Kagu-Eesti kondamine

Juhtus taas nii, et enne järgmist pikemat reisisõitu tekkis paar vaba päeva. Ja kuda sa hää inime’ selle ikka muud moodi sisukalt ära kulutad, kui lähed kondama. Kodumaa kõige “tumedam” nurk, kuhu mingil põhjusel liigselt harva satun, on Kagu-Eesti. Ja ega seda muud moodi heledamates toonides kaardile saagi, kui kohale sõita ja asjad oma värske silmaga üle vaadata. Vahemärkusena tuleb öelda, et Luhamaa piiripunkt, Misso ja Võru, koos oma raudse keskväljakuga, on kondamiste käigus ikka teele jäänud. Eelmisel talvel sai jääteed mööda Piirisaareski käidud ning eelnevate aastate jooksul siia-sinna ikka sõidetud… aga tulemus tundus sellegi poolest veidi hõre ning vajas parandamist.

Niisiis… plaan oli olemas ning kondamine pidi alguse saama Taevaskojast. Ööblad sättisime aga nii ja sinna, kuhu nad just parasjagu juhtusid – flõu, ju nõu! Tegelikult ongi hea ilma suure plaanita minna. Sõidad ja vaatad, mis elu teele sätib ning toimetad vastavalt sellele.

Taevaskojas polnud ammu käinud. Sealset nooblit taristut ja laudteid vaadates tundus käimata aeg veelgi pikemana. Vanasti justkui polnud… Või kui miskit oli, on aeg selle sujuvalt hallidest käärudest ära kustutanud, et värskemale infole ruumi teha.

Tegime sealsetele vaatamisväärsustele tiiru peale ning hakkasime öömaja planeerima. HikingEst näitas, et sealsamas lähedal asub üks RMK metsamaja ning lõkkeplats. Linnulennult ehk vaid mõned kilomeetrid eemal, ent autoga sõites 16. Kohale jõudes oli selge, et Otteni metsamaja juurde ööseks jääda ei saanud. Küll aga leidsime mõnusa pesa sadakond meetrit eemalt Ahja jõe äärest. Lõime laagri lahti, tegime päeval teeäärest ostetud kartulitest ja sibulatest lõkkekartuleid, grillisime tulel vorstikesi ning tundsime end kauni looduse keskel suurepäraselt.

Järgmisel päeval võtsime suuna Laaksaare sadama poole. Sealt läheb paam Piirisaarde. Teed mööda põhja poole sõites jõudsime välja Meerapalusse ja sealt veel veidi maad edasi sai legaalne tee otsa. Lõpp-punkti tähistas tore murrak-keelne silt, mis pajatas sellest, et edasi võib ju minna, aga vaadata pole seal midagi. Nii jäigi.

Kolasime sealsetel kaldaäärsetel ja väikestes sadamates ringi ning võtsime seejärel suuna Mehikoormasse ning Räpinasse. Kui sinna kanti satud, käi kindlasti ka Lüübnitsas ära. Kaunis küla ning mereäärne vaatetorn on kindla peale külastamist väärt.

Värskast leiad peale sealsete legendaarsete sanatooriumite ka Värska Talumuuseumi. Kui sa seal käinud pole – käi kindlasti. Kui oled, siis mine uuesti. Vaatamiseks on väljas mitmed põnevad hooned koos tööriistade ja vana aja mööbli ning muude tarvikutega. Külamuuseumis toimuvad mitmed töötoad, mille kohta leiad infot siit: https://www.setomuuseum.ee/

Samas on avatud Seto tsäimaja, mis pakub piirkonnale omaseid traditsioonilisi toite. Alustades valge ja punase suuliimiga ning lõpetades ülimaitsvate pliinidega.

Järgmiseks võtsime suuna Piusa koobastele. Ma olen seal küll kunagi lapsepõlves käinud, ent hiljem mitte. Kui sa minuga sama saatust satud jagama, siis mine käi seal ka ära. Minu suureks üllatuseks oli koobastele vaba juurdepääs kinni pandud ning sealsele vaatamisalale pääseb vaid koos giidiga. Mis on iseenesest väga tore, sest rõõmsameelne giidi-tädi seletab kõik olulise mõnusas huumorivõtmes ära ning vaatealalt saab sealsete koobaste olemusest mõistliku ülevaate.

Tegelikult on selline piiramine igati mõistlik. Suured rahvamassid trambiksid väärtused puruks ning ka sealne kaitse all olevate nahkhiirte kogukond saab oma elu rahus edasi elada. Käisin just Prantsusmaal ühe uhke koopa ülikallis koopias u. 35 000 aasta vanuste koopajooniste koopiaid vaatamas ning see oli üllatavalt võimas kogemus. Tead küll, et tegemist on lähedalasuva hiidsuure koopa ühe olulise sektsiooni koopiaga, aga see-eest suurepärase koopiaga. Asi on lihtsalt selles, et originaal-koobas ning selles leiduvad koopajoonised on lihtsalt sedavõrd väärtuslikud, et selle säilimise huvides sinna tavapööblit ei lasta. Külastada võivad vaid teadlased.

