metsasahinasse astuda…

Seega on ju tegelikult hea, kui hästi ligipääsetavad ja kogu vajadus-taristuga grillimiskohad on käepärast võtta. Lisaks veel avar aktiviteedivalik. Vehite mõned tunnid näiteks discgolfi mängida ning koondute seejärel lõkkeplatsile piknikule. Mõnus, onju!

Püstkoja juurde mahub istuma meeletult rahvast ja püstkoda, kui selline, ei jäta külmaks ühtegi nooremat laagerdajat. Arvestada tuleb asjaoluga, et päike paistab sinna alla auku veidi vähem, kui mujale ning suure vihma või sula korral võib org veidi märg olla. Ühesõnaga, mõnus, huvitav ning suht privaatne koht.

Tuule, külma ja vihma eest kaitsvasse grillimajja mahub vabalt kümmekond inimest. Selle kõrval on lõkkeplats ja tore katusealune laud. Jälle hea ja mugav variant, kus pere ja sõpradega aega veeta. Pole vaja lõkkepuid kaasa vedada, ega midagi.

Lõkkeplatside kasutamine lepi Kõrvemaa Matkakeskusega ( korvemaa.ee ) kokku, sest mine tea, äkki keegi juba istub seal.

Ööbisin mõned nädalad tagasi selle ülemise grillimaja juures. Sussutasin lõkkel vorsti, rüüpasin vanaka kõrvale sooja piparmünditeed, lugesin raamatut ning nautisin mõnusat õhtut. Mulle meeldib nii, et tean ka öösel, et ma pole siin planeedil ainus. Aegajalt mööda sõitvad autod ning taamalt kostuvad harvad inimhääled teevad meele rahulikuks. Ma olen karudest kubisevates metsades ööbinud küll ja veel ning tsivilisatsiooniveerel veedetud ööd on neist kordi paremad. Ausalt!

Kämbi-hooaeg avatud (Repost – 2018)

23.03.201910.03.2020 laisaarlane

Avasime möödunud nädalavahetusel motoriseeritud laagerdamise hooaja. Sõber Käbi vedas oma uue suure Soliferi esimest korda koduhoovist välja ning mina tegin taastutvust aastate eest kohatud katusetelgiga. Koha valik oli lihtne – vanal heal Kalmeojal on kogu vajalik taristu mõnusa õhtu veetmiseks olemas ning sinna viib ka tee. Tõsi, teeradu olid kevadised loodusnähud veidi nurkadest näkitsenud, ent midagi hullu polnud.

Käbi ööbis oma lastega “topsis”. Ja ega seda talle pahaks panna saagi. Haagisel on ju ainult üks viga – selle kolaka peab kuidagi kohale vedama. Kõik muu on aga puhas paradiis. Reguleerid külmal ööl ahjule temperatuuri juurde ja magad kui kuningas laias ja mõnusas voodis. Hommikul ajad end sooja teki alt sooja tuppa ning tõstad teekannu pliidile…

Katusetelgis aga soojendust pole. Noh, kui ennast võrrandist välja jätta. Seda on lihtne kohale vedada ning veelgi lihtsam ja kiirem üles panna. Teed sulguri lahti ja telk on paari järgneva sekundiga elamiskõlblik. Iizi-briizi. Sooja reguleerid sooja pesu, magamiskottidega ning kõige muuga, mida kaasa viitsid vedada. Meie võtsime eelnevale lisaks kaasa ka suure lambavillase teki. Tõenäoliselt oleks saanud ka ilma hakkama, ent parem karta, kui kahetseda. Meeleolukale õhtusele laagerdamisele järgnes mugav ja mõnus öö. Lagled häälitsesid eemal ning mingil hetkel vaibusid ka ületee-polügonil kärgatavad kahurid ja muu lasketehnika.

Ja ega ka hommikul midagi viga polnud. Ilm oli ilus, temperatuur ronis jõudsalt ning kevade laiska tulekut oli kuulda. Praadisime mune, tegime hapukurgi ja präänikuga võikusid ning katsetasime ära Tactical Foodpacki mammudega riisipudru – oli üllatavalt maahommikune kogemus.

Ja nii see hooaeg kaunil moel avatud saigi. Aeglase käiguga hommik võttis eelmise päeva Matkamessi ja laagriõhtu ülevoolavad emotsioonid ilusasti seeditavaks kokku ning värske õhk tegi oma töö. No, küll oli mõnus!

Seiklusteni!