Sellel aastal venis katusetelgi pealepanemine kuidagi eriti kaua. Tavaliselt on aprilliseks Matkamessiks „kodu“ katusel ning sellele järgnev öö formuleerub juba hooaja esimeseks telgikaks. Seekord tegi aga kriis oma töö ning lõi peale messi ärajäämise sassi ka muud asjad ja ajakavad. Üle-eelmisel nädalavahetusel saime telgi siiski katusele ning see, ootamata ära tseremoniaalset avapauku, kukkus kohe koledal kombel ööbimise järele kipitama. Ja ega ta enam järele jätnudki… Möödusid veel mõned päevad ning kiusatus muutus väljakannatamatuks ja sundis tegutsema. Teadis ju vanarahvaski rääkida, et parim viis kiusatusest vabanemiseks on sellele järele anda.
Ja nii me möödunud neljapäeval kiusatusele järele andsimegi. Kaugele ei viitsinud sellel õhtul enam sõita. Käisime poest läbi, võtsime kaasa vajalikud söögid-joogid, paar pakki lõkkepuid, mille tarbeks mu auto kastiraamile spetsiaalne riiul on ehitatud ning sõitsime siiasamasse lähedale Meremõisa telkmisalale laagerdama.
Puhkaeestis.ee kirjutab Meremõisa ranna ja telkimisala kohta nii:
Tallinnast loodesse jääv Lohusalu lahe ääres asuv imeilus liivane Meremõisa rand on kui avastamata pärl, kus loodus pakub imekauneid vaateid merele ja rannamännik tuulte eest varju. Rannas seistes jääb paremale poole Türisalu pank ja vasakul võib kauguses näha Lohusalu poolsaart.
Piknikukorv tasub randa tulles kindlasti kaasa võtta, sest RMK on siia männimetsa alla rajanud telkimisala, kus on 3 kaetud ja 4 lahtist lõkkeaset, 5 kuivkäimlat ja maakividest parklapiirded, telgikohti on kogunisti 50 telgile ja parkimistaskuid 60 autole. Samuti tasub tähele panna, et Parkimine selleks mitte ette nähtud kohtades on rangelt keelatud! Talveperioodil telkimisala lõkkepuudega ei varustata!
Eeldasime taas, et neljapäeval rahvast metsas pole. Taas eeldasime valesti! Lõkkekohtades käis tüüne mitteööbiv chill, mille lõppu me oma laagri üleslöömiseks ära oodata ei mallanud. Õnneks leidsime ühe mereäärse vaba koha, kuhu end vast sulni, ent lõikava meretuule tõttu keegi sättinud polnud. Meile sobis seesugune koht hästi, sest Columbuse telgis saab tänu selle kõrgusele (150cm) mugavalt sees istuda ning õhtu-tegevusi ilma mittesobivusel katusetelgi kaitsvas varjus toimetada.
Nii läkski. Kohe kui kanatükid lõkkel valmis said ning vali tuul viimased lõkkehalud halastamatu kiirusega tuhaks põletas, kolisime oma juustude ja veinidega katusetelgi mugavasse rüppe tiksuma. Hiiglama mõnus. Väljas lõõtsutab autot kõigutav tuul, sees on aga telgiselt tuulevaikne, soe, mõnus ja hubane. Seesugusel Columbuse telgil on ka teisi mugavaid omadusi. Esiteks saad magala umbes 30-sekungiga töökorda ning tekid-padjad-värgid on kõik juba ootamas… Teiseks saab katusetelgi hommikul rahulikult toimetades umbes minuti-pooleteisega taas kokku. Ei mingit lebode rullimist, magamisasjade pakkimist ega telgikaartega mässamist.
Uue hooaja eel parendasime veidi ka elamistingimusi. Eelnevatel aastatel on katusetelgi-ööd möödunud suures osas magamiskotis. Sellel aastal keerasime „kodusust“ juurde – ostsime uued padjad, teki ja tekikoti. Talve jooksul veidi närtsima läinud lina sai samuti tuliuue vastu vahetatud. Ja ega seal palju muud teha polnudki. Katusetelk on oma olemuselt igati ilmastikukindel ning niisama tühja-tähja pärast kopitama, hallitama ja nässu ei lähe. Klopid kevadel tolmu maha, vaatad seest üle, keerad magala kõvasti auto külge ning tuiskad uuele hooajale ja seiklustele vastu.
Moodne aeg pakub moodsaid võimalusi. Seetõttu ei hakunud varahommikuseks koosolekuteks linna tagasi kiirustama. Tõstsin kodust lahkudes stepslisärtsu pakkuva „alajaama“ autosse ning see väärt masin võimaldas muretult kõik olulised ja vajalikud zoom’i-koosolekud metsas maha pidada. Ka ilm ulatas hommikul lepituseks malbe käe. Lõikav meretuul oli vahetunud totaalse ja harvaesineva tuulevaikuse vastu, päike sillerdas taevas ning ilm oli muutunud metsas laagerdamiseks suurepäraseks. Seni kuni kallis kaasa koosolekutega hõivatud oli, vormistasin mina, kellel polnud sellel hommikul taas mitte midagi teha, hommikuvõikud ja -kohvi. Süütasin lõkkeasemesse väikese tule, et õhus õiget hõngu leviks ning viskasin end seejärel pingile pikali elu, loodust, olukorda ja ilma nautima.