Sellise teguviisiga olen ma 100% nõus. Seda enam on mul tagantjärgi mõeldes hea meel, et Piusa ajalooväärtuslike koobaste kaitsmisega on tegelema hakatud. Võtame teise näitena näiteks Taevaskoja. Kaunid liivaseinad on kõikvõimalikke nimesid ja loosungeid täis kraabitud. Miks? Annab see vaatamisväärsusele midagi juurde? Ei! Pigem võtab vähemaks. Palju vähemaks.

Kolmanda näite saaks tuua Hiinast. Hiina müüril on kõik kõigile katsuda ja torkida. Nii ka üks väike puust vahitorn, mis on tänaseks maast laeni nimesid ja muud mudru täis kirjutatud. Hoone lakke on keegi suure ja vilka töö tulemusena hiidsuure „хуй“ kritseldanud. Kas tõesti on „хуй“ ainus asi, mida kaugelt tulnud turist on antud hetkel mõelda ja kirjutada suutnud?!?

Suure osa laupäevasest päevast sadas lihtsalt vihma. Vahel tibutas, vahel vilksatas päike pilvede vahelt… aga vahel karjus taevast sellises mahus vett alla, et „kojamehed“ ei jõudnud seda esiklaasilt minema lükata. Suure ja kestva vihmaga koos kadus ka suurem entusiasm kusagil metsasalus ööbida. Mis sa vihmaga seal varikatuse alla ikka kükitad ja vaatad, kuidas lõke tulvava vee rõhuva niiskuse all järjest väiksemaks hääbub. Seega otsustasime ööbida kämpas. Kubija kämpa oli kinni. Avatud koha leidsime aga Võhandu jõe äärest Võhandu Puhkekeskuse ning see sobis õhtuhämaruses tihedasse uduvaipa mattunud jõeäärseks ööbimiseks suurepäraselt. Meiega koos oli selles kämpas hulk poolakaid, kes olid karjakesi Eestisse kanuumatkale sõitnud. Ilm polnud ka nende vastu leebe olnud.

Hommikuks oli suur vihmasadu raugenud. Päike sillerdas kastesel murul ning elu tundus igati ilus. Pakkisime end uimerdades autosse ja sõitsime kodu poole. Ülejärgmisel päeval algav euro-tripp oli end juba päev varem mõtetesse pressinud ning utsitas järgmiste asjadega tegelema. Ühed asjad ära, teised kaasa ning suure hooga järgmisele reisile…


Travemünde-Liepāja paam

Mulle meeldib autoga sõita. Kohutavalt meeldib. Aga peale viimast 12000-kilomeetrist euro-trippi polnud mu kehas enam ühtegi rakku, mis oleks tahtnud vaimustuskiljatuste saatel läbi Poola ja selle hirmigavate kiirteede koju sõita. Selle asemel otsustasin ära proovida Travemünde-Liepaja praami.

Viimasel augustikuu päeval lükkasin Portugali pealinnas käigu sisse ja alustasin tagasisõitu. Navi arvutas Lissabon-Travemünde vahemaaks sutsu üle 2700 kilomeetri. Tõsi, Liepajast Tallinnasse on ka 530 km, ent sellegipoolest oli tagasitee sedaviisi u. 1200 sõidukilomeetrit lühem.

Arvestada tuleb muidugi asjaoluga, et Saksa-Läti praam pole mingi kähkukas. Minu praam väljus 3.09 öösel kell 23.59 ning jõudis Liepajasse 5.09 varahommikul kell 4. Umbes sellise ajakuluga nad seda vahet enamvähem sõidavadki. Tõe huvides olgu siinkohal öeldud, et jutt käib Stenaline’i praamist.

Üks asi sai kohe alguses selgeks – reageeri varakult. Kui piisavalt vara piletit ära ei osta – jääbki ostmata. Uurisin toona huvi pärast Saksamaale mineku pileteid ka, aga nädal varem olid kõik pääsmed läbi müüdud. Mine tea, äkki sattus lihtsalt halb aeg, aga äkki ongi jube popp teenus. Teine asi, mis selgeks sai, oli asjaolu, et sõit pole kaugeltki nii odav, kui esmapilgul tundub. Kõigele lisaks pead ostma ööbimiseks kajuti, koha kajutis koos karvaste ning valdavas osas peamiselt venekeelsete veokameeste või -naistega, või siis 30-eurise tooli, millel magada. Tõenäosus on, et ehk saab kuidagi muud moodi ka ööbitud, aga kahte ööd ma trepi all põrandal magada ei soovinud.

