Seiklusvõimekas: Subaru XV e-Boxer

laisaarlane

Me oleme Subaru XV-ga juba vanad sõbrad. Nii võib vast öelda küll. Meie esmakohtumise daatumiks võib lugeda 2012. aasta märtsi, mil’ ma esimest korda sellenimelisse autosse istusin. Mäletan, et mulle meeldis see auto toona esimesest sõidukilomeetrist alates väga ning ainus asi, mille kohta veidi viriseda sai, oli asjaolu, et nimi tundus selle ägeda ja muretu igapäeva-igalepoole-sõitja jaoks veidi liiga lahja – oleks võinud midagi ägedamat olla.. näiteks Futu või Punk jne.

Ronis teine ilma igasuguse vaevata Saku-Männiku tankodroomil tankimäe otsa, sõitis paksus liivas ning sai ka järgnevatel päevadel muretult hakkama kõigega, mis meie teele sattus.

Vahepeal on hulganisti aastaid mööda läinud ning selle käigus on XV teinud läbi suurel hulgal muudatusi ja mudeliuuendusi. Ainus, mis muutunud pole, on see, mida ma tänapäevani sellest autost arvan.

Subaruga on mul juba ammu eriline side. Ma ei ole end kiirete autode sõbraks vast mitte kunagi pidanud ning seetõttu jätavad kõikvõimalikud STI-d ja WRX-id mind suhteliselt külmaks. Küll aga pean ma lugu autoga sõitmisest ning seda paljudes erinevates formaatides, mille hulka kuuluvad nii automatkad, pikema otsa tööalased väljasõidud kui ka kõik muud kodu- ja välismaised kondamised, mille käigus on vaja autoga vahel jõuda ka sellistesse kohtadesse või laagripaikadesse, kuhu tavasõidukiga esimesel visuaalse vaatluse põhjal murdma ei julgeks hakata. Ja nii on neid ühiseid kilomeetreid kogunenud kõvasti. Lisaks lugematutele muudele sõitudele, oleme kahel eelneval aastal „Johannese lähetamise“ tootmise käigus sõitnud Euroopas maha meeletu koguse kilomeetreid ning roninud selle raames tsiklihaagist vedades ka sellistesse kohtadesse, mis vahel ennastki suutlikuse üle imestades kukalt kratsima võtavad. Samamoodi on Subaru erinevad mudelid mõnusaks põhjaks paljudele overlanderitele, kes on vajalike lisade toel enda autodest korralikud matkakad ehitanud. Nii leiab laia maailma teedelt hulganisti sellises seades autosid. All-olevaga sattusin paari aasta eest kokku väikeses Texase tanklas, kus matkajad sulnist lõunapausi pidasid. Olid oma Baja-ga kogu Põhja-Ameerikat risti-rästi läbi sõitmas. Samuti olen Subaru erinevaid matkaseades mudeleid kohanud paljudes Euroopa ja Aasia kämpades ning teedel. Imestada pole siinjuures midagi – on ju tegemist väga suutliku, ruumika, universaalse ja mugava autoga, millega end pikkadeks päevadeks, nädalateks või aastateks erinevatele teedele kondama unustada.

Kellel selle jutu peale huvi tekkis, saab sedalaadi pilte Instast ja Googlest otsida – märksõnadeks „Subaru overland“

Moodne aeg nõuab aga moodsaid uuendusi. Regulatsioonide ja nõuete karmistumiste järel asus ka Subaru paremale ja puhtamale tulevikule panustama. Seetõttu kadusid Euroopa tänavapildist uued diiselmootoritega Subaru mudelid juba mõni aasta tagasi. Ent areng pole piirdunud vaid sellega. Nüüd oli ka Subarul päramine aeg tulla turule hübriidautoga. Esimeseks pääsukeseks oli 2020. aasta kevadel Forester e-Boxer ning nüüd jõudis järg pesamuna, ehk XV kätte.

Viimase generatsiooni XV-ga käisin ühel ilusal talvel mööda jääteed Piirisaares ning kirjutasin selle auto olemuse väikeseks arvamuslooks. Selle leiad siit: https://www.wroomer.ee/jargmise-leveli-subaru-xv/

Et mitte sama juttu taaskord kirja panna, räägin lahti vaid need nüansid, mida hübriidsus uuele XV-le kaasa on toonud.

Salong on endiselt äratuntavalt Subarulik ning kõik vajalikud nupud ja kangid on oma õigetel ja tuttavatel kohtadel. Nendega ei ole hübriidistumine suurt midagi teinud. Küll aga leiab uuendusi ning uusi kujundusjooni mujalt interjöörist: oranžide õmbluste ja kujunduslike detailidega armatuuri ja uksepaneelid, heledas toonis ääristusega istmed ja uste käepidemed ning minu suur lemmik – pronksikarva süsinikkiu-laadse kujundusega detailid armatuuril ning ustel.

