Olin juba ammu ühte multifunktsionaalset puugrilli otsinud. Ühest küljest oli vaja, et saaks suure lõkkekoha ääres soojas istudes ka lihad valmis sussutada ning teiseks pidi soovitud instrument võimaldama lõkke ääres istuda ka seal, kus lõkkekohta pole või lõket maapinnale lihtsalt teha ei saa/-tohi.
Põhimõtteliselt sedasi, et kui vihma tibutab ja sooviks pigem auto kõrval markiisi all istuda, saaks ka tule endale lähemale tõsta. Ja noh, siis tahtsin veel, et selle saaks mugavalt ja kompaktselt kokku panna, et tulealus autosse ilusasti ära mahuks… Polnud ju palju tahetud 🙂 Vot… nüüd laupäeval leidsime sellise asja kogemata Märjamaa Coopi ehitusmaterjalide poest. Käib käärina lahti, saab sütel grillida ning ka peenikest lõkketuld teha. Hiljem klõpsad kokku ja pistad autosse. Hea lihtne.
Ühe pika õhtu pidas valusale lõkketulele nii vastu, et märkigi peale ei jäänud. Eks aeg näitab. Nime ega marki ei tea, sest viskasin eht-mehelikult paki koos manualiga kohe minema. Hind oli 35 euri. Mõõdud: 45 x 35 x 30 cm. Mõõdud kokkupanduna u 45 x 45,5 x 2,5 cm.
Isikliku püsivarustuse lahkamine on jõudnud valgustandvasse punkti ning pajatab sellel korral pealampidest. Pealamp on mul alati kaasas. Ja kui nad juba kaasas on, läheb neid ka pidevalt vaja. Eriti läheb lampe vaja siis, kui ühtegi kaasas pole, onju! Aga selle triki on elu mulle juba selgeks õpetanud ning nüüd olen end mõnede püsivarustusse kuulevate pealampidega ümbritsenud.
Kui ma 2011. aastal esimest korda pikale automatkale (Mongooliasse) läksin, haarasin Matkaspordist kaasa kõige odavama Petzli pealambi. Ikka selleks, et näeks, mida õhtupimeduses laagrilaualt suhu pistad. See oleks tänaseks juba nii hirmus vana ja sisse töötanud, ent Kasahstani piirivalvurite arapi käigus läks toosama väärt valgusallikas igaveseks kaduma. Ju oli kellelgi rohkem vaja.
Igatahes… reisilt tagasi tulles otsin uue. Taas kõige odavama, sest vana töötas ilusasti ning täitis kõik lambile usaldatud ülesanded. Ka patareid peavad selles pealambis üllatavalt kaua vastu. Kõnealune lamp elab muretult tänaseni. Kuigi jah, peapael hakkab vaikselt oma elastsust kaotama.
Hoolimata sellest, et mu enda tavaelus käredamaid pealampe vaja ei lähe, olen aegade jooksul siiski mõned sellised soetanud. Nende peamine ülesanne on olnud täita ülikerge ja vastupidava kaameralambi funktsiooni. Väikesele ekspeditsioonikaamerale ju rasket akusid magustoiduks söövat valgust külge ei seo ning nendes karmides tingimustes, kus me 4x4Reisidega kondame, peavad pealambid nii kui nii paremini vastu. Tõsi, ühe vägeva „isenägeva“ silmaga lambi (Petzl NAO) suutis -40 kraadine külm siiski lolliks ajada. Muidu töötas lamp kaameral väga hästi ning pakkus paljudes kohtades elutähtsat valgust. Järgmiseks „kaameralambiks“ sai Led Lenser H6, mis oli veelgi kompaktsem ja kergem ning äärmiselt mugava manuaalse valgusvõimsuse regulaatoriga. Kõnealune lamp on tänini kaamera küljes ning teeb ustavalt oma tööd.
