Kotkas on omajagu vaadata. Lisaks looduslikule ka skulptuuride alle ning igavesti äge mereteemaline muuseum. Paraku ei müüdud kleepekaid ka selles linnas, ega teisteski, mida täna väisasime. Mis on omakorda veider, sest alates polaarjoonest võid kasvõi end üle kleepida. Kotkaga on mul aga oma side – sama nime kandis teise mikrorajooni nö “kodupood” ning selle vahet said mu noored jalad esimese elupoole uhkelt joosta. Järgmiseks Hamina, mis on juba seetõttu huvitav linn, et kogu linnasüdamik asub igavesti pirakas bastionis ning selle ääred ei seisa niisama jõude – ühe hoovi on enda alla võtnud hiiglasliku katusealusega ürituste-koht, teises mängivad kohalikud siinset versiooni pesapallist jne. Ühesõnaga – tegus! Järgmisena ootas ees punkri-muuseum. Esmapilgul nii-ja-naa tundunud rajatis osutus lõpuks igati huvitavaks käimiseks. Kusjuures, sinna sõitmiseks valisime selle tripi ägedaima tee. Kohe Haminast väljudes suunavad sildid Museotiele ning see on kaunis väänamine. Nüüd oleme aga üsna piiri ääres ja jääme siia ööseks. Lihtne kämpa suure järve ääres.
Plaane tehakse ikka selleks, et keegi pärast naerda saaks. Nii läks ka sellel korral. Plaanisime nädala Põhja-Poolas hulkuda ja Gdanski, Sopoti ning teised toredad Läänemereäärsed kohad üle vaadata. Ühel hetkel hakkas aga tunduma, et seitsmest päevast neli transiidile kulutada ei pruugi olla eriti mõistlik. Oleks jõudnud kolm päeva hulkuda küll, aga kuus hulkumise päeva on endiselt atraktiivsem. Seega keerasime otsa ringi ja alustame hoopis Soome lõunaranniku kaardistamisega. Esmalt idapoole ning kui aega üle jääb, ka läände. Tõsi, Hankos oleme varasemaltki käinud, kui mõne aasta eest saarelt-saarele hüpates Ahvenamaale välja jõudsime. Niisiis, start! Viking Line-ga Helsingisse ja parem suund sisse.
Laevalt maha ja paremale, nii nagu jutt oli. Mõnusad teed viisid poolsaarte otsadesse. Mõnes tipus oli väga ilus, mõnes aga eramajad ja päris kalda äärde ei jõudnudki. Ragistad metsateedel, merd ei kusagil. Porvoo vanalinn on seevastu nagu Haapsalu ja nad võiks ehk suured sõbradki olla. Ainus miinus on vast see, et kleepekaid ei müü enam keegi. Külmari magneti veel saad, käsitööd ja Muumisid samuti, aga kleepsu, mida tsiklikohvritele kleepida, mitte. Aga ma tahan. Ööbima plaanisime jääda Loviisa kämpasse, aga sinna ei mahtunud. Gigantne kogus prantslasi oli end sinna laiali rullinud. Selgus, et telki ei või panna ka vabale matkasuvila kohale. Mingi tuleohutuse teema. Isegi siis ei võinud, kui proovisin väga veenev olla. Lõpuks ei jäänudki muud üle, kui 40 minutit edasi sõita ja laager Kotka küljealla lahti lüüa. Õppisin täna, et igale poole on mõistlik ette helistada. Nüüd söök, tiks ja tuttu. Jube mõnus.
Käisime nädalavahetusel Põhja-Lätis väikesel proovi-tsiklimatkal, et mugava inimese laagrivarustust testida. Suurim teema oli muidugi see, et mis ja kuhu mahub ning kui kaua laagri kokku ja lahti pakkimine aega võtab. Ja milline telk, sest ilmad pole vennad ja vahel on vaja koleda ilmaga laagerdamine pikemaks venitada.
Seega peab nii köök kui kogu kola endale lisaks telki mahtuma, unustamata asjaolu, et kogu varustus peab omakorda tsiklikohvritesse mahtuma. Tegelikult on lihtne – väiksema ja kompaktsema telgi korral peaks igaks juhuks mingi tarbi kaasa võtma, et vihmase ilma korral katusealune tekitada. Suurem telk võtab rohkem ruumi, aga on nö kõik ühes. Üksi minnes saaks ka ripptelgiga hakkama. Eeldades muidugi, et kämpas mõni puu kasvab.
