Tänaseks 85-aastase Maynard Haddadi isa tuli Ameerikasse Süüria sõjapõgenikuna. Esimene hooga õppis El Pasosse elama sattunud mees ära Hispaania ning alles seejärel Inglise keele. Nii oli lihtsam, sest USA lõunaosariikides ning eriti veel piiriäärsetel aladel on aastasadu elanud meeletu kogus Mehhiklasi ja muid Hispaania keelt rääkivaid inimesi. 1953 aastal avas ta El Pasos väikese autopesula ning söögikoha. Aastate jooksul on kõnealune söögikoht saavutanud suure tuntuse ning sinna on sööma sattunud ka hulganisti kohalikke selebriite.
Esmapilgul äärmiselt lihtsakoelises söögikohas käivad igapäevaselt söömas paljud. Väikeste laudade taga istuvad ülikondades advokaadid, töölised, ärihaid ja tavapööbli esindajad. Peamiselt Mehhiko kuisiinil baseeruvad road on maitsvad ning valmivad kiirest. Kohvi voolab ojadena, personal on sõbralik ja töökas. Tõsi, Euroopa Liidu tervisekaitse-ametnik minestaks juba uksel, ent siin, mitte-ülereguleerimise maal, on kõik korras. Inimesed teevad oma tööd, käivad head sööki nautimas ning tunnevad end hästi. Äri õitseb. Isalt liikus äri edasi siinsamas sündinud Maynardile ning täna loodab poeg, et eduka äri võtab ühel ilusal päeval vedada tema tütar.
“I grew up on this block,” Maynard said. “I was born right over there. In those days they didn’t go to the hospital, they just dropped your ass and kept going.”
Hääd sõbrad! Siin on viimase USA ja Mehhiko roadtrip’i pildid. Igavesti äge ja vägev oli. Kevadel läheme taas. Kui tahad kaasa tulla, vaata siia: https://amazonas.ee/texas
Vahel on nii, et mõni asi jääb verre. Jääb salaja ja nii, et sul ei ole aimugi, et miskit end salamisi baasandmetesse immutab. Imbub vaikselt, süttivaid alarmtulukesi tänavakrati kombel pulvekaga mustaks värvides. Ja kui juhtubki mõni häire läbi lipsama, tõmbab näpuga andurile mett peale ning veateade asendub vaid viivuks mesimagusa mälestusega ning kustub siis taas.
Paar aastat
tagasi jõudis kinodesse kulutusfilmi Trainspotting järjeosa T2. Ja ega enne
selle vaatamist aru saanudki, kui sügavale baassüsteemi nooruspõlves nähtud
film ning selle muusika end kirjutanud oli. Põnev, ent teisest küljest
üllatavalt tugeva emotsiooniga kogemus.
Minu bussielu esimene kogemus sai alguse aastakese eest. Travellerringi Euroopale ringi peale tegev sõit startis eelmise aasta augusti lõpus ning on praeguse mõtiskluse kirjutamise hetkeks jõudnud Lõuna-Prantsusmaale. Facebook annab endast parima, et kõnealune sõit niisama lihtsalt meelest ei läheks. Jagab mälestusi ja loobib sekka ka nelja aasta taguseid Nordkapp-Tarifa ökorekordi-sõidu pilte, lisaks muid reisikaid, et elu kirevase päralt kohapeal passimisena ei tunduks.
Sõber Mati ostis
omale bussi. Käisin vaatamas… ja nõks käis läbi. Tead, sedasorti nõks, mis
sunnib hetkeks peatuma ja mõtlema. Vaatad endasse ja küsid… kas tõesti jäi
bussielu niimoodi sisse?
Tundub, et jäi. Vaksalijahi tarbeks küsisin Silberist V-klassi. Palusin tagumised istmeread välja tõsta, et madrats sisse mahuks. Tõstsin mini-karavanist madratsi koos kõigi magamisasjadega bussi ja asusin teele. Alguse sai taas üks sedasorti sõit, mille käigus kohale jõuda ei taha. Teed keeravad kõrvale – sina ka. Siit paremale, sellelt ristmikult aga vasakule. Vaatad, kuhu viib väike kruusatee. Vaatad, mis selle tee lõpus on ja kuhu rada välja viib. Aeg valgub mööda kella, sulnid seljataha jäävad kilomeetrid vahetuvad ning sellega koos ka elu, mis saavutab mingi salapärase teise tasandi.
Võib-olla sõidad
ära asjade eest. Enda eest. Elu eest… Olles samal ajal sada korda rohkem
elus, kui kohal seistes. Elusam kui elus. Mõtted töötavad teisiti. Kõik on
justkui miski muu. Miski parem ja lihtsam…
Tegelikult tahtsin ma ju X-iga minna. Seal on kõik olemas ning ümber pole vaja midagi tõsta, aga… mul oli seda bussikogemust taas vaja.
Blogiväljavõte: 17.09.18
Kaheksateistkümnendal
päeval saabus murdepunkt. Ei, katus ei sõitnud ära ega ka väsimus, tüdimusest
rääkimata, võtnud üle. Sõitsin hommikusel ilusal ajal mööda Lääne-Iirimaa Wild
Atlantic Way nimelist maaliliste vaadetega maanteed ning tundsin ühel hetkel,
et elu pole enam endine. Midagi oleks justkui muutunud. Sees valitses veider
rahu ja äratundmisrõõm. See bussireis, vanlifer-i elu koos videoblogi ja
piltide tegemisega on nii kuradi minu teema ning nii omas elemendis olemine, et
hirm tuleb peale. Selle teadmise tajumine, tunnistamine ja omaks võtmine ning
miks mitte ka kogemus ise, on kui mesimagus mahlaste vaarikate ja
vilt-kirssidega üle puistatud kreemjas vesiliiv, mis mind oma mõnusas
vaikusekärases salapäras üha sügavamale ja sügavamale enda keerdkäikude
rägastikku imeb.
Hetkel vedelen
ühe väikese Iiri külakese pubi tagahoovi pargitud bussi mõnusal voodil ning
vaatan läbi katuseakna tuhandete tähtedega ehitud taevalaotust. Ilus ja hea on
olla. Hirmutavalt hea…
Telefonimärkmikust:
03.10.18
Seda praegust
hetke on väga raske sõnadesse panna. Lõuna-Itaalia avatud kämpade defitsiidi
tõttu ööbin taas mere ääres. Sõitsin lihtsalt mingisse tillukesse sadamasse
ning lõin laagri lahti – loe. tõmbasin kässari peale.
Nokitsesin veidi
videoblogi kallal, sõin paki-lihapada ning tõstsin lõpuks tooli bussi kõrvale,
vaatega merele ning keerasin Vanakal punni maha.
No vot, siin ma nüüd istun. 33 sõidupäeva ja 20 000 km hiljem. Ikka veel Lõuna-Itaalias… Vanakas teeb oma tööd ja ajab nostalgitsema. Emotsioonid valguvad. Lained löövad pahinal randa ning nagu juba kombeks on saanud, hakkab vaikselt vihma tibutama. Kaugel see sadugi enam… Aga mina istun ikka veel õues ja naudin hetke. Just sellistest hetkedest ma enne reisi unistasingi. Siinsamas üle vee on Horvaatia – minu lemmikriik Euroopas. Kahju ainult, et nii vara pimedaks läheb. Kell seitse tõmmatakse vool välja ja siis vaata ise, kuhu näed või astud.
Igatahes on need mõnusad hetked. Ja ka bussielu on mõnus, pakkudes vabadust ööbida just seal, kus hea ja ilus.