Seega polegi tavalisel pealambil muud teha, kui ninaesist valgustada. Suurel sport-kiirusel ma pimedas metsas ei jookse või rattaga ei sõida, orienteerumisega ei tegele jne. Tõsi, vahel kannab pealamp välja ka sulni laagri-laualambi rolli. Tuleb vaid põlev lamp vastu veepudelit asetada ning valguskuma laiub malbelt üle laua.
Teiseks lambiks on LedLenser MH6-e, mille valgusjõuks on 200 luumenit, näitab paberite järgi kuni 120m kaugusele ning põleb ühe täis laetud (800mAh) akuga (nõrgemal režiimil) kuni 20 tundi. Käredamaga virutab 5 tundi. Ma ei olnud enne selle isendiga kohtumist akuga pealampe kasutanud. Laetav toode tundus vahelduse mõttes aga väga huvitav. Eriti veel sellises võtmes, kui akudest lugu ei pea või voolumahuti tühjeneb, saab selle vahetada kolme AAA-tüüpi patarei vastu ning elu jätkub. Laetav lamp on end tänaseks igast küljest õigustanud. Laagriöölt kodu poole sõites ühendan lambi auto vooluvõrku ning järgmisel korral on täisjõus valgusti taas käepärast võtta.
Lamp on üllatavalt “tummine” ja mõjub käega katsudes kvaliteetse ja tugevana. Tõsi, kaugust pole testinud, sest pole vaja olnud. Töötas mul ühel autoreisil peamiselt õhtuse salongivalgustusena, sekka sutsu muud vaatamist. Meeldiv on antud lambi puhul ka see, et kui soovin täisvõimsusel lambi välja lülitada, saab seda teha ühe nupuvajutusega, mitte ei pea kõiki režiime läbi lappama.
Minu pealambid elavad autos. Hoiavad vilkalt peatugede ümbert kinni ning on vajadusel lihtsasti leitavad ja haaratavad. Neil on seal hea olla. Uksesahtlis koos Leathermani ja muude pussnugadega olelusvõitluses räheldes võib lääts hõõruda või kahjustada saada. Muudesse laegastesse peites ei pruugi lampe aga vajalikul hetkel üles leida.
Tegin vanasti ikka nalja, et kui on vaja noaga konservi
avada, astuvad Leathermani-mehed sammu tagasi, liigend- ja pussnoameestel on
aga savi. Lööd noa otsapidi konservi ja lõikad kaane konservikarbi küljest
lahti. Hiljem, kui nuga enam saiast või tomatist läbi ei lähe, tõmbad tera
luisuga üle ning elad edasi.
Sellele hoiakule aitas kindlasti kaasa ka üks varasem kogemus,
kui olime 00-ndate alguses ühel Radissoni hotellis peetud tootetutvustusel ning
seal läks lavapealsetel ühel hetkel mingit tööriista vaja.
“Kas kellelgi on Leathermani laenata?”, hüüti lavalt saali.
“Mul on, aga ma ei luba teistel seda kasutada!”, kostus hääl rahva seast vastu…
Nüüd olen aga ise juba mõnda aega Leathermani-mees ning minu
püsivarustuse hulka on sääraseid multitööriistu kogunenud tänaseks kolm – matkajatele
mõeldud Signal, Skeletool ja Wave+.
Kõige uuem on Signal. Käisin mõni aeg tagasi Leathermani kontoris maad kuulamas ning uusi tooteid vaatamas. Seal see matkajatele mõeldud Signal mulle ette jäigi. 212-grammisel Signal multitööriistal on kokku 19 tööriista, noatera pikkuseks on 6,93 cm ning tööriista suletud pikkus on 11,43cm. 19 kasuliku tööriista seas on matkajatele eriti kasulikud haamer, millega telgivaiu maasse taguda või neid sealt välja sikutada, näpitsad, konservi- ja pudeliavaja, saag, teemant teritaja, karabiin, millega Signal enda külge kinni panna ning tulepulk. Tulepulk on üsna pehmest materjalist, andes küll kõvasti väärtuslikke sädemeid, ent kuludes samal ajal jõudsalt. Muretsemiseks puudub põhjus, sest neid saab 10 euri eest juurde soetada ning kui nüüd üdini aus olla, tasub igapäevast tuld teha teiste ja mugavamate tulepulkadega ning Ledeka oma hoida hädaolukordade tarbeks. Ja oi kurja, kui terav nuga Signalil on… Ühesõnaga, Signal on nüüdsest põhikohaga mu Fjällräven KEB pükste küljes ning on minuga igal kondamisel kaasas.