Esimese hooga üritasin end kolmesesse meestekajutisse möllida. Sealne voodikoht maksis 50 euri. Paraku oli programmis mingi viga ja sellisesse kooslusesse mind omaks ei võetud. Küll ei sobinud mu sugu ja muud errorid. Ei üritanud end naiste kajutisse pressida – päriselt ka 🙂 Lõpuks ei jäänudki muud üle, kui eraldi 105-eurine kahene kajut võtta. (super- ja tõenäoliselt ka ainus mõistlik valik) Aknata ja puha. Küll aga ehtisid seina kaks veidi maitsetut pilti avamerejahi pardanurgast. Noh, et kinnises kajutis ikka mereteemas püsiks.

Telekas oli mul samuti, aga selle pulti mulle koos uksekaardiga ei antud. Ei hakanud nõudma ka – enamus telekatel on nupud olemas ning nii tärkas ka see ekraan paari vajutusega telepilti kiirgavale elule. Valikus olid enamasti venekeelsed kanalid. Paar saksakeelset ning üks Taani oma, mis oli küll Inglise keelse audioga, aga mingil põhjusel sisaldas programm taanikeelseid kommentaare. Ju ei saa nad saadete sisust muidu aru… Kajutis levi polnud. Merel olles polnud ka mujal, ent mingi laeva-nett immiteses kõrgematel tekkidel. Oli abiks.

Autopiletit valides selgus, et mu auto oli 8cm liiga pikk, et kõige odavamasse kategooriasse mahtuda. Seejärel osutus ka haagis paar senti liiga pikaks. Kokku 94+54 euri. Lisaks veel sadama- (7 euri) ja keskkonnamaksud (9,50 euri). Lõplikuks summaks kujunes seega 271,50.

Uhkesse sadamahoonesse pole mõtet väga vara kohale minna. Seal pole suurt midagi teha. Keldrikorrusel on odava õlle pood ning söökla. Stepsleid aga pole, et ooteruumis passides arvutit või telefoni laadida. Selle leidsin peakorruselt. Ent seal polnud peale arvuti kõrval seismise üldse mitte midagi teha.

Hulk tunde enne praami väljumist tuli telefonile sõnum, et check in avatakse väravas “L” kell 20.30 ning kell kümme pannakse kinni. Kui selles ajavahemikus ei jõua, jääd ehk järgmist praami ootama. Kella seitsmeks lookles väravas juba pikk järjekord. Kui tõkkepuu tõusis ja netist ostetud pilet sobivaks kiideti, ulatati sõidujuhendiga paber ja paluti õige kai järgmisesse järtsu sõita. Ei ühtegi suunaviita. Ei ühtegi inimest, kelle käest küsida. Navigeerimiseks vaid kaasa antud legend. Paberil välja toodud maamärgid tuli ise tuvastada ning sihtpunkt üles leida. Minu ees väravast läbi sõitnud tsiklitaadid jõudsid jägmisesse järtsu alles 10 minuti peale mind. Ekslesid kusagil.

Ägedad taadid olid. Kaks 75-aastast djuudi olid oma 125-stel matkamas. Praamijärgselt ootas neid ees Riia ning seejärel pidid maad mööda Saksamaale tagasi põristama. Puhastverd ameeriklane Irving oli sakslasest Rafi kauaaegne sõber. Nüüd otsustasid taadid tsiklid käma lüüa ning vastu sügist väikese tiiru teha. Samal ajal kui Irving USA-st Saksamaale lendas, ostis Rafi talle 125-se korealase. Koos pakiti napid asjad, tõmmati villased sokid jalga ning sõit algas. Noh, et elu luhta ei läheks või nii… Igatahes, igavesti ägedad ja elurõõmsad taadid. Olgu tee neile tore ja hea!

Kokkuvõtteks tuleb nentida, et praamisõit endas rahalist võitu ei kandnud. Küll aga kulus väike puhkus enne viimast kodusirget marjaks ära. Diskot ja kabareed polnud praamil samuti, aga selle eest sai hulga asju valmis kirjutatud ja tehtud.

Järgmise aasta suvel toimub Saksamaal Bad Kissingenis järjekordne (11.06-14.06) overlanderite ja motoriseeritud matkajate mess – Abenteuer & Allrad, kuhu plaanin igal juhul kohale sõita… kui vähegi ajaliselt välja mängib ning siis lähen selle sama praamiga Saksamaale. 1070km + praam vs. 1946km. Puhanuna kohal ja siis on juba aega olla ja hulkuda küll. Ühe haagiseta autoga peaks ka hind soodsam tulema. Tagasi tulen aga maad mööda ja vaatan sinna palju-kiidetud Põhja-Poolasse. Tule sina ka! Teeme kokkutulekule väikese Eesti küla.