Telgiks oli kaasas Heleni Fjällräven Abisko Shape 3. Kolme inimese 2,56 kg kaaluv telk oli sedavõrd komapktne (16 x 41cm), et mahtus koos kaartega mootorratta kohvrisse ilusasti ära. Kolmene telk on kahele matkajale suurepärane sellisel juhul, kui sellel puudub mõistliku suurusega eeskoda. Sellisel juhul mahub kogu vajalik kola vihma ja muude mittesoosivate olude eest telgi sisemusse. Suure eeskoja puhul (nagu meie telgil) piisanuks vabalt ka kahesest, olles sealjuures veelgi kergem ja kompaktsem. Lisaks saab vihmase ilma korral eeskojas mõnusalt süüa teha.
Abisko tunneltelgi püstitamine on suhteliselt kiire – aja vaid õiget värvi vaiad õigetesse kanalitesse, kinnita mõlemad telgi otsad vaiadega maa külge ning matkakodu ongi valmis. Selleks, et telk maksimaalselt tuulele ja vihmale vastu peaks, tasub käiku lasta ka kõik ülejäänud vaiad ning enne uinumist tasub päeval püstitatud telgi nurgad korra veel üle pingutada. Pingul telk on alati veekindlam ning hingab paremini. Üheks kõige suuremaks plussiks on aga asjaolu, et Fjälli (ja tõenäoliselt ka mõnede teiste tootjate telkide) sisetelgid annab kinnitada välimise kihi külge ha sinna jättagi. Sedasi pole ohtu, et vihmasel püstitamisel sisetelk märjaks saaks.
Toolid võtsime kõige kompaktsemad – Helinoxi Ground. Plussiks jalad, mis maasse ei vaju, aga vanainimesel on nõnna madalalt raske püsti saada… aga mis sa ikka rapsid, tõmbad laua lähemale ja asi korras. Laud sai samuti kõige kompaktsem ja peale asjaolu, et matkapliit tahaks lõikelaua või mõne muu alusega toetamist, töötas Helinoxi pehme plaadiga laud suurepäraselt. Siinjuures on suureks plussiks ka see, et need ei kaalu peaaegu mitte midagi.
Magamiskotid võtsime Colemani Bikerid. Põhimõtteliselt vee- ja mõneti õhukindlast pakkekotist saab riietega täites mõnusa padja vormida ning tagasi pakkides saab kotist õhu välja pressida. Jällegi suhteliselt kompaktne ja ilmastikukindel lahendus. Köögis lihtne MSRi põleti, gaas ja väike matka-keedupott, kuhu gaasipurk ja tulepulk sisse mahuvad. Lisaks Tacticalid, Sporgid ja Fold-a-Cupi kopsikud. Hommikusöögiks oleme ikka Veskimati väikeseid kiirpudru-pakke kasutanud. Ühest on enamasti vähe, nüüd selgus, et kaks on veidi palju. Tõenäoliselt tuleb tulevatel hommikutel üks pakk pooleks teha. Eeldades muidugi, et mõlemal on üks maitse. Lebodeks üks isetäituv ja üks puhutav. Puhutav on oluliselt kergem ja kompaktsem, aga isetäituv töötab ka siis, kui mõni terav kivi mati katki teeb.
Esimene laager oli paras kaos. Asjad polnud veel oma kohta leidnud ning alguses valitses rets segadus, et kuhu kohvrisse miski sai? Telk läks kiirelt üles, toolid ja laud samuti. Teiseks õhtuks oli asi juba palju selgem – tetris-tüüpi peensobitus-pakkimise asemel toppisin hommikul kogu magamiskola (lebod ja magamiskotid) ühte kotti. Kohvrist telk välja ja kraps üles ning seejärel tõstsin kõikide magamisasjadega koti ühe ropsuga telki. Edasi klõbinal lauad-toolid ja pliit kokku. Täpset aega ei tea, aga järgmisel korral saaks vast vihmase ilmaga vabalt kõige vajalikuga 3-5 minutiga kuiva keskkonda.
Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et Läti väärib sõitmist ja avastamist. Vaatamist ja kolamist on meeletult – linnustest ja mõisatest losside ja mõisa-bingoni välja. Põhja-Läti on äge, põhimõtteliselt Lõuna-Eesti pikendus, aga selle eelisega, et siin on peaaegu kõik teed sõitmata.
