Sõber Ints helistas paar päeva tagasi ja ütles, et “Käi sealt ledermänist läbi ja too mulle midagi asjalikku, aga vaata, et saag oleks!” No, ja ma muidugi läksin, teades väga hästi, et ma ka ise sealt tühjade kätega tagasi ei tule. Ja nii see matkajatele mõeldud “Signal” mulle näppu jäigi.
Täna oli vaja metsa minna ja prantslastele välka-keelne instruktaaž teha, et kallid kunded UAZidega kurat-teab kuhu arutult ajama ei paneks, vaid ikka sõidu-mängu mõttest aru saaks. Seejärel selgus, et lisaks muule, on neil vaja metsas kõhud täis sööta. Noh, selline uhke Eestimaine loodus-kogemus. Metsad ja rabad ja lõke – täis värk!
Egas midagi. Kimasin Venemäele, et lõke püsti lüüa ning UAZi-seikluselt ja väikeselt räätsa-sutsakalt saabuvaid prantslasi hää metsasupi, sooja tee, koduleiva ja grillvorstiga kostitada. Kohale jõudes selgus, et laagrikotiga koos olid koju jäänud kõik asjad, mida tuletegemiseks vaja. Vaid puud olid olemas. Tikke, automatkaja-tšäksi ja tulepulka aga mitte. Ja noh, oksi ma seal ju ka aja peale kokku hõõruma ei hakka.
Õnneks meenus, et olin tulepulgaga “Signali” hommikul taskusse pistnud – kurat teab, äkki läheb vaja. Ja näed, läkski!
Mõne aja pärast oli lõke püsti, söögid-joogid laual ning kõik kallite kundede saabumiseks valmis. Päev sai päästetud ning elu õppetund hallollusesse talletatud. Tõsi, tulepulk, kui selline, kulus päris jõudsalt. Aga see ongi kuluosa. Uue jupi saab poest 10 euriga.
Seega, tulepulki ja Leathermane pole kunagi piisavalt. 😉 Ja kui juba koduväliselt asju ajad, olgu kõik alati kaasas.