Otseselt hübriidsusele viitavaid tunnuseid leiab vaid juhiesiselt „kellade“ vaatest ning keskkonsooli ülemiselt teadete-ekraani vastavalt energiajaotuse lehelt.

Samuti leiab vaid e-Boxerile omaseid muudatusi auto välisdisainist. Lisaks uuele kerevärvile (Lagoon Blue Pearl) on uue välimuse ja kujunduse saanud ka iluvõre, udutuled, katusereelingud, mis on antud lahenduse puhul madalamad ning tagaspoiler ja loomulikult e-Boxeri kirjad auto külgedel ning tagaluugil.

Mootorivalikul on Subaru XV-ga väga lihtne: vabalthingava 1.6-liitrise bensiinimootori kõrvale lisandus mootorivalikusse neljasilindriline 2-liitrise töömahuga e-Boxer hübriidajam. Sama jõuallika leiab muide ka uue Forester e-Boxer mootorisuumist. XV hübriidi akud on peidetud pagasiruumi põhja alla ja elektrimootor asub käigukasti küljes. Elektrimootori maksimaalseks võimsuseks lubatakse (hk(kW)) 16,7 (12,3) ning pöördemomendiks (Nm (kgfm)) 66 (6,7). 150 hobujõuline bensu-mootor kiirendab 2070 kg täismassiga auto nullist sajani 10,7 sekundiga, kulutades sealjuures keskmiselt 7,9 l/100km.

Koduleht kirjutab e-Boxeri olemuse kohta sedasi: e-Boxer on kombinatsioon 2-liitrisest otsepritsega boksermootorist, käigukasti integreeritud elektrimootorist ning Subaru sümmeetrilisest nelikveost.

Bensiinimootorile lisatud elektrimootor suurendab auto pöördemomenti 65 Nm võrra. See on saadaval juba väikestel kiirustel ning annab lisajõudu just siis, kui seda kõige rohkem vaja. Kuna kogu lisavõimsus tuleb elektrimootorist, siis saavutatakse see saastevabalt, lisaks on kütusekulu vähenenud ligi 11%. Subaru e-Boxer on iselaadiv hübriid, selle aku saab laetud sõidu ajal – ei mingit kaablite ega seinakontaktidega mässamist. Nii on lühemaid vahemaid võimalik sõita ka ainult elektri jõul. Sellest hoolimata pole e-Boxer ajamiga varustatud auto loodud olema pelgalt ökosõiduk. Eelkõige on see ikka täisväärtuslik Subaru, mis tähendab alati kõrgeimal tasemel turvalisust, pidevat nelikvedu ja tõhusat pukseerimisvõimet.

Subarule omaselt on põhivarustus väga rikkalik. Selle hulka kuuluvad nelikvedu, automaatkäigukast, EyeSight juhiabisüsteemid, Apple CarPlay/Android Auto ning 3 aastat tasuta hooldust. Hübriidsusest tulevate akude olemasolu ei ole mõjutanud auto eeskujulikku kliirensit, mis on tühimassi korral endiselt 220mm. Küll aga on mul veidi kahju asjaolust, et XV tagumiste istmete seljatugede allaklappimisel ei teki sirget magatavat tasapinda. Samas pole see seiklusauto formaadis eriline mure, sest katusetelgi saab sellele ikkagi katusele kinnitada ning kõik vajalikud kompsud mahuvad muretult pagasiruumi ära. Lisaks keeraks alla veidi karvasemad rehvid ning kõik maailma teed on uute seikluste ees valla.

https://www.theengineblock.com/scott-horner-subaru-crosstrek-build/

Lumine Uuejärve matkarada (6km)

laisaarlane

Ühel aasta-alguse hommikul aknast välja vaadates sai kibekiirelt selgeks, et toimumas oli midagi erakordset – maa oli värskest lumest valge. Eelnevate aastate kogemusele tuginedes võis ju eeldada, et järgmisel päeval enam lund pole ning tegutseda tuli kiirelt. Lonksasime kohvikruusid tühjaks, haarasime väikeseks loodus-kõnniks vajalikud asjad kaasa ning istusime autosse.

