Katusetelgi-hooaeg avatud!

laisaarlane

Sellel aastal venis katusetelgi pealepanemine kuidagi eriti kaua. Tavaliselt on aprilliseks Matkamessiks „kodu“ katusel ning sellele järgnev öö formuleerub juba hooaja esimeseks telgikaks. Seekord tegi aga kriis oma töö ning lõi peale messi ärajäämise sassi ka muud asjad ja ajakavad. Üle-eelmisel nädalavahetusel saime telgi siiski katusele ning see, ootamata ära tseremoniaalset avapauku, kukkus kohe koledal kombel ööbimise järele kipitama. Ja ega ta enam järele jätnudki… Möödusid veel mõned päevad ning kiusatus muutus väljakannatamatuks ja sundis tegutsema. Teadis ju vanarahvaski rääkida, et parim viis kiusatusest vabanemiseks on sellele järele anda.

Ja nii me möödunud neljapäeval kiusatusele järele andsimegi. Kaugele ei viitsinud sellel õhtul enam sõita. Käisime poest läbi, võtsime kaasa vajalikud söögid-joogid, paar pakki lõkkepuid, mille tarbeks mu auto kastiraamile spetsiaalne riiul on ehitatud ning sõitsime siiasamasse lähedale Meremõisa telkmisalale laagerdama.

Puhkaeestis.ee kirjutab Meremõisa ranna ja telkimisala kohta nii:

Tallinnast loodesse jääv Lohusalu lahe ääres asuv imeilus liivane Meremõisa rand on kui avastamata pärl, kus loodus pakub imekauneid vaateid merele ja rannamännik tuulte eest varju. Rannas seistes jääb paremale poole Türisalu pank ja vasakul võib kauguses näha Lohusalu poolsaart.

Piknikukorv tasub randa tulles kindlasti kaasa võtta, sest RMK on siia männimetsa alla rajanud telkimisala, kus on 3 kaetud ja 4 lahtist lõkkeaset, 5 kuivkäimlat ja maakividest parklapiirded, telgikohti on kogunisti 50 telgile ja parkimistaskuid 60 autole. Samuti tasub tähele panna, et Parkimine selleks mitte ette nähtud kohtades on rangelt keelatud! Talveperioodil telkimisala lõkkepuudega ei varustata!

Eeldasime taas, et neljapäeval rahvast metsas pole. Taas eeldasime valesti! Lõkkekohtades käis tüüne mitteööbiv chill, mille lõppu me oma laagri üleslöömiseks ära oodata ei mallanud. Õnneks leidsime ühe mereäärse vaba koha, kuhu end vast sulni, ent lõikava meretuule tõttu keegi sättinud polnud. Meile sobis seesugune koht hästi, sest Columbuse telgis saab tänu selle kõrgusele (150cm) mugavalt sees istuda ning õhtu-tegevusi ilma mittesobivusel katusetelgi kaitsvas varjus toimetada.

Nii läkski. Kohe kui kanatükid lõkkel valmis said ning vali tuul viimased lõkkehalud halastamatu kiirusega tuhaks põletas, kolisime oma juustude ja veinidega katusetelgi mugavasse rüppe tiksuma. Hiiglama mõnus. Väljas lõõtsutab autot kõigutav tuul, sees on aga telgiselt tuulevaikne, soe, mõnus ja hubane. Seesugusel Columbuse telgil on ka teisi mugavaid omadusi. Esiteks saad magala umbes 30-sekungiga töökorda ning tekid-padjad-värgid on kõik juba ootamas… Teiseks saab katusetelgi hommikul rahulikult toimetades umbes minuti-pooleteisega taas kokku. Ei mingit lebode rullimist, magamisasjade pakkimist ega telgikaartega mässamist.

Uue hooaja eel parendasime veidi ka elamistingimusi. Eelnevatel aastatel on katusetelgi-ööd möödunud suures osas magamiskotis. Sellel aastal keerasime „kodusust“ juurde – ostsime uued padjad, teki ja tekikoti. Talve jooksul veidi närtsima läinud lina sai samuti tuliuue vastu vahetatud.  Ja ega seal palju muud teha polnudki. Katusetelk on oma olemuselt igati ilmastikukindel ning niisama tühja-tähja pärast kopitama, hallitama ja nässu ei lähe. Klopid kevadel tolmu maha, vaatad seest üle, keerad magala kõvasti auto külge ning tuiskad uuele hooajale ja seiklustele vastu.