Kui Go Travel mulle 2016. aastal meeliülendava ja uhke „Aasta seikleja“ tiitli üle andis, käis sellega kaasas ka üks Matkaspordi kinkekaart. Vot selle kinkekaardiga ma oma elu esimesele Leatermanile Järve poodi järgi läksingi.
Skeletool on mõistlik riist – saab näpistada, lõigata ja kruve keerata. Ja ega enamasti rohkem vaja polegi. Parim on Skele’ juures aga see, et selle saab klambriga püksitasku või karabiiniga püksirihma-aasa külge kinnitada. Ei kao ära ning ei vedele Victorinoxi või liigendnoa kombel elutult tasku põhjas. Tõsi, spets kotikesega saab ka teised vöö külge kinnitada, aga need mulle ei meeldi. Lihtsalt ei meeldi ja kõik. Leatherman Skeletool on kõigest 142 grammi kaaluv täissuuruses multitööriist ning sellel on 7 kõige vajalikumat multitööriista funktsiooni. Skeletool on kaasas kandmise mõttes üks kõige mugavamaid multitööriistu. Suletud pikkus on 100 mm, kaal 142 g ning tera pikkus: 66 mm. Tänaseks on Skelest’ saanud mu teksapükste ustav kaaslane. Nagu Leatermanidega ikka – you never know – millal vaja võib minna. Ja enamasti lähebki…
Seejärel tekkis mu Leathermanide valikusse palju mitmekülgsemate võimalustega Wave+. Ja sellega koos kohe ka uued vajadused, mis end kui tellimise peale ilmutama hakkasid. Järsku oli vaja kääridega lõigata, tibatillukese kruvikaga auke teha, saagida ning viilida. Ka veidi suuremad näpitsad kulusid hoobilt marjaks ära. 241-grammisel taskukal on 17 erinevat tööriista ning selle suletud pikkus on sama kui Skeletoolil – 10 cm. Leatherman Wave+ multitööriist on populaarse Wave mudeli järeltulija ning sellel näpitsatel on nüüdseks vahetatavad lõiketerad.
Minu jaoks on Wave+ igati funktsionaalne ja pädev kääridega tagavaratööriist ning lebab hetkel jõude auto uksesahtlis ja ootab truult uusi tööülesandeid – neid, millega mu igapäeva Ledekad hakkama ei saa.
Muus osas on Leathermanide puhul tegemist väärt riistadega. Vaatad toodet ja saad aru, milline meeletu töö on ühe multitööriista väljatöötamisele panustatud. Kõik on peensusteni läbi mõeldud. Funktsioone on peidetud kõikjale. Ühe otsaga saab teha seda, teisega aga hoopis midagi muud. Näpitsad paistavad näpitsatena, aga peidavad endas hoopis nelja-viite funktsiooni.
Ühesõnaga, mul on neid hetkel kolm ja sellisena plaanin ma seda olukorda ka hoida. Letis oli igasugu põnevaid Leathermane veel, aga mulle piisab nendest töödest, mida need kolm šaakalit mu teele veeretada suudavad. Aga kunagi ei tea… Seega, tulepulki ja Leathermane pole kunagi piisavalt. Ja kui juba koduväliselt asju ajad, olgu kõik alati kaasas.
See, et mul neid kolm on, on minu enda mingi kiiks. Tegelikus elus saab vabalt ka ühega hakkama. Vaja on vaid vajadused kaardistada, mudelitega tutvuda ning õige välja valida. Aga kuratlikult mugav on, kui seda ei pea tsiviil- ja metsariiete vahetamisel kogu aeg ümber tõstma.
Siin on veel üks uue Leathemani ülevaatevideo. Sellel korral P4