Mulle oli sellel ajal kätte sattunud iga-olu-sõiduks suurepäraselt sobiva Subaru XV uus e-Boxer hübriid-versioon, mida eelmisel päeval ilma ühegi lumekribalata Pakri poolsaarel pildistamas käisime. Nüüd oli aga paks lumi maas ning värske hübriid sai end ka nendes mõnusates oludes tõestama asuda. Tegelikult polnud autol enam midagi tõestada – olin XV-ga kokku puutunud juba sellest ajast, kui need meite-maale müüki jõudsid ning selle aja jooksul olen selle rõõmsalt ja muretult seiklustesse suhtuva autoga maha uhanud tuhandeid metsa-, kruusa- ja asfaldikilomeetreid.

Piibe maantee paksus lumes oli lausa lust sõita ning süda täitus suure ootusärevusega. Polnud ju paksu lumega kaetud matkarajal enam hiid-ammu kõndinud. Lisaks eelnevale mõjus põnevust tekitavalt ka teadmine, et Põhja-Kõrvemaal asuv Uuejärve matkarada oli kuidagi moodi sootuks käimata jäänud. Ei teagi, kuidas see tähelepanu alt välja oli jäänud. Omast arust olime kõik sealsed juba läbi käinud… Õnneks hulkusin ühel päeval RMK äpis ringi ning nii see Uuejärve mulle silma jäigi. Suudab ikka vahel üllatada!

Mets oli loomulikult ääreni rahvast täis. Suusatajad, kes vist juba eelmisel päeval tõukeasenditesse lukustunult rajal esimesi lumekribalaid ootasid, olid end liikuma saanud. Metsateede ääred olid paksult autosid täis pargitud ja nende juurest alguse saanud värsked jalajäljed hargnesid erinevatesse suundadesse.

Oma suureks üllatuseks polnud kõnealusel matkarajal erilist tunglemist. Kokku kohtasime oma teel vast kümmekond inimest. Aga rada oli tore. Algas rahulikult, järk-järgult põnevamaks muutudes ning raja keskosas ootasid ees juba toekamad katsumused korralike tõusude ja langustega. Suvisel ajal pole mõtet sinna plätudega minna – need ei vea vast suurematest tõusudest üles. Ja ka laskumistel on karvasemast ja toekamast tallast abi ning ka see võiks jala küljes kõvemini kinni olla. Pean tunnistama, et selliseid tõuse polnud me oma läbi-käidud RMK radadel veel kohanud ning taaskord sai rõõmustada selle üle, et jalga sattusid just sobiliku tallaga saapad.

Koduleht kirjutab Uuejärve matkaraja kohta nii: Põhja-Kõrvemaa eriilmelisel ja huvitaval maastikul looklev rada. Näha saab erinevaid metsatüüpe, pinnavorme ning Nõukogude armeest jäänud jälgi. Rada on tähiststud kollaste värvimärkidega.

Sellega võib nõustuda. Rada oli tõesti hästi tähistatud. Jäime vaid korral ühel ristmikul mõtlema, millist suunda edasiseks valida. Ja mis eriilmelisust puudutab, siis sellest puudust tundma ei pea. Vaatamist jagub.

Talvine Uuejärve rada oli aga igavesti ilus, pakkudes palju kaunist nii silmale kui ka meelele. Värske lume raskuse all kaardu vajunud oksad mõjusid kui väravavõlvid mingisse salapärasesse tundmatusse maailma. Paks lumi ja värskete jälgede tegemise võimalus lisasid vürtsi veelgi. Talvisele ajale omaselt oli rada veidi metsik – selle sõna kõige paremas mõttes. Paar teele vajunud puud, veidi rabedat siin ja seal ning mõni libe lõik – aga selleks ju loodusesse minnaksegi. Mööda sirget harjaga puhtaks nühitud teed saab ka linnaruumis käia ja selles pole enamasti midagi põnevat.

Rajalt leiab lisaks väikesele laudteele ka hulganisti pinke, millel jalgu puhata, vaadet nautida ning väike söögi- ja joogipeatus teha. Lisaks sellele on rajal olemas katusealune, kus saab end veelgi mugavamalt tunda. Lõkke tegemise ja telkimise võimalus asub aga veidi eemal Venemäe telkimisalal. Või siis Kullil või veelgi kaugemal Oru lõkkekohas.

Kokkuvõtteks tuleb öelda, et Uuejärve on kindlasti üks sedasorti rada, kuhu tasub ka muudel aastaaegadel sammud seada. 3/4 rajast on igavesti tore – veidi üksluisena mõjus vaid raja lõpuosas olev lõik, mis talve-lumisel ajal oma eksistentsi suusarajaga jagab. Muidu oli aga igavesti tore ja olime väga rõõmsad, et sellise lumise kogemuse võrra rikkamaks saime. Kes oleks siis osanud aimata, et see lumi enam ära ei lähegi…