Moodne aeg pakub moodsaid võimalusi. Seetõttu ei hakunud varahommikuseks koosolekuteks linna tagasi kiirustama. Tõstsin kodust lahkudes stepslisärtsu pakkuva „alajaama“ autosse ning see väärt masin võimaldas muretult kõik olulised ja vajalikud zoom’i-koosolekud metsas maha pidada. Ka ilm ulatas hommikul lepituseks malbe käe. Lõikav meretuul oli vahetunud totaalse ja harvaesineva tuulevaikuse vastu, päike sillerdas taevas ning ilm oli muutunud metsas laagerdamiseks suurepäraseks. Seni kuni kallis kaasa koosolekutega hõivatud oli, vormistasin mina, kellel polnud sellel hommikul taas mitte midagi teha, hommikuvõikud ja -kohvi. Süütasin lõkkeasemesse väikese tule, et õhus õiget hõngu leviks ning viskasin end seejärel pingile pikali elu, loodust, olukorda ja ilma nautima.

Paberkaardid ja teedeatlased

laisaarlane

Olen gloobuste, paberkaartide ja teedeatlaste lummuses elanud nii kaua, kui ennast tunnen. Mäletan sügavast lapsepõlvest, kuidas isa peale pikka kodumaist motoriseeritud kondamist hiigelsuure Eesti kaardi elutoa põrandale laotas ning märkis katkendjoonega ära kõik teed ja rajad, mis seekordse sõidu käigus läbitud said. Kaart oli juba päris vana ning volditavale paberkaardile omaselt murdekohtadest lahti rebenenud, kümnete teibiribadega parandatud ning üleüldse veidi, ent teenekalt räbaldunud. Aga lummav kui kurat. Kõik oli täpselt teada – kus käisid, kus kohast läbi sõitsid, mis teele jäi jne. Ning see ongi paberkaartide ja atlaste kõige suurem väärtus. Naviseadmega jõuad küll hõlpsalt punkti B, ent kuidas sinna said, millistest kohtadest mööda sõitsid ja kus sa üleüldse olid, jäävad enamasti hägusteks. Minu kondamistel on mõlemad versioonid alati lahti. Eriti Euroopas sõites, sest navi kipub vahel mingeid veidraid ringe tegema. Näiteks on Garmini ühes Eesti kaardiversioonis viga, mis sunnib Kuressaarest Sõrve säärde sõitma 82km-se ringiga…

Seesuguseid katkendjooni vedasin ka mina kaartidele. Ajapikku läksid kaardid odavamateks, paberid halvemaks ning voldikkaardid kestsid ühtsena järjest lühemat aega. Vahel sai autos voldikaarti vaid kümmekond korda lahti voltida, kui esimesed murdejooned halastamatult lahti rebenesid.

Ühel hektel oli päramine aeg jätkusuutlikumate ja voltimiskindlate kaartide peale liikuda. Abikäe ulatas spiraalköitega Regio teedeatlas. Selle eelis oli lihtne – spiraalkõide võimaldas kaardilehti lõpmatu arv kordi edasi-tagasi voltida. Formaat (1:150 000 kaardimõõt) on autos kasutamiseks suurepärane ning paber ise selline, et elab üle ka aastatepikkuse ekspluatatsiooni. Tõsi, mõislikku ja heaperemehelikku ekspluatatsiooni. Lõhkudes saab headest asjadest kiirelt lahti.

Seesugused teedeatlased on mu autos elanud juba aastaid. Hetkelgi on juhipoolse istme tagataskus Regio Euroopa teedeatlas ning parempoolses istmetaskus Eesti teedeatlas. Paraku on aga nii, et viimane (spiraalköitega), ehk 19. trükk pärineb aastatest 2014-2015. Iseenesest pole muretsemiseks põhjust, sest teid ei teki juurde ning ei kao ära just üleliia tihti. Küll aga kaovad kohutava kiirusega minu lemmikud – kruusateed. Vaatad kaardilt hea kruusalõigu valmis, ent kohale jõudes ootab ees kõvakattega ilmetu tee…

Ma armastan kruusateid. Mu auto armastab kruusateid ning tegelikult armastavad kodumaiseid nurgataguseid väikeseid ja lummavaid kruusateid ka kruusateedega kohad ise. Tõsi, need, kes tolmava kruusatee kõrval elavad ei pruugi seda emotsiooni jagada.

