Pildilugu: H&H Car Wash and Coffee Shop

Tänaseks 85-aastase Maynard Haddadi isa tuli Ameerikasse Süüria sõjapõgenikuna. Esimene hooga õppis El Pasosse elama sattunud mees ära Hispaania ning alles seejärel Inglise keele. Nii oli lihtsam, sest USA lõunaosariikides ning eriti veel piiriäärsetel aladel on aastasadu elanud meeletu kogus Mehhiklasi ja muid Hispaania keelt rääkivaid inimesi.
1953 aastal avas ta El Pasos väikese autopesula ning söögikoha. Aastate jooksul on kõnealune söögikoht saavutanud suure tuntuse ning sinna on sööma sattunud ka hulganisti kohalikke selebriite.

Esmapilgul äärmiselt lihtsakoelises söögikohas käivad igapäevaselt söömas paljud. Väikeste laudade taga istuvad ülikondades advokaadid, töölised, ärihaid ja tavapööbli esindajad. Peamiselt Mehhiko kuisiinil baseeruvad road on maitsvad ning valmivad kiirest. Kohvi voolab ojadena, personal on sõbralik ja töökas.
Tõsi, Euroopa Liidu tervisekaitse-ametnik minestaks juba uksel, ent siin, mitte-ülereguleerimise maal, on kõik korras. Inimesed teevad oma tööd, käivad head sööki nautimas ning tunnevad end hästi. Äri õitseb.
Isalt liikus äri edasi siinsamas sündinud Maynardile ning täna loodab poeg, et eduka äri võtab ühel ilusal päeval vedada tema tütar.

“I grew up on this block,” Maynard said. “I was born right over there. In those days they didn’t go to the hospital, they just dropped your ass and kept going.”

Seega, kui El Pasosse satud, astu kindlasti läbi.

Liikuvat pilti saad vaadata siit: Reisisari: Trumpi müüri radadel. Algus 17.40

Järgnevad jutuõhtud

1)16.01.2020 Tartu Loodusmajas – Tartu jutuõhtu: Teekond Euraasia põhjatippu Tšeljuskini neemele.

2019. aasta jaanuaris startis seitse Eesti automatjakat üliekstreemsele ekspeditsioonile eesmärgiga jõuda esimeste inimestena tavamaasturitel Euraasia mandri kõige põhjapoolsemasse punkti – Tšeljuskini neemele. Paraku polnud ettevalmistustest ega ka kaasa veetud varustusest suuremat abi kaugel põhjas ees oodanud õnnetuse vastu, sest üks maastur vajus vahetult enne sihtpunkti läbi merejää ja uppus. Kiire reageerimine päästis autosolijate elud, kuid asjad jäid autosse.

Karmist ekspeditsioonist ja kaadritagusest elust räägib ning näitab pilte Väino Laisaar.

Sissepääs 10 eurot. Arveldamine kohapeal.

Link FB üritusele:
https://www.facebook.com/events/782784895563477/

2) 05.02.2020 Rapla kultuurikeskuses – Reisijutuõhtu Raplas. Info tulekul.

3) 06.02.2020 Võnnu kultuurimaja – Kohtumine külalisega- Väino Laisaar

2019. aasta jaanuaris startis seitse Eesti automatjakat üliekstreemsele ekspeditsioonile eesmärgiga jõuda esimeste inimestena tavamaasturitel Euraasia mandri kõige põhjapoolsemasse punkti – Tšeljuskini neemele. Paraku polnud ettevalmistustest ega ka kaasa veetud varustusest suuremat abi kaugel põhjas ees oodanud õnnetuse vastu, sest üks maastur vajus vahetult enne sihtpunkti läbi merejää ja uppus. Kiire reageerimine päästis autosolijate elud, kuid asjad jäid autosse.

Karmist ekspeditsioonist ja kaadritagusest elust räägib ning näitab pilte ning videoklippe Väino Laisaar.

Sissepääs 3 eurot.

4) 17.02.2020 Kõo vallamajas – Reisijutuõhtu Kõos

Hääd inimesed! Aeg on Arno Tali kombel seada sammud lapsepõlveradadele ning pidada Kõo vallamaja saalis maha üks tore ja meeldejääv visuaali- ning emotsiooniküllane reisijutuõhtu 4x4Reiside poolsegastest auto-matkadest siin ja seal pool sood. Lisaks hulk piltidega vürtsitatud lugusid paljudest teistest pikkadest ja lühematest reisidest Iraani, Aafrikasse ja minu poolest kasvõi maakera äärele.
Juttu vestab ja pilte näitab seikleja ning matkafilmimees Väino Laisaar!

Reisijutuõhtu on kõigele tasuta.

NB! Palume osalejatel endast märku anda, et teaksime istumiseks toole varuda.

Link FB üritusele:
https://www.facebook.com/events/941565822904979/

Rubriigist “tulepulgaga Leatherman päästis päeva”

Sõber Ints helistas paar päeva tagasi ja ütles, et “Käi sealt ledermänist läbi ja too mulle midagi asjalikku, aga vaata, et saag oleks!” No, ja ma muidugi läksin, teades väga hästi, et ma ka ise sealt tühjade kätega tagasi ei tule. Ja nii see matkajatele mõeldud “Signal” mulle näppu jäigi.

Täna oli vaja metsa minna ja prantslastele välka-keelne instruktaaž teha, et kallid kunded UAZidega kurat-teab kuhu arutult ajama ei paneks, vaid ikka sõidu-mängu mõttest aru saaks. Seejärel selgus, et lisaks muule, on neil vaja metsas kõhud täis sööta. Noh, selline uhke Eestimaine loodus-kogemus. Metsad ja rabad ja lõke – täis värk!

Egas midagi. Kimasin Venemäele, et lõke püsti lüüa ning UAZi-seikluselt ja väikeselt räätsa-sutsakalt saabuvaid prantslasi hää metsasupi, sooja tee, koduleiva ja grillvorstiga kostitada. Kohale jõudes selgus, et laagrikotiga koos olid koju jäänud kõik asjad, mida tuletegemiseks vaja. Vaid puud olid olemas. Tikke, automatkaja-tšäksi ja tulepulka aga mitte. Ja noh, oksi ma seal ju ka aja peale kokku hõõruma ei hakka.
Õnneks meenus, et olin tulepulgaga “Signali” hommikul taskusse pistnud – kurat teab, äkki läheb vaja. Ja näed, läkski!
Mõne aja pärast oli lõke püsti, söögid-joogid laual ning kõik kallite kundede saabumiseks valmis. Päev sai päästetud ning elu õppetund hallollusesse talletatud. Tõsi, tulepulk, kui selline, kulus päris jõudsalt. Aga see ongi kuluosa. Uue jupi saab poest 10 euriga.

Seega, tulepulki ja Leathermane pole kunagi piisavalt. 😉 Ja kui juba koduväliselt asju ajad, olgu kõik alati kaasas.