Kolmas ja neljas päev. Startisime hommikul ühte vana vesiveskit vaatama. Vaadata saigi, sisse aga mitte. Ka näitusele mitte, kuhu oli üks kohalik kunstnik üle tuhande betoonist pisi-kuju vaatamiseks välja pannud. Mõnekümne kilomeetrise kruusakatse järel jäi meie teele vääriskivide muuseum. Kuraator haaras kohe võimalusest ja hakkas kiviotsimise tuuri müüma. 40 eurose pileti eest pidi umbes 150 euro jagu kive leidma. Äss dill, aga üldse ei huvitanud. Tegime näitusesaalis tiiru ja panime Imatra poole leekima. Sinna lubas google Karjalaste vabaõhu-külamuuseumit. Õhku oli, mingid kössis majad ka, aga kõik kahjuks kuidagi nii trööstitu, et ei hakanud isegi pilti tegema. Lappeenrantas oli seevastu aga hiiglaslik liivaloss/taies ning pisike Karjalaste muuseum. Põhirõhuks järelhüüd kunagisele pealinnale Viiburile. Kolasime veidi linnas ja võtsime suuna Savitaipale kämpasse. Kohale jõudes keris taeva musti pilvi täis ja kukkus vihma kallama. Jooksin telgi kiirelt püsti ja loopisin kogu kola sinna. Sadas süvaööni. Palju!
Hommikul pakkisime veidi märja telgi kokku ja panime järgmise punkti poole leekima. Verla mastaapses vesijõul tööd vehkinud tootmiskoondises said kaldale parvetatud kuuskedest tasapisi papp. Muuseumituur maksab 15 eurot inimese kohta ning need saavad alguse igal täistunnil. Tasub minna. Seejärel ei saanud me kuidagi Lahti mootorrattamuuseumist mööda sõita. Sobivasti olid sinna rändnäitusena jõudnud ports vanu BMW mootorrattad. Samas majas asub ka Ace Cafe Lahti, mida on külastanud hulk kuulsusi. Nende seas ka OCC süütenöörita lenksuvunts Paul Senior.
Nüüd oleme aga juba teisel pool Helsingit, et homme Tütüri kaevandusse minna. Peatume hetkel mökkis. Ilm on sajune, telk vajab kuivatamist ja mis Soome see ilma mökkita ikka on.

Kotkas on omajagu vaadata. Lisaks looduslikule ka skulptuuride alle ning igavesti äge mereteemaline muuseum. Paraku ei müüdud kleepekaid ka selles linnas, ega teisteski, mida täna väisasime. Mis on omakorda veider, sest alates polaarjoonest võid kasvõi end üle kleepida. Kotkaga on mul aga oma side – sama nime kandis teise mikrorajooni nö “kodupood” ning selle vahet said mu noored jalad esimese elupoole uhkelt joosta.
Järgmiseks Hamina, mis on juba seetõttu huvitav linn, et kogu linnasüdamik asub igavesti pirakas bastionis ning selle ääred ei seisa niisama jõude – ühe hoovi on enda alla võtnud hiiglasliku katusealusega ürituste-koht, teises mängivad kohalikud siinset versiooni pesapallist jne. Ühesõnaga – tegus!
Järgmisena ootas ees punkri-muuseum. Esmapilgul nii-ja-naa tundunud rajatis osutus lõpuks igati huvitavaks käimiseks. Kusjuures, sinna sõitmiseks valisime selle tripi ägedaima tee. Kohe Haminast väljudes suunavad sildid Museotiele ning see on kaunis väänamine. Nüüd oleme aga üsna piiri ääres ja jääme siia ööseks. Lihtne kämpa suure järve ääres.

Plaane tehakse ikka selleks, et keegi pärast naerda saaks. Nii läks ka sellel korral. Plaanisime nädala Põhja-Poolas hulkuda ja Gdanski, Sopoti ning teised toredad Läänemereäärsed kohad üle vaadata. Ühel hetkel hakkas aga tunduma, et seitsmest päevast neli transiidile kulutada ei pruugi olla eriti mõistlik. Oleks jõudnud kolm päeva hulkuda küll, aga kuus hulkumise päeva on endiselt atraktiivsem. Seega keerasime otsa ringi ja alustame hoopis Soome lõunaranniku kaardistamisega. Esmalt idapoole ning kui aega üle jääb, ka läände. Tõsi, Hankos oleme varasemaltki käinud, kui mõne aasta eest saarelt-saarele hüpates Ahvenamaale välja jõudsime.
Niisiis, start! Viking Line-ga Helsingisse ja parem suund sisse.

Laevalt maha ja paremale, nii nagu jutt oli. Mõnusad teed viisid poolsaarte otsadesse. Mõnes tipus oli väga ilus, mõnes aga eramajad ja päris kalda äärde ei jõudnudki. Ragistad metsateedel, merd ei kusagil.
Porvoo vanalinn on seevastu nagu Haapsalu ja nad võiks ehk suured sõbradki olla. Ainus miinus on vast see, et kleepekaid ei müü enam keegi. Külmari magneti veel saad, käsitööd ja Muumisid samuti, aga kleepsu, mida tsiklikohvritele kleepida, mitte. Aga ma tahan. Ööbima plaanisime jääda Loviisa kämpasse, aga sinna ei mahtunud. Gigantne kogus prantslasi oli end sinna laiali rullinud. Selgus, et telki ei või panna ka vabale matkasuvila kohale. Mingi tuleohutuse teema. Isegi siis ei võinud, kui proovisin väga veenev olla. Lõpuks ei jäänudki muud üle, kui 40 minutit edasi sõita ja laager Kotka küljealla lahti lüüa. Õppisin täna, et igale poole on mõistlik ette helistada.
Nüüd söök, tiks ja tuttu. Jube mõnus.