Ühesõnaga… ühel hetkel hakkas hing veidi värskema kaardi järgi igatsema. Regiol uuemat spiraalköitega kaarti aga riiulis pole. Küll on neil aga üks laiaformaadiline 1:100 000 mõõtkavas 2018-2019 Eesti teedeatlas. Paraku voltimatu tavaköitena, ent kaart ise on fantastiline.

Kõnealune teedeatlas on hea abimees nii matkaradade kui ka kaunite looduspaikade leidmisel. Selles on välja toodud 500 loodus-ja matkarada ning 1300 looduslikku vaatamisväärsust. Lisaks eelnevale leiab sealt ka 700 mõisat, 500 muuseumi, meistrikoda ja teemaparki ning 400 kirikut ja pühakoda. Ca 5000 huviväärsuse tutvustust eesti ja inglise keeles, Eesti iseseisvuse sünniga seotud olulised paigad, kokku ligi 300 kohta. Lisaks 100 objekti Muinsuskaitseameti seiklusmängust „Eesti 100 aaret“.

Fantastiliseks teevad selle kaardi 1:100 000 üliselge ja mõnusalt loetav kaardimõõt, kõik matkarajatähised, vaatetornid ja vaatamisväärsused ning arusaadavalt väljajoonistuvad pisemad teed ja rajad. Lisaks annab seesugune lai-formaat piirkonnast imetabase ülevaate. Miinuseks aga avatud töösuurus (30x60cm), mis on tänu spiraalköite puudumisele autos kasutamiseks veidi liiga lai. Ja kuna spiraali pole, ei saa seda heaperemehelikult pooleks voltida. Kõrvalistmele lebama pannes või süles hoides on kaart kusagilt ikka üle ääre ning kipub halvemal teel maha libisema.

Ma olen selle teedeatlasega väga rahul ning naljalt enam väiksemale kaardimõõdule tagasi minna ei sooviks. Nüüd jääb üle vaid oodata, et Regio sama kaardi põhjal ühe spiraalika teeks. Mina proovin leida võimaluse, kuidas oma atlas spiraaliga kokku köita. Tegelikult pole ju vaja teha muud, kui giljotiiniga köite otsa maha naksata, mõnes köitmiskohas augud sisse lüüa ning spiraal külge kerida. Teoorias, onju! Eks näis, aga ma olen väga lootusrikas.

Loosalu raba – üks teistmoodi auraga koht

laisaarlane

Ühel ilusal nädalavahetusel, kui argiasju taas ajada polnud, vedas hing jällegi raba poole. Olime eelmisel õhtul HikingEst-is ümbruskaudseid matkaradu ja rabasid kamminud, ent ühtegi kindlat sõelale polnud jäänud. Järgmisel hommikul oli mu keha veendunud, et tahab veidi pikemalt käia ja kuna hommikune ärkamine venis laupäeva hommikutele kohaselt sulnis rahus, valisime peale ülipikka hommikukohvi ja tiksumist Vana-Kaiu lähistel asuva Loosalu-Paluküla loodusraja.

Selle valiku kasuks rääkisid mitmed asjaolud. Esiteks polnud me kumbki seal varem käinud. Teiseks tundus Loosalu raba veidi nurgatagune koht (mis siis, et seal asub Eesti suurim rabajärv) ning tegelikult tundus liikumist nautivale kehale, et umbes 15-kilomeetrine edasi-tagasi sutsakas on just see õige laupäevane distants. Poolepäevane matk mitmekesisel maastikul algab Loosalu soosaarelt ja jõuab välja Paluküla Hiiemäele, mis on oma 106,4 kõrgusmeetriga ühtlasi ka Loode-Eesti kõrgeim tipp. Kusjuures 4+4 km sellest loodusrajast on lummav läbi raba ja metsa looklev laudtee. Eriliseks teeb Loosalu järve ka asjaolu, et seal elutsevad haugid ja ahvenad on mustad kui tondid ja turbamuda maitsega.

Seni, kuni kallis kaasa matkavõikud valmis voltis, luristas kohvimasin termose kuumavat kohvi täis ning meie sulnilt veniva ja mõnusa hommiku järgne rabaharjutus võiski alata. Sõitsime Vana-Kaiusse, uurisime autoaknast veidi räämas Kaiu mõisa ning sõitsime seejärel mööda nauditavat kruusa-sutsakat loodusraja alguspunkti.

