Juhtus nii, et tuli üle nelja aasta taas kaamera kaenlas polaar-matkale minna. Ega ma sellepärast väga muretsenud. Eelnevate aastate käigus olin suurepärased talveriided sõkaldest välja sõelunud, ent murepunkte siiski oli. Reisieelse inventuuri käigus tuli välja, et mind uhkelt teeninud Barents Pro Winter püksid enam teps mitte jalga ei läinud. Vaevalt, et mina nelja aastaga paksemaks olin läinud… pigem oli pükstega midagi juhtunud või ladestus aastatega kogutud tarkus kuhugi valesse kohta.
Ühesõnaga – kõik muu töötas ja sobis, aga püksid enam jalga ei läinud. Ja ega seal palju mõtlema pidanudki. Helistasin Kuubalt Matkasporti ette ja palusin paar suuremat numbrit kinni panna. Aga nad tegid veel midagi. Koos Barents Pro Winter pükstega olid kõrvale tõstetud ka ühed jahimeestele mõeldud mittekahisevast materjalist veekindlad ja seest karvased Fjällid – Brenner Bro Winter. Erinevalt Barentsitest ei olnud vaja nende pükste säärepikkusi õigeks lõigata. Ja kuna aega nappis enne uut väljasõitu, otsustasin jahikate kasuks. Tõsi, sutsu pikad olid, aga lumes sumades tulevad pikemad püksid nii või naa kasuks ning muul ajal saan püksisääred veidi üles keerata. Kusjuures pükste pikkus pole eripära – pigem olen mina oma kaalu kohta veidi liiga lühike.
Pükste kasuks rääkisid ka veidi laiemad sääred, mis mind kaugelkti peenemana näidata ei aidanud, ent võimaldasid muretult liikuda ja kõrgesse autosse astuda.
Õige otsuse üle on alati hea meel. Püksid sobisid nendesse talvistesse ja arktilistesse tingimustesse ideaalselt. Sooja pesu pükse polnud vaja alla panna ka -47-kraadises pakases. Tõsi, sellistes temperatuurides muutusid püksid krabisevateks kui suvetelk miinuskraadides. Tuulepidavusele tuleb samuti maksimumpunktid anda. Seisad tormis kui skafandris, tuisk saputab kuis jaksab, aga sisse ei murra ükski külm. Mõneti uskumatu kogemus.
Paar miinust leidsin ka. Autos istudes on veel ok, aga söögikohtade ja üürikorterite soojuse jaoks on “jahikad” liiga palavad. Loogiline ka, kui järele mõelda…
Teine teema oli aga üleskeeratud säärtes, mis kogusid lume endasse. Autos istudes sulas lumi ning voolas säärevoldist solinal välja, kui jala kõrgemale tõstsin. Aga ka see teema on tihedalt seotud minu pikkusmõõtudega. Ja siis see, et mina, kes ma eelistan värvilisemate riietega ringi liikuda, pean hakkama saama karmi, ehk isegi veidi range tumerohelise tooniga. Samas pole talve/metsa/ekspeditsiooni -tingimustes väga vahet ka.
Lisaks tavataskutele on pükste säärtel kaks suurt taskut. Parempoolsest leiab kaks väiksemat sisetaskut, millesse saab paigutada midagi sellist, mis paigal peaks seisma. Tasku klapi tagumises osas on pilu ning väike aasake, mis laseb väärt jahupussi otsapidi taskusse pista ning aasaga enda külge kinnitada. Tagataskuid on üks ning põlveosasid katva lisakanga all on väike pilu põlvekaitsmete või -pehmenduste paigaldamiseks.
Kokkuvõtteks tuleb nentida, et tegemist on tõenäoliselt parimate Fjälli talvepükstega. Tõsi, ka hind on vastav, aga Tšeljuškini neeme ekspeditsioon näitas, et püksid olid oma hinda kuhjaga väärt. Ja sedasi on Fjällräveni paadunud fänn erakordselt lihtne olla. Aitäh!