Vana-Kaiu poolt lähenedes palub esimeses parklas olev silt auto lahkelt Pakumäe jalamile jätta ning mitte rabasaarele välja sõita. Seda ikka selleks, et sealset loodust säästa. Ja eks see on üks mõistlik palve ka. Sealt pole enam palju jäänud ning umbes 15-minutilise kõndimise järel jõuad välja Loosalu lõkkekohta. Seal ootavad sind ees suur katusealune pinkide ja lauaga, lahtine lõkkease, pingid, puude varjualune, kuivkäimla, prügikast ning infotahvel. Kuna lõkkekoht asub eramaa ääres, siis parkimine on lubatud ainult selleks ette nähtud parkimistaskus! Lõkkekoht asub Kõnnumaa maastikukaitsealal, Loosalu piiranguvööndis.

Sealt edasi viis teerada läbi veidi maagilisena tundunud tiheda metsa laudtee algusesse. Raba algas nagu enamasti – mets sai otsa ning ees laiutas madalhaljastusega avar rabaala. Sekka mõned järved, kaunid jässakad männid ning üle raba looklev kõike poolitav lautee. Mul on laudteedega mingi oma värk. Mingi salapärane tõmme või ürgne kutse. Midagi konkreetset, mis ümbritseva korratu avaruse justkui tajutavalt füüsiliseks tervikuks koondab. Ühesõnaga.. ma ei tea, pean veel rabades käima, et see emotsioon ja tunne end kuidagi formuleeriks.

Kõndisime mööda igavikuna tunduvat laudteed kauguse poole ning samal hetkel, kui jõudsin mõelda, et „kuidagi üllatavalt üksluine on“ hakkas paistma suur järv. Risteelt otse hoides jõudsime välja väikesele järveäärsele platvormile ning kõik muutus. Loosalu järv ning seda ümbritsev raba said hoopis uue hingamise. Sellel kohal oli mingi sõnulseletamatult teistsugune aura kui teistel käidud rabadel. Ei ühtki inimest. Ei ühtki lindu ega looma. Ka lennukeid polnud. Olid vaid rabavärvid, tume lumepilvede ja vihmasegune taevas, harvad pilvedest läbimurdvad päikesekiired ning selle kõige keskel võimsa kontrastina mõjuv suur ja tume järv.

Kaarega ümber raba looklev laudtee viis välja järgmisele järveäärsele platormile. Sinna jõudmine oli veelgi lummavam. Väiksemad järved ja tumedad veesilmad kõikjal, kui maastikusse astutud suured jalajäljed. Kontrastiks kulunud kollane ja tumepruun rohi ning rohelised männid. Sekka punast ja helerohelist sammalt koltunud rohu alt piilumas. Meeletult äge ja lummav.

Ideaalseks piknikukohaks sobiv platvorm nägi välja kui tükike kõva reaalsust keset ümbitsevat maagilist loodust. Tundus just sedasorti kohana, kus Metalooduse Romet laukasse ujuma läheks. Ja just sellise kohana, kus korraks maha istuda, kaasa võetud kohvitermos avada ning kättesattunud ilu ning toredat elu-hetke nautida ning endasse talletada. Ideaalne ja inimtühi koht, kus aeg maha võtta, argielu unustada ning endale ja kaaslase sügavalt ja soojalt silma vaadata.

Järgmist laudtee-etappi ääristasid taas lummavad väiksemad järved ning veesilmad. Peatselt algas taas mets ning peale väikest sillaületust lookles peaaegu tikksirge laudtee metsakaugusesse. Paralleelses kraavikeses voolav vaikne tume vesi kandis endaga lehti kaasas ning kõrge mets surus end taevapoole kõrgudes ülevalt kokku, andes käesolevale loodusrajale taaskord uue emotsiooni ning visuaali.  Laudtee lõppes väikese lagendiku lähistel – vanal talukohal. Sealt jäi raja lõpuni veel veidi maad.

Tagasi rappa jõudes pidasime esimesel platvormil väikese pikniku, sõime kaasa tehtud võikud ära, lonksasime kohvi peale ning lasime loodusel endasse sulada. Ilus ja hea oli.

Ja kui saad, võta loodusesse visatud prügi kaasa ning pane pärast sinna, kus see käib. Nii on pärast hea.